Hävitaja

Lasteaias tehtud fotol, ta võis olla siis kolme ja poolene või nii, seisab ta teistest lastest veidi eemal, mõlemad käed külgedele surutud ja rusikas, väikesel näol selline täiesti kohatu ja küsimusi tekitav pinge, mis sobiks mõnele Vana Testamendi tegelasele, näiteks Moosesele. Ent Moosesest on asi kaugel. Kalender näitab seitsmekümnendate algust. See on viimane pilt, millelt leiame tema tõelise näo. Kaks lasteaiakasvatajat, mõlemad hiiglaslike keemilistest lokkidest soengute all veidi kühmus, on oma pedagoogilised käised juba üles käärinud. Mõned aastad hiljem, lasteaia lõpupildil, särab ta naeratus juba revolutsiooniliselt uljalt ja teotahtest pimestunult, justkui ei seisaks meie ees mitte väike Kesk-Eesti tüdruk, vaid eksikombel patsid pähe saanud noor Lenin.

Madli Tiik, neiupõlvenimega Meri, oli sündinud 11. septembril 1971. Kui võtta antud daatumist tähtsaim – sodiaagimärk –, leiaksime enda eest portree, mille pusletükkidel on koostisosad kirjas selgelt ja must valgel nagu ENSV klassikasse kuuluvatel toiduainete plekkpurkidel. Analüütiline, kriitiline, otstarbekas, süstemaatiline, töökas. Kannatlik ja kasulik. Ühe sõnaga, täielik korrapärasuse kontsentraat, ratsionaalsuse rosin.

Lasteaed lasteaiaks, õige ümberkasvatamine saab sisse oma pidurdamatu hoo ikkagi koolis. Haridussüsteem haarab me neitsi jõulisesse haardesse, heidab matile enda alla maha ja tardub Lurichina taganthaardes. Aastateks. Kruustangid pigistavad, kuni vankumatust horoskoobimärgist voolab välja alistumislippu lehvitav munavalge. Tütarlapsest sirgub neiu, mille üle ühiskond võib uhkust tunda. Tehtud.

Toimub plaanipärane areng. Igal ööl undab Madli kõrvus tänava-
puhastaja-liivapuistur. Selle sohver, punases pilotkas Une-Mati, sikutab innukalt juhtkange. Valed mõtted kaovad rentslisse, nende asemel täitub magaja pea ideoloogiliselt korrektse liivaga. Ajupilt korrastub, jalalt niidetud küsimärke asendab tormine stiihia. Nii kutsuv, nii vaigistav. Päike paistab, üle üüratu vetevälja tormavad vaimustunud lained, tuues vahutavaid uudiseid horisondil sillerdavast tulevikust. See on meri, noore inimese lemmikveekogu. Prohvetlik perekonnanimi sunnib õhkama. Kõik muutub tugevamaks, paisub ja kerkib sihikindlalt. Kõik peale Madli rindade.

Ta lõpetab kooli ning saab kiita, ta lõpetab ülikooli ja kiitus ei vaibu ikka veel. Selle magus kaja kumiseb kõrvus kui töökas kimalane, mis kutsub tegudele. Tegudele! Elu õilmitseb Madli ees õiduva aasana. Miljon tonni koristamist ootavat nektarit. Kusagilt ilmub mees. Ta armub. Pea huugab, nägu punetab, mingisugused uued lõhnad, toorevõitu hääled. On see ikka armastus? Palavik ehk hoopis? Kohusetundlikult veab ta väriseva sõrmega mööda „Avameelselt abielust“ kõige põnevamat peatükki. Kuid küsimus jääb.

Esimene poeg ilmub kui esimene pääsuke, kuulutades uue aja algust. Kõik on segane, ajad on segased, väike kleepuv tegelane lööb elurütmi sassi. Õpetajaametisse tuleb teha paus. Seda täidab nõudlik nutt ja helepruun hais, mis kunagi otsa ei saa, mis saadab teda iga päev igal pool nagu sõnnikuhais laudanaist. Mees on ära, teenib uusi isamaalise kujundusega kupüüre. Vähe ja vaevaliselt. Jakobson jääb unistuseks, Koidulat kohtab harva. Tammsaare küll tuleb, tavaliselt paarikaupa, aga astub läbi vaid põgusaks viivuks, jättes endast maha mõned mornid von Baerid. Ent tühja neist kupüüridest, oleks ta vaid rohkem kodus. Abiks. Mees on ära, ei taha temaga seda haisu jagada, põgeneb kuhugi, ilmub vaid supi ja „Avameelselt abielust“ lehekülje nr 59 lootuses. Pea huugab, nägu punetab, suguti kõvastub, tupp laieneb ja niiskub. On see armastus või on see ikkagi palavik. Või midagi muud, mille kohta pole veel raamatut kirjutatud. Millal ta viimati lugeda sai, tema, diplomeeritud kirjandusõpetaja.

Vahepeal jõuab ta kooli, kord näoga ühe, siis jälle teise suunas, seisab ta lastekarja ja tahvli vahel, käes kas klassik või mõni neist uutest autoritest, kes saadavad kõik putsi sellise otsekohese kergusega, et sellega harjumine nõuab vaata et täiendõpet. Maailm on muutunud, nendib talle tema analüütiline meel. Aga neitsi, kellest pole määratud jagu saama ei üleskääritud käised, ei Lurich ega isegi mitte omaenda seaduslik mees, teab, mis on kannatlikkus. Kui putsi, siis putsi. Ta rasestub taas. Sõnnikuhais on tulnud, et jääda.

Kaks poega. Silmad punnis, lamab noorem varbvoodis ja väljutab gaase. Vanem jookseb ebakindlal sammul mööda elutuba nagu loom puuris. Originaal ja koopia. Tõuk ja valmik. Röster ja kasutusjuhend. Mehel läheb paremini. Kuni naise keha sünnitusest taastub, laob lukustatud vannitoa põrandale pika rivi Koidulaid ja rahuldab ennast rahvuspatriootilise kirega. Seeme lendab uljalt, iseseisva väikerahva uhkusele kohaselt, viidates heale tervisele, mida pole veel jõudnud nõrgestada Euroopa manduvad trendid. Mitu Koidulat saab pihta. Mees loputab need sooja veega ja riputab sokkide kõrvale kuivama.

Jälle kool. Aeg, see universumi punktuaalne aednik, puhub oma lehepuhuriga kalendrilehti. Sekundeid, minuteid, päevi ja aastaid ootab täitmatu must auk, Linnutee pudipõlleks ees. Igihaljaste klassikute kõrvale ilmuvad uued putsisaatjad. Paistab, et sinna saadetakse eelkõige iseend – niivõrd ebakindlad on nende uute sõnameistrite nimekirjad. Ise sööme, ise joome, ise nõudki ära toome. Elu muutub järjest enesekesksemaks. Ajapendel on võimsa möirge saatel lennanud ühest äärmusest teise. Kuradile kolhoosid, elagu masturbatsioon. Kolleegid valivad ta aasta õpetajaks. See on meeldiv. Autahvlile riputatakse Madli Tiigi kõigile naeratav portree. Tema kunagised lasteaiakasvatajad, kui nad oleksid veel elus, tunneksid selle naeratuse üle uhkust. Jäägu see nende postuumseks töövõiduks. Sama päeva õhtul kodus naeratus kaob. Rasedustest näitab kaht pulka.

Ta imetakse tühjaks. Seistes peegli ees vannitoas keset paksu mähkmehaisu, uurib ta oma keha. Esimesena annavad alla rinnad. Väljaveninud nibupaar on solvunult langetanud oma palge. Kunagi hüplesid need kaks ülemeelikut innukalt pluusi all, ninakesed uudishimulikult õieli, otsides elu. Põgenema oleks pidanud. Elu eest. Elu on kindel summa. Tahad jääda iseendaks, puutumatuks tervikuks – ära pooldu, ära lase endast midagi lahutada. Võidad lapsed, kaotad rinnad – hoidu vampiiri eest! Ta klõpsab rinnahoidja kinni ja astub elutuppa. „Elagu!“ hüüavad paar külla tulnud kolleegi, kellele sekundeerivad mees ja kolm poega. Väikseim neist räägib alles peeretuste keeles. Kartulisalat, kiluvõileivad, tort, kõik tema enda valmistatud, kaks ja pool tundi mähkmete, pesu, koristamise ja imetamise kõrvalt. Mees lööb šampanjakorgi lendu, näol uhke ilme, nagu oleks ta just maailma loonud. Telekas ründavad kaks reisilennukit Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorne. Ta saab 30. Kõik on veel ees, lubavad kolleegid. See kõlab kui ähvardus.

Nad istuvad mehega teleka ees. Harukordne õhtu. Poisid on endasse tõmbunud ega sega. Kes nuputab koolitükke, kes joonistab monstrumeid, kes ehitab klotsidest pilvelõhkujaid. Haisu täna ei olegi. Kusagilt justkui ei valuta. Hing särab puhtalt kui äsja küüritud pann. See vist ongi õnn. President õnnitleb aasta isa, loeb paberilt piduliku kõne. Mitte kõne, vaid retsept. Heal isal on töö, heal isal on kodu, heal isal on naine, heal isal on kuldsed käed, hea isa on tõeline eestlane, heal isal on neli last. Voodis avab mees sülearvuti ja süveneb vabariigi teenetemärkidesse. Üks uhkem kui teine, helgivad nende peegeldused mehe himukas pilgus. Ta vaatab enda kõrval uinunud naist. Tema suguti jäigastub.

Poeg number neli, eostatud une pealt, sünnib teistsugusesse maailma. Elu väikesel kodumaal muutub keerukamaks, selle reeglid ja seadused komplekssemaks ning lihtsale inimesele arusaamatumaks. Ei olda enam üksi, ollakse värske lüli ketis, mis koliseb ümber suursuguselt paigal tammuva Euroopa. Kusagil paneb keegi külamees oma ketikoerale nimeks Nato, see klähvib ööd ja päevad idataeva suunas, hoides kogu alevikku turvaliselt ärkvel. Hais hajub, ta seisab jälle kord tahvli ees, raamat käes. Tema ees aga istub uus partii noori inimesi, eurooplasi. Euroopa on seal, miks te siin istute, tahaks ta küsida, aga saab sõnasabast kinni.

Aastad mööduvad. Ühetaoliselt ja monotoonselt pritsivad nad nende teele jäänud inimeste näkku kortse nagu porilompidest läbikihutavad autod. Vaatamata pingutustele pole mees ordenit saanud. Libiido langeb. Raha küll tuleb, ent uued kupüürid ei eruta. Käsi ei tõuse Euroopa arhitektuuri peale kiimlema. Libiido langeb. Madli on segaduses. Mehest puutumatuna magab ta küll paremini, aga unenäod muutuvad. Sinna ilmub keegi, kes jälgib teda hindava pilguga. Käed dressipükste taskus, tugevad rinnalihased särgi all pingul. Telereklaamis turnib moodsalt rõivastunud noormees mööda treppe aina kõrgemale ja kõrgemale, hetk hiljem ähib ta lennujaama stardirajal ilmse sooviga õhku tõusta. Üle noormehe tuiskavad kaks hävituslennukit. Ostke mind ära, palun ostke mind ära, karjub tulevane peaminister. Juhtimisteenuse hind paistab soodne, kvaliteet vastab ääremaa standardile. Mis seal ikka, inimesed ostavad.

Korraga, jah, korraga tahaks ta ise olla hävitaja piloot. Lennata madallennul üle soode ja rabade, kidurad männid ja hüljatud kirikud kõditamas kõhualust. Möirata laante ja rapsipõldude kohal. Teha äkkpöördeid vonklevate jõekaarte kohal. Ning lõpuks, kui kütusepaak tühi, põrutada nokk ees mõnda jämedasse puusse nagu talibani musträhn. Ning katapulteeruda vaid murdosake sekundist enne hävitavat lõppu. Ning pääseda edaspidi kõikidest kokkupõrgetest just sellisel stiilsel viisil. Alati. Mängida surmaga, vedada teda ninapidi. Alati.

Ühel vahetunnil peatub ta pilk imelikul seigal. Kaks tüdrukut, neljas klass või viies, sikutavad kahe vahel roosa ümbrisega nutitelefoni. Ühel kuri, teisel nutune nägu ees, liigutatakse väikest elektroonilist ahvatlust edasi ja tagasi nagu kahemehesaagi. Kõik see toimub mingi jonniva budistliku aeglusega, pakkumata ainsamatki märki võimalikust lõpplahendusest. Kui kõlab tunnikell, loivavad kaks löödud tegelast vastumeelselt klassiruumi, lõdvendamata hetkekski haaret roosalt aardelt, mis liigub nende vahel tummalt nagu väike matmist ootav kirst.

Kooli ilmub uus kehalise kasvatuse õpetaja. Kolleegid vahetavad üksmeelselt püksid seelikute vastu. Õpetajate toa atmosfäär muutub indlemisest paksuks. Hinded paranevad. Kooli reiting tõuseb vabariiklikus edetabelis mitu head pügalat. Ka Madli tunneb midagi. See palavik jälle? Võimatu on keskenduda. Ilukirjandus tundub ühtäkki tähtsusetu ja isegi mõttetu. Suutmata kodutöid kontrollida, paneb kõigile viied. Õpilased on tänulikud. Madli keha kiheleb. Ta üritab põgeneda kaante vahele, kuid see ei aita. Raamat lendab toanurka. Koolis valitseb lämmatav meeleolu. Konkurents. Teda aga ei vaadata. Ta tõstab panuseid. Kannab ohtliku pikkusega kleiti, riskeerides naeruväärsuse ja põiepõletikuga. Püüab sellega ühe poollihaliku pilgu, ei enamat. Ta analüüsib olukorda, teeb järelduse. Ta võtab auto ja põrutab pealinna. Naaseb järgmisel päeval rongiga, kinni teibitud põues värsked kunstrinnad. XXL. Õmblused natuke valutavad, ent nelja tuimestuseta sünnituse kõrval on see nohu. Käsikäes toovad valuvaigisti ja Viagra abieluõnne korraks tagasi. Mees ärkab kui karu talveunest. Kus auto on, pärib ta. Siin, osutab Madli rindadele.

Suur vahetund. Võimla. Spordiinventari panipaik. Ta väriseb. Aga õige natuke. Siis võtab ta püksikud jalast ja heidab võimlemismatile selili. Kergitab seelikut. Sikutab pluusi üle rindade. Roosad õmblused paistavad. Elu hind ja selle triipkoodid. Ta ajab reied laiali, tõmbab põlved konksu. Aeglaselt nagu filmis. Täpselt nagu raamatus. Mees vaatab teda. Rahulikult ja rahulolevalt. Lukustab ukse. Laseb dressipükstel langeda. Võtab kätte. Hõõrub seda. See kasvab. Kasvab. Kasvab. Teatepulgast saab teivas. Pikk ja paindlik. Mees tõstab teiba lähteasendisse, otsaga üles, astub sammukese tagasi, alustab hoojooksu. Tuleb, kiirus kasvab, kasvab veel, viimased sammud, need kõige olulisemad, need, millest kõik sõltub, täpsus, tugevus, kõik. Vahetult enne kohalejõudmist suunab mees teiba otsa alla, otse naise jalge vahele. Kokkupõrge, teivas paindub imekspandava elastsusega, ning siis, kui vibust vabanenud nool, katapulteeritakse mees õhku, kõrgele, aina kõrgemale, viis meetrit, viis tuhat meetrit, viissada tuhat meetrit, maa tema all on väike kui topispall, ta sipleb, vehib kätega. Maailmarekord! Nüüd ta juba langeb, pall suureneb tagasi maakeraks, maakeral lamab naine, jalad harkis, tupp lai ja niiske, ta maandub, kaks silikoonist maandumispatja püüavad ta hellalt oma embusse. Kosmonaut, ärgake.

On hämar sügisõhtu. Ta kõnnib mööda uhiuut kergliiklusteed. Toetusfondide ja keppide najal. Uus büst, uus kehahoiak. Uued seljalihased, mida peab veel treenima. Süttivad kollakad tuled. Tasahaaval muutub õhk niiskusest paksuks. Udutab. Tee on sile, palistatud prügiurnide ja pingikestega puhkamiseks. Ta kõnnib, peatumata, tal on suund. See tekitab hea enesetunde. Sa kõnnid mööda siledat teed ja sul on kindel suund. See on hea, väga hea. Korraga tee lõppeb. Saab otsa ja kõik. Teed ei ole. Ainult udu. Ta vaatab ümberringi. Tee otsas seisab silt. Euroopa Liidu lipu kõrval on sellel sinimustvalge puri, mida paisutab jõuline tuul. Ta vaatab seda. Puri on uhke, sellisega põruta või ümber maakera. Mööda avarat merd. Meri. Meenub midagi ähmast lapsepõlvest. Ta raputab tahtmatult pead. Tiik. Tiigil pole sellise purjega midagi peale hakata. Ressursi raiskamine. Ta keerab ringi ja läheb vastassuunas tagasi. Uttu.