Elevandid pärast surma
heledas aias
keegi möödub
tema püüab varjata, mida ta teeb
paksude õitega sireli all
nii
nüüd klikib ta edasi
uppunud elevandi pilte
meeletu käntsakas surma
rihmade otsas, tagurpidi
ripakil lont, kolmnurkne suu
heatahtlik nägu, paarkümmend kilo
surnud südant, rohi, vesi, volvo tõstuk
nüüd näeb ta
kuidas kõigist peaksid saama pärast surma
elevandid
keha peaks surmahetkel
suureks plahvatama, mass kuuskümmend korda kasvama
kannatanud kehad
maksavad kätte, mateeria osatab
hinge olematust
mässab elavate privileegide vastu
iga sekund puhkevad uued surnud elevandid
üleelusuuruses elutud lihamäed
väärtused väärtused väärtused
maailm täitub üha suuremate kärakatega
iga järgmine surnu on eelmisest suurem
nüüd me hakkame mõtlema –
naabri aias kukub miski
ämber või kastekann
võpatades klikib ta foto varjule
(2013)
Ended
et statoili tuli kolm ühesugust grusiini
nemad olidki selles g-klassi mercedeses
millest ma mööda sõitsin
et tol ööl umbria küngaste vahel
olid äkki igal pool jaanimardikad
et munal, mille ma keetsin
oli kaks rebu
et valge sirel oli tol pärastlõunal
juba üleni musti putukaid täis
(o rose thou art sick)
et rumeenlane peatas meid
keset metsa haapsalu maantee ääres
tahtis ruttu müüa puhtast kassikullast klotserit
et kaitseliidu autokastist näitas mulle sõrme
roheliste juustega poiss
ma olen siin endeid vaikselt kogunud, ütleb ta
sündmus on jõhker, endest sõltumatu
enne on ilus nagu lõikelill
kõhe ja õrn, puhtana tuleb teda hoida
***
päevasupp
oli kõrvitsasupp
selle juurde inimene ütleski
et varsti pole tal enam raha
mõelda kurjuse üle
vähem raha vähem nüansse
hea ja kurja tundmise puust
saab maitsta vaid raha eest
ja maitsma peab pidevalt
maitset suulaes keelel loksutama
järelmaiku vaagima
ressurssideta paistab
ainult kurjapuu ja kasvab väga suureks
ja pole enam vahet
temal varsti ei ole
ta sureb molluskina
hammustava känkrana
niisama verist vahtu välja ajades
rääkida kurjusest
on luksus
veidi lääge paks ja tumekollane
kõrvitsa-ingverisupp maksis 2.70
***
õhk
liigutab
alveoolid täituvad
õhk hõre niiske liikuv lehkav
mitmemõõtmeline õudne kangas
ka sina pole muud kui sõlm
lihast sõlmeke selles kangas
õhusõlmeke
kui sind temast välja rebida
sa hävid midagi jääb aga mitte „sina“
õhk su kujul tiheneb tasapisi käärib laguneb
sa polegi muud kui pilv pükstes
see polegi muud kui õhuloss
Torud
viimsed kui aluspüksid
olid kadunud
riided oli ta kaasa pakkinud
aga mitte seda musta särki
mida ta kandis
kui ma tal esimest korda ümbert kinni võtsin
kui ma ta hotellituppa viisin, toona
(eks jah, me naersime)
nimetas ta seda oma õnnesärgiks
ja jättis selle nüüd maha, muidugi
maakler tahtis keldrit pildistada
ja see oli tühi, isegi taskulambi
oli ta ära viinud, tema ostis selle
ainult pappkastid, palju pappkaste
papp, betoon ja joomata vein
siis äkki sittus keegi korrus kõrgemal
ja kohe pahises torudes vesi
eeskujulikult jooksid uued torud läbi keldri
sita või kuse, heitvee pahin
kõlas neis nagu ilmutus elumärk
kuulasin ahnelt tegelikkuse mahlast signaali
et sitt on ilmutus, on tavaline
ent ta on tõeline
platoni koopas
mu keldris
***
aga isise lipp
puuladvas
oli siiski
kantud
jakk
kinnitas itaalia politsei
***
nüüd loeb ta võimsal kärinal
et siiski ikka ometi
veel jätkub elu maakeral
hetk pole ainult igavik
poeedilgi on kohustus
antennid! jaa! antennid! välk!
väetina raksub mikrofon
poeedi hääl toob äikese
õhk paugub paisub väriseb
sest sõna peidab plahvatust!
kkhh–kkkkhhh
kgr–kkhhh
ah vabandust! – ja süttib täht
ja kärgatab!
khh–hkkhh
kurk läks küll päris kähedaks
hhhkk–grkhh–hkk–hkkhh
ja luuletaja läkastab
nii võimas on see sõnavoog
nüüd tõmbub ta näost punaseks
hetk hiljem süngelt lillakaks
ta ahmib õhku enne kui
käib käntsa lavavaibale
kuum tuul ööhakul keerutab
puulatvu päris metsikult
pool sekundit on publik vait
Lisa kommentaar