Soome keelest tõlkinud Andreas Kalkun
Oli kord mees, kes armastas oma naist nii,
et tal ei jätkunud jõudu enam millekski muuks.
Kingad rebenesid ta jalas, jopp kulus õhukeseks nagu lest
ja särginööbid lendasid taevasse
ainult armsama südamelöökidest.
Naine kurvastas, kui vaesus näris valusalt,
puudus piilus akendest, miski ei õnnestunud.
Ja mees ei teinud muud kui armastas.
See juhtus Venemaal õlilambi valgel,
kui inimesed veel olid lume poolest rikkad,
kui viin säras pragunenud klaasis nagu vääriskivi
ja kurgiviil hiilgas nagu unelm
ja papitalu juures kiviaia nurgal
helises väike kuljus koera jalutusrihmal nagu unede aisakell.
Külmas öös saan valgustatud: koerad on südame pirukad,
soojad ja toitvad, ja kuskil sügaval rinnas
on mul hea jurakas
tükk vana Venemaad, tükk ristina rasket armastust.
Tähtede poomissilmused kiiguvad aeglaselt,
maja nurk tõmbub krampi ja rebeneb,
midagi läheb katki selles hääletus vaikuses.
Siin-seal lumes sureb vana puu,
puusüda ei talu sellist külma.
Säravas öös magab jumal, seesama vana lugu,
ja kuul on maailmalõpu nägu.
2010, nr 12
Lisa kommentaar