See siin on kujutis ühest asjast. See on ligi kakssada lehekülge paberit, see võtab ruumi sinu raamaturiiulil (ilmselt on neid asju sul seal teisigi), see kolletub aastatega, seda võib kinkida sõbrale kinnitamaks, et te olete mõlemad kultuurihuvilised täiskasvanud. Muidugi, kui ta paneb selle asja oma seljakotti võisaia ja lahtise pastaka vahele, siis võib see mõjuda veidi solvavalt. Selle ajakirja tootmiseks oli vaja trükikoda, arvuteid, kontoritoole ja lepingute väljatrükke. Järele ei ole proovinud, aga kui kirjeldada kust on pärit ajakirjale kuju andnud trükimasinad ja paber, saame üsna adekvaatse pildi globaalse kapitalismi võrgustikest.
Kultuurist räägitakse tavaliselt kui vaimsest tegevusest, seekord aga vaatleb Vikerkaar asju. Numbri avavad saksa asjaluuletused (lambist, purskkaevust ja karusellist), Margit Lõhmus joonistab elava pildi Berliini fetišikultuurist. Kaheksa noort kirjanikku võtavad Roland Barthes’i ja Mati Undi eeskujul analüüsida asju, millel on eesti kultuuris mütoloogiline tähendus (selgub, et meie reliikvia on kokandus).
Asjandusest mõtlemiseks annavad juhtnöörid kätte Martin Heidegger ja arheoloog Bjørnar Olsen. Heidegger kirjeldab, kuidas modernsus on lamestanud meie arusaamise maailma asjalisusest: “Esemete sfääris on sundiv teaduslik teadmine asjad kui asjad hävitanud juba ammu enne aatomipommi plahvatamist. See plahvatus on ainult kõige jämedam jämedatest kinnitustest asja juba ammu toimunud hävitamise kohta – selle kohta, et asi kui asi jääb eimiskiks. Asja asjalisus jääb varju, unustusse.” Sellest, millest teaduslik teadmine vaikib, Heidegger oma loengus kirjutabki.
Olsen annab ülevaate, kuidas asjadest on sotsiaalteadustes mõeldud – või õigemini mitte mõeldud – ning väidab et, asjade kestlikkus annab põhimõtteliselt uue suuna relativismi ja strukturalismi küüsi jäänud sotsiaalteadustele: “Kui üht sõna saab asendada mis tahes teise sõnaga, senikaua kui see säilitab järjekindla tähenduse ja eristub ülejäänud sõnadest, siis asjade sisimad omadused kitsendavad oluliselt nende vastastikust vahetatavust. Kajakki ei saa asendada kirvega, graveerpeitlit kivihaamriga või arvutit klaveriga, sest neil lihtsalt on kompetentse või võimalusi, mida ei saa asendada nii, nagu oleksid need mis tahes „tühjad“ tähistajad.”
Asjade kestlikkust rõhutavad ka teised, Eestile keskenduvad esseed. Francisco Martinez vaatleb remonti kui viisi postsotsialistliku katkestuste ühiskonnaga toime tulemiseks. “Remontimine aitab meil ületada inimeste ja asjade kasutuks muutumise negatiivset loogikat, see kalibreerib ümber sünkroonsust ja kogukonnatunnet.” Ajal kui asju, nagu ka inimesi, on ülemäära palju ning nende äraviskamine on sageli lihtsam kui nende hooldamine, muutub remont vastupanuaktiks. Kirsti Jõesalu ja Raili Nugin analüüsivad nõukanostalgiat 1970ndate põlvkonna juures, kus just nimelt allesjäänud kultuuripärand linnaruumis ja magalakorterites äratavad mälestusi ning aitavad mõtestada tarbimisühiskonna pillavat suhtumist asjadesse, mis varem näisid üliväärtuslikud.
Asjad on seal, kus neid kõige vähem oodatakse. Õigus, see kõige abstraktsemate ja universaalsemate taotlustega eriala, saab toimida ainult tänu bürokraatiale, kirjatehnikale, tohututele paberikogustele ja tuhandetele büroodele maailma suurlinnades. Gustav Kalm: “Mis tähtsust omab spetsiifiline vanglaarhitektuur kriminaalõiguses või lepingu materiaalsus trükimustas paberil või elektriliselt valgustatud vedelkristallidena arvutiekraanil ning elektrivooluna ja täketena kõvakettal? Selge, et sama teo eest saadud sama pikk vangistus ülerahvastatud vanglas Brasiilias ei ole sama kui individuaalkongis Norras, kuid mille poolest täpselt need erinevad ning kuidas muudab see erinevus arusaama õigusest ja karistusest? Kas samade klauslitega elektrooniline leping toimib samamoodi kui paberleping?” Selgub, et paberi kättesaadavus Kamerunis või kleebi-lõika meetodi levik arvutiajastul on õigussüsteeme mõjutanud rohkem kui arvata oskame. Daniel Miller teeb intervjuus Pille Runneli ja Carlo Cuberoga digimaailma uuesti asiseks, näidates kuidas Hiina tehasetööliste jaoks võib migratsioon nutitelefonimaailma olla reaalsemgi kui füüsiline migratsioon külast tehasesse.
Lisaks kirjutab Tuul Sepp asjadest evolutsioonibioloogia vaatepunktist, Lauri Sommer puuraiumisest ja Maarja Kaaristo intervjueerib materialismikriitikut Penny Harveyt. Arvustamisel on samuti rohkem või vähem asised teosed: Tõnu Õnnepalu “Klaasveranda”, Mudlumi “Linnu silmad”, Jyrki Siukoneni tööriistafilosoofia, aga ka Mihkel Raua eneseabiõpik ja Andris Feldmanise ulmeromaan.
Loodetavasti läheb asja ette.
Lisa kommentaar