Su auks, Lucia, ma orkestri sätin häälde.
Siin annab avalöögi hästirihitud basstrumm:
kõik miinipildujad, mis timmitud on läände.
Lucia, kuuled, kuidas kaigub nende BUMM!
Ma annan automaatidele sisse hääled –
see on, Lucia, nagu viiuliteviis!
Söösthüpetega rooman Sinu pääle.
Ei saagi surma, kallis, ja mis siis.
Nüüd tuleb kuulipildujate pizzicatol
Mul suurest naudingust saab kinni kiilut salv
ja õhus miljon rikošetiritsikat on,
kui timpanina möirgab Kustav Carl.
Ma salve vahetades jälgin libatähti,
nood noovadena sähvatavad öös.
Su pilti endas kannan nagu vähki,
mis lakkamatult sisikonda sööb.
Ma pole hea Su vastu, pole olnud iial,
ei suuda kaunilt öelda, mida soovib kõrv.
Ehk saab mu tundeist Sulle pildi viia
sümfooniana kõlav massimõrv!
Peast mängin maha sada viimast nooti,
mu vastasel näos üllatus on suur.
Ta kergelt võbisedes jälgib hooti,
kuis reastub rinnakorvi peale partituur.
Kui kõigest hoolimata siiski saame lüüa –
meid ootab surm või hädaabitapp,
Su poole verisena rooman ma, Lucia,
peos automaat ja esmaabipakk.
2011, nr 7
Lisa kommentaar