Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Janika Päll
Libaniose[1] sissejuhatus:
1. Olynthos oli linn Traakia piiri ääres ja selle elanikud olid kreeka päritolu, Chalkisest Euboial, Chalkis aga oli Ateena asundus. Olyn-those pärast on peetud palju kuulsaid sõdu: nad sõdisid ateenlastega, kes muiste hellenite üle valitsesid, pärast aga lakedaimonlastega.[2] Aja jooksul saavutas ta suure võimsuse ning hakkas valitsema sugulaslinnade üle: nimelt oli Traakia lähistel palju Chalkise päritolu linnu. 2. Olles sõlminud makedoonlaste kuninga Philipposega liidu, sõdisid olynthoslased esialgu koos temaga ateenlaste vastu; kord said nad Makedoonlase käest Anthemouni linna, millele pretendeerisid nii makedoonlased kui olynthoslased, kord aga Poteidaia, mis oli kunagi ateenlaste valduses ja mille Philippos piiramise järel vallutas ning olynthoslastele üle andis.[3] Hiljem aga hakkasid nad kuningat kahtlustama, nähes tolle kiiret ja suurt võimsaks muutumist ning ebausaldatavat mõtteviisi. Tema eemalolekut ära kasutades saatsid nad saadikud Ateenasse ja lõpetasid sõja Ateenaga, tehes seda Philipposega sõlmitud leppeid rikkudes (nad olid kokku leppinud ühiselt ateenlaste vastu sõdida, arvamuse muutmisel aga ühiselt rahu sõlmida).[4] 3. Philippos, kes juba ammu nende vastu mingit ettekäänet vajas, haaras sellest kohe kinni ning alustas nende vastu sõda kokkuleppeist üleastumise ja tema vaenlastega sõpruse sõlmimise pärast. Nemad aga saatsid Ateenasse abi järele saadikud, kelle poolt kõnelebki Demosthenes, käskides olynthoslastele appi minna. Ja ta ütleb, et olynthoslaste pääsmine on ateenlaste ohutuse tagatiseks: nimelt kui olynthoslased pääsevad, ei tule Philippos kunagi (sõjaga) Ateenasse, aga ateenlastele jääb voli purjetada Makedooniasse ja seal sõda pidada. Kui aga see linn peaks sattuma Philippose võimu alla, on tee Ateenasse kuningale vaba. Ja ta ütleb ka, et Philippos pole võitmatu, nagu on arvatud, julgustades ateenlasi tema vastu minema.
4.Ta arutab ka riigikassa küsimusi, soovitades vaatemängude asemel kasutada raha sõdimiseks.[5] Ja kuna ateenlaste poolt rakendatud tava pole ilmne, on tarvis selgitada. Nimelt ei olnud neil vanasti kivist teatrit, vaid see oli kokku klopsitud puuplankudest ning kui kõik kiirustasid endale kohta võtma, tekkisid löömingud ja mõnikord ka vigastused. Selle takistamiseks otsustasid Ateena eestseisjad muuta kohad ostetavaiks ning igaühel tuli anda kaks obooli, et näha vaatemängu tasu eest.[6] Et aga vaesed ei näiks kulutuse pärast kahju kannatavat, otsustati, et igaüks (neist) pidi saama riigikassast kaks obooli. Nii sai see tava alguse, läks aga edasi niikaugele, et raha ei võetud riigikassast ainult istekohtade jaoks, vaid jagati lihtsalt laiali. 5. Sestpeale muutusid nad ka sõjaretkede suhtes kartlikeks. Nimelt said sõjaretkele minejad vanasti linna käest tasu, kui nad aga koju jäid ning raha vaatemängude ja pidustuste jaoks laiali jagasid, ei tahtnudki nad enam lahkuda ja end ohtu seada, vaid võtsid koguni vastu seaduse vaatemängurahade kohta, ähvardades surmaga seadusettepaneku eest, mis määraks raha vanale korrale vastavalt sõjakulutusteks. Seepärast puudutab Demosthenes sellesisulist soovitust väga ettevaatlikult ja esitab endale ise küsimuse: „Kas sa teed ettepaneku, et see läheks sõjakulutusteks?“, millele ta vastab „Ei, Zeusi nimel“. Niipalju siis vaatemängukuludest.
6. Kõnemees arutleb ka riigi võimsuse üle, rõhutades, et abi tuleb osutada ise sõjaretkele minnes ja mitte kasutada palgasõjaväge; sest see, ütleb ta, olevat olukorra untsumineku põhjus.
1. Ateena mehed, minu arust eelistaksite te küll hulgale rahale seda, kui ilmneks, mis toob teie poolt praegu arutatavais asjus linnale rohkem kasu. Ja kuna see juba on nii, tuleb tahta innukalt kuulata neid, kes soovivad nõu anda, sest ma arvan, et te ei võta kuulda mitte ainult seda, kes tuleb ettevalmistunult mingit tulusat nõu andma, vaid teile toovad õnne ka need, kes spontaanselt üles astudes palju vajalikku räägivad, nii et teil on lihtne kõige seast kasulikku välja valida.[7]
2. Ateena mehed, käesolev hetk peaaegu karjub suure häälega, et teil tuleb see olukord ise enda kontrolli alla võtta, kui te vaid oma julgeolekust hoolite; ma ei tea aga, mis seisukoha me selles asjas võtame. Mulle paistab, et tuleb juba ära otsustada abiväe saatmine ning valmistuda siit nii kiiresti kui võimalik appi minema, et teiega ei juhtuks jälle see, mis varemail kordadel,[8] ning saata saatkond, kes seda räägiks ning jälgiks olukorda. 3. Sest kõige suurem hirm on see, et ta [s.o Philippos] kurikaelana ja olukordi suurepäraselt ära kasutava inimesena, küll järele andes, kui asjaolud nõuavad, küll ähvardades (tõenäoliselt mõjuks ta usutavana), küll meid ja meie eemalolekut laimates pöörab enda kasuks kogu olukorra.
4. Ei, aga tõepoolest, Ateena mehed, just see asjaolu, mis Philippose puhul võitmise kõige raskemaks teeb, on teie jaoks ühtlasi ka soodsaim. Ta on ju ainuisikuliselt isand kõige, nii avalike kui salajaste asjade üle, ja ühtlasi nii väejuht, ainuvalitseja kui varahoidja ning viibib kõikjal sõjaväe juures, mis on selleks, et sõjaasjus kiiresti ja sobival hetkel tegutseda, väga kasulik, ent hoopis vastupidi lepingu suhtes, mille ta meelsasti olynthoslastega oleks sõlminud. 5. Sest olynthoslastele on selge, et nüüd ei ole sõja põhjuseks kuulsus ega maatükk, vaid isamaa tühjakstegemine[9] ja orjastamine, ning nad teavad, mida ta tegi nende amphipolislastega, kes talle linna ära andsid, ja Pydnas sisselaskjatega;[10] ning üleüldse on türannia, arvan ma, riikide jaoks ebausaldusväärne,[11] iseäranis neile, mis asuvad naabermaal.
6. Niisiis, Ateena mehed, ma kinnitan, et teil tuleb neid asju mõistnuna ja muud vajalikku läbi kaalununa tahta ja olla löögivalmis ja pühenduda sõjale, kas nüüd või mitte kunagi, makstes innukalt makse ja minnes ise sõjakäigule, jätmata midagi saatuse hooleks. Sest enam ei ole teile jäänud mingit argumenti ega ettekäänet, et jätta tegemata see, mis vaja. 7. On ju nüüd juhtunud iseenesest see, mida te kõik siiani korrutasite: nimelt, et olynthoslased tuleb Philippose vastu sõtta õhutada, ning seda kõike teile maksimaalselt kasulikul viisil. Sest kui nad oleksid teie veenmise tulemusel sõja üles võtnud, oleks nad küllap ebakindlad ja vaid teatava piirini veendunud liitlased; kui aga vihkamise põhjuseks on nende endi kaebused, siis on nende vaen tõenäoliselt kindel selle tõttu, mida nad kardavad ja on kannatanud.
8. Ateena mehed, ei tohi tõesti niisugust süllekukkunud juhust käest lasta ega kogeda seda, mida olete varem juba korduvalt kogenud. Sest siis, kui me tulime euboialasi abistamast ning saabusid Amphipolisest Hierax ja Stratokles sellelesamale poodiumile, kutsudes meid üles merele minema ja linna enda valdusse võtma, kui meil oleks siis olnud iseendi pärast samasugune tegutsemisind nagu euboialaste julgeoleku pärast, oleks Amphipolis olnud teie oma, ning oleksite vabad kõigist järgnenud probleemidest.[12] 9. Ja kui jällegi toodi sõna, et piiratakse Pydnat, Poteidaiat, Methonet, Pagasaid ja teisi, et mitte raisata aega ükshaaval loetlemisega,[13] kui me siis neist ühele, esimesele innukalt ja nagu kord ja kohus ise appi oleksime läinud, oleks meil nüüd tegemist nõrgema ja kergemini võidetava Philipposega. Nii oleme me nüüdseks, Ateena mehed, käesolevat juhust alati minna lastes ja arvates, et tulevik kujuneb iseenesest hästi, kasvatanud Philippose tugevaks ja teinud nii suureks, milliseks pole veel kunagi saanud ükski Makedoonia kuningas.
Ent nüüd on saabunud soodne hetk olynthoslastega, mis pole sugugi kehvem varasematest. 10. Ja mulle näib, Ateena mehed, et igaüks, kes meile jumalate poolt osaks langenu üle õiglaselt arvet pidama hakkab, isegi kui seda ei ole nii palju nagu vaja, avaldaks neile küllap suurt tänu: kuna selle, et oleme sõja ajal palju kaotanud, võib õigustatult panna meie hoolimatuse arvele, selle aga, et me juba ammu seda ei kannatanud ja et meile ilmus hüvitusena toonase eest see liit – kui vaid peaksime tahtma seda kasutada –, paneksin mina küll nende heasoovliku ettehoolde arvele. 11. Ent arvan, et see on sarnane vara omandamisse puutuvaga: nimelt kui keegi midagi saab ja suudab alal hoida, on ta saatusele suuresti tänulik; kui ta aga selle märkamatult ära kulutab, kulutab ta ühtlasi ära ka tänu meelespidamise. Ka riigiasjade puhul on samuti: need, kes ei ole sobivat hetke õigesti kasutanud, ei mäleta, et neile jumalate poolt midagi kasulikku osaks on langenud, sest iga varem juhtunud asja üle otsustatakse ju lõpptulemuse järgi.
Seetõttu tulebki teil, Ateena mehed, hoolega eesseisvat kaaluda, et saaksime need asjad korda ajanuna endalt maha hõõruda tehtu tõttu omandatud halva kuulsuse.
12. Kui aga, Ateena mehed, laseme ka nendel meestel niisama ära minna, ja seejärel too Olynthose enda alla heidab, öelgu mulle keegi, mis siis veel takistaks tal minna, kuhu ta iganes soovib? Kas keegi teist, Ateena mehed, mõtleb ja uurib, mil viisil sai suureks Philippos, kes alguses oli nõrk? Olles kõigepealt võtnud Amphipolise, seejärel Pydna, edasi Poteidaia ja omakorda Methone, läks ta edasi Tessaalia peale. 13. Pärast seda Pherai, Pagasai, Magneesia, kõik sel moel nagu tahtis, enda kasuks pööranuna, läks ta ära Traakiasse.[14] Ja siis, olles osa kuningaid välja ajanud, osa aga troonile tõstnud, jäi ta haigeks. Taas tervenenult ei jäänud ta logelema, vaid sirutas kohe käe Olyn-those järele. Tema sõjaretked illüürlaste ja paioonide peale, ja Arybba vastu ja kuhu iganes veel, jätan mainimata.[15]
14. „Miks küll,“ võiks keegi öelda, „räägid sa meile seda nüüd?“ –
Et te mõistaksite, Ateena mehed, ja märkaksite mõlemat: nii seda, kui laostav on alatine asjade üksteise järel käest libiseda laskmine, kui ka teotahtelisust, millega tegutseb ja elab Philippos ja mille tõttu pole võimalik, et ta tehtust head meelt tundes rahus püsima jääks. Sest kui tema on veendunud, et alati tuleb saavutada käesolevast rohkemat, meie aga, et ühestki olukorrast ei tule otsustavalt kinni hakata, siis vaadake, millega loodate seda lõppevat? 15. Jumalate nimel, kes teie seast on niivõrd lihtsameelne, et ei mõista, et sõda tuleb sealt siia, kui me asja hooletusse jätame?
Ent tõesti, Ateena mehed, ma kardan, et kui see juhtub, siis samal moel nagu need, kes kergekäeliselt kõrge intressiga raha laenuks võttes ja lühikest aega lahedalt elades hiljem ka varasemaist varadest ilma jäävad, nii osutuksime ka meie liiga kalli hinna eest logelenuiks; ning kõiges naudingut taga ajades oleksime hiljem sunnitud tegema palju raskeid asju, mida me ei tahaks, ja satuksime nende pärast ohtu sellel maal siin.
16. Teadagi võidakse öelda, et hurjutada on lihtne ja seda võib igaüks, aga avaldada seda, mida antud olukorras teha tuleb, on nõuandja asi. Kuid mulle pole teadmata, Ateena mehed, et sageli, kui miski pole tahtmist mööda välja tulnud, ei kanna te viha mitte süüdlaste peale, vaid nende peale, kes olukorrast viimasena kõnelesid; ja ometi arvan, et ma ei või omaenese julgeolekut silmas pidades varjata asju, mida arvan teile kasu toovat. 17. Ma väidan ju, et selles olukorras tuleb teil kahtpidi aidata: päästes olynthoslaste linnad[16] ja saates välja sõdurid seda tegema ning laastates tolle maid nii trieeride kui teiste sõduritega; kardan aga, et ühte neist alahinnates võib teie sõjaretk asjatuks osutuda. 18. Sest kui te ainult tema maad laastaksite, kannataks ta selle ära ja alistaks Olynthose, koju tulles aga lööks teid hõlpsasti tagasi; ja kui läheksite appi ainult Olynthosse, siis nähes, et kodule pole ohtu, jääks ta selles olukorras püsima ja olukorda jälgima ning saaks aja jooksul ümberpiiratavatest jagu. Niisiis peab abivägi olema kahekordne ja suur.
19. Abiväe kohta arvan niisiis seda; raha hankimise kohta aga – teil on ju, Ateena mehed, raha, on nii palju nagu ei kellelgi teisel![17] Sealt võtkegi, nii nagu soovite. Kui te selle raha sõttaminejatele maksate, ei ole teil lisaks mingeid muid vahendeid vaja, kui aga mitte, siis on, ja koguni nii palju, et teil jääb väheks kõigist allikatest. „Mis nüüd“, ütleb ehk keegi, „kas sa teed ettepaneku, et see oleks sõjakäiguraha?“ – Zeusi nimel, sugugi mitte![18] 20. Mina ainult mõtlen, et sõdureid tuleb varustada (milleks on sõjakäiguraha) ja et maksukogumine selleks, et saada, ja selleks, et vajaminevat teha, on üks ja seesama; teie aga mõtlete, kuidas ilma tülinata saada pidustuste jaoks. Jääb üle, arvan, et kõigil tuleb maksta makse, kui on vaja paljut, siis palju, ja kui vähest, siis vähe. Raha aga on vaja, ilma selleta ei saa toimuma midagi vajalikku. Igaüks mainib erinevaid vahendeid, neist valige see, mis näib teile kasulik, ja kasutage olukorda, kuni on õige hetk!
21. Oleks aga kasulik ka järele mõelda ja aru pidada selle üle, mis olukorras on praegu Philippos. Nimelt ei ole tema praegune seis kõige parem – ehkki nii näib ja võiks öelda ilma täpsemalt uurimata – ja ta poleks kunagi sõjaga välja läinudki, kui oleks arvanud, et tal tulebki sõdima hakata. Ent tollal lootis ta kõik olukorrad enda kasuks lahendada, niipea kui ta ähvardades läheneb, ja osutus eksinuks. See häiribki teda kõigepealt ja valmistab talle palju muret, olles juhtunud vastu ootust, seejärel aga Tessaalia asjad. 22. Need on ju ikka loomu poolest ja alati kõigi inimeste jaoks kahtlased, täpselt nii nad on olnud ja on nüüd ka tema jaoks. Nimelt on nende rahvakoosolek otsustanud temalt Pagasaid tagasi nõuda ja takistanud Magneesia kindlustamist. Ja ma kuulsin koguni mõnede käest, et nad ei anna talle enam turge ja sadamaid tulu saamiseks, sest neid peaks kasutama tessaallaste ühiste asjade rahastamiseks, mitte andma Philipposele. Neist rahadest ilma jäädes läheb tal aga kindlasti palgaväe moonaga kitsaks. 23. Siis tuleb arvestada, et paioonlane ja illüürlane ja üldse kõik on meelsamini autonoomsed ja vabad kui orjad, ja et nad pole harjunud kellelegi alluma, ja et see mees on jõhkard, nagu räägitakse. Ning Zeusi nimel, selles pole küll mingit kahtlust! Nimelt tõukab teenimatult hea käekäik arutud halvale mõtlemisele, nõnda näibki sageli, et hüvesid säilitada on raskem kui omandada.
24. Niisiis tuleb teil, Ateena mehed, võtta kontroll asjade üle valmilt enda kätte, pidades tema ebasoodsat hetke oma soodsaks juhuseks, ning saata saadikuid sinna, kuhu vaja, ja minna ise sõjaretkele ja õhutada ka kõiki teisi. Arvestage, et kui Philippos saaks meie vastu sellise soodsa hetke ja sõda toimuks selle maa piiride lähedal: kui valmilt ta siis teie vastu tuleks, mis te arvate? Kas te ei hakka siis häbenema, et ei söandanud soodsat juhust omades teha talle sedasama, mis juhtuks teiega, kui tal võimalus oleks?
25. Veel enam, Ateena mehed, ärgu jäägu teile märkamata see, et nüüd on valik teie: kas võitlete teie seal või tema teie pool. Kui olynthoslased peavad vastu, sõdite teie seal ja laastate tema maad, lõigates kartmatult kodus olemasolevat vilja, kui aga Philippos nad ära võtab, kes takistab teda siis siia tulemast? 26. – Kas teebalased?[19] – Ärgu olgu seda liiga kibe öelda: nad ründaksid valmilt koos temaga. – Aga fookislased?[20] – Nemad pole võimelised oma kodugi kaitsma, kui teie ei aitaks. – Või keegi teine? – „Aga, vennas, ta ei taha ju!“[21] – Temast oleks küll totraim, kui ta hulluna näimist kartmata selle välja latraks ja võimaluse tekkides ometi tegemata jätaks. 27. Sellest aga, kui suur on erinevus, kas sõdida siin või seal, arvan, ei ole rohkem kõnelda tarvis. Sest ma ütlen, et kui teil tuleks kasvõi ainult kolmkümmend päeva ise väljas sõjaretkel olla, kattes armee hädapärased kulutused oma maa arvelt, siis ma usun, et teie talupojad kaotaksid suurema summa, kui olete kulutanud kogu varasema sõdimise peale kokku, kuigi meie maal ei ole ühtegi vaenlast. Kui aga tõesti mingi sõda siia tuleb, kui palju tuleb teie arvates siis kahju kanda? [22] Ja tuleb lisada ka jultumus ja veel häbi olukorra pärast, mis ei ole mõistlike jaoks sugugi väiksem kahju.
28. Seda kõike silmas pidades tuleb teil kõigil appi minna ja ajada sõda sinna: varakatel selle külluse pärast, mis neil tänu edukusele on, et nad väheseid kulutusi tehes võiksid edaspidigi hirmu tundmata tulu saada; kutsealustel selleks, et nad võiks Philippose maal sõdurikogemusi omandanuina saada oma, rüüstamata maa kardetavateks valvuriteks; kõnemeestel aga selleks, et neil oleks kerge aru anda riigijuhtimise kohta, sest vastavalt sellele, milliseks teil see olukord kujuneb, saate ka ise endi poolt tehtu üle kohtunikeks. Kasulik oleks see aga kõige pärast.
Tõlgitud väljaandest: Démosthène, Harangues I. Texte établi et traduit par Maurice Croiset. Pariis: Les Belles Lettres, 1924. Osaliselt on sellele toetutud ka siin kõne kommenteerimisel. Tõlkija tänab abi eest Mait Kõivu ja Kaarina Reinu.
JANIKA PÄLL
Saateks
Demosthenes (384–322 eKr) on üks Ateena demokraatia võrdkujusid, kes köidab tänapäevani poliitilise kõnekunsti ja poliitikaajaloo huvilisi. 1. sajandil eKr kirjutas Cicero Antoniuse vastu filipikate-nimelise kõneseeria, saades inspiratsiooni Demos-thenese kõnedest Makedoonia valitseja Philippos II vastu. Nende Demosthenese kõnede hulka kuuluvad kolm kõnet, mis on tuntud pealkirja all „Philippose vastu“, kolm nn „Olynthose kõnet“, lisaks „Rahust“ ja „Olukorrast Chersonesosel“.[23] Ent Makedoonia küsimus tuleb jutuks ka mitmes teises Demosthenese kõnes, kelle poliitilist tegevust iseloomustab suurelt jaolt võitlus Makedoonia ülemvõimu pooldajate (kelle eesotsas oli Isokrates) ja nn rahupooldajate (keda juhtis Eubulos) leeriga ning mõõdukamalt Makedoonia-vastast poliitikat ajanud Aischinesega, kellega ta pidas mitu kohtulahingut, millest on säilinud ka mõlema poole kõned („Valesaatkonnast“[24] ja nn „Pärja kõned“[25]).
Makedoonia pole asjata nii paljude tollest ajast säilinud kõnede keskmes: Philippos II oli Makedooniat tugevdanud, vallutades Põhja-Kreekas Tessaalia (Pherai koos Pagasai sadama ja Magneesia poolsaarega) alad ning võttes (taas) oma kontrolli alla vahetult Makedoonia piire ümbritsevad polised Egeuse mere põhjakaldal (Pydna, Methone, Amphipolise), mida Ateena enda võimupiirkonnaks luges. Ateena mõju alla kuulunud Egeuse-äärsete poliste liit, nn teine Delose mereliit (378–355 eKr), oli selleks ajaks Liitlassõjas (357–355) lagunenud ning Ateena oli kaotanud ka teisi liitlasi. Delphi pühamu tegevust korraldav kreeka linnade liit ehk Delphi amfiktüoonia oli sattunud fookislaste rünnaku tulemusena nn kolmandasse Pühasse sõtta (356–346 eKr), millega kaasnenud lahkhelid aitasid Philipposel veelgi enam oma mõju Kreekas suurendada.[26]
Selles olukorras oli Ateenas valdav pigem soov sõjasekeldustest eemale hoida (millest ka Eubulose ja rahupooldajate edukus) ning kulutada väheseks jäänud raha iseenda peale. See soov peegeldub ka 349. aastal puhkenud Olynthose kriisis.
Kõigepealt materiaalne aspekt: 5. sajandi kuulsusesära säilitamiseks ja sellest tulenevalt ülearugi suureks kasvanud elanikkonna ülalpidamiseks vajas kivine ja kuiv Atika ressursse väljastpoolt. Ka Eestile ei ole võõras talupoegade väljaränd paikadesse, kus viljakas maa vabalt käes, olgu siis Abhaasias või Volgamaal. Egeuse mere põhjakaldal asuva Chalkidike poolsaare viljakandvail tasandikel olid leidnud koha ka Ateena kleruuhid ehk asuniktalupojad, kes pidid aga arvestama nii oma naabrite (eeskätt Philippose) kui kodulinnaga. Üks tähtsamaid keskusi seal oli Olynthos. Chalkidike poolsaar oli Ateenale oluline nii viljavoogude kindlustamiseks kui seetõttu, et sealse Strymoni jõe[27] kaudu sai transportida teist ülitähtsat impordiartiklit: laevapuitu nii kauba- kui sõjalaevastiku jaoks. Kolmandaks asusid lähedal ka Pangaioni kullakaevandused, mille Makedoonia oli alles 357. aastal enda võimusesse saanud.
Olynthose kriisis ilmneb, kuivõrd muutunud oli ateenlaste meelsus sõjalistes ja poliitilistes küsimustes. Thukydidese „Peloponnesose sõja ajaloos“ toodud Periklese „Matusekõne“[28] näitab meile sõjaliselt võimsat Ateenat, kellel on seljataga Kreeka-Pärsia sõdade kannatusrikas, kuid võidukas kogemus ja kes on uhke oma rolli üle demokraatia, kunstide ja teaduste eksportijana. Periklese aja Ateena tugevust toetas Delose mereliit, mille rahadega käisid ateenlased ringi üsna vabalt. Seevastu 4. sajandi keskpaiga ateenlastel oli vähem materiaalseid ressursse[29] ja tahet sõdida. Palgasõjaväe kasutamine nii maal kui merel oli saanud tavaliseks, sellele viitab oma kõnedes ka Demosthenes. Nn vaatemänguraha fondi kulutamist sõjapidamiseks ei olnud karistuse kartuses võimalik ametlikult soovitadagi, seetõttu kasutab Demos-thenes sellele osutamiseks retoorilisi võtteid: küsimust ja eitust. Kuna linnal ei olnud soovi minna kaugele sõda pidama, paneb Demosthenes mängu kogu oma jõu, et seda tekitada, ning tulemuseks on missiooniretoorika klassikasse kuuluv kõne, mille argumente leiame kaasajal Afganistani, Bosnia või Iraagi sõja kõnedest, eriti ohtralt just George Bush noorema kõnedest Iraagi sõja puhul.
Demosthenes pidas oma kolm Olynthose kõnet üsna lühikese ajavahega 349. aastal (vt ülalt Libaniose sissejuhatust), segades Makedoonia ohuga hirmutamise ning au ja kuulsusega meelitamise sekka majanduslikke argumente ja põhjendades, miks on tarvis minna kodunt kaugele sõtta. Eetilistele hoiakutele ja väärtustele toetuvad eeskätt liitlassuhete austamise argument ja tees Ateena kui igipõlise demokraatia kaitsja missioonist (mida näeme ka Thukydidese eelmainitud kõnes). Eetikast ehk olulisemgi on selgitada Makedooniast lähtuvat ohtu, näidates Philippost vallutamishimulise ja pidurdamatu türannina, kelle ekspansioon Kreekasse (mida ta teostas edukalt linnriikide omavahelisi konflikte kasutades) vajab kiiret peatamist. Ühtlasi osutab Demosthenes Olynthose kõnedes ka sellele, et Philippose vallutajaliku iseloomu tõttu möödapääsmatu sõja pidamine on võõral maal ohutum (oma kodud ja pered ei jää sõjale jalgu) ja odavam (ressurss võetakse kohapealt) kui kodus. Samuti toob ta sisse ajateguri: mida rohkem Philippose võim kasvab, seda raskemaks ja kallimaks muutub tema peatamine.
Argumentatsiooni toeks kasutas Demosthenes mitmesuguseid retoorilisi väljendusvahendeid, õige hetke (καιρός) isikustamist, retoorilisi küsimusi ja enese oskuslikku positsioneerimist, milles vaheldusid mina-, meie- ja teie-vormid (Philippose osaks langeb kohati peaaegu pejoratiivne „too“). Tulemus oli Ateena tollasele poliitilisele olukorrale tüüpiline: Demosthenes küll saavutas edu, sest väed saadeti teele, ent need jäid hiljaks ja õige hetk, mille tabamise vajadusele ta oma kõnedes korduvalt viitab, lipsas käest, Olynthos vallutati ja tehti maatasa. Pärast kreeka ühendvägede kaotust Chaironeia lahingus (aastal 338 eKr) sai ka Ateena osaks Makedooniale alluvast ülekreekalisest liidust.
[1] Libanios Antiookiast (314–393 pKr) oli kõnekunstiõpetaja, keiser Julianuse lähikondlane ja üks viimaseid paganluse kaitsjaid, kirjutas algajaile mõeldud sissejuhatused Demosthenese kõnedele.
[2] 422 eKr Ateenaga, 382–379 eKr aga Spartaga (nn 1. Olynthose sõda).
[3] Philippos II (382–336 eKr), Makedoonia valitseja ja võimsusele viija, Aleksander Suure isa. Poteidaia sündmused toimusid aastal 356 eKr, siis sündinud liit Olynthose ja Makedoonia vahel kestis aastani 351 eKr.
[4] Aastal 351 eKr, kui Philippos oli haige ning viibis Traakias.
[5] Nn sõjaretkeraha ja vaatemänguraha (στρατιωτικά ja θεωρικά). Pole kindel, kas Libaniose poolt §-s 5 mainitud karistuseks nende rahade otstarbe muutmise eest oli surmanuhtlus või siiski pigem rahatrahv, vt Démosthène, Harangues I, lk 93.
[6] Püsiteatri lasi ehitada Perikles, ka vaatemängurahadeks hakati raha jagama tema ajal, kuigi püsiv fond selleks loodi alles 4. sajandil. Vt D. K. Roselli, Theorika in Fifth-Century Athens. Greek, Roman and Byzantine Studies, 2009, kd 49, nr 1, lk 5–30.
[7] Arvatavasti viide Eubulosele ja tema rahupooldajate leerile.
[8] Viide Philippose ekspansioonile, mille käigus langesid ka Ateena mõju alused linnad, vt ka § 8–9.
[9] Tekstis esinevat kreeka sõna ἀνάστασις saab mõista ka küüditamisena.
[10] 358 eKr piiras Philippos Amphipolist, 356 vallutas selle ja ka Pydna. Skolionidest on teada, et nii Amphipolises kui Pydnas lasi Philippos teda aidanud reeturid tappa.
[11] Siin esinev sõna πολιτεία (riigikord) tähistab antud kontekstis eelkõige kodanike (πολῖται) poolt juhitavat linnriiki, ent sageli tõlgitakse ja tõlgendatakse kohta ka viitena vabariigile ja demokraatlikule riigikorrale.
[12]Nn Liitlassõja (357?355 eKr) alguses ajasid ateenlased Timotheose juhtimisel 357. aastal Euboialt ?ra vanad konkurendid teebalased. Philippos kasutas kreeka poliste vahelisi konflikte enda kasuks: olles Amphipolist piiranud juba 358. aastal, vallutas ta selle 356 eKr, samal ajal kui Pydna ja Poteidaia. Sellest ajast on s?ilinud Amphipolise raidkiri rahvakoosoleku otsusega Stratoklese ja Philoni pagendamise kohta, vt Nn Liitlassõja (357–355 eKr) alguses ajasid ateenlased Timotheose juhtimisel 357. aastal Euboialt ära vanad konkurendid teebalased. Philippos kasutas kreeka poliste vahelisi konflikte enda kasuks: olles Amphipolist piiranud juba 358. aastal, vallutas ta selle 356 eKr, samal ajal kui Pydna ja Poteidaia. Sellest ajast on säilinud Amphipolise raidkiri rahvakoosoleku otsusega Stratoklese ja Philoni pagendamise kohta, vt G. Pfohl, Griechische Inschriften als Zeugnisse des privaten und öffentlichen Lebens. Tübingen, 1980, lk 112–113, nr 104.
[13] Poteidaiale appi saadeti aastal 356 vaid üks ekspeditsioon, mis hilines, ning Ateena kleruuhid saadeti koju ja hävitati (vrd Demosthenes, Kõned, 4.35); Methone hävitas Philippos Traakia-Aasia retkelt naastes 354. aastal enne ateenlaste appi jõudmist, see avas talle tee Tessaaliasse; 352. aastal lõi Philippos Onomarchost, rüüstates Pheraid, ning võttis ära Pagasai sadama, kuhu ateenlased samuti appiminekuga hilinesid (vt Demosthenes, Kõned, 1.9, 13, 22; 4.35).
[14] Pherai, Pagasai ja Magneesia vallutas Philippos 352. aastal, liikudes järjest lõunasse. Traakias tõukas Philippos troonilt Kersobleptese, võttes ta poja pantvangi.
[15] 352. aastal, mil ta sõdis ka Epeiroses molosside kuninga Arybbaga.
[16] St 32 Chalkise liidu linna.
[17] Käsikirjades esineb siin ka ümberkirjutajate või kommentaatorite poolt lisatud ja selgitavaks glossiks peetav viide sõjakäigurahadele. Libaniose sissejuhatuse järgi olid varem sõjakäikudeks ettenähtud rahad juba suunatud nn vaatemängufondi, nii et vähemalt formaalselt ei olnud sõjakäikudeks raha ette nähtud, seetõttu on ka tõenäolisem, et Demosthenes ise siin neid rahasid ei maininud.
[18] Libaniose sissejuhatuse väitel oli ettepaneku tegemine karistatav surmanuhtlusega. Kuigi Demosthenes ilmselt väldib otsesõnu rahade kasutuse (tagasi)muutmise ettepanekut, on tema jutu sisu ilmne: raha, mida ateenlastel on küllalt, tuleks kulutada sõjaretkele minekuks, mitte vaatemängudele.
[19] Ateena naabrid ja põlisvaenlased ning Philippose tavapärased liitlased.
[20] Fookislased olid sel hetkel nn Pühas sõjas.
[21] St Philippos. Käsikirjades eelnevat fraasi on meie jaoks harjumatu interpunktsiooni tõttu võimalik mõista ka nii: „Nemad ju pole võimelised oma kodugi kaitsma, kui meie või keegi teine ei aitaks.“ Mõlemal puhul järgneb kujuteldava vastase vastuväide, et Philippos ei taha Ateenat rünnata, mis aga Demosthenese järgi on teesklus.
[22] Demosthenes hoiatab, et kuigi Olynthose sõjaretke finantseerimine võib osutuda ateenlastele seni kogetuga võrreldes raskemaks koormiseks, oleksid kahjud kindlasti veel palju suuremad, kui Philippos Ateena vallutaks.
[23] Neljandat kõnet Philippose vastu ei peeta ehtsaks. Eesti keeles on ilmunud „Teine kõne Philippose vastu“ (rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 309–316, tlk J. Päll) ja katkendeid „Kolmandast kõnest Philippose vastu“ (rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1964, lk 446–450, tlk R. Kleis).
[24] Kõned on aastast 343 ja käsitlevad 346. aastal Makedooniasse saadetud saatkonda, milles osalesid nii Demosthenes kui Aischines, kes nüüd süüdistavad vastastikku teineteist ebasoodsates rahutingimustes ja järgnenud sündmustes.
[25] Aastast 330, ajendiks Ktesiphoni 336. aasta seadusettepanek austada Demosthenest pärjaga riigile osutatud teenete eest. Aischines süüdistas Ktesiphoni väites, et Demosthenes ei väärinud pärga, Demosthenes kaitses Ktesiphoni, tuues esile oma teeneid Atika ees.
[26] Pärast Olynthose kriisi asus Philippos Püha sõja rahulepingu garandiks ja sai endale mõjuvõimu kreeklaste tähtsaima kultuskeskuse korralduses, seda olukorda kajastab Demosthenese 2. kõne Philippose vastu.
[27] Kreeklased pidasid oma müütidega pikitud ajalugudes Olynthose linna asutajaks jõejumal Strymoni poega Olynthost.
[28] Eesti k-s Richard Kleisi tõlkes rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia, lk 434–437; osaliselt ka rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia, lk 271–273.
[29] Delose liidu järglane, nn Teine Ateena mereliit oli lagunenud, erinevad sõjalised konfliktid kreeka linnriikide vahel olid kestnud terve sajandi esimese poole.
Lisa kommentaar