Maikuu lugemissoovitused

Aro:

The New Yorker on ajakiri, mida võib nii vihata kui armastada, ent millest mööda vaadata on võimatu. On ju suur osa Ameerika esseistikast kui žanrist kujunenud selle ajakirja lehekülgedel ja aastakümnete jooksul on seal oma tekste avaldanud näiteks Hannah Arendt (kelle kuulus reportaaž “Eichmann Jeruusalemmas” avaldati just New Yorkeri külgedel), Truman Capote, Alice Munro, Joan Didion – kõik USA esseistika korüfeed. Sestap on New Yorkerit hea lugeda sageli justnimelt stiili nautimiseks, mitte tingimata sisu pärast.

Viimatistest numbritest on selle mõttega sirvides silma jäänud näiteks Nathan Helleri analüüs “haltuuramajanduse” kasvust, mis on ka Eestis tänu Uberile, Woltile jt. virtuaalettevõtetele aktuaalseks saanud. Mäletan, et kunagi palus ühe Eestis haltuuraotsi vahendava äpi turundusinimene mult väikest kaastööd nende blogisse, teemapüstituseks oli antud märksõnad stiilis “töö tulevik”. Kirjutasin neile väikese ajaloolise mõtiskluse sellest, kuidas see sotsiaalsete garantiideta, ülipaindlik, kõike riske töövõtja kanda jättev maailm, mida Ränioru tegelased nimetavad “töö tulevikuks”, meenutab kahtlaselt 19. sajandi varakapitalismi, mille inimlikustamise nimel miljonid ametiühinguliikmed aastakümneid võitlesid. Miskipärast nad seda artiklit kunagi ei avaldanudki…

Harvardi ajaloolane Jill Lepore kirjutab samas ajakirjas düstoopiakirjanduse buumist meie ebakindlas maailmas. Ta juhib tähelepanu, kuidas uuemad düstoopiad on muutunud poliitiliselt pessimistlikuks, kirjeldades maailma kui juba pöördumatult hukule määratut. “Hävingust kõnelevad lood võivad olla kaunid,” järeldab Lepore, “Varemed on romantilised. Aga varemetele rajatud poliitika on hukule määratud.”

The New York Timesi ajakirjas kirjutab Robert Worth teistsugustest varemetest. Tema suurepärane reportaaž annab nüansirohke ülevaate lahingutejärgsest Aleppost ja Süüria kodusõjast, mille kajastust on nii Eestis kui maailma meedias liigagi sageli koloreerinud erinevad poliitilised agendad. Worthi ülevaate keskendub Aleppo elanike võimatutele valikutele sõjas, kus ühel poolel on diktaator Bashar Al-Assad ja teisel poolel sugugi mitte vähem ohtlikud, fundamentalistlikud või korrumpeerunud mässulised.

Jätkame apokalüptilises meeleolus. Eelmisel nädalal kirjutasid uudisportaalid peaaegu koomiliselt ajastu vaimu tabavast juhtumist Teravmägedel, kus kliimamuutuste tulemusel sulanud igikelts uputas üle inimkonna kõige olulisemate põllumajandustaimede seemneid sisaldava varakambri. Jack Heinemann kirjutab The Boston Review’s, kuidas probleemid põllumajandusega ulatuvad aga liigirikkuse (õigemini -vaesuse) küsimusest palju kaugemale ning kuidas inimkonna näljasurmast päästmiseks on vaja läbi viia olulisi muudatusi nii põllumajanduses kui ka meie üldises toidukultuuris. Jätku leiba!

Pidades silmas Lepore soovitust mitte anduda lootusetuse poliitikale, lõpetan aga Jennifer Ratger-Rosenhageni esseega võrguajakirjas Aeon.co, mis mõtiskleb unistamise rolli üle poliitikas vana hea Ameerika unelma näitel, küsides, mida on vaja ümber mõelda selle unistuse sobitamiseks meie kriisis kulgeva sajandiga.

Marek:

Üks viis internetis intelligentselt aega veeta on õppida endast targematelt, lugeda arukate inimeste loomingust või nendega tehtud vestlusi. Allpool väike valik uuematest persoonilugudest, mille lugemine kindlasti mööda külgi maha ei jookse.

Jonathan Culler on tagasi! Ameerika kirjandusteooria maître à penser avaldas paari aasta eest kapitaalse uurimuse luuleteooriast, Theory of the Lyric (vt ka tema videoloengut raamatu ainetel). Nüüd avaldas LARB Culleriga sisuka intervjuu Lääne luuletraditsioonist, mis on hea sissejuhatus tema vaadetesse luulest ja selle uurimisest.

Üks läbi aegade intelligentsemaid luuletajaid on vene akmeist Ossip Mandelštam, tema traagilisest elust pakub hea ülevaate Eimear Mcbride hiljutises New Statesmani numbris.

Tänavune aasta möödub reformatsiooni 500. aastapäeva tähe all, mida tähistame Lutheri avalike teeside välja kuulutamisest Wittenbergis 1517. aastal. Ingrid Rowland lahkab suure asjatundlikkusega NYRB-is uuemaid uurimusi Martin Lutherist, õgvendades mitmeidki käibetõdesid.

TLS-is arvustab Andrew Huddleston vastseid käsitlusi teisest saksa suurmehest, Friedrich Nietzschest, mis heidavad valgust tema kujunemiseale, juudiprobleemidele ja poliitilistele vaadetele.

Tänavu möödub 15 aastat Ameerika bioloogi, paleontoloogi ja teadusajaloolase Stephen Jay Gouldi surmast. Jacobinis tuletab Matthey Lau meelde Gouldi vaateid ja teoseid, rõhutades, et Gouldi looming ei ole olnud kunagi aktuaalsem kui praegu.

Märt:

LRB-s annab Jackson Lears ülevaate Noam Chomsky viimase aja raamatutest, nii lingvistika, filosoofia kui poliitika vallast. Essee pealkiri “Mysterian” köitis pilku. (Uus)müsteriaanideks on poolnaljatamisi nimetatud suundumust filosoofias, mille järgi mõningad fundamentaalsed filosoofiaprobleemid on lahendamatud – näiteks küsimus sellest, kuidas küll ajust tekivad mõtted ehk kuidas aju saab olla aluseks teadvusele. Ühesõnaga, need pole pelgalt ajutised probleemid, vaid saladuslikud püsimõistatused.

Chomsky üldkeeleteaduslike teooriate, nn generatiivse grammatika positiivne mõte on mulle alati natuke mõistatuslikuks jäänud, sest erinevalt näiteks strukturalismist pole mulle teada juhtumeid, kus generativistika oleks aidanud kaasa mõne konkreetse keeleajaloolise probleemi lahendamisele või aidanud mingeid keeletasandeid kirjeldada nii, et sellest oleks tolku inimeste või masinate keeleõppele. Kuid Chomsky filosoofia, nii nagu ta seda arendab äsja loengute põhjal valminud õhukeses raamatus “What Kind of Creatures Are We?” (Miissugused olendid me oleme?, 2015), tundub huvitav, isegi veenev.

Learsi arvustuse pealkiri köitis aga pilku seetõttu, et äsja ilmus Sirbis üks huvitavamaid metafüüsilisi mõttevahetusi, mida eesti keeles lugeda on olnud. See käis nimelt ühe teise tähtsa “müsteriaani” Thomas Nageli raamatute “Vaade eikusagilt” ja “Viimane sõna” ümber. Bruno Möldri essee “Thomas Nageli mõistlik antihumanism” kaitses Nageli nn realismi: “Maailm võib […] sisaldada nii seda, mida me veel ei tunne, kui ka seda, mida me ei saagi kunagi tundma, kuna sedasorti mõistus, nagu meil on, ei suuda seda osa maailmast hoomata.” Seevastu Henrik Sova “Meie vaatepunkti mõeldamatus” argumenteerib 20. sajandi keskpaiga loogilis-positivistliku verifikatsionismi vaimus, et jutt tunnetamatust maailmast ja sõnastamatutest arusaamadest “väljendab metafüüsilist või religioosset tungi või igatsust, võib-olla lootust või hoopis eksistentsiaalset ängi, mis meid maailmas asjatades aeg-ajalt vaevab.”

Aju ja teadvuse vahekorra probleem ja selle lahendatavus on kõne all peagi Tartus Frege loengutega esineva Tim Crane’i populaarses essees “Kuidas me saame olla” TLS-is. Kui ma õigesti aru saan, siis tahab Crane kutsuda meid tagasi fenomenoloogia juurde ning rõhutab, et psüühilised asjad pole füüsilistest sugugi vähem reaalsed. See, et eksperimentaatori palve peale teatavaid asju ette kujutada tekib vegetatiivses seisundis patsiendil erutus just õigetes ajupiirkondades, peaks justkui näitama, et meie soovid mõjutavad ainet. (Aga kes seda siis varem ei teadnud?) Crane ei lähe päris nii kaugele nagu tema kolleeg TLS-i filosoofiatoimetajana Galen Strawson. Strawson pooldab nimelt panpsühhismi: võimalust, et kogu loodus on vaimne ja sisaldab mingeid teadvuse rudimente, ainult et meie füüsika tunneb loodust veel liiga halvasti (vt ta esseed “Tõeline naturalism” LRB-s). Samas vaimus  tsiteerib Chomsky oma raamatus tunnustavalt Newtonit, kes jäänud hätta kaugmõju olemuse seletamisega, tunnistas: “Me ei saa ütelda, nagu poleks kogu loodus elav”. Panpsühhismile seisab lähedal üks nüüdisaegse vaimufilosoofia keskseid kujusid David Chalmers, kelle vaidlustel materialist-naturalist-füsikalist Daniel Dennettiga peatub Joshua Rothman The New Yorkeri pikas persooniloos “Daniel Dennetti hingeteadus” .

Aga Chomsky juurde tagasi tulles: lingvistiks ja filosoofiks olemise kõrval on ta ju esmajoones tuntud anarhistliku intellektuaalina ja USA poliitika topeltstandardite vasakpoolse kriitikuna. Learsi arvustus peatub mõistagi ka sellel aspektil. Olen meie paremmõtlejate puhul kohanud sageli arusaama, nagu eristaks parem- ja vasakpoolset maailmavaadet erinev suhtumine inimloomuse olemasolusse. Inimloomuse usku Chomsky pakub sellisele stereotüübile selgejoonelist vastunäidet. (Sellest, kuidas inimkonna ja inimloomuse idee ise umbes kolme sajandi eest ilmale tuli, kirjutab Michael Walzer The Nation’is hollandi ideedeloolase Siep Stuurmani hiljutist raamatut arvustades. Arvustuse pealkiri on “Avastada juba olemasolevat” ja Walzer selgitab, miks inimestevaheline võrdsus on loomulik fakt ja ebavõrdsus hoopis sotsiaalne konstruktsioon. Walzer peatub ka Stuurmani huvitaval ideel nn ajalisest ebavõrdsusest – arusaamast, et mõned inimrühmad on teistest ette jõudnud ja mõned on maha jäänud.)

Samas London Review numbris, kus räägitakse Chomskyst, on juttu ka ühest teisest tähtsast anarhistlikust mõtlejast, Murray Bookchinist (1921–2006). Tema elukaaslase Janet Biehli kirjutatud intellektuaalset biograafiat “Ökoloogia või katastroof” arvustab Wes Enzinna. Selle libertaarse öko-anarhisti postuumne käekäik on olnud õige kummaline: Kurdi Töölispartei (PKK) vangistatud liider Abdullah Öcalan on 21. sajandil teinud Bookchini ideedest oma liikumise ametliku ideoloogia. Nõnda toimib Süüria kurdide seas kummaline segu Öcalani isikukultusest ja Bookchini anarhismist (ökoloogilise mõtlemise ja lokaalse demokraatia väärtustamine, rassismi, reaktsioonilise religioossuse, seksismi, kapitalismi jm rõhumisvormide vastustamine). Bookchini ideede ootamatust järel-elust on kirjutatud ka varem, nt Damien White Jacobinis jm. Juba 18. aastat ühel Marmara mere saarel vangis istuva Öcalani mõju tugevust ja iseloomu käsitleb ka äsjane TLS. Selles valguses tunduvad jutud ideoloogia lõpust küll väga ennatlikud.