*
Külm, pime ja märg. Hirmus. Eestimaa talv.
Rahvaloendaja hüpleb lompide vahel,
libiseb kiilasjääl ja komberdab poris.
Linnas kumab tulesid. Ta läheb üle tee.
Astub majja. Uks tehakse lahkesti lahti.
Ilus noor naine laseb ta sisse. Istuvad,
naine pakub suppi.
„Üksi elate siin?“ küsib rahvaloendaja muigamisi,
tõstab lusikaga suppi, püüab mitte luristada.
„Sinuga elades, kallis, on alati natuke,
nagu elaks üksi,“ ütleb kaunis neid,
silmi supikausist tõstmata.
*
Külm, pime, märg ja jube.
Eestimaa talv. Hundid uluvad,
jänesed nakitsevad puukoore kallal.
Õõv.
Karu norskab.
Rahvaloendaja koperdab puujuurikais,
kondab pimedail kõrvalteil.
Jõuab väikse majakeseni.
Koputab. Sisse lastakse.
Vana mees istub laua taga.
Ja põrnitseb rahvaloendajat.
„Üksi elate siin?“
„Üksi,“ rehmab vanamees mornilt, „teadagi üksi!“
„Lapsi on?“
„On-on. Ja pane see ka kirja, et poeg
on mul ilge siga. Siga ja tõbras! Pane-pane.“
„Isa, sellist lahtrit ei ole.“
2012, nr 1/2
Lisa kommentaar