Euroopa eksperiment

Esmalt ilmunud Vikerkaares 2014, nr 3

J. M. Coetzee, üks suurimaid filosoofe nüüdiskirjanike seas ja parimaid kirjanikke nüüdisfilosoofide seas, on märkinud oma raamatus “Diary of a Bad Year” (2008), et “küsimust, miks peaks elu üldse võrdlema võidujooksuga ehk miks peaksid rahvamajandused üksteisega võidu jooksma, selle asemel et seltsimehelikult üheskoos tervisejooksu sörkida, keegi ei esitagi”. Ja ta lisab: “Aga kindlasti ei loonud turgu Jumal – ega Ajaloo vaim. Ja kui selle lõime meie, inimesed, siis kas me ei saaks seda ka tagasi võtta ja mingil sõbralikumal kujul ümber teha? Miks peab maailm olema gladiaatoriareen, kus peab tapma või surema, ja mitte näiteks usinalt koostööd tegev mesilastaru või sipelgapesa?” Lihtsad sõnad, lihtsad küsimused, mille kaalukust ja veenvust ei kahanda sugugi see, et neis puudub säärane keerukas argumentatsioon ja akadeemiline žargoon, mis turgude vaimu jäljendades püüab eelkõige tähelepanu pälvida, selle asemel et panustada tervele mõtlemisele ning äratada inimmõistust tema uinakust ja kannustada tegudele. Tõepoolest, miks? Coetzee küsimust tasub alati meeles pidada, kui tahta mõista Euroopa Liidu praegust ummikut – kui püüda aru saada, kuidas me oleme siia sattunud ning kas ja milliseid väljapääsuteid on olemas. Tänased paratamatused on kõigest eilsete valikute ladestunud ja kivistunud jäägid – nii nagu tänased valikud sünnitavad homme esilekerkiva reaalsuse enesestmõistetavaid “tõsiasju”. Kaasaja Euroopa poliitilised institutsioonid on mitmekihilised palimpsestid. Uute pintslilöökidega kaetud vanad kihid ei lahustu ega kustu; vana võib uue õhukese pealispinna alt ikka veel vastu kumada. Nagu kõikides ajalugudes, on ka Euroopa Liidu ajaloos ja eelajaloos järjepidevused ja katkestused minevikupärandiga tihedalt läbi põimunud ning selgeid lahkulöömisi ja tõeliselt uusi algusi on raske leida ja veel raskem ette kujutada. Tulemus meenutab pigem juhuslikult kokkuklopsitud, kirevat ja anarhilist plätserdust kui läbimõeldud kompositsiooni – ja kindlasti mitte iseseisvalt ettekavandatud ja ettemääratud loogikaga kompositsiooni. See näeb välja nagu lootusetu katse manada segasusest välja harmooniat ja ühitamatusest üksmeelt, mis on kasutu või – juhul kui seda võetakse tõhusa tegevuse teekaardina – lausa reetlik.

“Miks peab maailm olema gladiaatoriareen, kus peab tapma või surema, ja mitte näiteks usinalt koostööd tegev mesilastaru või sipelgapesa?”

Euroopa ühtsuse, või kui just mitte ka ühtsuse, siis vähemalt rahuliku kooseksisteerimise püüdluste uusaegne peatükk järgneb seni kõige edukamale ja kestvamale saavutusele, Rooma impeeriumile, ning selle postuumse reinkarneerimiskatse, viirastusliku Püha Rooma keisririigi põrmuvarisemisele reformatsioonijärgsete ususõdade tandritel. See peatükk algas 1555. aastal Saksa linnas Augsburgis, kuhu ususõdades kõige enam kannatada saanud Euroopa osade valitsevad dünastiad olid saatnud oma täievolilised esindajad, et arutataks ja loodetavasti ka lepitaks kokku relvarahu vormelis, mis peataks esimese (kuigi kaugeltki mitte viimase) üleeuroopalise vennatapusõja. Töötati välja ja lepiti kokku vormelis cuius regio, eius religio [kelle maa, selle usk], kuid enne relvarahuni jõudmist tuli veel peaaegu sajandi vältel aktsepteerida või praktiseerida tapmisi, põletamisi, hävingut ja katku – kuni 1648. aastani, mil peamiste vaenupoolte eestkõnelejad istusid uuesti läbirääkimislaua taha, sedapuhku Münsteris ja Osnabrückis, et jõuda sobimuseni, mis on ajaloos tuntud Vestfaali rahuna.

Mainitud vormel pidi andma valitsejale õiguse otsustada, milliseid end eri rindepooltele sisse seadnud ja konkureerivaid jumalusi peavad tema alamad uskuma – ja millise Jumala nimel peavad nad oma valitseja käskusid täitma. Kaudsemal moel seadis see vormel troonile territoriaalse suveräänsuse idee: valitseja õiguste siduvuse ja vaieldamatuse tema valduse piirides. Selle vormeliga silmas peetud arusaam suveräänsusest, mille olid välja töötanud Machiavelli, Luther, Jean Bodin (oma erakordselt mõjukas traktaadis “De la republique”, mis ilmus 21 aastat pärast Augsburgi lepingut) ja Hobbes, tähendas kuningate või vürstide täielikku, piiramatut õigust kuulutada välja ja jõustada seadusi, mis on siduvad kõikidele, kes juhtuvad elama nende valitsuse all olevatel territooriumidel (seda õigust nimetati kord regnum, kord primatus, kord dominatus). Suveräänsus tähendas kõrgeimat – jagamatut ja välissekkumiste eest kaitstud – autoriteeti teatava territooriumi piirides. Nagu kinnitas Machiavelli ja tema järel kõik oma nime väärt poliitikud, on valitsejal kohustusi üksnes raison d’état’ ees – kusjuures état tähistas alati mingit piiridega ümbritsetud territoriaalset üksust. Stanford Encyclopedia of Philosophy ütleb: “suveräänset võimu teostatakse piiride sees, aga samuti – juba määratluse poolest – nende teiste suhtes, kes ei tohi ennast suverääni valitsemisse vahele segada.” Nood “teised” on mõistagi samuti territoriaalselt fikseeritud võimud, mis asetsevad piiride taga. Kõik katsed sekkuda suverääni kehtestatud korda tema valitsuse alusel territooriumil kuulutati seega ebaseaduslikuks, taunitavaks ja casus belli’ks; Augsburgi vormelit võib lugeda uusaegse riigisuveräänsuse fenomeni asutamisaktiks – nii nagu seda loetakse õigusega ka uusaegse riigipiiride käsituse tekstiliseks allikaks.

Ja Vestfaali sobimusega käis kaasas ka üks enesestmõistetav, kui ka mitte otse lahtikirjutatud tingimus: vastastikku kurnavate sõdade jätkamise asemel pidid suveräänid nüüdsest solidaarselt ühinema igaühe tingimusteta võimu kaheldamatu ja vääramatu, oma territoriaalsetes piirides jagamatu ja vaieldamatu printsiibi kaitseks.

Kui Vestfaali vormelist sai valitsemispraktika osa, osutus see erakordselt sobivaks ette valmistama rahvuste loomise peatükki Euroopa ajaloos – piisas vaid religio asendamisest natio’ga (mis on õigupoolest puht terminoloogiline ja mitte sisuline tehe), et sellest sai universaalne printsiip tolles pikas ja vaevalises ümberkorraldusprotsessis, millele Euroopa õhutas ja kaasa aitas – protsessis, kus jumalast salvitud dünastiate vahel ära jagatud maailm teisenes maailmaks, mis on tükeldatud riikideks, mille legitiimsus rajaneb “rahvuslikul huvil”, nii nagu sellel rajaneb ka kuulekuse nõudmine oma alamatelt (st riigi piiridesse jäävalt rahvastikult, mida liidab tagantjärele postuleeritud päritolu ja riigi poolt deklareeritud tulevikuline ühisosa rahvusena).

Euroopa konkistadoorid eksportisid Vestfaali vormeliga eeldatud suveräänsuse territoriaalsete piiride idee koos hiljem lisandunud arusaamaga rahvuse ja riigi looduse ja/või jumala poolt õnnistatud liidust seejärel kogu ülejäänud maailma, kus neid rakendati Euroopa kolonialismi perioodil samamoodi, nagu algselt Euroopa metropolides. Euroopa koloniaalseikluse kestva jäljena on Vestfaali vormel oma ilmalikustunud, kuigi mõnel puhul ka algsel kujul jäänud meie postkoloniaalsel ajastul vähemalt teoorias, kui ka mitte välipraktikas, inimeste maapealse kooselu vääramatuks ja üleüldiselt siduvaks ning harva, kui üldse, otsesõnu vaidlustatud korraldusprintsiibiks.

Probleem on aga selles, et see on faktidega järjest vähem kooskõlas – selle eeldused on petlikud, postulaadid ebarealistlikud ja pragmaatilised soovitused teostamatud. Viimase poole sajandi jooksul on dereguleerimisprotsess, mida on eest vedanud kas vabatahtlikult või sunniviisil nn neoliberaalse revolutsiooniga liitunud riigivalitsused, toonud kaasa olukorra, kus võim (st suutlikkus asju ära teha) on kaugenenud poliitikast (st võimest otsustada, milliseid asju on vaja või tuleb teha). Praktilises mõttes on suurem osa sellest kunagi rahvusriigi piiresse jäänud võimust hajunud ja lendunud “voogude ruumi” (nagu Manuel Castells nende poliitikavabade alade kohta ütleb), eikellegimaale, samal ajal kui poliitika on jäänud endiselt territoriaalselt paikseks ja piiratuks. Võimu ja poliitika kokkulepe, mis on efektiivse tegutsemise ja eesmärgipärase muutuse tingimus sine qua non, on tegelikkuses lõhenenud üksnes kõige algelisemale poliitilisele kontrollile alluvaks võimuks ning poliitikaks, mis kannatab püsiva ja kasvava võimudefitsiidi all. See protsess on omandanud kõik ennastkiirendava ja ennastsüvendava suundumuse tunnused. Riikide valitsused, mille võim on vähenenud ja üha nõrgeneb, on sunnitud riigi poliitiliste organite kunagi loomulikuks ja võõrandamatuks peetud monopoli funktsioone ükshaaval loovutama juba “dereguleeritud” turujõudude hoolde, heites nad seega poliitilise vastutuse ja järelevalve alalt välja. Turu endeemiline tendents ohjeldamatu kasumijahi poole muude väärtuste arvelt toob kaasa kahjulikke ja sotsiaalselt laastavaid tagajärgi, millega hakkamasaamise ülesanne on delegeeritud nn elupoliitika valda (kui kasutada Anthony Giddensi väljendit) – valda, mis on jäetud üksikisiku initsiatiivi, leidlikkuse, vastupidavuse ja krooniliselt puudulike võimaluste hoolde.

Viimase poole sajandi jooksul on dereguleerimisprotsess, mida on eest vedanud kas vabatahtlikult või sunniviisil nn neoliberaalse revolutsiooniga liitunud riigivalitsused, toonud kaasa olukorra, kus võim (st suutlikkus asju ära teha) on kaugenenud poliitikast (st võimest otsustada, milliseid asju on vaja või tuleb teha).

Need kaks paralleelset protsessi – mõnede riigi funktsioonide veeretamine turujõudude kaela ja samal ajal teiste delegeerimine “elupoliitikale” – toovad aga omakorda kaasa rahva usalduse languse valitsuste võime vastu vastata tagajärjekalt kodanike eksistentsitingimusi ähvardavatele ohtudele. Asi pole selles, et üks või teine poliitiline partei paistab läbikukkununa; üha rohkem koguneb tõendeid, et valitsejate vahetus toob kaasa ainult minimaalseid muutusi (kui neidki) valitsuste poliitikas – ning veelgi vähem raskustes, mis seostuvad olelusvõitlusega terava ebakindluse tingimustes. Esindusdemokraatia süsteemi – moodsa rahvusriigi rajajate poolt kavandatud, väljatöötatud ja kehtestatud süsteemi – rahvalik mandaat on murenemas. Kodanikud usuvad järjest vähem, et valitsused suudavad oma lubadusi täita.

Nad ei eksi. Parlamentaarse demokraatia efektiivsuse usaldamise üks vaikivaid aluseeldusi on see, et kodanikud otsustavad valimistel, kes valitseb mõnel järgmisel aastal maad ja kelle poliitikaid püüab valitud valitsus ellu viia. Krediidil põhineva majanduse hiljutine kokkukukkumine tõi olukorra muutuse eriti selgelt esile. Nagu märgib John Gray, üks nüüdse ülemaailmse ebastabiilsuse juurte terasemaid eritlejaid, oma raamatu “False Dawn: The Delusions of Global Capitalism” uue trüki eessõnas (2009) vastusena küsimusele, miks hiljutine majanduskriis ei suurendanud rahvusvahelist koostööd, vaid vallandas hoopis tsentrifugaalsed tungid: “Valitsused kuuluvad selle kriisi ohvrite hulka ning kui igaüks neist tegutseb oma kodanike kaitsmise nimel, siis selle loogiliseks tulemuseks on kõikide ebakindluse süvenemine.” Ja seda selle pärast, et “suurimad ähvardused inimestele on loomult globaalsed”, samal ajal kui puudub “igasugune väljavaade, et nendele vastamiseks tekiks mingisugunegi efektiivne globaalne haldus”.

Meie probleemid on tõepoolest tekkinud globaalselt, samal ajal kui need poliitilise tegevuse riistad, mille rahvusriikide loojad on meile jätnud, on mõeldud territoriaalsete rahvusriikide teenindamiseks; nad osutuvad seega iseäranis sobimatuks, kui on vaja vastata globaalsetele väljakutsetele. Meie jaoks, kes me elame endiselt Vestfaali sobimuse varjus, on nad sellegipoolest ainsad riistad, mida me oskame ette kujutada ja mida me kaldume kriisimomentidel appi võtma, hoolimata nende räigest ebapiisavusest isegi territoriaalse suveräänsuse, sobimuse praktilise elujõu sine qua non’i kindlustamisel. Selle üldiselt nähtavaks ja oodatavaks tulemuseks on frustratsioon, mida vahendite ja eesmärkide kokkusobimatus pidevalt põhjustab ja süvendab.

Lühidalt öeldes on meie praegune kriis esmalt ja peamiselt teguvõimu kriis – kuigi oma sügavamas põhjas on see ka territoriaalse suveräänsuse kriis. Iga vormilt suveräänne territoriaalüksus võib tänapäeval saada mahalaadimiskohaks probleemidele, mis on tekkinud kaugel väljaspool selle poliitilise kontrolli instrumentide haaret – ja ta saab selle tõkestamiseks või ennetamiseks väga vähe ära teha, kui arvesse võtta, kui vähe on tema käsutusse jäänud võimu. Mõned vormilt suveräänsed üksused, milletaolisi tekib järjest juurde, on praktikas degradeeritud kohalike politseijaoskondade tasemele, mis püüavad kõigest väest tagada pisukestki seadust ja korda nendes liiklusvoogudes, mille päritolu ja suunda nad ei kavatse ega suudagi kontrollida. Kui suur ka poleks de jure suveräänsuse ja de facto suveräänsuse vaheline kaugus, on nad mõlemad siiski sunnitud otsima kohalikke lahendusi globaalselt tekkinud probleemidele – ja see ülesanne käib üle jõu neile kõikidele, välja arvatud käputäis kõige rikkamaid ja ressursirohkemaid riike.

Ma kordan: me elame ikka veel Vestfaali-järgses maailmas ja lakume ikka veel paranemata (ja võib-olla paranematuid) haavu, mille reegel cuius regio, eius natio on löönud ja lööb edaspidigi nendele ühiskonnakehadele, mis püüavad kaitsta ja säilitada oma terviklikkust. “Vestfaali suveräänsuse” varju alt vabanemise protsess on olnud pikaldane ja kaugeltki mitte ühtlane. Sellal kui paljud võimud (juba globaliseerunud, vabalt hõljuvad jõud, nagu finantsid, kaubandushuvid, informatsioon, narko- ja relvakaubandus, kuritegevus ja terrorism – mis kõikidest oma erinevustest ja liigagi sagedasest vastastikusest vaenust hoolimata on hämmastavalt sarnased nii oma lugupidamatuses kohalike seaduste, väärtuste ja eelistuste vastu kui ka kerguses, millega nad rikuvad riigipiire ja eiravad kohapeal tehtud valikuid) on juba omandanud praktikas – isegi kui mitte teoorias – vabaduse seda viirastust trotsida ja eirata, vaevleb poliitika ikka veel selle piirangute all. See, et pole olemas globaalseid poliitilisi toimijaid, mis suudaksid järele jõuda nende jõudude juba globaalsele haardele ja sekkumissuutlikkusele ning võita tagasi nende üle kaotatud kontrolli, on arvatavasti peamine takistus konarlikul teel “kosmopoliitilise teadvuse” poole, mis sobiks kokku inimkonna juba tegeliku globaalse vastastikuse sõltuvusega.

Ligi kahesajast ÜRO liikmest, mida tunnustatakse suveräänsete territoriaalsete üksustena, on eriti keerulises olukorras demokraatiad. Lisaks kõikidele vastuoludele, mida iga vormi poolest suveräänne riik peab tänapäeval lahendada püüdma, ja kõikidele lahkhelidele, mida ta peab üritama leevendada, seisavad demokraatiad praegustes tingimustes silmitsi “topeltlõksu” painava paradoksiga – probleemiga, millele rahuldava või isegi aktepteeritava lahenduse leidmise šanss on väikene. Topeltlõks [double bind] (kui kasutada psühholoogide Gregory Batesoni ja Ronald D. Laingi terminit) tähendab viibimist kahe vastassuunalise surve all – mida rakendatakse eri eesmärkidel ja mille samaaegne rahuldamine on kurnavalt raske.

Üks “demokraatiat” määratlevaid tunnuseid on rahva tüüri juures hoidmine perioodiliste valimiste teel. Tingimusel, et valimistulemused ei ole võltsitud ega saadud sunni või ähvardusega, peetakse neid esindavaks kodanike huve – või vähemalt seda, mida nad hääletamispäeval oma huvideks on pidanud. Seega peab iga valimistel osalev poliitiline partei ja iga poliitik võtma tähelepanelikult kuulda rahva hääli, et võrrelda oma platvormi valijate valmisolekuga seda toetada. Nad peavad sõnastama oma programmid ja koostama oma kampaaniakõned niisugusel moel, mis loodetavasti arvestab valijate nurina ja seisukohtadega. Nad peavad lubama nende rahulolematuse arvessevõtmist ning kaaluma tõsiselt nende seisukohtade elluviimist. Seda on aga lihtsam ütelda kui teha – vähemalt veenvalt teha: on ju teada, et valimiseelsed lubadused lükatakse kohe pärast võidupidustusi peaaegu harjumuspäraselt kabinetivaiba alla. Tagantjärele tark valijaskond jätab selle kogemuse tõenäoliselt meelde ja opositsioonileeri poliitikud aitavad seda igal juhul meelde tuletada. Kuid esimesest valitsemispäevast peale seisavad võitjad vastamisi ühe teise, märksa ülekaalukama survega: see tuleb ilmakaarest, kus ei lehvitata mingite konstitutsiooniliste õigustega, kuid ollakse seda vägevam. Erinevalt valitud valitsejatest enestest ei kammitse noid jõude, kes valitsejaid selles “topeltlõksu” teises lõas hoiavad, valijatele truuksjäämise sund, neil pole kohustust kuulata valijate kaebusi ega ka kalduvust oma huvisid nende vaigistamisele ohvriks tuua. Kuni järgmise valimiskampaania alguseni peab valitsus arvestama ainult nonde jõududega – ükskõik kui suur ei oleks risk, et sind kolm või neli aastat hiljem maha hääletatakse. Nagu olevat öelnud Harold Wilson peaministrina: “Poliitikas on üks nädal pikk aeg.”

Kord juba topeltlõksu püütuna ei jää valitsustele muud valikut kui paluda jumalat, et enne järgmiste valimiste väljakuulutamist tasutaks neile “teise lõaotsa jõudude” ustava ja kuuleka teenimise eest kuhja investeerimis- ja kaubanduslepingutega – nagu ka, mis on kõige tähtsam, heaolutunde teguriga, mis on üldise arvamuse järgi inimeste peamine nõuandja hääletuskastide juures. Märgitagu aga, et üha rohkem on märke, et säärane arvestus ei tööta enam ootuspäraselt; need “teise lõaotsa jõud” (aktsiabörsid, rändkapitalid, riskikapitalistid ja teised nendetaolised, keda tänapäeva poliitkorrektses keeles nimetatakse “investoriteks”) ei toimi enam poliitikute ootuste kohaselt. Seega ei ole midagi, mitte vähimatki valguskiirt tunneli lõpus, millega korvata valijaskonna frustratsiooni ja lepitada nende viha. Kodanike usaldamatus ja pahameel levib üle kogu poliitspektri, välja arvatud ehk selle seni veel (aga kui kauaks?) marginaalsed, efemeersed ja ekstsentrilised osad, mis nõuavad avalikult lõppu nurjunud ja usalduse kaotanud demokraatlikule režiimile. Nüüdisajal juhatab valimiskabiinis tehtavaid valikuid harva usaldus mingi alternatiivi vastu; üha sagedamini on valiku põhjuseks võimulolijate prohmakatest tekkinud frustratsioon. Parteid, mis saavad uhkustada võimulpüsimisega kauem kui üks tähtaeg, muutuvad järjest haruldasemaks.

Kodanike usaldamatus ja pahameel levib üle kogu poliitspektri, välja arvatud ehk selle seni veel (aga kui kauaks?) marginaalsed, efemeersed ja ekstsentrilised osad, mis nõuavad avalikult lõppu nurjunud ja usalduse kaotanud demokraatlikule režiimile.

Kui rahvusriigi institutsioonid ei ole enam pädevad eestvedajad, mis lubaksid avastada läbitavamaid radu ja parandada ränki prohmakaid, siis milline jõud, kui üldse, suudaks täita ühiskondlike muutuste teostaja vakantset rolli? See on lahtine küsimus, mille üle arutletakse üha enam. Avastamisretkedest puudust ei tunta. Palju on üritatud avastada uusi kollektiivse tegevuse instrumente, mis sobiksid üha globaalsemasse konteksti paremini kui Vestfaali-järgsel rahvuste loomise ajajärgul leiutatud ja paika pandud poliitilised riistad – instrumente, millel oleks seetõttu rahva tahte teostamiseks paremaid šansse, kui on topeltlõksu lõas virelevatel, pealtnäha “suveräänsetel” riigiorganitel. Niisuguseid luurekäike on tehtud mitmest ühiskonna nurgast ja iseäranis sageli on kõneldud “prekariaadist”, kiiresti kasvavast kihist, mis sulatab endasse endise tööstusproletariaadi jäänused koos üha suuremate tükkidega keskklassist. Senimaani “ühendab” seda kihti üksnes vesiliival või vulkaani jalamil elamise tunne. Kuid väljavaadet, et see luureüksus võiks koonduda tõsiseks – kestvaks ja kaalukaks – poliitiliseks jõuks, tumestab asjaolu, et selle liikmete ühiskondlikes tingimustes ja huvides on nii vähe loodetavat ühisosa, mis võiks neid koos hoida ja inspireerida piisavalt kaua koos tegutsema, töötamaks välja usaldusväärseid ja tõhusaid instrumente nende asemel, mille sobimatus ning veelgi ilmsem viitsimatus praeguste ülesannete puhul on neid eksperimente ju üldse käivitanud. Üks sääraseid jätkuvaid eksperimente, mis figureeris kõige silmapaistvamalt meedia tähelepanu all, on “nördinute liikumise” nime alla koondatud nähtus, mis on välja kasvanud mitmesuguste, üha rohkenevate kogemuste põhjal Tahriri väljakust Zuccotti pargi kaudu kuni Taksimi väljakuni. Harald Welzer võib olla õigel teel, kui püüab leida selle nähtuse süvapõhjusi avalikkuse kasvavast äratundmisest, et “üksikisiku strateegiatel on peamiselt rahustav toime. Rahvusvahelise poliitika tasand pakub muutuse väljavaadet ainult kauges tulevikus, ning seega on kultuurilise aktsiooni jaoks jäänud ainult keskmine tasand, omaenda ühiskonna tasand ning demokraatlik küsimus, kuidas inimesed tahavad tulevikus elada”¹ – isegi kui paljudel, arvatavasti enamikul juhtudel on see teadmine pigem teadvustamata või viletsasti sõnastatud.

Kui Marx ja Engels, need kaks tulipäist ja kannatamatut Reinimaa noorukit, asuksid uuesti kirjutama oma peaaegu kahe sajandi tagust manifesti, siis võiksid nad alustada teisenenud tähelepanekuga: “Üks tont käib ringi mööda maailma, see on nördimuse tont…” Nördimuse põhjusi on palju – võib siiski aimata, et muidu kaunis mitmekesiste algajendite ja nendest veel arvukamate kaasnähtuste ühisnimetajaks on alandav, enesehinnangut ja väärikust trotsiv ja kummutav aimus meie teadmatusest (pole aimugi, mis edasi võib juhtuda) ja võimetusest (ei saa kuidagi selle juhtumist ära hoida). Vanad, justkui patenteeritud viisid elulistele väljakutsetele vastamiseks enam ei tööta, samal ajal kui uusi ja tõhusaid ei paista kusagilt või on neid vihastavalt vähe…

Nii või teisiti on maad võtnud nördimus ning selle maandamiseks, kuigi ajutiseks, on kätte näidatud ka tee: minna tänavatele ja hõivata neid… Potentsiaalsete hõivajate värbamisvaru on tohutu ja kasvab päev-päevalt. Kaotanud usu “ülaltpoolt” (st parlamentidest ja valitsusasutustest) tulevasse päästmisse ning otsides alternatiivseid viise, kuidas õigeid asju ära teha, on inimesed tulnud tänavatele avastusretkedele ja eksperimenteerimistuuridele. Nad muudavad linnaväljakud vabaõhulaboratooriumideks, kus kavandatakse või leitakse juhuslikult ning pannakse tuleproovile uusi poliitilise tegutsemise riistu lootuses, et need sobivad väljakutse üüratusega.

Just sedalaadi probleemidega peaks Euroopa Liit oodatavasti, loodetavasti, eeldatavasti tegelema ning neile ka lõppude lõpuks lahendust otsima. Kõnealustel probleemidel on üks ühisnimetaja: teguvõimu kriis, olemasolevate toimijate ja üha enam ka demokraatia vooruste ja veetluse üldrahvaliku usaldamise kriis. Euroopa Liit on praegusel ajal üks kõige eesrindlikumaid katseid avastada või leiutada tühjale kohale lokaalne lahendus globaalselt tekkinud probleemidele ning panna niisugustes katsetes proovile vastuseid Coetzee küsimusele, millega me alustasime: “miks peaks elu üldse võrdlema võidujooksuga ehk miks peaksid rahvamajandused üksteisega võidu jooksma, selle asemel et seltsimehelikult üheskoos tervisejooksu sörkida?”

Poliitiliselt integreeritud Euroopa rajajad, ühtaegu visionäärid ja selgepilgulised realistid, nagu Schuman, Monnet, Spaak, Adenauer ja De Gasperi, võtsid ette paraja ülesande – üleeuroopalise, rahvusülese solidaarsuse ehitamise, mis kavakindlalt ja eesmärgipäraselt ühendaks need spontaanselt tekkinud kohalikud solidaarsused, mis aastasadade vältel on oma identiteete üle kinnitanud naabritevaheliste huvikonfliktide õhutamisega ja lahkhelileekide sütitamisega. Leidub neid, kes kahtlevad, kas niisugune rahvusülene solidaarsus, mida mõnikord nimetatakse ka “Euroopa identiteeditundeks”, on üldse võimalik. Nad ütlevad, et rahvus ja riik on Jumala ja ajaloo silmis jäädavalt kokku laulatatud ja ainult niisuguses raamistuses saab inimeste solidaarsus olla nende kooseksteerimise loomulikuks omaduseks – et ilma ajalooliselt moodustunud rahvusliku saatuseta on võimalikud ainult haprad, ebastabiilsed ja olemuselt ajutised liidud, mis sõlmitakse kurnavate läbirääkimiste ning mõistlikult, kuid ilma entusiasmita omaks võetud kompromisside tulemusel.

Jürgen Habermas on esitanud seni kõige tugevamaid argumente säärase arvamuse vastu, osutades, et demokraatlik kord ei vaja toetust “rahvuse” kui poliitikaeelse saatusühtsuse juurdunud ideelt; et demokraatliku konstitutsioonilise riigi vägevus põhineb just nimelt potentsiaalil luua ja taasluua integratsiooni oma kodanike poliitilise kaasamise teel. Rahvuskollektiiv ei eelne poliitilisele kollektiivile, vaid on selle üha jätkuv ja üha taastoodetav saadus. Väide, et stabiilne ja ennastpüsistav poliitiline süsteem ei saa eksisteerida ilma konsolideerunud etnilis-kultuurilise entiteedita, ei veena rohkem ega vähem kui väide, et ükski etnilis-kultuuriline entiteet ei suuda konsolideeruda ja omandada ennastpüsistavat jõudu ilma efektiivse poliitilise mehhanismita. Nende vastandlike vaadete suhtelise väärtuse üle spekuleerimine ei ole aga tõenäoliselt viljakas, sest seda dispuuti saab ja tuleb lahendada ainult autoritatiivselt (ja mis veelgi tähtsam, efektiivselt) poliitilise tahtega ning eurooplaste institutsionaalsete saavutustega (mille tähtsus on seni ilmnenud peamiselt nende saamatuse, otsustamatuse ja peaaegu nähtamatuse puhul), mitte aga filosoofilise arupidamisega, olgu see kui tahes rafineeritud ja loogiliselt laitmatu. Poliitiline tahe ja institutsionaalne reform, nagu Hans-Georg Gadamer on veenvalt argumenteerinud, saab aga tuleneda üksnes “horisontide sulandumisest”, mis on ise praktika saadus. Kusjuures “praktika” tähendab tegevuste jada, milles veendumuste ja tegude prioriteedi vahekord on sama selge nagu muna ja kana küsimuse puhul…

Nagu enamik planeedi elanikke, seisavad eurooplasedki praegu vastamisi “meile seni tuntud poliitika” kriisiga, samal ajal kui neid sunnitakse avastama või leiutama kohalikke lahendusi globaalsetele väljakutsetele. Nagu enamik planeedi elanikke, leiavad eurooplasedki, et praegu kasutatavad viisid asjade tegemiseks ei tööta enam õigesti, samal ajal kui alternatiivseid ja efektiivseid viise asjade ärategemiseks ei paista kusagilt (niisugust olukorda nimetas Itaalia filosoof Antonio Gramsci “interregnumiks” – ajaks, millal vana on juba surnud või suremas, kuid uus ei ole veel sündinud). Nende valitsused, nagu ka paljud valitsused väljaspool Euroopat, on “topeltlõksus”. Kuid erinevalt enamikust teistest planeedi elanikest ei kujuta eurooplaste maailm endast mitte kahe-, vaid kolmekordset ehitist. Globaalsete jõudude ja rahvusliku poliitika vahel asub Euroopa Liit – kummaline segu, milles Brüsseli bürokraadid teostavad avalikke poliitikaid ilma võimupoliitikata ning rahvusriikide presidendid ja peaministrid, kes saavad perioodiliselt kokku Euroopa Nõukogu istungitel, ajavad võimupoliitikat ilma avalike poliitikateta. Selle vahepealse lüli sekkumine sõltuvusahelasse ajab muidu selge “meie” ja “nende” stiilis jaotuse segasemaks. Kummal poolel asub Euroopa Liit? Kas see on “meie” (autonoomse) poliitika osa või “nende” (heteronoomse) võimu osa? Ühelt poolt vaadatuna näib EL kilbina, mis kaitseb ohjeldamatute ja halastamatute globaalsete jõudude kõige hullemate liialduste eest üksikriike, millest paljud on liiga väikesed ja nõrgad, et vastata suveräänse eksistentsi karmidele nõuetele. Teiselt poolt vaadates paistab EL nendesamad globaalsete jõudude viienda kolonnina, võõrvallutajate satraabina, “sisevaenlasena” – ning lõppkokkuvõttes nende jõudude eelsalgana, mis plaanitsevad murendada ja viimaks tühistada nii rahvuse kui ka riigi suveräänsuse šansid. Euroopa-meelsete ja Euroopa-vastaste tüli väljavaated muudab nii määramatuks tõsiasi, et need mõlemad rabavalt vastandlikud vaated on nii tõepärased… Asi on selles, et praeguses planetaarses olukorras ei ole esimesena mainitud roll täidetav ega usutavgi ilma vähemalt ajuti ka teist rolli mängimata…

Ühelt poolt vaadatuna näib EL kilbina, mis kaitseb ohjeldamatute ja halastamatute globaalsete jõudude kõige hullemate liialduste eest üksikriike, millest paljud on liiga väikesed ja nõrgad, et vastata suveräänse eksistentsi karmidele nõuetele. Teiselt poolt vaadates paistab EL nendesamad globaalsete jõudude viienda kolonnina, võõrvallutajate satraabina, “sisevaenlasena”.

Euroopa, nii nagu ka kogu ülejäänud planeet, on tänaseks saanud globaalselt tekkinud probleemide ja väljakutsete mahalaadimise kohaks. Kuid erinevalt ülejäänud planeedist ja peaaegu ainulaadsena on Euroopa Liit ühtlasi ka laboratoorium, kus iga päev kavandatakse, arutatakse ja pannakse praktikas proovile viise nendele väljakutsetele vastamiseks ja probleemidega rinnapistmiseks. Ma ütleksin lausa, et see on üks (võib-olla isegi ainus) tegur, mis teeb Euroopa, tema kaasavara ja panuse maailma asjadesse nii erakordselt tähenduslikuks planeedi tuleviku seisukohalt, nüüd kus seisab ees inimeste kooselu uusaegse ajaloo teine viljastav transformatsioon – sedapuhku rõhuvalt vaevaline hüpe rahvusriikide “kujutluslikelt tervikutelt” inimkonna “kujutluslikule tervikule”. Selles protsessis, mis on alles oma algjärgus, kuid peab jätkuma, kui sellele planeedile ja tema asukatele on määratud ellu jääda, on Euroopa Liidul võimalus täita ühekorraga nii luurerühma, vahejaama kui eelposti ülesannet. Need pole lihtsad ülesandedja õnnestumine pole kaugeltki garanteeritud; ja need seavad enamiku eurooplaste, nii hoi polloi kui ka nende valitud juhtide ette mitmesuguseid raskeid valikuid ja konflikte vastandlike prioriteetide vahel. Aga nagu ütles Prantsuse president François Hollande oma 14. juuli kõnes 2013: “Poliitika ei ole maagia ega mustkunstniku torukübar, vaid tahte, strateegia ja järjekindluse küsimus.” Tõepoolest. Ja sama võib öelda ka Euroopa ühinemise tuleviku kohta ning sealtkaudu ka Immanuel Kanti kahe sajandi taguse unistuse, inimkonna ühinemise tuleviku kohta.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Märt Väljataga

ZYGMUNT BAUMAN (s. 1925) on sotsioloogiaklassik, kelle kontosse kuulub ligemale 60 raamatut. Bauman sündis Poznańis, õppis Varssavi ülikoolis, õpetas sealsamas 1954–1968, kuni otsustas režiimi survel paguluse kasuks. Ta töötas esiotsa Iisraeli ülikoolides, ent 1971 suundus sotsioloogiaprofessoriks Leedsi ülikooli, kus emeriteerus 1990. 19.–24. jaanuaril viibis Bauman Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kutsel Eestis, pidades 20. jaanuaril Tallinna Ülikoolis ettekande pealkirjaga “Living in the Times of Interregnum”. Ettekande aluseks oli siin tõlgitud artikkel, mille ta kirjutas ajakirja The Hedgehog Review tellimusel ja mis ilmus äsja selle Euroopa tulevikustsenaariumidele pühendatud kevadnumbris. Küsimus Euroopa kujunemisest ja väljavaadetest on olnud üks Baumani keskseid arutlusteemasid viimasel paaril kümnendil. Siiani kõige põhjalikum käsitlus on tema 2004. aastal ilmunud raamat “Europe, an unfinished adventure”, kuid ka arvukad artiklid ja ettekanded. Kuigi Baumanit võib pidada üheks Euroopa teravapilgulisemaks kriitikuks, ei ole ta kunagi hüljanud usku, et kuhjuvate probleemide kiuste on Euroopal potentsiaali pakkuda tulevikule loovaid lahendusi nii lokaalses kui ka globaalses mastaabis. Varem on Vikerkaares (1999, nr 7) ilmunud Maria Dimitrova ja Aleksandr Gugnovi intervjuu Baumaniga, kus ta selgitab oma vaateid globaliseerumisele.

M.T.