“Aga peamiselt ei naudi me seksi sellepärast, et naiste jaoks on seks töö; naudingu pakkumine on asi, mida igalt naiselt oodatakse. […] Selles mõttes on isad, vennad, abikaasad, sutenöörid kõik riigi agendid, meie seksitöö ülevaatajad, kes jälgivad, et me pakuks seksuaalteenuseid vastavalt ettenähtud, sotsiaalselt sanktsioneeritud tootmisnormidele.” Nii kirjutab Silvia Federici Vikerkaare seksinumbrit avavas essees. Tavaliselt nähakse seksitööd – prostitutsiooni, pornograafiat ja muud taolist – kui hälvet normist, millegi üleva ja ilusa korrumpeerimist, nähtusena, mis seisab “tõelisest” seksuaalsusest sama kaugel kui Rakvere lihakombinaat meie vanavanemate taluelust.
Mida lähemalt uurida, seda hägusemaks see piir “tõelise” ja “kaubastatud” seksuaalsuse vahel muutub. Paavo Piik näitab oma essees pornograafiast ja igapäevaelu seksualiseerimisest, kuidas kujutised, mida veel mõnekümne aasta eest peeti sündsusetuteks, on nüüdseks meie tänavapildis, televiisoris ja arvutiekraanil igapäevased. Keskmine inimene puutub pornoga esimest korda kokku 10-11 aastaselt, mistõttu pole ka ime, et esimestes seksuaalkogemustes kajavad üha valjemini vastu pornost nähtud käitumismustrid. Pole vist vaja lisada, et soolisele võrdsusele, üldisele tervele minapildile ja realistlikele ootustele sellised eeskujud just kasuks ei tule.
Piret Karro analüüsib oma artiklis seksitöö reguleerimisest Euroopas, kuidas suhtutakse erinevates riikides prostitutsiooni. Kas tegemist on kriminaalse tegevuse, naiste ekspluateerimise või vaba valikuga, milles võib olla ka midagi emantsipeerivat? Kas ühiskonna jaoks on ohtlikum seksitöö stigmatiseerimine, mis riputab juba niigi ekspluateeritud naistele kaela veel ühe veskikivi, või seksuaalsuse kaubastamine, selle kogu täiega kapitalistlikku tooteringlusesse lülitamine? Kas sekspositiivne lähenemine prostitutsioonile on liiga naiivne või keelav lähenemine liiga ahistav?
Lisaks esitab Janek Kraavi ülevaate seksuaalsusega seotud kirjandusteoreetilistest tööriistadest: mis on erootiline, mis pornograafiline kirjandus, mis teeb kirjandusteose obstsöönseks ning mis on nende terminite kasutamisel kaalul? Keiu Virro külastab Berliini ja Tallinna seksiklubisid ning vaatleb kuidas neis, pealtnäha viimase vindini erootiliselt laetud asutustes üritatakse luua hoopis utoopilist võrdõiguslikku ja üksteiseaustamisel põhinevat maailma.
Kirjanduskriitikas valgustab Margus Ott günekoloogilise täpsusega läbi Maarja Kangro “Klaaslapse”, Meelis Oidsalu võtab ette Mihkel Muti “Eesti ümberlõikaja” ja Triin Toomesaar asetab Mart Sandri “Litsid” slutshaming’i konteksti. Üldkultuurilisematel teemadel astuvad üles Marju Lepajõe (Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest”) ja Terje Toomistu (Zygmunt Baumani ja Rein Raua “Iseduse praktikad”). Luulet Jüri Kolgilt, Maarja Kangrolt ja Hanneleele Kaldmaalt. Armin Kõomäe ja Mart Kuldkepi proosat.
Lisa kommentaar