Anarhismi kõlbelised alused

Ilmunud Vikerkaar 1998, nr 1–2

Inimmõtte¹ ajalugu meenutab pendli kõikumist. Ainult et iga niisugune võnge kestab sajandeid. Vahel mõte tukub ja tardub, siis ärkab pärast pikka und jälle üles. Siis heidab ta endalt ahelad, millesse ta olid mässinud sellest huvitatud – valitsejad, seadusemehed, vaimulikud. Mõte rebib kammitsad puruks. Ta allutab karmile kriitikale kõik, mida talle on õpetatud, paljastab eelarvamused, nii religioossed, juriidilised kui ka ühiskondlikud, millest ümbritsetuna ta oli seniajani virelenud. Ta avab uurimisele uued teed, rikastab meie teadmisi ootamatute avastustega, loob uusi teadusi.

Kuid vaba inimmõtte igipõlised vaenlased – valitseja, seadusemees, preester – toibuvad kaotusest peagi. Tasapisi hakkavad nad koondama oma laialipillutud jõude; nad uuendavad oma religioone ja seadustekogusid, kohandades neid kaasaja vajadustega. Kasutades ära seda iseloomude ja mõtte orjalikkust, mida nad ise on kasvatanud, kasutades ära ühiskonna ajutist desorganiseeritust, ühtede vajadust puhata, teiste rikastumishimu ja kolmandate petetud lootusi – eriti petetud lootusi – asuvad nad tasapisi oma endise töö kallale, haarates enda kätte eelkõige laste ja noorsoo kasvatamise.

Lapse mõistus on nõrk, seda on nii kerge endale hirmu abil allutada: nii nad teevadki. Nad hirmutavad last ja räägivad siis talle põrgust: manavad tema silme ette kõik patuse piinad hauataguses elus, kogu halastamatu jumaluse kättemaksu. Aga samas räägivad nad talle õigel hetkel revolutsiooni õudustest, kasutades ära mingit juhuslikku metsikust, et sisendada lapsele hirmu revolutsiooni ees ja teha temast tulevane “korra kaitsja”. Vaimulik harjutab teda seaduse mõttega, et teda paremini allutada “jumala seadusele”, seadusemees aga räägib jumala seadusest, et teda paremini allutada kriminaalseadusele. Aegapidi omandab järgmise põlvkonna mõte religioosse varjundi, orjameelsuse ja võimutsemise varjundi – võimutsemine ja orjameelsus käivad alati käsikäes – ja inimestes kujuneb harjumus alluda, mis on meile väga tuttav ka meie kaasaegsete seas.

Niisugustel mõtte tardumuse ja tukkumise perioodidel ei saa rääkida kõlbluse küsimustest üldiselt. Kõlbluse koha on endale haaranud religioosne rutiin ja “seaduslikkuse” teesklemine. Kriitikasse ei laskuta, elatakse peamiselt harjumuste jõul, järgitakse pärimust ja ollakse eelkõige ükskõiksed. Mitte keegi ei võitle käibemoraali eest ega vastu. Igaüks püüab, nii hästi kui see tal õnnestub, kohandada oma käitumise pealispinda väliselt tunnustatud kõlbluse alustega. Ühiskonna kõlbeline tase langeb üha madalamale. Ühiskond langeb kõlbluse tasemele, mis iseloomustas roomlasi nende impeeriumi lagunemise ajal või prantsuse “kõrgemat” seltskonda enne revolutsiooni ning praegust manduvat kodanlust.

Kõik, mis on inimeses head, suurt ja üllast, nüristub tasapisi, läheb rooste, nagu roostetab nuga, mida ei kasutata. Valest saab voorus; alatusest kohustus. Koguda varandust, elada oma lõbuks, raisata oma mõistust, oma vaimutulukest ja oma jõudu muutub jõukate klasside elu eesmärgiks ja seejärel ka vaeste rahvahulkade eesmärgiks, kelle ideaaliks on näida keskklassi inimestena…

Kuid aegapidi muutub valitsevate klasside – ametnike, kohtunike, vaimulike ja üldse rikaste inimeste – lodevus ja mandumine nii nördimapanevaks, et ühiskonnas algab pendli uus liikumine, liikumine teisele poole. Noorsugu vabaneb vanadest kammitsatest, heidab oma eelarvamused üle parda, taaselustub kriitika. Mõte ärkab – alguses vähestel, kuid ajapikku haarab see üha suuremat inimesteringi. Algab liikumine, ilmnevad revolutsioonilised meeleolud.

Siis kerkib alati üles kõlbluse küsimus. “Mispärast peaksin ma järgima seda variserlikku kõlblust?” küsib endalt mõistus, mis on vabanenud religiooni sisendatud hirmust. “Mispärast peab igasugune kõlblus olema kohustuslik?”

Siis püüavad inimesed endale selgeks teha kõlblustunde, mida nad inimestes igal sammul näevad ja mis seniajani pole seletust leidnud – pole leidnud sellepärast, et seda peetakse ikka veel inimloomuse iseärasuseks, samal ajal kui selle seletamiseks on vaja tagasi pöörduda looduse: loomade, taimede, kaljude… juurde.

Kõige hämmastavam on see, et mida rohkem inimesed õõnestavad käibemoraali (või, õigemini öelda, kõlbluse asemele astunud silmakirjalikkuse) aluseid, seda kõrgemale tõuseb ühiskonna kõlbeline tase: just neil aastatel, kui kõige rohkem kritiseeritakse ja eitatakse kõlblustunnet, teeb see kõige suuremaid edusamme: kasvab, muutub ülevamaks ja peenemaks.

See ilmnes väga hästi 18. sajandil. Juba 1723. aastal ajas Mandeville – anonüümselt avaldatud “Valmi mesilastest” autor – õigeusklikule Inglismaale hirmu peale oma valmi ja selle tõlgendamisega, milles ta ründas halastamatult kogu ühiskonna silmakirjalikkust, mida tunti nimetuse “ühiskonna kõlblus” all. Ta näitas, et niinimetatud ühiskonna moraalitavad ei ole midagi muud kui silmakirjalikult kantav mask ja kored, mida tahetakse käibekõlbluse abil “alistada” ja mis võtavad seetõttu ainult teise, halvema suuna. Nagu Fourier, kes kirjutas peaaegu sada aastat hiljem, nõudis ka Mandeville kirgede vaba avaldamist, sest muidu muutuvad nad pahedeks; makstes lõivu tolleaegsetele vähestele teadmistele zooloogia vallas, st jättes tähele panemata loomade kõlbluse, seletas ta inimkonna kõlbluse mõisteid eranditult osava kasvatusega: lapsi kasvatavad nende vanemad ja kogu ühiskonda valitsevad klassid.

Meenutagem ka kõlblusmõistete võimast ja julget kriitikat, mida tegid 18. sajandi keskel ja lõpus šoti filosoofid ja prantsuse entsüklopedistid, ning tuletagem meelde, kui kõrgelt hindasid nad oma töödes kõlblust üldse. Meenutame ka neid, keda nimetati “anarhistideks” 1793. aastal, Suure Prantsuse revolutsiooni ajal, ja küsime, kelle moraalitunne saavutas kõrgema tasandi: kas seadusemeestel, kas vana korra kaitsjatel, kes rääkisid allumisest Kõrgeima Olendi tahtele, või siis ateistidel, kes eitasid kõlbluse kohustuslikkust ja kõrgeima sanktsiooni tähendust ning läksid sellest hoolimata samal ajal surma inimkonna võrdsuse ja vabaduse nimel?

“Mis sunnib inimest olema kõlbeline?” See on küsimus, mida on püstitanud 12. sajandi ratsionalistid, 16. sajandi filosoofid, 18. sajandi filosoofid ja revolutsionäärid. Hiljem kerkis see küsimus ka inglise utilitaristide ette (Bentham ja Mill), niisuguste saksa materialistide ette nagu Büchner, 60ndate aastate vene nihilistide ette, anarhistliku eetika (teadus ühiskonna kõlblusest) noore rajaja Guyau ette, kes õnnetuseks suri nii noorelt. Sellesama küsimuse esitavad endale nüüd ka anarhistid.

Tõepoolest – mis?

Kuuekümnendatel aastatel tundis vene noorsugu selle küsimuse vastu kirglikku huvi. “Ma muutun ebakõlbeliseks,” ütles noor nihilist oma sõbrale, mõnikord koguni kinnitades teda vaevavaid mõtteid mingi teoga. “Ma muutun ebakõlbeliseks. Mis võib mind selle eest kaitsta?”

“Kas piibel? Aga piibel ei ole midagi muud kui babüloonia ja juudi pärimuste kogumik, mis on kokku korjatud täpselt samamoodi, nagu korjati kunagi kokku Homerose laulud või nagu praegu kogutakse baskide laule ja mongolite muinasjutte! Kas ma tõesti pean langema Idamaade poolmetsikute rahvaste arusaamade tasemele?”

“Või pean ma olema kõlbeline sellepärast, et Kant räägib meile mingist “kategoorilisest imperatiivist” (põhilisest ettekirjutusest), mis tuleb minu enda hinge sügavustest ja kirjutab mulle ette olla kõlbeline? Aga miks peaksin ma sel juhul tunnistama kategoorilise imperatiivi suuremat võimu enda üle kui mingi teise imperatiivi võimu, mis võib-olla käsib mul mõnikord end purju juua? See on ju kõigest sõna, samasugune sõna nagu Ettemääratus või Saatus, millega me varjame oma teadmatust.”

“Või pean ma olema kõlbeline sellepärast, et nii soovib Bentham, kes kinnitab, et jões uppuvat inimest päästes ja ise uppudes olen ma õnnelikum kui kaldalt vaadates, kuidas ta upub?”

“Või siis lõppeks sellepärast, et mind on nii kasvatatud? Sellepärast, et mu ema õpetas mind olema kõlbeline? Kuid sel juhul pean ma järelikult põlvi nõtkutama pildi ees, mis kujutab Kristust või Jumalaema, austama keisrit, kummardama kohtuniku ees, samal ajal kui ma võib-olla tean, et ta on altkäemaksuvõtja? Ja kõike seda üksnes sellepärast, et minu ema, meie emad, toredad, kuid kokkuvõttes väga väheste teadmistega naised, õpetasid meile hulga igasugust jama?”

“Need kõik on eelarvamused ja ma püüan neist igati vabaneda. Kui mulle on vastik olla ebakõlbeline, siis ma sunnin end seda olema, täpselt samuti nagu nooruspäevil ma sundisin end kartma pimedust, surnuaeda, viirastusi, surnuid, sest lapsehoidja sisendas mulle, et ma pean neid kartma. Ma teen seda, et purustada relv, mille on oma kasuks pööranud religioon; ma teen seda kas või ainult sellepärast, et protesteerida silmakirjalikkuse vastu, mis paneb meile peale kohustusi mingi sõna nimel, mida nad nimetavad kõlbluseks.”

Nii arutles vene noorsugu ajal, kui ta heitis kõrvale “vana maailma” eelarvamusi ja rullis lahti nihilismi lippu (st tegelikult anarhistliku filosoofia lippu) ning ütles: “Ära kummarda mitte mingisuguseid autoriteete, kui lugupeetavad nad ka ei oleks; ära võta hea usu peale omaks ühtegi väidet, kui seda ei kinnita mõistus.”

Kas on vaja lisada, et heitnud kõrvale oma vanematelt saadud kõlbluse õppetunnid ja hüljanud eranditult kõik eetikasüsteemid, töötas seesama nihilistlik noorsugu oma keskkonnas välja kõlblustavade, kõlbelise käitumise tuuma, mis oli palju kõlbelisem kui kogu nende vanemate eluviis, mis oli välja töötatud evangeeliumist lähtudes, või Kanti “kategooriline imperatiiv” või inglise utilitaristide “õigesti mõistetud isiklik kasu”.

Aga enne, kui vastata küsimusele: “Miks peaksin ma kõlbeline olema?”, vaatleme inimeste käitumise motiive.

Kui meie esivanemad püüdsid endale selgeks teha, mis ajendab inimest üht- või teistmoodi tegutsema, lahendasid nad selle küsimuse väga lihtsalt. Seniajani võib leida katoliiklikke pildikesi, millel kujutatakse nende antud seletust. Mööda põldu kõnnib inimene ja seda isegi aimamata kannab oma vasakul õlal saatanat ja paremal õlal inglit. Saatan tõukab teda kurja poole, ingel aga püüab kurja eest hoida; kui ingel saab võidu ja inimene muutub vooruslikuks, siis tõstavad kolm uut inglit ta õhku ja kannavad pilvedesse. Kõik on kõige paremal kombel ära seletatud.

Meie vanad lapsehoidjad, kes nendes asjades on väga teadlikud, ütlevad teile koguni, et mitte kunagi ei tohi last voodisse panna, tegemata enne lahti tema öösärgi kraenööpi. On vaja, et “lohuke” kaela alumises osas oleks vaba; siis leiab seal endale koha kaitseingel. Vastasel korral hakkab saatan last unes vaevama.

Kõik need lihtsad ja naiivsed uskumused muidugi kaovad aegamööda. Aga kui vanad sõnad kaovad, siis sisu jääb alles.

Üht-teist õppinud inimesed ei usu enam saatanat; et aga rõhuval enamikul juhtudel nende loodusemõistmine ei ole põrmugi ratsionaalsem meie lapsehoidjate arusaamadest, peidavad nad saatana ja ingli skolastilise sõnamulina alla, mida nad peavad filosoofiaks. Saatana asemel öeldakse praegu: “Liha, pahad kired.” Ingel on nüüd asendatud sõnadega “südametunnistus”, “hing” – “Looja mõtte peegeldus” või siis “Suure Ehitaja mõtte peegeldus”, nagu ütlevad vabamüürlased. Aga inimese tegusid kujutatakse nagu ka vanasti ikka ainult kahe vaenuliku alge, hea ja kurja võitluse tagajärjena, kuigi tegemist on kahe vaenuliku olendiga. Inimest peetakse vooruslikuks või mitte sõltuvalt sellest, kumb kahest algest – hing, südametunnistus või liha ja kired – on temas ülekaalus.

Kerge on mõista meie vanaisade kohkumust, kui 18. sajandi inglise filosoofid ja nende järel prantsuse entsüklopedistid kinnitasid, et inglitel ja saatanatel pole inimeste tegudega midagi pistmist; et inimese kõigil tegudel, headel ja halbadel, kasulikel ja kahjulikel, on üks ajend: isikliku soovi rahuldamine.

Usklikud inimesed, eriti aga variseride lõputu hord, tõstsid tookord valjuhäälselt kisa, süüdistades filosoofe kõlblusetuses. Neid solvati igati, neid pandi kirikuvande alla. Ja kui hiljem, 19. sajandil avaldasid neidsamu mõtteid Bentham, Mill, seejärel Tšernõševski ja paljud teised ning hakkasid tõestama, et egoism, st isikliku soovi rahuldamine, on kõigi meie tegude tõeline liikumapanev jõud, siis kõlasid religioosse ja variseride leeri needused uue jõuga. Neid kirjanikke hakati nimetama võhikuteks ja riivatuteks ning nende raamatud vaikiti maha.

Kuid kas nende väited olid tõesti nii väärad?

Näiteks inimene, kes võtab näljastelt lastelt ära viimase leivatüki. Kõik tunnistavad ju üksmeelselt, et ta on paadunud egoist, et tema liikumapanevaks jõuks on ainult enesearmastus. Nüüd teine inimene, keda kõik peavad vooruslikuks. Ta jagab oma viimast leivatükki näljastega, ta võtab endal riided seljast, et anda sellele, kes külmetab. Ning moralistid, kasutades sedasama religiooni keelt, kinnitavad ühel häälel, et selles inimeses on ligimesearmastus saavutanud eneseohverduse taseme, et tema liikumapanevaks jõuks on hoopis teistsugune kirg kui egoistil.

Kui aga natuke järele mõtelda, siis pole raske märgata, et kuigi nende mõlema teo tagajärjed on inimkonna jaoks täiesti erinevad, on mõlema liikumapanev jõud üks ja seesama. Nii esimesel kui ka teisel juhul püüab inimene rahuldada oma isiklikke soove – järelikult taotleb ta naudingut.

Kui inimene, kes annab oma särgi ära teisele, ei leiaks sellest isiklikku rahuldust, ei teeks ta seda. Kui ta, otse vastupidi, leiaks rahuldust sellest, et võtta lastelt ära leib, siis ta ka talitaks nii. Kuid tal oleks ebameeldiv, raske nii toimida; otse vastupidi, talle meeldib enda oma jagada ja ta annab oma leiva teisele.

Kui me ei tahaks mõistete segiajamise vältimiseks hoiduda kasutamast uues tähenduses sõnu, millel on juba oma kindel mõte, siis me võiksime öelda, et nii üks kui ka teine inimene tegutseb oma egoismi (enesearmastuse) mõjul. Just nii ütlevadki mõned kirjanikud, et tugevamini rõhutada oma mõtet, et esitada seda teravamal kujul ja tekitada hämmeldust ning ühtlasi heita kõrvale legend, mis kinnitab, et mõlemal juhul on ajendid täiesti erinevad. Tegelikult on ajend üks ja seesama: leida rahuldust või vältida rasket, ebamugavat tunnet, mis sisuliselt on üks ja seesama.

Võtkem näiteks paadunud lurjus Thiers, kes laskis Kommuuni laialiajamisel kolmkümmend viis tuhat pariislast läbi peksta, või mõrvari, kes tappis kogu perekonna, et saaks ise juua ja liiderdada. Nad talitavad nii, sest antud hetkel oli Thiers’i kuulsuseiha ja mõrvari rahahimu tugevamad kõikidest muudest soovidest: halastuse, koguni kaastunde oli neis sel hetkel tapnud teine soov, teine iha. Nad tegutsevad peaaegu nagu masinad, et rahuldada oma loomuse vajadusi.

Või siis jätkem kõrvale inimesed, keda juhivad tugevad kired, ja vaadakem väikest inimest, kes petab oma sõpru, valetab ja keerutab igal sammul selleks, et saada raha joomiseks, kiitlemishimu tõttu või lihtsalt armastusest valetamise vastu. Võtkem kodanlane, kes riisub oma töölistelt krossi krossi järel, et osta kleit oma naisele või armukesele. Võtkem milline tahes närune suli. Kõik nad annavad ju kõigest järele oma kalduvustele; kõik nad püüavad vajadusi rahuldada või vältida seda, mis oleks nende jaoks piinav. Võrrelda niisuguseid väikeseid sulisid nendega, kes annavad oma elu rõhutute vabastamise eest ja tõusevad tapalavale nii, nagu seda teeb vene naisrevolutsionäär – neid võrrelda on lihtsalt häbi. Niivõrd erinev on nende elu tähtsus inimkonna jaoks, ühed on nii veetlevad ja teised nii eemaletõukavad.

Aga muuseas, kui te küsiksite end ohvriks toonud naisrevolutsionäärilt kas või hetk enne hukkamist, siis ütleks ta teile, et ei vahetaks oma elu, mis sarnanes koera omaga, keda tsaari penid taga ajavad, ja koguni ka oma surma väikese suli elu vastu, kes elab oma tööliste riisumisest. Ta leidis oma elus, võitluses võimu omavate koletiste vastu kõige suuremat rahuldust. Kõik muu, mis sellest võitlusest väljapoole jäi, kõik “väikekodanliku õnne” väikesed rõõmud ja väikesed mured on tema arvates nii tühised, nii igavad ja nii haledad! “Te ei ela,” ütleks ta teile, “te virelete, aga mina elasin!”

Ilmselt räägime me siinkohal inimese läbimõeldud, teadlikest tegudest; alateadlikest, peaaegu automaatsetest tegudest ja toimingutest, mis moodustavad inimese elust nii tohutu suure osa, räägime me hiljem. Niisiis, oma teadlikes, läbimõeldud tegudes otsib inimene alati seda, mis pakub talle rahuldust.

Üks joob end iga päev täis, sest otsib veinist närvierutust, mida ta oma kurnatud närvisüsteemist ei leia. Teine ei joo end täis, keeldub veinist, kuigi oskab seda nautida, et säilitada mõtteerksust ja täit jõudu, mida ta pühendab selleks, et nautida midagi muud, mida ta eelistab veinile. Kuid kas ta niimoodi talitades ei toimi täpselt samuti nagu inimene, kes armastab süüa ja keeldub rikkalikus lõunalauas ühest toidust selleks, et süüa kõht täis teist toitu, oma lemmiktoitu?

Mida inimene ka ei teeks, alati püüab ta kas rahuldada oma soove või vältida midagi ebameeldivat.

Kui niisugune naine nagu Louise Michel annab oma viimase leivatüki esimesele ettejuhtuvale inimesele ja võtab seljast oma viimase ürbi, et teine naine sellesse mässida, ise aga väriseb külmast laeva tekil, mis viib teda sunnitööle Uus-Kaledoonia saarele, siis toimib ta nii sellepärast, et näljase inimese või külma käes väriseva naise nägemine on talle palju rängem kannatus kui ise külmast väriseda või nälgida. Ta väldib ebameeldivat tunnet, mille jõudu suudavad mõista ainult need, kes seda ise on tundnud.

Kui austraallane, kellest jutustab Darwin, kuhtub mõttest, et ta ei ole veel kätte maksnud oma sugulase surma eest, kui ta jääb iga päevaga kõhnemaks, sest teda painab mõte oma argusest, ning pöördub normaalsesse ellu tagasi alles pärast seda, kui ta on sugukondliku kättemaksu kohuse täide viinud, siis sooritab see austraallane sageli kangelasteo, et vabaneda teda vaevavatest südametunnistuspiinadest ja saada tagasi sisemine rahu, mis ongi kõrgeim nauding.

Kui ahvikari näeb, et üks nendest on langenud jahimehe kuuli läbi, ja läheb summas koos jahimehe telgi juurde nõudma neile laiba väljaandmist hoolimata hirmust, mida neis tekitab tema püss, kui kogu karja kõige vanem isane võtab julguse kokku ja läheb päris telgi lähedale, alguses ähvardab jahimeest, siis palub teda ja lõpuks saavutab oma ulgumisega selle, et laip talle kätte antakse, ja kari viib tapetud kaaslase ära, pannes oma hädakisaga õhu värisema (fakt, mida on rääkinud loodusteadlane Forbes), – siis sel juhul alluvad ahvid kaastundele, mis võtab võimust kõigi isikliku julgeoleku kaalutluste üle. Kaastunne ja vastastikune ühtekuuluvustunne suruvad kõik muu alla: elu ise kaotab nende jaoks mõtte, kuni nad pole veendunud, et ei saa oma kaaslast enam ellu äratada. See mõjub vaestele loomadele nii masendavalt, et nad seavad end silmanähtavalt ohtu, et ainult sellest tundest vabaneda.

Kui sipelgad tormavad tuhandete kaupa tulle, mille on oma lõbuks süüdanud see õel loom inimene, ja sajad neist hukkuvad tules, päästes oma vastseid, järgivad nad jällegi neis sügavalt juurdunud vajadust: päästa oma järglased. Nad riskivad kõigega, et säilitada vastsed, keda nad on kasvatanud – sageli palju hoolsamalt, kui kodanlasest ema oma lapsi kasvatab.

Ja lõpuks, kui mikroskoopiline infusoor ujub minema liiga palava kiire eest ja otsib mõõdukalt sooje kiiri, kui taim pöörab oma õie päikese poole ja tõmbab ööseks õielehed kokku – siis järgivad kõik need olendid vajadust vältida ebameeldivat ja nautida meeldivat – täpselt samuti nagu sipelgas, nagu ahv, nagu austraallane, nagu kristlik märter, nagu revolutsioonimärter.

Otsida vajaduste rahuldamist, vältida seda, mis on piinav – selline on elu üleüldine fakt (teised ütlevad elu “seadus”). Selles peitub elu olemus ise.

Seda rahuldustunnet otsimata muutuks elu võimatuks. Organism laguneks, eksisteerimine lõpeks.

Niisiis, milline ka ei oleks inimese käitumine, millist teguviisi ta ka ei valiks, talitab ta oma loomuse vajadusi järgides alati nii ja mitte teisiti. Kõige vastikum tegu nagu ka kõige ilusam tegu ja nagu ka kõige neutraalsem tegu on antud hetkel ühtemoodi vajaduse tagajärg. Inimene talitab nii või teisiti, sest ta leiab sellest rahuldust või siis väldib (või arvab, et väldib) sel kombel ebameeldivat tunnet.

See on tõsikindel fakt. See on selle olemus, mida nimetatakse egoismi teooriaks.

Ja mis siis? Kas sellele üldistusele jõudmine aitas meid kuigivõrd edasi?

Jah, muidugi aitas. Me oleme kätte võitnud ühe tõe ja puruks löönud ühe väärarvamuse, mis on kõigi teiste väärarvamuste aluseks. Kogu materialistlik filosoofia, kuivõrd see puudutab inimest, sisaldub selles järelduses.

Kuid kas sellest tuleneb, et inimese teod on neutraalsed, nagu seda püüdsid kiiruga järeldada väga paljud? Vaadelgem nüüd seda järeldust.

III

Me nägime, et kõigil inimese läbimõeldud ja teadlikel tegudel – alateadlikest harjumustest räägime hiljem – on üks päritolu. Teod, mida nimetatakse vooruslikeks, ja need, mida me nimetame pahelisteks, eneseohverduse üllad aktid ja väikesed kelmused, veetlevad teod ja eemaletõukavad teod – kõigi nende allikas on üks. Kõike tehakse selleks, et rahuldada vajadusi, mis sõltuvad isiksuse loomusest. Kõigi tegude eesmärgiks on saavutada vajaduste rahuldamine, st nauding, või siis on nad kooskõlas sooviga vältida kannatusi.

Me nägime seda eelmises peatükis, mis kujutas endast tohutu hulga faktide kokkusurutud ülevaadet; neid fakte oleks võinud öeldu kinnituseks esitada loendamatul arvul.

On arusaadav, et niisugune seletus ajab vihale need, kes on veel läbi imbunud religioossetest mõtetest. See seletus ei jäta kohta üleloomulikele jõududele: see välistab mõtte surematust hingest. Tõepoolest, kui inimene alati järgib oma loomuse vajadusi, kui ta nii-öelda ei ole mitte midagi muud kui “teadlik automaat”, kas on siis veel kohta surematule hingele? Mis on saanud surematusest – sellest nende viimsest lohutusest, kes on pidanud palju kannatama ja saanud tunda vähe rõõme ning kes seepärast usuvad, et neile tasutakse teises, hauataguses maailmas?

Me saame aru, et inimesed, kes on kasvanud eelarvamuste kütkes ega usalda teadust – see on neid nii sageli petnud -, keda juhivad pigem tunded kui mõistus, tõrjuvad niisuguse seletuse tagasi. See võtaks neilt ära viimse lootuse.

Kuid mida öelda revolutsionääride kohta, kes alates 18. sajandist kuni tänase päevani kohe esimesel tutvumisel inimese tegude loomuliku seletusega (egoismiteooriaga, kui soovite) kiirustavad sellest tegema samasuguse järelduse nagu noor nihilist, kellest me rääkisime alguses, st ütlevad: “Maha igasugune kõlblus!”

Mida öelda nende kohta, kes, veendununa selles, et kuidas inimene ka ei toimiks, toimib ta oma loomuse vajadusi järgides igal juhul nii ja mitte teisiti, tõttavad sellest järeldama, et kõik teod on neutraalsed, et ei ole olemas ei headust ega kurjust; et kas päästa uppuv inimene või uputada inimene, et tema kell endale saada, on kaks võrdväärset tegu; et märter, kes sureb tapalaval pärast seda, kui oli oma elus teinud tööd inimkonna vabastamise eest, ja väike suli on teineteist väärt – sest mõlemad püüdsid rahuldada oma vajadusi, mõlemad otsisid õnne! Kui needsamad inimesed ütleksid veel, et maailmas ei ole ei meeldivaid ega vastikuid lõhnu, et roosi aroom ja assa foetida hais on neutraalsed, sest nii üks kui ka teine on kõigest aineosakeste võnkumine; et ei ole ei head ega halba maitset, sest nii hiniini kibedus kui ka guajaavi magusus ei ole jällegi mitte midagi muud kui osakeste võnkumine, et maailmas ei ole ei füüsilist ilu ega inetust, ei arukust ega rumalust, sest ilu ja inetus, arukus ja rumalus on samuti organismi rakkudes toimuvate keemiliste ja füüsikaliste võnkumiste tulemus. Kui nad ka ütleksid kõike seda, siis võiks öelda, et nad ajavad küll jama, kuid vähemalt arutlevad hullumeelse formaalse loogika järgi.

Aga ei, seda nad ei väida. Nad tunnistavad, et nii nemad kui ka teised inimesed eristavad head ja halba maitset, meeldivat ja vastikut lõhna, nad teevad vahet arukusel ja rumalusel, ilul ja inetusel… Mida peab sellest järeldama?

Meie vastus on lihtne. Asi on selles, et Mandeville, kes kirjutas 1723. aastal oma “Valmi mesilastest”, 1860ndate aastate vene nihilist ja tänapäeva prantsuse anarhist arutlevad nii sellepärast, et nad on endale sellest aru andmata uppunud oma kristliku kasvatuse eksiarvamustesse. Kui suurteks ateistideks, materialistideks või anarhistideks nad end ka ei peaks, aga kõlbluse küsimuses arutlevad nad jätkuvalt täpselt nii, nagu seda tegid ristiusu kirikuisad või budismi rajajad.

Need heatahtlikud vanamehed rääkisid nii: “Tegu on siis hea, kui see kujutab endast hinge võitu liha üle; tegu on halb, kui liha on võitnud hinge; ja tegu on neutraalne, kui ta ei ole ei seda ega teist. Ainult selle tunnuse järgi me saame otsustada, kas tegu on hea või halb.” Aga meie noored seltsimehed kordavad kristlike ja budistlike kirikuisade kannul: “Ainult selle tunnuse järgi me saame otsutada, kas tegu on hea või halb. Kui seda ei ole, siis ei ole ei head ega halba.” Kirikuisad ütlesid: “Vaadake kariloomi: neil ei ole surematut hinge. Nende teod on lihtsalt kooskõlas nende loomuse vajadustega, sellepärast ei saa loomadel olla ei halbu ega häid tegusid. Kõik nende teod on neutraalsed. Just sellepärast ei lähe loomad ei põrgusse ega ka taevasse, neil pole ei karistust ega ka tasu.”

Meie noored seltsimehed kordavad püha Augustinuse ja püha Šakjamuni järel: “Inimene on samuti loom, ka tema teod vastavad ainuüksi tema loomuse vajadustele. Seepärast ei saa olla ei häid ega halbu tegusid. Nad kõik on neutraalsed.”

Igal pool ja alati see neetud karistuse ja tasu idee, mida mõistus keeldub tunnistamast. Kõikjal see religioosse kasvatuse absurdne pärand, millest tuleneb, et tegu on ainult siis hea, kui selle aluseks on sisendus kõrgemalt poolt, ja neutraalne, kui selles puudub üleloomulik sisendus. Taas leiame isegi neil, kes kõige rohkem naeravad saatana ja ingli üle, vasakul õlal saatana ja paremal õlal ingli.

“Te olete saatana ja ingli minema kihutanud ega suuda meile enam öelda, mis on hea ja mis on halb, sest teist mõõdupuud, millega tegusid vaagida, mul ei ole.”

Selles arutluses elavad ikka veel vanad uskumused koos saatana ja ingliga, hoolimata mõttekäigu välisest materialistlikust värvingust. Kõige hullem on see, et elusa ja tervena on kohal ka kohtunik, kes jagab ühtedele piitsahoope ja teistele tasu, ning koguni anarhia põhimõtted ei suuda välja juurida tasu ja karistuse mõistet.

Kuid me oleme lõplikult ja igaveseks loobunud nii vaimulikust kui ka kohtunikust. Meil pole neid üldse vaja. Seepärast arutleme nii: “Kui assa foetida levitab vastikut haisu, kui madu nõelab inimesi ja valetaja petab neid, siis kõik kolm järgivad ühtemoodi looduse paratamatust. See on õige. Kuid ka mina järgin samasugust looduse paratamatust, kui ma vihkan seda, mis levitab vastikut haisu, vihkan madu, kes tapab inimesi oma mürgiga, ja vihkan neid inimesi, kes mõnikord teevad palju suuremat kahju kui maod. Ma hakkan tegutsema vastavalt sellele tundele, apelleerimata saatana poole, kellega ma, muuseas, ei ole tuttav, või kohtuniku poole, keda ma vihkan veel rohkem kui madu. Ja meie kõik, kes me mõtleme samamoodi, ka meie oleme allutatud oma loomuse vajadustele. Me veel näeme, kellele kuulub mõistus ja järelikult ka jõud.”

Kohe vaatleme seda küsimust ja siis näeme, et kui püha Augustinus ei leidnud teist alust vahetegemiseks hea ja kurja vahel kui sisendus kõrgemalt poolt, siis loomadel on selleks oma alus, mis on niisuguse vahe tegemiseks võrreldamatult tegusam.

Loomad üldse, alustades putukatest ja lõpetades inimesega, teavad väga hästi, mis on hea ja mis on halb, pöördumata selle teadasaamiseks evangeeliumi ja filosoofia poole. Põhjus, miks nad seda teavad, on jällegi loomulikes vajadustes: tingimustes, mis on tarvilikud rassi säilimiseks ja mis omakorda toovad igale üksikisendile võimalikult palju õnne.

Et teha vahet, mis on hea ja mis on halb, on Moosese seadust tunnistavad, budistlikud, kristlikud ja moslemi teoloogid alati viidanud jumalikule sisendusele kõrgemalt poolt. Nad nägid, et inimene, olgu tsiviliseeritud või metslane, õpetlane või kirjaoskamatu, liiderdaja või hea ja aus, teab alati, millal ta käitub hästi ja millal ta käitub halvasti – eriti kui ta käitub halvasti. Kuid leidmata seletust sellele inimloomuse üldteadaolevale faktile, pidasid nad seda kõrgemalt poolt sisendatud tunde, teadvuse omaduseks.

Nende järel ütlesid filosoofid-metafüüsikud sedasama kaasasündinud südametunnistuse, müstilise imperatiivi kohta, mis muuseas mitte midagi ei seletanud ja oli ainult ühtede sõnade asendamine teiste sõnadega.

Ei teoloogid ega metafüüsikud suutnud osutada sellele lihtsale ja hämmastavale faktile, et kõik loomad, kes elavad kolooniatena, oskavad teha vahet hea ja kurja vahel täpselt samuti nagu inimene. Kõige tähtsam on sealjuures see, et nende arusaamine heast ja kurjast on täiesti samasugune nagu inimesel. Iga loomadeklassi kõige arenenumatel esindajatel, st kõrgematel putukatel, kõrgematel kaladel, lindudel ja imetajatel, on need ettekujutused koguni samased.

Mõned 18. sajandi mõtlejad on juba möödaminnes märkinud seda ühtelangemist, kuid see on ununenud ja meie osaks on nüüd näidata selle tähenduse kogu suurust.

Huber ja Forel, võrratud sipelgauurijad, on arvukate vaatluste ja katsetega tõestanud, et kui sipelgas, kes on oma kõhu korralikult meega täitnud, kohtab teisi, näljaseid sipelgaid, siis viimased paluvad otsekohe saaki nendega jagada. Ning need väikesed ja targad putukad peavad oma kohuseks, et täissöönud sipelgas oksendab mett välja ja annab näljastele kaaslastele võimaluse süüa.

Küsige sipelgatelt, kas oleks hea niisugusel juhul keelduda oma pesa sipelgaid abistamast? Nad vastavad teile faktidega, mille mõte on täiesti selge – keeldumine oleks väga halb. Niisuguse egoistist sipelgaga talitaksid teised tema pesa sipelgad hullemini kui teise liiki kuuluva vaenlasega. Kui niisugune keeldumine leiaks aset kahte eri liiki kuuluvate sipelgate omavahelise võit- luse ajal, siis loobuksid kaaslased kohe võitlusest, et rünnata oma egoisti. See fakt on tõestatud katsetega, mis ei jäta mingit võimalust kahelda.

Või siis küsige varblastelt, kes elavad teie aias, kas teeks hästi see neist, kes nägi, et puistati leivapuru, ega teatanud sellest meeldivast sündmusest teistele. Kui varblased oleksid võimelised teie küsimusest aru saama, vastaksid nad arvatavasti, et niisugust asja ei saa kunagi juhtuda. Või küsige neilt, kas teeks hästi niisugune noor varblane, kes oma vaeva vähendamiseks tassiks ära mõned õlekõrred pesast, mille on ehitanud teine varblane. Sellele vastavad varblased, kes vargapoisile kallale tungivad ja ähvardavad ta surnuks nokkida, väga selgesti, et see on väga halb.

Küsige koopaoravatelt, kas on hea keelata teistele sama koloonia koopaoravatele ligipääsu oma maa-alusesse toidulattu. Jällegi annavad nad vastuse, et see on väga halb, hakates ihnsat kaaslast igaviisi kiusama.

Lõpuks küsige primitiivselt inimeselt, näiteks tšuktšilt, kas on hea minna teise tšuktši tühja majja ja võtta sealt endale toitu? Ja teile vastatakse, et kui tšuktši suudab ise endale toitu hankida, siis talitaks ta seda teiselt võttes väga halvasti. Aga kui ta on väga väsinud ja suures hädas, siis peab ta võtma toitu sealt, kust ta aga seda leiab. Kuid niisugusel juhul talitaks ta hästi, kui ta jätaks maha oma mütsi või rihmajupi, millesse on sõlm tehtud, et kui peremees tuleb tagasi, siis ta näeb, et tema majas ei käinud mõni vaenlane ega hulgus. See säästaks teda mõttest, et naabrusse on sugenenud keegi halb inimene.

Selliseid fakte võiks esitada tuhandeid. Võiks kirjutada pakse raamatuid, et näidata, kuivõrd lähedased on hea ja kurja mõisted inimestel ja loomadel.

Ei sipelgas, lind ega tšuktši ole lugenud ei Kanti, ei kirikuisasid ega Moosese seadusi. Aga ometi mõistavad nad head ja kurja ühtemoodi. Kuidas see on võimalik? Kui te natuke selle küsimuse üle järele mõtlete, siis saate kohe aru, et heaks nimetavad sipelgad, koopaoravad, ristiusu jutlustajad ja uskmatud kõlbluse õpetajad seda, mis on kasulik liigi säilitamiseks; ja kurjaks seda, mis on liigile kahjulik. Mitte üksikindiviidile, nagu rääkisid Bentham ja Mill (utilitaristid), vaid tingimata kogu rassile, kogu perekonnale.

Üks või teine religioon, üks või teine salapärane ettekujutus südametunnistusest ei ole üldse seotud selle hea ja kurja mõistmisega. See on looduse poolt dikteeritud vajadus, mis on omane kõigile loomaliikidele, kes tahavad olelusvõitluses säilida. Ja kui religioonide rajajad, filosoofid ja moralistid räägivad jumalikest või metafüüsilistest “olemustest”, siis nad ainult kordavad seda, mida tegelikult praktiseerib iga sipelgas, iga lind oma sipelgate või lindude koloonias.

“Kas see on ühiskonnale kasulik? Järelikult on see hea. See on ühiskonnale kahjulik? Järelikult on see halb.”

See mõiste võib alamatel loomadel olla väga kitsapiiriline, kõrgematel loomadel on see avaram, kuid sisu jääb samaks.

Sipelgate puhul ulatub see harva kaugemale sipelgapesast. Tõsi, võib kohata föderatsioone, mis koosnevad mõnest sajast ja tuhandest sipelgapesast, kuid see on erand. Tavaliselt on sipelgaühiskondade kõik ühiskondlikud tavad, kõik “korralikkuse” reeglid kohustuslikud ainult antud siplegapesa liikmetele. Tuleb jagada oma meevarusid, kuid ainult oma sipelgapesa liikmetega. Kaks sipelgapesa ei liitu üheks ühtseks perekonnaks, kui selleks ei sunni mingi eriline olukord, näiteks ühine häda. Täpselt samuti tungivad Luxembourg’i aia (Pariis) varblased julmalt kallale igale võõrale varblasele, kes on tulnud näiteks Monget’ skväärilt, kui too peaks

julgema tulla “nende” aeda. Ühte suguseltsi kuuluv tšuktši suhtub teise suguseltsi kuuluvasse tšuktšisse nagu võõrasse: tavad, mis kehtivad oma suguseltsis, tema kohta ei käi. Nii näiteks lubatakse võõral müüa oma tooteid (müüa tähendab nende mõistes alati suuremal või vähemal määral ostjat alt vedada: kas üks või teine jääb alati kaotajaks pooleks); sealjuures aga oma suguseltsi piires ei peeta mingit müümist lubatavaks: omadele tuleb lihtsalt anda, pidamata mingit arvet või arvestust. Ja lõpuks, tõeliselt haritud inimene mõistab esimesel pilgul nähtamatut sidet, mis on tema ja kõige mahajäänuma metslase vahel, ning ta laiendab oma arusaama solidaarsusest kogu inimkonnale ja osaliselt isegi loomadele.

Sel kombel mõiste avardub, kuid sisu jääb samaks.

Teiselt poolt muutub hea ja kurja mõiste sõltuvalt mõistuse arenemisest ja teadmiste kogunemisest. See mõiste ei ole muutumatu.

Ürgaja metslane võis näljaperioodidel arvata, et on väga hea, st sugukonnale kasulik süüa ära oma vanamehed, kui nad on muutunud oma kaaslastele koormaks. Ka võis ta pidada heaks, st kasulikuks oma sugukonnale “välja tõugata”, st jätta lihtsalt surema osa vastsündinuid, säilitades igas peres kõigest kaks või kolm last, keda ema toitis kuni kolmeaastaseks saamiseni ja kelle eest ta üldse väga hellalt hoolitses.²

Praegu me seda muidugi enam ei tee. Meie arusaamad on muutunud. Kuid ka meie elatusvahendid on teistsugused kui kiviaja metslastel. Tsiviliseeritud inimene ei ole enam metslaste väikese suguharu olukorras, kes pidi valima kahe kurja vahel: ka süüa vanameeste laibad ära, kui nad end oma suguharule ohvriks tõid ja ühise kasu nimel surid, või siis nälgida kogu sugukonnaga ning jõuda peagi olukorrani, kui ei suudeta ära toita ei vanamehi ega lapsi.

On vaja kanduda mõttes tollesse aega, mida meil on tegelikult isegi raske ette kujutada, mõistmaks, et tolleaegsetes tingimustes arutles poolmetsik inimene arvatavasti õigesti.

Arutlused võivad muutuda. Arusaam sellest, mis on kasulik ja mis on kahjulik, muutub ajas, kuid sisu jääb samaks. Kui tahaksime ühe lausega kokku võtta kogu loomariigi filosoofia, siis näeksime, et ühes asjas on sipelgad, linnad, koopaoravad ja inimesed ühel meelel.

Kristlikud õpetajad ütlevad meile: “Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sulle.” Ja lisavad: “Muidu satud põrgusse.”

Aga see kõlblus, mis selgub tutvumisest kogu loomariigiga, ei ole eelnevast madalam, pigem isegi kõrgem. See ütleb lihtsalt: “Talita teistega nii, nagu sa tahaksid, et samades tingimustes talitataks sinuga.”

Ja kiirustab lisama: “Märgime ära, et see on kõigest nõuanne, kuid see nõuanne on väga pikaajalise kogemuse vili, mis rajaneb väga paljude loomade ühiselul; ning väga paljudel ühiskonnana elavatel loomadel, kaasa arvatud inimesel, on muutunud selline käitumine juba harjumuseks. Muuseas, ilma selleta ei oleks ükski ühiskond suutnud ellu jääda, ükski loomaliik ei oleks suutnud toime tulla loodusest tingitud eluraskustega, mille vastu ta peab võitlema.” Kuid kas on õige, et just see alge selgub omavahel suhtlevate loomade ja inimühiskondade jälgimisest? On see rakendatav? Ja mil moel muutub see alge harjumuseks ning areneb pidevalt edasi? Seda küsimust asumegi nüüd vaatlema.

Hea ja kurja mõiste eksisteerib niisiis inimkonnas. Kui madalal mõistuse arenguastmel inimene ka ei oleks, kui varjutatud tema mõtted igasugustest eelarvamustest ja isikliku kasu kaalutlustest ka ei oleks, ikkagi peab ta heaks seda, mis on kasulik ühiskonnale, milles ta elab, ja kurjaks seda, mis on sellele ühiskonnale kahjulik.

Kuid kust on pärit see inimkonna arusaam, mis mõnikord on alles nii hägune, et seda on raske eristada lihtsast tundest? On ju miljoneid inimolendeid, kes pole kunagi mõelnud kogu inimkonna peale. Igaüks neist teab peamiselt oma suguvõsa, väga harvadel juhtudel ehk oma rahvust, kuidas suudab ta siis pidada heaks seda, mis on kasulik kogu inimkonnale? Küsitakse koguni, kuidas võib ta jõuda mõtteni ühtsusest kas või ainult oma hõimuga, kui tal on nii kitsalt egoistlikud instinktid?

See probleem on kõigi aegade mõtlejaid väga huvitanud. See huvitab neid seniajani väga, ei lähe aastatki mööda, et selles küsimuses ei ilmuks mitut tööd. Meie püüame omakorda esitada oma vaated selles küsimuses. Siiski märgime möödaminnes, et kui fakti tõlgendamine muutub, siis fakt ise jääb muutumatuks; kui meie tõlgendus osutub ehk ebaõigeks või ebapiisavaks, siis fakt, et inimesel on kõlblustunne koos kõige sellest tulenevaga, on vääramatu.

Me võime anda väära seletuse planeetide tekkimisele, mis tiirlevad ümber Päikese, kuid planeedid tiirlevad sellegipoolest ja üks neist kannab meid maailmaruumis oma turjal. Samuti on lugu ka kõlblustundega. Me oleme juba meenutanud religioosset seletust. “Kui inimene oskab teha vahet hea ja kurja vahel,” ütlevad usklikud inimesed, “siis on Jumal talle seda sisendanud. Kasulikud või kahjulikud on niisugused ja niisugused teod – siin pole midagi arutada: inimene peab alluma oma looja tahtele.” Me ei peatu sellel seletusel, sest see on ürginimese hirmu ja teadmatuse vili.

Teised (näiteks Hobbes) seletasid inimese kõlblustunnet seaduste mõjuga. “Seadused,” ütlesid nad, “arendasid inimeses õigluse ja ebaõigluse, hea ja kurja tunnet.” Meie lugejad võivad niisugust seletust ise õigesti hinnata. Nad teavad, et seadus ei loonud inimese ühiskondlikke kalduvusi, vaid kasutas neid ära, et anda neile lisaks kõlblusreeglitele, mida inimesed tunnistasid, niisugused ettekirjutused, mis oleksid kasulikud ainult valitsevale vähemusele ja mida inimesed seepärast ei tahtnud tunnistada. Seadus pigem moonutas õiglustunnet, kui arendas seda. Nii et see seletus ei pea paika.

Me ei peatu ka utilitaarse filosoofia esindajate seletusel, kes tuletasid inimese kõlblustunde kaalutlustest, kas see või teine tegu on kasulik talle endale. Nad väidavad, et inimene talitab kõlbeliselt isikliku kasu pärast, ega märka igaühe ühtsustunnet kogu inimkonnaga; milline selle päritolu ka ei oleks, ometigi on niisugune tunne olemas. Nende seletuses on järelikult osake tõest, kuid mitte kogu tõde. Seepärast läheme edasi.

Taas kord leiame 18. sajandi mõtlejatel kõlblustunde esimese, kuigi veel mittetäieliku seletuse.

Väga heas raamatus, mille kõikide religioonide vaimulikkond on maha vaikinud ja mis seetõttu on vähe tuntud isegi mittereligioossetele mõtlejatele³, osutas Adam Smith kõlblustunde tõelisele päritolule. Ta ei hakanud seda otsima religioossetest või müstilistest sisendustest, ta nägi seda kõige tavalisemas vastastikuse sümpaatia tundes.

Meie silme all pekstakse last. Te teate, et laps kannatab, ja teie kujutlusvõime sunnib teid ennast peaaegu et tundma valu; või ütlevad teile seda tema kannatav nägu, tema pisarad. Kui te ei ole argpüks, tungite peksjale kallale ja päästate lapse tema käest.

See näide seletab juba peaaegu kõiki kõlbelisi tundeid. Mida arenenum on teie kujutlusvõime, seda selgemini kujutate endale ette, mida tunneb kannatav olend, ning seda tugevam, seda rafineeritum on teie kõlblustunne. Mida enam te olete suutelised end nägema teise asemel ja tunnetama talle tehtud kurja, talle osaks saanud solvamist või ebaõiglust, seda tugevam on teie soov teha midagi, et takistada kurjust, solvamist, ebaõiglust. Ning mida rohkem arendavad igasugused elujuhtumid või siis teid ümbritsevad inimesed või siis teie enda mõttejõud ja teie kujutlusvõime teis harjumust tegutseda suunas, kuhu poole teid juhivad teie mõtted ja kujutlusvõime, seda enam tugevneb teie kõlblustunne, seda enam muutub see harjumuseks.

Need olid mõtted, mida arendas Adam Smith, kinnitades neid arvukate näidetega. Ta oli noor, kui ta kirjutas selle raamatu, mis seisab palju kõrgemal tema vanuigi kirjutatud teosest “Rahvaste rikkus”. Vabana religioossetest eelarvamustest otsis ta kõlbluse seletust inimese füüsilise loomuse füüsilises omaduses, seejärel aga vaikisid religiooni ilmalikud ja vaimulikud kaitsjad poolteise sajandi vältel seda raamatut maha ja teevad seda seniajani.

Adam Smithi ainsaks veaks oli see, et ta ei märganud loomadel sedasama juba harjumuseks muutunud sümpaatiatunnet.

Mida ka ei räägiks Darwini populariseerijad, kes näevad ainult tema olelusvõitlust, mille ta laenas Malthuselt ja mida ta arendas edasi “Liikide tekkimises”, ega märka seda, mida ta kirjutas oma hilisemas teoses “Inimese põlvnemisest”, vastastikuse abistamise tunne on kõigi ühiskondlikult elavate loomade silmatorkavaks iseloomustavaks jooneks. Kull tapab varblase, hunt sööb koopaoravaid; kuid kullid ja hundid abistavad üksteist jahipidamisel ning varblased ja koopaoravad oskavad sama hästi üksteist aidata, kaitstes end kiskjate eest, nii et ohvriks langevad ainult rumalad loomad. Mis tahes loomaühiskonnas on vastastikune abistamine looduse seadus (üleüldine fakt), mis on võrreldamatult tähtsam kui olelusvõitlus, mille võlusid ülistavad meile kodanlikud kirjanikud selleks, et meid kergemini lollitada.

Kui me uurime loomariiki ja vaatleme lähemalt olelusvõitlust, mida peab iga elusolend talle vaenulike füüsiliste tingimuste ja oma vaenlaste vastu, siis märkame, et mida rohkem on antud loomaühiskonnas arenenud vastastikuse abistamise alge ja mida rohkem on see muutunud harjumuseks, seda suuremad on selle ühiskonna võimalused ellu jääda ning võita võitluses füüsiliste ebameeldivuste ja oma vaenlaste vastu. Mida täiuslikumalt tunneb iga ühiskonnaliige oma sõltuvust kõigist teistest, seda paremini arenevad kõigis välja kaks omadust, mis moodustavad võidu ja progressi pandi: iga üksikindiviidi mehisus ja vaba initsiatiiv. Ja vastupidi, kui mingis loomaliigis või selle liigi väikeses rühmas kaob vastastikuse abistamise tunne (seda juhtub mõnikord eriti suure häda perioodil või siis erakordse toidukülluse puhul), seda nõrgemaks muutuvad kaks progressi kõige tähtsamat liikumapanevat jõudu – mehisus ja isiklik initsiatiiv; kui need aga täielikult kaovad, siis tabab ühiskonda mandumine ja ta hukkub, suutmata vastu seista oma vaenlastele. Ilma vastastikuse usalduseta ei saa olla ka võitlust, ilma mehisuseta, ilma isikliku algatuseta ja ilma vastastikuse abistamiseta (solidaarsuseta) ei saa olla ka võitu. Kaotus on vältimatu.

Kunagi pöördume me teisal selle küsimuse juurde veel tagasi ja siis võib suure hulga faktide najal näidata, et vastastikuse abistamise seadus on progressi seadus; et vastastikune abistamine, järelikult ka mehisus ja initsiatiiv, mida see arendab, kindlustavad võidu sellele liigile, kes seda paremini praktikas kohaldab. Praegu on meie jaoks tähtis ainult osutada sellele faktile. Selle tähtsus meid huvitava probleemi seisukohalt on ilmne.

Nüüd kujutagem endale ette, et niisugune vastastikuse abistamise tunne on olemas ja seda praktiseeritakse juba miljoneid sajandeid, mis on möödunud ajast, kui maakeral tekkisid loomariigi esimesed alged. Kujutagem ette, et see tunne muutus aegapidi harjumuseks ja seda anti edasi oma järglastele, alates lihtsaimast mikroskoopilisest organismist kuni loomade hilisemate vormideni: putukatele, kahepaiksetele, lindudele, imetajatele ja inimesele. Siis saab kõlblustunde tekkimine meile arusaadavaks. See on looma eluks paratamatu, täpselt niisamuti nagu toit või hingamiselund.

Niisiis, minemata kaugemale (sest siis tuleks meil rääkida sellest, et järjest keerukamad loomad tekkisid algselt lihtsaimate organismide “kolooniatest”), see ongi kõlblustunde tekkimine.

Olime sunnitud sellel peatuma väga lühidalt, et mahutada niisugune ülitähtis küsimus ära mõnele leheküljele; kuid öeldust piisab, et näidata: kõlblustunde tekkimises ei ole midagi salapärast ega sentimentaalset. Kui ei oleks tihedat seost individualismi ja liigi vahel, siis ei oleks loomariik kunagi suutnud areneda ega jõuda välja täiuslikumate vormideni. Kõige arenenumaks organismiks maa peäl oleks jäänud üks neist sültja aine tükikestest, mis hõljuvad vees ja on ka mikroskoobis vaevu märgatavad. Kas isegi niisugune organism oleks olemas olnud, sest ka rakkude kõige lihtsamad kogumid kujutavad endast juba kooslusi võitluseks väliste tingimuste vastu?

Niisiis näeme, et kui vaadelda loomaühiskondi – mitte asjast huvitatud kodanlase seisukohalt, vaid kui lihtne mõtteerk vaatleja-, siis tuleb tunnistada, et kõlbeline alge “suhtu teistesse nii, nagu sa tahad, et nemad suhtuksid samas olukorras sinusse” avaldub kõikjal, kus on olemas ühiskond.

Kui lähemalt uurida loomariigi järk-järgulist arenemist (nagu seda tegid zooloog Kessler ja majandusteadlane Tšernõševski), siis märkame, et vastastikusel abistamisel oli loomariigi progressiivsele arenemisele palju suurem tähtsus kui kõikidel organismide kohanemistel, mis võisid ilmneda üksikindiviidide-vahelise võitluse tulemusena.

Ei ole vähimatki kahtlust, et sedasama vastastikust abistamist kohtame veelgi suuremal määral inimühiskondades. Juba ahvide juures, kes on loomariigi arengu kõrgeim tüüp, näeme, et solidaarsus on väga ulatuslikult arenenud. Inimene aga teeb veel ühe sammu sellessamas suunas ja ainult tänu sellele on tal tema teel seisvatest looduslikest takistustest hoolimata korda läinud säilitada oma suhteliselt nõrk tõug ning arendada võimsalt oma mõistust. Koguni kõige eelajaloolisematel inimestel, kes on seniajani jäänud kiviaja tasemele, näeme nende väikestes kogukondades väga kõrgelt arenenud vastastikust abis- tamist, mida praktiseerivad kõik kogukonna liikmed.

Just sellepärast ei kao solidaarsustunne (vastastikune abistamine) ja selle alusel kujunenud harjumus inimkonnast kunagi, ka mitte ajaloo kõige süngematel perioodidel. Isegi siis, kui ajutiste tingimuste tõttu: allutatus, orjus, ekspluateerimine, hakkab see ühiskonnaelu tähtis alge manduma, elab ta ikkagi edasi enamuse mõtetes ja kutsub lõpuks esile protesti halbade, egoistlike institutsioonide vastu – kutsub esile revolutsiooni. See on ka arusaadav: ilma selleta ühiskond hukkuks.

Rõhuval enamusel loomadest ja inimestest jääb ja peab see vastastikuse abistamise tunne igavesti ellu jääma kui omandatud harjumus, kui alge, mis on mõistusele alati omane, kuigi inimene oma tegudega on seda sageli reetnud.

Meis kõneleb kogu loomariigi evolutsioon. See aga on väga pikk. See on kestnud juba sadu miljoneid aastaid.

Isegi kui tahaksime sellest tundest vabaneda, ei saaks me seda teha. Inimesel oleks kergem harjuda käima neljakäpukil kui vabaneda kõlblustundest, sest loomariigis on kõlblustunne varasem kui kahel jalal käimine. Meie kõlblustunne on looduse poolt antud võime, täpselt samasugune nagu kompimine või haistmine.

Mis aga puutub seadusesse või religiooni, mis seda alget samuti propageerivad, siis teame, et nad lihtsalt kasutavad seda ära, et varjata oma kaupa – oma ettekirjutusi anastajate, ekspluataatorite ja vaimulike kasuks. Kui seda solidaarsuse, õigluse põhimõtet, mida kõik tunnistavad, ei oleks olemas, ei oleks nad iialgi omandanud nii suurt võimu inimeste mõistuse üle. Nad kasutavad seda ära, nad varjavad end selle taha täpselt samamoodi, nagu pani end kehtima riigivõim, kasutades ära inimestes eksisteerivat õiglustunnet ja esitades end nõrkade kaitsjana tugevate vastu.

Heites üle parda seaduse, religiooni ja võimu, asub inimkond jälle valdama oma kõlbelist alget ning seda kriitikale allutades puhastab selle võltsingutest, millega vaimulikkond, kohtunikud ja igasugused valitsejad on seda mürgitanud ja seniajani mürgitavad. Kuid eitada kõlbluse põhimõtet sellepärast, et Kirik ja Seadus on kasutanud seda oma eesmärkidel, oleks sama rumal nagu ka kuulutada, et inimene ei hakka enam kunagi end pesema, hakkab sööma keeritsussidest nakatatud sealiha ja hülgab kogukondliku maavalduse selle pärast, et koraan käsib end iga päev pesta, et hügieenik Mooses keelas juutidel sealiha söömise ja šariaat (moslemite tavaõiguste kogumik, koraani lisa) nõuab, et maa, mida pole kolm aastat haritud, antaks tagasi kogukonnale.

Peab nimetama, et põhimõte, mille järgi tuleb teistega käituda samamoodi, nagu me tahame, et käitutaks meiega, ei kujuta endast mitte midagi muud kui Võrdsuse alget, st anarhismi põhialget. Kas saab siis end pidada anarhistiks, kui seda põhimõtet ei rakendata praktikas?

Me ei taha, et meid juhitaks. Kuid kas me sellesamaga ei kuuluta, et me ei taha ka teisi juhtida? Me ei taha, et meid petetaks, me tahame, et meile räägitaks alati ainult tõtt; kuid kas me sellesamaga ei kuuluta, et me ei taha mitte kedagi petta, et me kohustume rääkima tõtt, kogu tõtt? Me ei taha, et meilt võetaks ära meie töö saadused; kuid kas me sellesamaga ei kuuluta, et me hakkame lugu pidama võõra töö viljadest?

Tõepoolest, mispärast me peaksime hakkama nõudma, et meiega käitutaks teatud kindlal viisil, ise aga käituksime samal ajal teistega hoopis teisiti? Kas me peame siis ennast “valgeluulisteks”, nagu ütlevad kirgiisid, ja võime sel alusel käituda teistega nii, nagu meile pähe tuleb? See mõte paneb meie lihtsa võrdsustunde nördima.

Võrdsus vastastikustes suhetes ja sellest tulenev solidaarsus – see on loomariigi kõige võimsam relv olelusvõitluses. Võrdsus on õiglus.

Kuulutades end anarhistideks, teeme sellega varakult teatavaks, et keeldume käitumast teistega nii, nagu me ei taha, et teised käituksid meiega; et me ei taha kauem taluda ebavõrdsust, mis lubab mõnedel meist kasutada ära oma jõudu, oma kavalust või arukust meie kõigi kahjuks. Võrdsus kõiges on õigluse sü- nonüüm. See ongi anarhia. Me eitame “valgeluulisust”, mis peab end õigustatuks ära kasutama teiste lihtsameelsust. Meile ei ole seda vaja ja me suudame selle võrdsustada.

Hakates anarhistideks, ei kuuluta me sõda mitte ainult abstraktsele kolmainsusele: seadusele, religioonile ja võimule. Me astume võitlusse kõigi nende vale, kavaluse, ekspluateerimise, liiderlikkuse ja pahe poriste voogude – iga liiki ebavõrdsuse vastu, mida meie südametesse on kallanud religiooni ja seaduse juhtijad. Me kuulutame sõja nende teguviisile, nende mõtlemistavale. Valitsetav, petetav, ekspluateeritav, prostituut jms haavab eelkõige meie võrdsustunnet. Me tahame Võrdsuse nimel, et ei oleks enam prostitutsiooni ega ekspluateerimist, petetavaid ega valitsetavaid.

Võib-olla öeldakse meile – on ju seda ennegi räägitud: “Aga kui te arvate, et alati peab teistega käituma nii, nagu te tahate, et teiega käitutaks, siis mis õigusega te kasutate mis tahes puhul jõudu? Mis õigusega te keerate oma kahuritorud barbarite või tsiviliseeritud rahvuse vastu, kes teie kodumaale tungivad? Mis õigusega te tapate mitte ainult türanni, vaid ka lihtsa mao?”

Mis õigusega? Kuid mida te tahate öelda selle uduse sõnaga “õigus”, mis on laenatud seadusemeestelt?

Võib-olla te tahate küsida: kas ma arvan, et ma talitasin hästi, kui ma nii tegin? Kas minu teo kiidavad heaks need, kellest ma lugu pean? Kas te küsite seda või? Kui jah, siis on vastus väga lihtne.

Jah, muidugi jah! Sest me nõuame, et meid tapetaks maha nagu mürkmadusid, kui me tungime kallale võõrale maale, Mandžuuriale või suuludele, kes pole meile ealeski midagi kurja teinud. Me ütleme oma poegadele ja oma sõpradele: tapa mind, kui ma peaksin kunagi liituma vallutajate parteiga.

Muidugi jah! Sest kui me peaksime kunagi oma põhimõtteid reetes valdama pärandust (langegu see või taevast alla) eesmärgil kasutada seda teiste ekspluateerimiseks, siis me tahame, et see võetaks meil käest.

Muidugi jah, sest tõeliselt siiras inimene nõuab juba aegsasti, et ta tapetaks, kui temast on saanud mürkmadu, et talle löödaks pistoda rindu, kui talle peaks kunagi kas või kõigest pähe tulema mõte asuda kukutatud türanni asemele.

Sajast inimesest, kellel on naine ja lapsed, leidub arvatavasti üheksakümmend, kes tundes läheneva hullumeelsuse märke (st kontrolli kaotamist oma tegude üle) katsuvad endale lõpu peale teha hirmust, et hullushoos võivad nad teha midagi kurja nendele, keda nad armastavad. Tõeliselt hea inimene eelistab alati surra, kui ta tunneb, et muutub oma lähedastele ohtlikuks.

Ükskord hammustas väike marutõbine koer Irkutskis kohalikku fotograafi ja üht asumisele saadetud poola arsti. Fotograaf põletas haava oma kehal välja tulise rauaga, arst aga piirdus hammustatud koha kerge kõrvetamisega. Ta oli noor, ilus ja tulvil elutahet. Ta oli äsja vabanenud sunnitöölt, kuhu Vene valitsus oli ta saatnud ustavuse eest oma rahva üritusele. Tunnetades oma teadmiste ja oma erakordse mõistuse jõudu, ravis ta haigeid väga edukalt. Haiged jumaldasid teda.

Kuus nädalat hiljem märkas ta, et käsi, mida koer oli hammustanud, hakkab paiste minema. Ta oli arst ja sai aru, mida see tähendab: algas haigus, mis lõpeb marutõvega. Ta jooksis oma sõbra juurde, kes oli samuti arst ja asumisele saadetu: “Ma palun sind, anna mulle kiiresti strühniini! Kas sa näed seda paistetust, kas sa saad aru, mida see tähendab? Tunni aja pärast, aga võib-olla veelgi varem algab marutõbi ja siis püüan ma hammustada sind ja oma sõpru – ära kaota aega! Anna strühniini: ma pean surema!”

Ta tundis, et on muutumas mürkmaoks: ta palus, et ta tapetaks.

Tema sõber ei julgenud seda teha. Ta tahtis proovida, ehk on võimalik ravida. Koos ühe julge naisega hakkasid nad haige eest hoolitsema… tund või kaks hiljem tormas arst neile kallale: suu vahus, püüdis ta neid hammustada; siis tuli ta jälle mõistusele, nõudis strühniini ja jälle tuli talle marutõvehoog peale. Ta suri kohutavates piinades.

Kui palju niisuguseid fakte võiksime esitada ainuüksi omaenda elukogemustest. Hea, aus inimene eelistab pigem surra kui põhjustada õnnetusi teistele.

Just sellepärast ta mõistab, et käitub hästi ja teenib ära nende heakskiidu, kellest ta lugu peab, kui ta tapab mürkmao või türanni.

Perovskaja ja tema sõbrad tapsid keiser Aleksander II. Ja kuigi inimkond tunneb vaistlikult vastikust verevalamise vastu ning suhtus mõningase sümpaatiaga inimesse, kes pidas võimalikuks pärisorjade vabakslaskmist, andis inimkond õiguse revolutsionääridele. Mispärast? Mitte sellepärast, et oleks pidanud seda kasulikuks: rõhuv enamik inimesi kahtles selle tapmise kasulikkuses, vaid sellepärast, et inimkond tunnetas: mitte mingite miljonite eest siin maailmas ei oleks Perovskaja ja tema sõbrad nõustunud tapetud keisri asemel ise hakkama isevalitsejateks ja türannideks. Isegi need, kes ei tea selle tapmise kogu draamat, tunnetasid siiski, et seda ei ajendatud nooruslik uljus, see polnud paleepööre ega võimu kukutamine selleks, et seda enda kätte haarata. Neid juhtis viha türannia vastu, see viha oli jõudnud eneseohverdamise ja surmapõlguseni.

“Nendel inimestel oli tõesti õigus võtta talt elu,” selline oli üldine kohtuotsus; täpselt samuti nagu Prantsusmaal räägiti Louise Michelist: “Temal oli õigus mina pagaripoodi ja jagada rahvale leiba.” Või siis “nemad võisid korraldada röövimise” terroristide kohta, kes ise leppisid leivakoorukesega, kui nad kaevasid käiku riigikassa alla Kišinjovis ja tegid eluga riskides kõik, et tunnimehe peale ei langeks mingit vastutust.

Inimkond tunnistab nende õigust kasutada jõudu, kes selle õiguse on ära teeninud. Selleks et vägivallaakt avaldaks inimmõistusele sügavat muljet, on alati vaja see õigus oma mineviku hinnaga kätte võita. Muidu jääb mis tahes vägivallaakt, olgu see kasulik või mitte, lihtsalt vägivallaks, mis ei mõjuta inimmõtte progressi. Inimkond näeb selles jõudude lihtsat ümberpaigutamist: ühe ekspluataatori või ühe valitseja kõrvaldamist selleks, et asendada ta teisega.

VII

Seni oleme kogu aeg rääkinud inimese teadlikust käitumisest, neist tegudest, mille kohta me endale aru anname. Kuid kõrvuti teadliku eluga käib meis alateadlik elu, mis on esimesest palju ulatuslikum ja millele varem pöörati vähe tähelepanu. Piisab, kui vaadata, kuidas me hommikul riietume, püüdes nööpi kinni panna, mis, nagu teame, eile õhtul eest ära tuli, või kuidas me sirutame käe võtmaks mingit asja, mille olime just enne seda mujale pannud – piisab, kui jälgida selliseid pisiasju, et mõista, millist osa etendab alateadlik elu meie eksistentsis.

Tohutu suur osa meie suhetest teiste inimestega on määratud alateadliku eluga. Rääkimise, naeratamise, kulmude kortsutamise viis, see, kas me vaieldes ägestume või rahulikuks jääme – olles kõik selle kord omandanud, toimime alati nii, andmata endale aru, kas teeme seda harjumusest, mis on pärit meie esivanematelt – olgu inimestelt või loomadelt (tuletage meelde, kuivõrd sarnased on vihase inimese ja vihase looma ilmed) – või omandatud teadlikult või alateadlikult.

Seega muutub meie suhtlemine teistega harjumuseks. Inimene, kes on omandanud rohkem kõlbelisi harjumusi, seisab muidugi kõrgemal tollest kristlasest, kes ütleb enda kohta, et saatan tõukab teda alatasa kurja tegema ning ta päästab end kiusatusest ainult sellega, et peab kogu aeg meeles põrgupiinu ja paradiisielu rõõme.

Käituda teistega nii, nagu tahetakse, et käitutaks teiega, muutub inimesel ja kõigil ühiselt elavatel loomadel harjumuseks; tavaliselt inimene isegi ei küsi endalt, kuidas antud juhul käituda. Pikemalt mõtlemata talitab ta hästi või halvasti. Ainult erandjuhtudel, mingis keerukas olukorras või kui inimest valdab palav kirg, mis viib otsesesse vastuollu tavaeluga, lööb ta kahtlema ja siis astuvad tema aju üksikud osad võitlusse (aju on väga keerukas elund, mille üksikud osad töötavad teatud määral iseseisvalt).

Siis asetab inimene end oma kujutluses teise inimese osasse; ta küsib endalt, kas talle meeldiks, kui temaga niimoodi käitutaks, ja mida paremini ta samastab end tollega, kelle väärikust või huvisid ta oleks äärepealt riivanud, seda kõlbelisem on tema otsus. Või siis sekkub asjasse sõber ja ütleb: “Pane end tema asemele, kas sa taluksid seda, et sinuga käitutaks nii, nagu sina praegu tegid?” Sellest on tavaliselt küllalt.

Üleskutse võrdsuspõhimõtet järgida tehakse järelikult ainult kõhklushetkedel. Üheksakümne üheksal juhul sajast talitame kõlbeliselt lihtsalt harjumuse jõul.

Nagu näete, kõiges, mida me seni oleme öelnud, oleme püüdnud mitte midagi ette kirjutada. Me ainult esitasime seda, mis toimub loomariigis ja inimeste maailmas.

Endistel aegadel hirmutas kirik inimesi, et sundida neid olema kõlbelised, ning on teada, kui edukalt see tal on läinud: hirmutades laostas ta inimesi kõlbeliselt. Kohtunik ähvardas piinamise, piitsa ja võllaga – kõike nendesamade ühiselu põhimõtete nimel, mida ta vassis enda kasu silmas pidades – ja laostas kõlbeliselt ühiskonda. Seniajani tõusevad kõikvõimalikel võimu pooldajatel ihukarvad püsti üksi mõttest, et koos vaimulikega kaovad maailmast äkki ka kohtunikud.

Kuid meie ei karda põrmugi loobuda kohtunikust ja tema määratud karistustest. Koos prantsuse filosoofi M. Guyauga loobume koguni igasugusest kõrgemalt poolt kinnitatud kõlblusest ja selle tunnistamisest kohustuslikuks.

Me ei karda öelda: “Tee, mida tahad, tee, kuidas tahad” – sest me oleme kindlad, et tohutu hulk inimesi hakkab sedamööda, kuivõrd ta areneb ja vabaneb vana köidikutest, käituma nii, nagu on parem ühiskonnale; täpselt niisamuti, nagu me oleme juba ette veendunud, et laps hakkab kõndima kahel jalal ja mitte liikuma neljakäpukil, sest ta kuulub sellesse liiki, mida nimetatakse inimeseks.

Kõik, mis me teha võime, on anda nõu; kuid seejuures lisame: “See nõuanne on sinu jaoks väärtuslik ainult siis, kui sa ise oma kogemustest ja vaatlustest lähtudes veendud, et see on õige.”

Kui näeme, et noor inimene käib kössis ning surub niimoodi oma kopsud ja rinna kokku, siis soovitame tal julgesti tõsta pea ja mitte kopse kokku pressida. Me soovitame tal hingata õhku sisse täie rinnaga, treenida kopse, sest see on kõige parem tagatis tiisikuse vastu. Kuid samas ei unusta me õpetada talle ka füsioloogiat, et ta tunneks kopsude talitlust ja võiks ise aru saada, milline peab tema kehahoid olema.

See on kõik, mida me saame teha ka kõlbluse valdkonnas. Me saame vaid nõu anda, unustamata sealjuures lisada: “Järgi seda nõuannet, kui sa kiidad selle heaks.”

Kuid jättes igaühele võimaluse käituda nii, kuidas ta paremaks peab, ning eitades ühiskonna õigust karistada ükskõik keda ühiskonnavastaste tegude eest, ei ütle me lahti oma võimest armastada seda, mida me peame heaks, ja oma armastuse väljendamisest, ning võimest vihata seda, mida me peame halvaks, ja oma viha väljendamisest. Armastuse ja vihkamise me säilitame, ning kuivõrd sellest piisab täielikult loomakooslustele oma keskkonnas kõlblustunde hoidmiseks ja arendami- seks, siis seda enam on see küllaldane inimsoole.

Me nõuame ainult ühte – kõrvaldada kõik see, mis praeguses ühiskonnas takistab nende kahe tunde vaba arenemist: kõrvaldada riik, kirik, ekspluateerimine, kohtunik, vaimulik, valitsus, ekspluataator. Kui me nüüd kuuleme, et Londoni mõrtsukas Jack Ripper on mõne nädalaga tapnud kümme kõige vaesemasse ja viletsamasse klassi kuuluvat naist, kes kõlbeliselt ei jää alla paljudele vooruslikele jõukasse kihti kuuluvatele naistele, valdab meid eelkõige tigedus. Kui me oleksime teda kohanud sel päeval, kui ta tappis õnnetu naise, kes lootis talt saada veerand naela, et maksta oma korteri eest, kust ta välja aeti, oleksime lasknud talle kuuli pähe, mõtlematagi sellele, et kuuli õigem koht oleks olnud selle korteriubriku omaniku peas.

Aga kui me tuletame meelde kõik nurjatused, mis tõukasid Jacki nendele mõrvadele, kui me meenutame nõmedust, mis teda ümbritses, kõiki neid kujundeid, mida talle olid sisendanud räpased raamatud, ja mõtteid, mis olid ammutatud totratest teostest – kui see kõik meile meelde tuleb, siis meie tunded kahestuvad. Ja sel päeval, kui me saame teada, et Jack on kohtuniku käes, kes ise on surma saatnud rohkem mehi, naisi ja lapsi kui kõik Jackid kokku; kui me saame teada, et ta on nende rahulike hullude käes, kes ei kõhkle saatmast süütut sunnitööle, näitamaks kodanlasele, et nad teda kaitsevad – siis kaob kogu viha, mida me tundsime Jacki vastu. See viha kandub üle teistele – alatule ja silmakirjalikule ühiskonnale, selle ametlikele esindajatele. Kõikide Jackide nurjatused haihtuvad selle sajanditepikkuse nurjatuste rea ees, mida on toime pandud seaduse nimel. Teda, seda ühiskonda, me vihkame tõesti.

Nüüd kahestuvad meie tunded alatasa. Me tunneme, et me kõik oleme suuremal või vähemal määral, tahtlikult või tahtmatult selle ühiskonna kaasosalised. Meil pole õigust vihata. Kas me koguni julgeme armastada? Ühiskonnas, mis rajaneb ekspluateerimisel ja allumisel, inimese loomus piseneb.

Kuid sedamööda, kuidas kaovad orjus ja allumine, muutume me aegapidi nendeks, kes me olema peame. Me tunnetame endas jõudu armastada ja vihata isegi nii keerukatel juhtudel nagu seda on äsjaesitatud lugu.

Oma igapäevases elus anname juba praegu oma sümpaatia- ja antipaatiatundele teatava avaldumisvabaduse, me teeme seda alatasa. Meile kõigile meeldib kõlbeline tugevus ja me põlgame kõlbelist nõrkust, argust. Meie sõnad, meie pilgud, meie naeratused väljendavad lakkamatult meie rõõmu tegude üle, mis on inimsoole kasulikud – nende tegude üle, mida me nimetame headeks. Ja me väljendame lakkamatult vastikust, mida meis kutsuvad esile argus, pettus, väiklased intriigid, kõlbeli- se mehisuse vajakajäämine. Me ei suuda varjata oma vastumeelsust isegi siis, kui püüame meile kasvatuse teel külge poogitud “heade kommete”, st silmakirjalik- kuse mõjul maskeerida oma tundeid võltsvõtetega, mis kaovad siis, kui meie vahel kujunevad võrdsusel rajanevad suhted.

Sellest üksi on juba küllalt, et hoida hea ja kurja mõistet teatud tasemel ja sisendada seda mõistet üksteisele. Seda enam on see küllaldane siis, kui ühiskond vabaneb kohtunikest ja pappidest ning selle tulemusena käsitletakse kõlbluse põhimõtteid, mis kaotavad oma kohustusliku iseloomu, nagu lihtsaid ja loomulikke suhteid võrdsete inimeste vahel.

Selle aja kestel, mil kujunevad need igapäevased suhted, töötab ühiskond välja uue, õilsama ettekujutuse kõlblusest. Seda me asumegi nüüd käsitlema.

VIII

Senimaani oleme kõigis oma arutlustes esitanud võrdsuse lihtsaid algeid. Me ise tõusime üles ja kutsusime teisi üles tõusma nende vastu, kes võtavad endale õiguse käituda inimestega nii, nagu nad hoopiski ei taha, et käitutaks nendega; nende vastu, kes ei taha enda suhtes lubada ei pettust, ekspluateerimist, toorust ega vägivalda, kuid peavad kõike seda lubatavaks teiste suhtes.

Vale, toorus jms ei ole vastikud seepärast, ütlesime meie, et seadustekogud neid hukka mõistavad: nende seadustekogude väärtust teame me kõik; nad on vastikud sellepärast, et vale, toorus, vägivald jm panevad nördima meie võrdsustunde, juhul muidugi, kui võrdsus pole meie jaoks tühi sõnakõlks. Eriti suurt pahameelt äratavad nad nendes, kes tõepoolest jäävad anarhistideks nii oma mõtteviisi kui ka elu poolest.

Juba ainuüksi see võrdsuse alge – nii lihtne, loomulik ja silmanähtav, kui seda ainult elus alati rakendataks – looks väga kõrge kõlbluse, mis hõlmaks kõike, mida kõlbluse jutlustajad kunagi õpetanud on.

Võrdsuse põhimõte hõlmab kõiki moralistide õpetusi. Kuid ta sisaldab ka midagi suuremat. See midagi on isiksusest lugupidamine. Kuulutades meie anarhistlikku võrdsuse kõlbelist põhi- mõtet, keeldume ühtlasi võtmast endale õigust, millele on alati pretendeerinud kõlbluse jutustajad – õigust muserdada inimloomust mis tahes kõlbelise ideaali nimel. Me ei tunnista kellegi õigust sellele; me ei taha niisugust õigust ka endale.

Me tunnistame isiksuse täielikku vabadust. Me tahame isiksuse täisverelist ja terviklikku elu, kõigi tema võimete arendamise vabadust. Me ei taha isiksusele midagi peale suruda ja pöördume seega tagasi põhimõtte juurde, mida Fourier vastandas religiooni kõlblusele, kui ta ütles: “Andke inimestele täielik vabadus, ärge sandistage neid – religioon on neid niigi piisavalt sandistanud. Ärge kartke isegi nende kirgesid, vabas ühiskonnas on nad täiesti ohutud.”

Kui te ainult ise ei loobu oma vabadusest, kui te ainult ise ei luba end orjastada teistel ning seate ühe või teise isiksuse tormilistele, ühiskonnavastastele kirgedele vastu oma sama tugevad kired. Siis pole teil vähimatki põhjust karta vabadust.

Me keeldume sandistamast isiksust ükskõik millise ideaali nimel, ainus, mis me endale lubame, on siiralt ja avameelselt väljendada oma sümpaa- tiat ja antipaatiat selle vastu, mida me peame heaks või halvaks. See inimene petab oma sõpru? Niisugune on tema tahtmine, niisugune on tema iseloom? Olgu pealegi! Kuid meie iseloom, meie tahe on põlata petist! Ja kui meie ise- loom on selline, siis me oleme siirad. Me ei jookse talle vastu, et ta oma rinnale tõmmata, me ei suru sõbralikult tema kätt, nagu me seda seni olime teinud! Me seame tema aktiivsele kirele vastu enda oma, sama tegusa ja tugeva kire: valetamise ja petmise vihkamise.

See on kõik, mida me saame teha ja peame tegema selleks, et arendada ja toetada ühiskonnas võrdsuse põhimõtet. See on ikka seesama võrdsuse põhimõte, rakendatuna ellu.

See kõik on muidugi täielikult teostatav alles siis, kui kaovad kõlvatuse peamised põhjused: kapitalism, religioon, õigusemõistmine, valitsus. Kuid teatud määrani on seda võimalik teha ka praegu. Ja seda juba tehakse.

Aga sel juhul, kui inimesed tunneksid ainuüksi võrdsuse põhimõtet, kui igaüks juhinduks ainuüksi õiglase kaubanduse ja alati võrdse vahetuse põhimõttest, mõtleks kogu aeg, et mitte anda teistele rohkem, kui ise nendelt vastu saab, siis oleks see ühiskonna surm.

Meie suhetest kaoks siis võrdsuse põhimõte ise, sest selle säilitamiseks on vaja, et elus oleks alati midagi suuremat, kaunimat, tugevamat, kui seda on lihtne õiglus.

Ja see miski on tõepoolest olemas.

Kuni käesoleva ajani ei ole inimkond kunagi tundnud puudust õilsatest südametest, mis on tulvil hellust, mõistust või tahet; need inimesed on pillanud oma tundeid, oma mõistust ja oma aktiivset jõudu inimkonna teenimisele, nõudmata selle eest midagi vastu.

Mõistuse, tundeerksuse ja tahte viljakus võib võtta kõikvõimalikke vorme. Ta võib olla kirglik tõeotsija, kes loobub kõigist teistest elumõnudest ja pühendub täielikult selle otsimisele, mida ta hoolimata teda ümbritsevate harimatu- te inimeste kinnitustest peab tõeks ja õigluseks. Või on ta leiutaja, kes igapäevaelus hädavaevu ots otsaga välja tuleb, kes unustab söögi ja vaevu puudutab toitu, mida truu abikaasa talle nagu lapsele ette toob, kui ta on süvenenud oma leiutisse, mis tema arvates peab maailma ümber pöörama. Või on ta tulihingeline revolutsionäär, kes ei pea kunsti, teaduse ja koguni perekonnarõõmude nautimist võimalikuks enne, kui need on kättesaadaavad kõigile, ja kes kogu viletsusest ja tagakiusamisest hoolimata teeb tööd maailma ümberkorraldamiseks. Lõpuks on ta nooruk, kes kuulates lugusid vaenlase kallaletungi õudustest ja mõistes sõna-sõnalt patriootlikke legende, mida talle kõrva sosistatakse, paneb end vabatahtlikuna kirja, sumab koos oma salgaga põlvini lumes ja nälgib ning lõpuks langeb vaenlase kuuli läbi.

Ta võib olla Pariisi tänavapoiss, kellel on liikuvam mõistus ja kes oskab paremini oma sümpaatiates ja antipaatiates selgusele jõuda; ta läheb koos oma noorema vennaga kaitsma Kommuuni barrikaade, jääb sinna ka siis, kui lendavad mürsud ja kuulid, ning sureb, sosistades: “Elagu Kommuun!” Ta on inimene, keda pahandab igasugune vale ja kes selle vastu välja astub; kes ajal, kui kõik küürutavad, tagajärgedele mõtlemata hävitab ekspluataatori, väikese türanni vabrikus või siis kogu riigi suure türanni. Need on lõpuks need loendamatud inimesed, kes sooritavad oma elus vähem silmatorkavaid ja seepärast vähem tuntud eneseohverdamise akte, mida peaaegu alati alahinnatakse, kuid mida me kohtame igal sammul, eriti naiste hulgas, kui me vaid võtame vaevaks jälgida seda, mis moodustab inimkonna elu aluse, mis aitab inimkonnal nii või teisiti hädaolukordadest välja rabeleda ja võidelda inimkonna kohal needusena lasuva ekspluateerimise ja rõhumisega.

Need inimesed sepistavad – ühed poolhämaras ja tundmatutena, teised avaramal tegevusväljal – inimkonna tõelist progressi. Ja inimkond teab seda. Seepärast ümbritsebki ta nende elu lugupidamise ja poeesiaga. Koguni ilustab legendidega ja teeb neist oma muinasjuttude, laulude ja romaanide kangelased. Inimkonnale meeldib nende mehisus, headus, armastus, eneseohverdus, mida paljudel puudu jääb. Inimkond annab mälestuse neist edasi isadelt poegadele. Inimkond mäletab koguni neid, kes on tegutsenud kõigest perekonna ja sõprade kitsas ringis, ta peab nende mälestust kalliks perekondlikes pärimustes.

Need inimesed loovad tõelist kõlblust, st seda, mida ainsana peaks selleks nimetatama, sest kõik muu on lihtsalt võrdse vahetamine võrdse vastu, samal ajal kui ilma selle mehisuseta, ilma selle eneseohverdamiseta vajuks inimkond väiklaste kaalutluste rappa. Lõpuks valmistavad need inimesed ette tuleviku kõlblust, seda, mis muutub tavaliseks siis, kui meie lapsed loobuvad “arvestamast” ja kasvavad selle mõtte vaimus, et igasuguse energia, igasuguse mehisuse, igasuguse armastuse raken- damise parim koht on seal, kus vajadus selle jõu järele on kõige suurem.

Niisugust mehisust ja eneseohverdamist on olnud kõikidel aegadel. Seda võib näha kõikide loomade juures. Me näeme seda inimeste elus koguni ühiskonnaelu mandumise kõige rängematel ajastutel.

Ja alati on religioon püüdnud kuulutada need omadused oma väärtusteks ning ekspluateerida neid omakasu huvides, tõestades, et ainult religioon on võimeline neid omadusi esile kutsuma; ja kui religioonid on seniajani püsinud, siis sellepärast, et peale harimatuse on nad alati, kõikidel aegadel apelleerinud sellelesamale eneseohverdamisele ja mehisusele. Nendele apalleerime ka meie, revolutsionäärid, ja iseäranis revolutsionäärid-sotsialistid.

Mis aga puutub selle eneseohverdamise võime seletamisse, mis moodustab “kõlbluse” tõelise olemuse, siis on kõik religioossed, utilitaristlikud ja muud moralistid langenud meie poolt juba osutatud eksituse ohvriks. Ainult noor prantsuse filosoof Guyau (kes sisuliselt, seda isegi aimamata, oli anarhist) on näidanud selle mehisuse ja eneseohverduse tõelist päritolu. See on väljaspool igasugust sidet müstilise jõuga või mis tahes merkantiilset arvestus, mille mõt- lesid ebaõnnestunult välja inglise utili- taristid. Seal, kus Kanti, utilitaristide ja evolutsionistide (Spencer jt) filosoofia osutus paikapidamatuks, leidis anarhistlik filosoofia õige tee.

Guyau kirjutas, et nende inimloomuse avaldumisvormide aluseks on oma jõu teadvustamine. See on elu, mis voolab üle ääre, püüdes end ilmutada. “Kord möllab veri, kord jõudu üle jääb,” kasutades Lermontovi sõnu. “Tundes sisimas, mida me oleme võimelised tegema,” kirjutas Guyau, “teadvustame me endale, et me peame tegutsema.”

Kõlbelise kohuse tunne, mida iga inimene on oma elus adunud ja mida on püütud seletada kõikvõimalike müstiliste põhjustega, muutub arusaadavaks. “Kohustus,” ütleb Guyau, “ei ole midagi muud kui elujõu küllasus, mis püüab üle minna tegevuseks, end ära anda. See on ühtlasi ka võimsuse tunne.”

Mis tahes jõud avaldab kuhjudes survet tema ette seatud tõkkele. Olla võimeline tegutsema tähendab olla kohustatud tegutsema. Ja kogu see kõlbeline “kohustus”, millest on nii palju kirjutatud ja räägitud, taandub igasugusest müstitsismist puhastatuna lihtsaks ja tõeseks mõisteks: elu võib säilitada vaid pillates.

“Taim ei saa end takistada õitsemast. Nii mõnigi kord tähendab õitsemine talle surma. Mis sellest! Mahlad tõusevad ikkagi ülespoole!” Nii lõpetab noor prantsuse filosoof ja anarhist oma toreda uurimuse.

Sama toimub ka inimesega, kui ta on tulvil jõudu ja energiat. Jõud akumuleerub temas. Ta pillab oma elu. Ta annab, arvet pidamata. Muidu ta ei elakski. Ja kui ta peab hukkuma, nagu hukkub õitsele puhkev lill, siis mis sellest! Mahlad tõusevad ülespoole, kui neid üldse on.

Ole tugev! Pilla kirgede ja mõistuse energiat, et jagada teistega oma arukust, oma armastust, oma aktiivset jõudu. Just see on kogu kõlblusõpetuse sisu, kui see on vabastatud idamaise asketismi teesklusest.

Mida imetleb inimkond tõeliselt kõlbelises inimeses? Tema jõudu, eluküllasust, mis ajendab teda pakkuma oma mõistust, oma tundeid, oma tegevusiha, nõudmata midagi vastu.

Inimene, kelle tugevuseks on mõte, inimene, kes elab vaimset elu, püüab seda tingimata pillata. Mõtelda ja mitte rääkida oma mõtetest teistele – selles poleks midagi meeldivat. Ainult mõtetest vaene inimene, kes on vaevaliselt sattunud tema jaoks uuele mõttele, varjab seda hoolikalt teiste eest, et aja jooksul panna sellele pitser oma nimega. Aga inimene, kellel on tugev mõistus, ei hoia oma mõtteid endale, ta puistab neid heldelt igale poole. Ta kannatab, kui ta ei saa teistega oma mõtteid jagada, neid kõigisse nelja ilmakaarde puistada. See on tema elu mõte.

Sama käib ka tunnete kohta. “Meist endist jääb meile väheseks: meil on rohkem pisaraid, kui neid on vaja meie isiklike kannatuste jaoks, meil on taga- varaks rohkem rõõme, kui neid on vaja meie enda elu jaoks,” ütles Guyau, resümeerides niimoodi kogu kõlbluse küsimuse paari väga õige, õtse elust võetud reaga. Üksildane olend kannatab, teda haarab rahutus, sest ta ei saa jagada teistega oma mõtteid, oma tundeid. Kui sa tunned suurt naudingut, siis tahad teistele teada anda, et sa oled olemas, et sa tunned, et sa armastad, et sa elad, et sa võitled, et sa sõdid.

Täpselt samuti tunneme vajadust ilmutada oma tahet, oma aktiivset jõudu. Tegutsemine, töötamine on muutunud inimeste rõhuva enamuse jaoks nii suureks tarviduseks, et kui absurdsed olud võtavad talt võimaluse teha midagi ka- sulikku, mõtleb ta välja tühised ja mõttetud tööd, kohustused, et pakkuda oma aktiivsele jõule mingitki tegevustandrit. Ta mõtleb välja, mis aga pähe tuleb: rajab mingi teooria, religiooni või “ühiskondliku kohustuse” – peaasi on end veenda, et ta teeb midagi vajalikku. Kui niisugused härrad tantsivad, siis teevad nad seda heategeval otstarbel; kui kulutavad tohutuid summasid riietusele – siis selleks, et “säilitada aristokraatiale kohast kõrget taset”; kui nad ei tee mitte midagi, siis teevad nad seda põhimõtte pärast.

“Me tunneme alatasa vajadust aidata teisi, panna õlg alla koormale, mida nii suure vaevaga veab inimkond, või siis vähemalt sumiseda selle ümber,” ütleb Guyau. See tarvidus kas või kuidagi aidata on nii suur, et me näeme seda kõigi ühiseluliste loomade juures, kui madalal arenguastmel nad ka ei oleks. Aga kogu see tegevuse tohutu kogusumma, mida nii tulutult kulutatakse iga päev poliitikas – mida muud see on, kui vajadus panna õlg alla koormale või siis vähemalt sumiseda selle ümber.

On vaieldamatu, et kui selle “tahte viljakusega”, tegevusihaga kaasneb kõigest vaene tundlikkus ja nõrk loomisvõimetu mõistus, siis on tulemuseks kõigest mõni Napoleon I või Bismarck, st maniakid, kes tahtsid panna maailma liikuma tagurpidi. Teiselt poolt aga, kui mõistuse viljakusega ei käi kaasas kõrgelt arenenud tundlikkust, siis kannab see vaid viljatuid õisi – neid õpetlasi näiteks, kes ainult pidurdavad teaduse progressi. Ja lõpuks tundlikkus, mida ei juhi piisavalt avar mõistus, annab meile näiteks naise, kes on valmis kõik ohvriks tooma mõnele lurjusele, keda ta meeletult armastab.

Selleks et olla tõeliselt viljakas, peab elu olema üheaegselt küllastatud mõistusest, tunnetest ja tahtest. Kuid niisugune viljakus kõigis suundades ongi elu – ainumas, mis seda nime väärib. Ühe sellise eluhetke eest annavad need, kes seda tunda on saanud, ära aastaid taimena vegeteerimist. Aga kellel see eluküllasus puudub, see on enneaegu vananev olend, nõrk, kuivav ja õiteta taim.

“Jätame oma aja äraelanud kõdule selle elu, mida ei saa eluks nimetada!” hüüab noorus, tõeline noorus, kes on tulvil elujõudu ning püüab elada ja enda ümber elu külvata. Ja alati, kui ühiskond hakkab alla käima, purustab selle nooruse surve vanad vormid – majanduslikud, poliitilised ja kõlbelised, et teha ruumi uuele elule. Mis sellest, kui keegi võitluses langeb! Mahlad tõusevad ikkagi ülespoole! Tugevate inimeste jaoks tähendab elamine õitsemist, millised selle tagajärjed ka ei oleks.Kurtma nad ei hakka.

Kuid jättes kõrvale sangarlikud ajastud inimkonna elus ja piirdudes ainult igapäevaeluga, siis kas see on elu, kui sa elad pahuksis oma ideaalidega?

Meie päevil võib sageli kohata üleolevat suhtumist ideaalidesse. See on ka arusaadav. Ideaale on nii sageli segi aetud nende budistlike ja kristlike moonutustega; seda sõna on nii sageli kasutatud naiivsete inimeste petmiseks, et niisugune reaktsioon on paratamatu ja koguni tervendav. Ka meie tahaksime asendada sõna “ideaal”, mis on pori täis pritsitud, uue sõnaga, mis oleks uute vaadetega paremini kooskõlas.

Milline ka ei oleks sõna, fakt on see, et igal inimolendil on oma ideaal. Bismarckil oli oma ideaal, olgugi et äärmiselt fantastiline, sest ta tahtis inimeste juhtimisel läbi saada kõigest tule ja mõõgaga. Igal väikekodanlasel on oma ideaal, näiteks kas või niisugune, et tal oleks hõbedast vann nagu Gambettal ja kokk Trompetta ning hästi palju orje, kes silmagi pilgutamata maksaksid kinni nii vanni, koka kui ka palju igasugust muud tühja-tähja.

Kuid peale nende härraste on ka teisi inimesi, inimesi, kes on mõistnud kõrgemaid ideaale. Looma kombel elamine neid ei rahulda. Orjalikkus, vale, aususe puudumine, intriigid ja inimsuhete ebavõrdsus pahandavad neid. Kas niisugused inimesed võivad omakorda muutuda orjalikeks, valetajateks, intrigaanideks, orjastajateks? Nad saavad tunnetega aru, kui ilus võiks olla elu, kui kõikide vahel kujuneksid paremad suhted. Nad tunnevad endas piisavalt jõudu, et vähemalt ise seada sisse paremad suhted nendega, keda nad oma teel kohtavad. Nad on mõistnud, tunnetanud seda, mida me nimetame ideaaliks.

Kust on see ideaal pärit? Kuidas see välja valitakse – kas järjepidevusega ühelt poolt ja elumuljete kogusummast lähtudes teiselt poolt? Vaevalt me küll teame, kuidas toimub ideaali väljatöötamine. Enim, mida me teha suudame, on ideaali nimel elanud inimese elulugu kirjutades tema elu tõepäraselt kirjeldada. Kuid ideaal on olemas. See muutub, see täiustub, see allub mitmesugustele välistele mõjutustele, kuid elab alati. Pooliti alateadlikult tunnetame me seda, mis annab meile kõige suurema elukülluse, olemasolu kõige suurema rõõmu.

Elu on ainult siis võimas, viljakas ja rikas tugevatest tunnetest, kui ta vastab selle ideaali tunnetusele. Talitage sellele vastupidiselt ja te tunnete, et teie elu kahestub: see ei ole enam terviklik, see kaotab oma võimsuse. Reetke sageli oma ideaali ja te lõpetate sellega, et nõrgestate oma tahet, oma võimet tegutseda. Aegapidi hakkate te tundma, et teis ei ole enam seda jõudu, otsuste langetamise vahetust, mida te endas varem tunnetasite. Te olete muserdatud inimene.

See kõik on arusaadav. Selles pole midagi salapärast, kui me vaatleme inimest teatud määral üksteisest sõltumatult tegutsevate närvi- ja ajukeskuste kooslusena. Hakake pidevalt kõhklema teis võitlevate erinevate tunnete vahel ja peagi olete oma organismi tasakaalust välja viinud; teist saab haige, tahtejõuetu inimene. Elu intensiivsus alaneb ja kui palju kompromisse te ka välja ei mõtleks, ei saa teist enam seda terviklikku, tugevat, võimast inimest, kes te olite varem, kui teie teod olid kooskõlas teie aju ettekujutusega ideaalist.

Enne kui lõpetada oma ülevaade, tuletame meelde kahte terminit, altruismi ja egoismi, mida tänapäeva moralistid ühtelugu kasutavad.

Seni polnud me oma ülevaates neid sõnu isegi maininud. Seda sellepärast, et me ei näe seda erinevust, mida püüavad moralistid neid kahte väljendit kasutades kindlaks teha.

Kui me ütleme: “Talitagem teistega nii, nagu me tahame, et nad meiega talitaksid” – siis mida me sellega õpetame: egoismi või altruismi? Kui me järgmiseks ütleme: “Igaühe õnn on tihedasti seotud kõigi teda ümbritsevate õnnega. Juhuslikult võib olla mõni aasta suhteliselt õnnelik ühiskonnas, mis püsib teiste õnnetusel, kuid see õnn on rajatud liivale. See ei saa olla kestev, piisab pisimastki põhjusest, et see purustada, ka on õnn ise tühine ja väike võrreldes õnnega, mis on võimalik võrdsete ühiskonnas. Seepärast siis alati, kui sa pead silmas kõikide heaolu, toimid sa õigesti” – mida me seda öeldes propageeri- me? Me lihtsalt konstateerime fakti.

Siis me lisame, parafraseerides Guyau sõnu: “Ole tugev, ole suur kõigis oma tegudes; arenda oma elu igas suunas; ole niivõrd rikas energiast kui võimalik ning ole selleks kõige ühiskondlikuni ja kõige suhtlemisaltim olend – kui sa muidugi üldse tahad nautida täisverelist, terviklikku ja viljakat elu. Juhindudes alati ulatuslikult arenenud mõistusest, võitle, riskeeri – riskil on omad tohutud rõõmud; pane julgelt mängu oma jõud, anna seda arvet pidamata, kuni sul seda on, kõigeks selleks, mida sa pead ilusaks ja üllaks, siis naudid sa võimalikku õnne kõige suuremas koguses. Ela ühel meelel rahvahulkadega ja siis, mis sinuga elus ka ei juhtuks, tunned sa ikkagi, et ühes rütmis sinu omaga tuksuvad just nende südamed, keda sa austad, ja sinu vastu tuksuvad nende südamed, keda sa põlgad.” Kui me nii räägime, siis mida me õpetame – kas altruismi või egoismi?

Võidelda, mitte hoolida hädaohust, hüpata vette, et päästa mitte ainult inimene, vaid isegi tavaline kass, süüa kuivanud leiba selleks, et teha lõpp meid pahandavale valele, tunda, et oled ühel meelel nendega, kes on väärt armastust, tunda, et nad armastavad sind – kõik see võib ju mõne haiglase filosoofi nagu Spenceri arvates olla ohver, kuid inimese arvates, kes on tulvil energiat, jõudu, võimsust, noorust, on see suur õnn tunnetada, et sa elad.

On see egoism? Või altruism?

Kõik moralistid, kes rajavad oma süsteemi egoistlike ja altruistlike tunnete näilisele vastuolule, lähevad vale teed. Kui see vastuolu eksisteeriks tegelikkuses, kui indiviidi heaolu oleks vastuolus ühiskonna heaoluga, siis ei saaks inimsugu eksisteerida; ükski loomaliik ei oleks suutnud saavutada oma praegust taset.

Kui sipelgad ei tunneks suurt rahuldust ühisest tööst sipelgapesa kasuks, siis ei oleks sipelgapesa olemas ja sipelgas poleks see, kes ta on; ta ei esindaks kõige arenenumat putukat, putukat, kelle aju on läbi suurendusklaasigi vaevalt nähtav ja ometigi peaaegu sama võimas kui inimese keskmine aju.

Kui linnud ei tunneks suurt rahuldust oma pikkadest lendudest, järeltulijate eest hoolitsemisest, ühisest tegevusest oma koosluste kaitsmisel kiskjate vastu, ei oleks nad iialgi jõudnud sellele arenguastmele, millisena me neid praegu näeme. Linnu tüüp regresseeruks, halveneks, selle asemel et täiustuda.

Kui Spencer ennustab, et tuleb aeg, mil indiviidi heaolu sulab ühte sugukonna heaoluga, siis unustab ta ühe asjaolu: kui mõlemad ei oleks alati samased, ei oleks loomariigi enda evolutsioon olnud võimalik.

Alati, kõikidel aegadel on olnud nii loomariigis kui ka inimeste seas suur hulk isendeid, kes ei saanud aru, et indiviidi heaolu ja sugukonna heaolu on sisuliselt samased. Nad ei saanud aru, et iga indiviidi eesmärk on elada intensiivselt ja et selle elamise kõige suurema intensiivsuse leiab ta võimalikult täielikus suhtlemises, enda võimalikult täielikumas samastamises kõigi nendega, kes teda ümbrisevad.

Kuid see oli kõigest arusaamise puudujääk, mõistuse puudujääk. Alati on olnud piiratud inimesi, alati on olnud rumalaid inimesi. Kuid mitte kunagi, mitte ühelgi ajaloolisel ega isegi geoloogilisel ajastul ei ole indiviidi heaolu olnud ega saanudki olla vastuolus ühiskonna heaoluga. Nad on alati olnud samased ning need, kes on seda teistest paremini mõistnud, on alati elanud kõige täisverelisemat elu.

Just sellepärast on altruismi ja egoismi erinevus meie arvates mõttetus. Sel- samal põhjusel ei ole me mitte midagi öelnud nendest kompromissidest, mida, kui uskuda utilitariste, inimesed alati teevad oma egoistlike tunnete ja oma altruistlike tunnete vahel. Veendunud inimese jaoks selliseid kompromisse ei ole.

Eksisteerib ainult see, mis on tänapäeva tingimustes tegelik; me tunneme isegi siis, kui me püüame elada oma võrdsuse põhimõtete järgi, kuidas need põhimõtted igal sammul kannatada saavad. Kui tagasihoidlikud ka ei oleks meie söök ja ase, oleme ikkagi Rothschildid võrreldes sellega, kes elab silla all ja kel pole sageli tükikestki kuiva leiba. Kui vähe me ka ei anduks intel- lektuaalsetele ja kunstinaudingutele, oleme ikkagi Rothschildid võrreldes miljonite inimestega, kes tulevad õhtul koju, jõuetuna oma ühetaolisest ja raskest füüsilisest tööst; võrreldes nendega, kes ei saa nautida ei kunsti ega teadust ning surevad, kordki elus seda kõrget naudingut tundmata.

Me tunneme, et me ei ole võrdsuse põhimõtet lõpuni ellu viinud. Kuid me ei taha hoopiski nende tingimustega kompromissile minna. Kompromiss on pooliti tunnistamine, pooliti nõustumine. Meie aga oleme nende vastu. Nad on meie jaoks rängad. Nad teevad meist revolutsionäärid. Me ei lepi sellega, mis meis nördimust äratab. Me eitame mis tahes kompromissi – koguni mis tahes vaherahu – ja anname endale sõna või- delda nende tingimuste vastu lõpuni.

See ei ole kompromiss ja põhimõttekindel inimene eitabki sellepärast kompromissi, mis laseks tal rahulikult tukkuda ja oodata, kuni kõik iseenesest paremaks muutub.

Nii oleme jõudnud lõpule oma ülevaatega kõlbluse kohta.

Me ütlesime, et on ajastuid, mil arusaam kõlbelisest muutub täielikult. Inimesed hakkavad äkki märkama, et see, mida nad pidasid kõlbeliseks, on süga- valt ebakõlbeline. Nad põrkavad kokku tava või kõigi poolt tunnustatud päri- musega, mis sisuliselt on siiski ebakõlbeline. Nad leiavad selles moraali, mis on loodud eranditult ühe klassi kasu silmas pidades. Siis heidavad nad nii moraali, pärimuse kui ka tavad üle parda ja ütlevad: “Maha see kõlblus!” – ning peavad oma kohuseks toime panna ebakõlbelisi tegusid.

Me tervitame niisuguseid ajastuid. Need on vanade mõistete karmi kriti- seerimise ajastud. Nad on kõige kindlam märk sellest, et ühiskonnas toimub suur mõttetöö. Käib uue, kõrgema kõlbluse väljatöötamine.

Milline see kõrgem kõlblus saab olema, seda püüdsime inimese ja loomade uurimisest lähtudes näidata. Me täheldasime seda kõlblust, mis juba võtab kuju rahvahulkade ja üksikute mõtlejate peades. See kõlblus ei hakka mitte midagi ette kirjutama. Ta loobub täielikult indiviidi moonutamisest mingi abstraktse idee pärast, täpselt samuti nagu ta loobub inimese sandistamisest religiooni, seaduse ja valitsusele kuulekuse abil. Ta annab inimesele kõige täielikuma vabaduse. Temast saab faktide lihtne kinnitus – teadus.

See teadus ütleb inimestele: “Kui sa ei taju endas jõudu, kui sinu jõust piisab parajasti halli, monotoonse elu säilitamiseks, mis ei tunne tugevaid tundeid ega suuri rõõme, kuid ka mitte suuri kannatusi – noh, siis järgi võrdsuse ja õigluse lihtsaid põhimõtteid. Võrdsusele rajanevas suhtlemises teiste inimestega leiad sa siiski mingi väikese koguse õnne, mis on kättesaadav sinu keskpärasele jõule.”

“Aga kui sa tajud endas nooruse jõudu, kui sa tahad elada, kui sa tahad nautida terviklikku, täisverelist, üle ääre voolavat elu, kui sa tahad tunnetada kõige kõrgemat naudingut, mida elusolend üldse tunda võib, siis ole tugev, ole suur, ole energiline kõiges, mida sa teed!”

“Külva enda ümber elu. Pea meeles, et petta, valetada, intrigeerida ja kavaldada tähendab end alandada, pisendada, tunnistada end juba ette nõrgaks: nii toimivad orjad haaremis, pidades end oma valitsejast alamaks. Mis siis ikka, käitu nii, kui see sulle meeldib, kuid siis pead sa juba ette teadma, et inimesed hakkavadki sind pidama niisuguseks: väikeseks, tühiseks, nõrgaks; nii hakkavad nad sinusse ka suhtuma. Nägemata sinus jõudu, hakkavad nad sinusse suhtuma parimal juhul kui olendisse, kes ei vääri rohkemat kui kaastunnet – kõigest kaastunnet. Ära siis veereta oma süüd teiste inimeste kaela, kui sa ise oled oma jõu niimoodi ära muserdanud.”

“Otse vastupidi – ole tugev. Niipea kui sa näed ebaõiglust, niipea kui sa sellest aru saad – olgu selleks vale elus, pettus teaduses või teistele põhjustatavad kannatused – astu välja selle vale, selle pettuse, selle ebavõrdsuse vastu. Astu võitlusse! Võitlus on ju elu, seda tormilisem, mida ägedam on võitlus. Siis sa elad ja mõne tunni niisuguse elu eest oled sa valmis ära andma aastaid taimena soomudas kidumist.”

“Võitle, et anda kõigile võimalus elada niisugust elu, rikast ja üle ääre voolavat; sa võid olla kindel, et leiad selles võitluses nii suuri rõõme, et nendega võrdseid ei kohta sa mitte ühelgi teisel tegevusalal.”

“See ongi kõik, mida saab sulle öelda teadus kõlblusest.”

“Valik on sinu kätes.”

Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa

1See ülevaade on algselt kirjutatud 1890. aastal prantsuse keeles pealkirja all “Morale anarchiste” meie Pariisi ajalehele La Révolte ning anti seejärel välja brošüürina. Esitatavat tõlget, mis on väga hoolikalt tehtud ja kontrollitud, tuleb pidada selle ülevaate venekeelseks tekstiks.

2Amuuri ja Kamtšatka piiskop Innokenti külastas tšuktše igal aastal, varustades neid püssirohu ja tinaga jahipidamise jaoks. “Selle ajast peale, kui ma seda teen,” ütles mulle see suurepärane inimene Amuuril, “on neil laste tapmine täielikult kadunud.”

3 A. S m i t h, Kõlbeliste tunnete teooria, ehk katse uurida algeid, millest inimesed tavaliselt juhinduvad, otsustades esialgu i oma ligimeste ja seejärel iseenda käitumise ja iseloomu üle. London, 1759.

Anarhismi kõlbelised alused

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar