Abuulia
Imetlen oma kõhna kätt,
mis lebab sedasi laual,
viitsimata peos hoida raamatut, sulepead,
rääkimata haamrist või naeltest.
Nagu sügisene roostik,
painduv vähimagi tuulepuhangu käes,
võtab mus võidutsev taimne letargia
aina imelisemaid vorme –
olen õhtupooliku mees
veel enne, kui väljas on
keskpäev,
olen paistes august
liigküpsete pirnipuuaedadega,
kus purjus herilased kooserdamas on ringi
ja kust mitte kuigivõrd kaugel
üks odavat peeti joov vanaeit
on parasjagu parajaks tegemas aega
peatuses, kus enam ammu
bussid ei käi.
Nagu matavad
rammusad humalaväädid
lõpuks enese alla uhke ja ilusa alevi,
mis sõdade, haiguste, tühiste tülide tõttu
on hüljatud, murenemas,
olen minagi enese sisemaa külal
lasknud nüüd minna
loomulikku rada.
Õndsal aedniku pilgul
jälgin, kuis põrandapragudest
tärkavad lõhnavad, mahlakad taimed,
kaen nahkhiirte lendu
hämaraid mälestusi täis tubades –
naerusuised ja tüsedad,
varakult vanaks jäänd lapsed
seal aelevad sammaldund aedade najal,
käes mõranend tassid, kust niriseb välja
hapuks läind kohv.
Küla taga ent, välul,
kus varemalt küütles
avar ja haugrohke sinine järv,
laiub nüüd lõputu roostik,
mille keskel tume ja tilluke veesilm –
soojas, mädamunase lõhnaga mudas
seal uitlemas ringi on
uimased kogred
ja kaanid.
Roo-tiigilind küll aga
tunneb end hästi
ju sealgi!
Luuletaja keskeas
Su Jõud näe hõljub õhtu eel
kui kõrvukräts hiirtasane
ta lend viib üle põldude
aprilli õrnas vaikuses
ent sind ei ole pole sääl
ses õrna õhtu vaikuses
sest istud toas sa õdusas
kesk naeru loba tukkudes
ehk aimad küll ju aimad sa
kuis miski laugleb läheneb
kuis miski õrnalt nõuab sind
et laskuda su õlale
et veel ta hinge seesmuses
on istumas üks kääbusmees
Teekann ja Räim ja Mõistatus
kolm nime nimeks pandud kel
ehk aimad küll ent lahkuda
ei söanda soojast majast sa
kus naine laste palagan
nii õnnis hää on unelda
Kus hulgub Jõud sul õhtu eel
kaugusse sääl huigatab
hiirvaikselt vaatab kuulatab
kuis maa ja mahlad ärkavad?
Draakon
Jah – kõik on juba öeldud,
kõik on juba miljoneid kordi
ära tuntud ja korratud,
võideldud, vallutatud, armastatud –
kaunimalt, võikamalt, õilsamalt,
kannatusrikkamalt, kui sa ise
ehk ealeski suudaks,
ja ometi – siin,
selles kohas ja praegu,
just säärases rõõmus või valus
või heitumuses, milles sa
juhtumisi viibid,
oled sa kordumatu ja ainus –
salapärane olend, hingamas välja
ärevat, sinise leegiga
tuld.
Seistes niiske padriku varjus
hingeldad põgenemisest
millegi ülimalt ohtliku eest,
lakkudes haavu tundmatu kiskja
jäetud küünisejälgedest
või hoopis…
jälitad teda –
seda kiuslikku vaenlast,
kes su eest juba aegade algusest saati
on lonkurit mängides
pagenud?
Oled mõistatus endale,
oled midagi vahepealset –
ei lind ega loom ega inimene.
Su liigendjais silmades
terendub tuhatkond võimalust,
tuhatkond imelist, ohtlikku teed,
mille varjus või valguses jätkata
oma küünisjat
elurada…
Veel ei välju sa tihniku varjust.
Püsid vaikselt, oodates sala,
et su isiklik jõud, mis
praegu veel pole ei lind ega kala,
võtaks ainulaadsema – ainsana sulle
sobiva kuju, millega siitsamast
arglike hingetõmmete salust
astuda halastamatule
aasale –
oma kleepjad ja kohmakad,
naha alt valuldes välja koorunud tiivad
sirutad laiali – et siis tõusta ja kisendada
oma seesmuse tumedast sügavikust
säravasse õhku
uut
elada
tahtmise
müstilist
tuld!
Lisa kommentaar