KADRINOORMETS. “RÄNNAKUD. TÕOTATUD MAA”. Sõltumatu Tantsu Lava. Esietendus 20. septembril 2017
Kirsti Jõesalu:
Kadri Noormets rõhutas nii etendust sissejuhatades kui ka kavalehel, et temalavastus vaatab mööda “üldajaloo suurest narrativiist, vaadates sel viisil otsa ühele peateelt kõrvale jäävale momendile”. Ma ei tea, mida autor peab silmas üldajaloo narratiivi all, kuid arvestades, et migratsioon ja väljaränne on siiski igasuguse ajaloolise narratiivi osa, siis mind kõnetas see lavastus küll ka osana “üldajaloo suurest narratiivist”. Lavastus tegeles 1920. aastatega ja sinna sobitus väljarände teema päris kenasti. Lavastust raamib hästi ka Vanemuise teatriga kahasses välja antud kavalehte kaasatud Jaak Valge ülevaade 1920.aastat Eestist kui kirgliku idealismi ajast. Liikumapanevaks jõuks välja rännata tundmatule maale oli kindlasti vaja idealismi ja julgust.
Tahes-tahtmata vaatasin seda lavastust oma äsjaste São Paulo muljete põhja. Etenduseruumi keskne objekt – mägi – meenutas São Paulo immigratsioonimuuseumi keskset installatsiooni, kuntsniku Nuno Ramose tellistest murtud laeva (mis lähtub Primo Levi tõdemusest “Kas see on inimene” ). Sellega oli loodud ka see foon, et kadrinoormetsa etendus äratas ellu ka need lood, mida seal muuseumis jutustati. Enamik 20. sajandi alguse migratsioonist Brasiiliasse, käis just läbi Santose sadama ja São Paulo linna[1]. Need olud, kuhu satuti, ei olnud sugugi kerged. Mindi üheotsapiletiga – mitte ainult eestlased, vaid ka itaallased, sakslased, horvaadid, tšehhid, jaapanlased jpt – tõotatud maale. Seal kohanemine, oma tee leidmine, oli sageli keeruline ja ka füüsiliselt raske. Füüsiliselt keerulisi hetki leiame me ka etendusest. kadrinoormets suutis oma publiku panna kaasa tundma, kaasa elama väga lähedalt (kas ta ikka jaksab mäest üles jõud koos kõigi nende raskustega), ja ta jutustas seal kindlasti isikliku lugu.
Etenduses mängivad ka teised assotsiatiivsed seosed Brasiiliaga: pimendatud saal, kus pimedus saabub järsku linna(džungli) peale, hääled, mis akna taga kostavad, helid pimeduses, mis meenutavad ka São Paulo Vila Madalena öid.
Üht teemat puudutaksin veel: suhtlust ja osalust publikuga. Teemana kindlasti laiem kui kogetud etenduses, kuidas Eesti teatris publikuga suhtlemist rakendatakse[2]. kadrinoormets lõpetab oma esinemise lubadusega “ma enam ei flirdi publikuga, kui see pole minuga võrdne” , mis tekitas küsimusi. Lavastus kasutab üsna palju interaktsiooni publikuga, juba saabudes jagab kadrinoormets ise välja pehmed valged sussid, kavalehe, ja juhatab saali. Etenduse osana pakub ta välja võimaluse ringi liikuda (hanereas) ja kohti vahetada, võimalust, mida minu külastatud etendusel kasutati 3 korda, tekitades iga kord küll väikse segaduse, kuid see sobis ja kaasas. Samas oleks ma heal meelel tahtnud olla etendusel, kus publiku hulgas poleks viibinud kunstniku sõpru. Kuidas siis suhe oleks toimunud? Kas kunstnik julgeb saata võhivõõra täide viima ülesannet, mis talle füüsiliselt käib võib-olla üle jõu? Tõotatud maale jõudmiseks/jõudes tuli just suhtlusse asuda võõraga, inimesega, kes võibolla polnud ka tulijaga võrdne.
Kokkuvõtvalt oli see etendus seni nähtust (olen näinud kolme – Rännakud. Maarjamaa laulud on veel nägemata) EV100 sarjast kindlasti kõige elamuslikum, ja läbimõeldum. Tunnistan, et ma ei olnud ka ühtegi varasemat Kadri Noormetsa etendust näinud ning seetõttu näiteks erinevalt NO99 või VATteatri puhul ei mänginud ka varasemad kogemused ja ootused kaasa. Järgmiste etenduste puhul tahaks loota, et koostööst teatrite vahel saab asja, esimese kolme lavastuse puhul on loositud koostööd küll luhta läinud. Seni nähtut kokkuvõttes võiks ka küsida, mis siis oleks saanud kui Suure Etenduse (vt Sirgu, Eesti lahendust) tarbeks poleks kümnendeid välja loositud, vaid iga teater oleks lahendanud siis selle perioodi valiku ise?
[1] Lähemalt võib lugeda eestlaste rändest näiteks Sander Jürissoni artiklist- https://www.folklore.ee/tagused/nr50/jyrisson.pdf.
[2]Meenub selles kontekstis, kuidas “Teisest silmapilgust” teisel etendusel öeldi meie seltskonnale, et me oleme vales kohas, st kuna me olime eestikeelsed vaatajad venekeelse publiku seas. Interaktsiooni integratsiooniteemalises lavastuses võib tõesti ka nii üles ehitada. Väga sümpaatselt oli samas interaktsioon lahendatud EV100 sarja kolmandas etenduses “Sirgu, Eesti”, kus püüti ka publik omavahel suhtlema saada.
Keiu Virro:
Ütlen kohe ära, et Kadri Noormetsa või siis kunstnikunimega kadrinoormetsa (ma olen alati segaduses, kumba parajasti kasutada tuleb) EV100 lavastuse jaoks valitud 1920ndate fragmendil, väljarändel Brasiiliasse, ma pikemalt ei peatuks. Esiteks ei ole see minu ampluaa, teiseks ei ole see õigupoolest ka teema, mida Noormets ise detailsemalt lahkama asuks. Pigem on ta võtnud detaili ja arendanud seda omasemate teemade suunas.
Räägin hoopis ühest minu jaoks huvitavast aspektist. Publiku võrdsusest etendajaga, mis, mulle tundub, on Noormetsal juba mõnd aega läbivaks, või pigem, lavastusi ümbritsevaks mõtteks. Sedapuhku ka kavalehel selgelt sõnatatult ja “nullgarantii” terminisse kätketud. See tekitab minus teatavat nõutust, millel on oma osa küllap ka selles, et tajun teatavaid nüansse teisiti, kui Noormets neid ehk mõelnud on. Ent oletan, et mul kui vaatajal on vastutuse kõrval ka see vabadus?
Mingi maani olen vajadusega, et publik vastutuse võtaks, mõistagi nõus, ent teisalt – kui ma lähen teatrisse, siis lähen vaatama lavastaja kontseptsiooni või täpsemalt, kuidas see lavale on jõudnud. Kui ma tahan kogemuse ise luua, siis lähen näiteks katuseid mööda turnima või mere äärde hulkuma. Vastutus – võetud, vastav elamus – tagatud. Aga kuidas ma võtan võrdse vastutuse etendaja reeglite järgi loodud maailmas, enam-vähem ettemääratud pikkusega lavastuses, kus etendaja tegutseb vähemasti teatud maani ettemääratud skeemi järgi, ümberringi kunstniku kujundatud ruum, mis võimaldab ja soodustab just teatud tüüpi liikumist?
Aga Noormetsa suhtlemine publikuga on kahtlemata sümpaatne. See on loomulik, pole pealetükkiv ega survestav, pigem rahulikult kaasav. Enamjaolt vist ühtlasi pigem tuttavaid inimesi kaasav, aga küllap seda loomulikum. Igal juhul mõjub “Tõotatud maa” esimesest kolmest EV100 lavastusest vormiliselt kõige terviklikumalt. Ühtlasi on see väga tugev ruumiline kogemus, mille eest kummardus ka Sigrid Viiru suunas.
Juhuslikuvõitu lisamärkus. “Tõotatud maa” puhul sai aeg erakordselt nähtavaks. Adrenaliinirohketes olukordades muutub inimeste ajataju. Etenduse ajal palub Noormets korduvalt ühel publikuliikmel ühes endaga teha üht või teist asja 40 sekundit. Etendusel, kus viibisin, polnud kella ei Noormetsal ega publikust valitud noormehel. Mul oli. Sõltumata sellest, kumb neist arvas, et nüüd peaks 40 sekundit täis olema, oli möödunud umbes 20 sekundit.
Lisa kommentaar