Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 3
AEG VUHISEDES KOKKU RULLUS OTSEKUI RULOO.
Ja tänaseks on minust saanud rauk.
Kes kergelt vastik iseendalegi.
Võib teidki tabada kord sama pauk.
Kuid ekstra kurblikuks teeb selle loo,
et mõttetu on süüdistavalt küsida:
“Kes tegi?!”
Eks kortsurägu, halli pea ja lõdvad ätireied
ma ole ajapikku kinkind
Ise.
Endale.
Ma olen kõle, tühi, kokkuvajuv maja,
kus imekombel elab senini
üks väike laps…
Aegajalt – päris uskumatu! – kuulen naerukaja.
Nii hele, süütu, siiras, pahevaba
on see, et minus ärkab hämar süümepiin.
Päev-päevalt muutun nõutumaks.
End tihti muretsemast taban:
kas pole lapsukesel ohtlik siin?
Kuid miski ütleb – täpselt õige aja
laps leiab jätmaks maja,
välja lipsab siit.
Tol hetkel algab varing, hukk
ning
kokkukukk.
See ongi hea – siis Suures Rahus
ma lahus-
tun.
AD 2013
Lisa kommentaar