Marek:
Viimased ajad on olnud poliitiliselt põnevad, isegi rahutud. Eeskätt on see seotud mitmete valimistega Euroopas, ent trend “taaspolitiseerumisele” näib olevat sügavam. Saksamaal toimunud valimised säilitasid Merkeli ülemvõimu, ent sunnivad teda otsima uusi poliitilisi kombinatsioone, millel on väga tõenäoliselt oluline mõju Saksamaa edasisele poliitikale. London Review of Booksis analüüsib Thomas Meaney huvitavalt Merkeli kuningriigi praegust seisu, avades ühtlasi tema pagulaspoliitika tagamaid.
Prantsusmaal on Macroni populaarsus eelduspäraselt kahanenud, sest paljudele ootamatult ongi ta asunud oma lubadusi ellu viima. Prantsuse poliitika Wunderkind’i portreteeris hiljuti The Guardianis meilgi tuntud prantsuse kirjanik Emmanuel Carrère. Kuidas on üles ehitatud prantsuse ühiskond ja miks see ei ole vastuvõtlik reformidele, seda avab Pierre Gilbert’i käsitlus (arvustus) Prantsusmaa töölisklassist tänapäeval.
Varjamatult Macroni eeskujust lähtub Austria poliitika uus imelaps Sebastian Kurz, kelle juhitud konservatiivne Rahvapartei (ÖVP) võidutses hiljutistel Austria valimistel. Nädala eest Austria uueks kantsleriks kinnitatud 31-aastase poliitiku tähelendu aitab mõista Benjamin Haddadi värske analüüs.
Hiljutised Tšehhi parlamendivalimised tõid seal edu populistidele – kolm populistlikku erakonda kogusid üle poolte häältest ja tõid valimisvõidu miljärdarist ärimehele Andrej Babišile (liikumise ANO juhile). Filosoof Aviezer Tucker pakub hea analüüsi Tšehhi poliitika tagamaadest, näidates, et populism ei pea võtma tingimata äärmusparempoolseid vorme, vaid sobitub hästi ka tsentristidele või pahempoolsele tiivale (Tucker nimetab seda “inimnäoliseks populismiks”).
Uusi valimisi paistab olevat oodata ka Kataloonias, mis on olnud Euroopa tähelepanu keskpunktis juba mitu head nädalat. Kuigi olukord muutub seal kiiresti ja analüüse sajab uksest ja aknast, soovitan lugeda Charlemagne’i ehk Tom Nuttalli artiklit The Economistis, mis seletab, miks Euroopa Liit ei ole valmis katalaane toetama (artikkel valmis muide põhiosas Tallinnas, nagu sain juhuse tahtel tunnistada).
Euroopa Liit ise on aga ennast endiselt otsimas, nagu võis saada kinnitust Tallinnas toimunud esinduslikul konverentsil “Nation States or Member States? Reimagining the European Union”. Konverentsi videod on veebis järelvaadatavad, soovitan teha tutvust, sest esinejad olid tõesti tasemel. Lisaks võib lugeda The New York Review of Booksist kahte sisukat sissevaadet EL-i päevakajalistesse probleemidesse, Sasha Polakow-Suransky esseed “Kas demokraatia on Euroopas määratud hukule?” ja Anne Applebaumi arvustust “Uus Euroopa narratiiv?”. Edasijõudnutele saab magustoiduks soovitada Foreign Policy põhjalikku analüüsi Euroopa migratsioonikriisist (fookusega Aafrikal).
Aro:
Poliitiliste rahutuste ajal on hea meelde tuletada, et kõik võiks olla palju hullem. Yale’I ülikooli professorid Oona Hathaway ja Scott Shapiro väidavad oma raamatus “The Internationalists”, et meie võrdlemisi sõdadevaese aja on otseselt põhjustanud 1928. aastal sõlmitud Briand-Kelloggi pakt, millega keelustati sõda kui legitiimne välispoliitiline vahend. Seda lepingut on ajaloos põhiliselt naeruvääristatud (1928. aastal keelati sõda, 1931. okupeeris Jaapan Mantšuuria), Hathaway ja Shapiro aga väidavad, et selle paktiga sai alguse rahvusvaheliste lepingute süsteem, mis suurendas riikidevaheliste sõdade kulukust – rigid peavad nüüd põhjendama, miks nad sõdu alustavad, riskima rahvusvahelise paariastaatusega jne. Selle tulemusena on enamik Teise maailmasõja järgseid konflikte olnud riigisisesed kodusõjad. Provokatiivne tees, huvilised võivad The Atlanticust lugeda, kui hästi nad seda kaitsta suudavad.
“Ärevuse aeg” on muutunud 21. sajandi koondnimetuseks nii ülekantud, aga ka otseses tähenduses. Mõne nädala tagune The New York Times kirjutas, kuidas rohkem Ameerika teismelisi, kui kunagi varem, kannatab tõsiste ärevushäirete all. The New Yorker vaatleb, kuidas ärevad ajad on tekitanud turgu igasuguste soolapuhujate jaoks, neist viimane hullus puudutab essential oil-e (keegi targem ütleb ehk, kuidas neid eestis nimetatakse – essentsiaalsed õlid kõlab päris jaburalt, vist eeterlikud õlid). Üks kohalikest ärikatest kirjeldab artiklis oma ärimudelit umbes järgnevalt: “Sellel kujundil on kolm võrdse pikkusega külge, aga püramiidskeem see kindlasti ei ole”.
The New Yorker on üldse viimastel nädalatel palju rõõmustanud. Reformatsiooni 500 aastapäeva puhul võib sealt lugeda Martin Lutheri uute biograafiate ülevaadet, millest allakirjutanu võib reservatsioonideta soovitada Lyndal Roperi teost “Martin Luther: Renegade and Prophet”. Lisaks on kohalike sündmuste järelkajas alati huvitav lugeda Ronan Farrow (meenutatavasti Woody Alleni võõrandunud kasupoeg) artikleid Harvey Weinsteini ahistamisafäärist, neist viimases kirjeldavad Weinsteini ohvrid, miks nad aastaid oma lugudega avalikkuse ette ei astunud, mis oli nende avameelsuse hind ja kuidas nad lõpuks otsusele jõudsid. Hea empaatiaharjutus.
Märt:
Nobeli kirjandusauhind läks Kazuo Ishigurole, Eestiski hästi tuntud inglise kirjanikule. Tema “Päeva riismed” (1989) on kõige klassikalisem moodne klassika – ühtaegu peenelt kammerlik ja jube lugu enesepettusest ja mõttetust lojaalsusest (Üht täiesti kurti möödalugemist raamatu moraalist saab lugeda siit). See on ka klassikaline näide ebausaldatavast jutustajast, ühest nüüdisromaani põhivõttest. Olemata briti kirjanduspildi tihe jälgija, on ometi tunne, et Ishiguro kaliibriga romaanikirjanikke on neil oma tosin kindlasti. Teist sama palju leidub Ameerikas ja Iirimaal. Ingliskeelse romaani üldpilt lihtsalt on maailma parim, isegi kui kõrguvaid gigante nende seas võib-olla pole. Mis aga Ishigurosse puutub, siis TLS-is kahetseb Toby Lichtig, et 62-aastase kirjaniku parimad romaanid jäävad 30 aasta taha. Seepeale tekkis huvi, kes on saanud Nobeli kirjandusauhinna kõige nooremalt. Vastus: Rudyard Kipling 41-aastaselt. Järgnevad Albert Camus (44), Sinclair Lewis (45), Sigrid Undset ja Pearl Buck (46), Jossif Brodski (47), Eugene O’Neill (48), Maurice Maeterlinck ja Romain Roland (49) jne. Tundub, et vanasti saadi auhinda nooremalt.
Aleksandr Solženitsõn sai auhinna 52-aastaselt. Tema mõnevõrra alahinnatud romaanisarjast “Punane ratas”, mis käsitleb Vene revolutsiooni, kirjutab New Criterionis särav slavist Gary Saul Morson. Solženitsõniga seoses meenub ikka ja jälle Mart Laari kunagine veendumus, et vene suurmehe mälestus tuleb Eestis jäädvustada. Ei tea, kui kaugel selle asjaga 9 aastat hiljem ollakse? Eesti Pangal peaks ju vahendeid leiduma.
Kirjanduse Nobel on üks kummaline preemia, mida ihaldatakse ja kirutakse. Auhinna kaitseks võib öelda, et see aitab korrastada maailmakirjanduslikku kaost, paneb paika – kui kasutada Pascale Casanova väljendit – esteetilise Greenwichi meridiaani. Casanova artiklit “Kirjandus kui maailm” tasub siin pikemaltki tsiteerida: “Üks objektiivseid märke ülemaailmse kirjandusruumi olemasolust on too (peaaegu) üksmeelne usk Nobeli kirjandusauhinna universaalsesse tähendusse. Sellele auhinnale omistatav tähtsus, isevärki diplomaatia, rahvuslikud ootused ja tohutu kuulsus, mis sellega kaasnevad; kogunisti (või isegi eelkõige) Rootsi žürii iga-aastane kritiseerimine objektiivsuse väidetava puudumise, poliitiliste eelarvamuste ja esteetiliste eksimuste pärast – kõik see paneb ülemaailmse kirjandusruumi tegelasi tollele iga-aastasele kanoniseerimisüritusele kaasa elama. Nobeli auhind on tänapäeval üks vähestest tõeliselt rahvusvahelistest pühitsustest, ainulaadne laboratoorium, kus nimetatakse ja määratletakse seda, mis on kirjanduses universaalne. Auhinna määramisest põhjustatud iga-aastased vastukajad, lootused ja arvamusavaldused – kõik see kinnitab kirjandusmaailma olemasolu, mis hõlmaks otsekui kogu planeeti, millel on omad tähtpäevad ning mis on niihästi autonoomne – või vähemalt pole otseselt allutatud poliitilistele, keelelistele, riiklikele, rahvuslikele või kommertslikele kriteeriumidele – kui ka globaalne. Selles mõttes on Nobeli auhind esmane objektiivne märk maailma kirjandusruumi olemasolu kohta.”
Nõnda kerkib igal sügisel ka küsimus eestlaste šanssidest ning ikka ja jälle väljendatakse kibedust, soovmõtlemist ja libafakte (näiteks nagu oleks Tammsaare kunagi Nobelile esitatud – see pole tõsi). Eelviimases Keeles ja Kirjanduses (nr 8-9) leidub aga üks sügavalt liigutav, inimlik, samas võib-olla ka natuke piinlik lugu Betti Alveri viimase eluaasta lootustest. Kristi Metste on publitseerinud Alveri 1988. a märkmed oma võimaliku Nobeli-kõne tarbeks. (Panen siia praegu tühja lingi, mis vahest paari kuu pärast ka tekstini viima hakkab.) Seal on mõned õige haruldased enesemõtestused ja mõttekäigud luule ülesande üle. Nüüdselt vaateveerult aga tundub, et suurtesse keeltesse (v. a vene) tõlkimata ja enam-vähem ka tõlkimatu luuletaja lootused olid täiesti ebarealistlikud. Tollal aga maailmaasju nii hästi ei tuntud – maailm oli suurem, kirjandus jälle väiksem. Kas Alveri luule on üldse inglise keelde nõnda tõlgitav, et mõjuks eheda ja elusana ning ärataks ehtsat huvi? Suurtel poolakatel see õnnestus, aga nemad kirjutasid peamiselt vabavärssi. Vormilise luule viljelejal tšehh Jaroslav Seifertil läks korda auhind siiski 1984. a saada. Paistab, et rahvusvahelises plaanis on ta küll unustatud. Millised oleksid Alveri tõlked pidanud olema: kas meetrumi ja riimiga või vabas värsis? Arvan, et pigem viimast. Ja ümberpöördult: kui tahta tõlkida inglise klassikalist või uuematki luulet – kas teha seda siis meetrumi ja riimiga või vabas värsis? Siin võiks katsetada mõlemat viisi. (1989 postuumselt ilmunud 8 Alveri pala sisaldavas vihus “Selected Poems” on tõlked jäänud kusagile poolele teele ega oleks kindlasti Nobeli komiteed veenda suutnud.)
Kui jutt juba luuletõlkimisele läks, siis soovitaksin Kalju Kruusa mammutartiklit “Millises vormis hiina luule eestindused on?” viimases Tõlkija Hääles. Linke selle uhke almanahhi tekstidele kahjuks anda ei saa. Seetõttu kipuvadki lugemissoovitused siin ikka ja jälle “lääne ees lömitama”. Puistaksin meelsasti osutusi asjadele, mis ilmunud äsja Loomingus (nt intervjuu Marju Lepajõega Martin Lutherist või Rein Undusk Lennart Merest) ja Akadeemias (nt Thomas-Andreas Põder Martin Lutherist), aga kui teil digitellimust pole, tuleb neid tekste lugeda paberilt (Lepajõe intervjuu on siiski ERR-i portaalis). Sirbist saab aga õnneks lugeda intervjuud veebi kartograafi Vladan Joleriga, kes esines äsja 28. Euroopa kultuuriajakirjade kohtumisel Tartus. See haakub hästi üle-eelmistes soovitustes Aro märgitud John Lanchesteri halastamatu Facebooki kriitikaga. Kuidagi endeline, et trükitehnoloogiast väljakasvanud reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine langes kokku Vikerkaare ja Tartu ülikooli ajakirjandusuurijate korraldatud konverentsiga, kus arutati, mida huvitavat on käimasoleval tehnomurrangul meile varuks.
PS. Kalju Kruusa artikkel on nüüd leitav siit:
Lisa kommentaar