Esimene luulekogu, mida ma Kristiina Ehinilt lugesin, oli „Luigeluulinn“ (2004). Mäletan, et see meeldis mulle, kes ma tol hetkel umbes 17-aastane olin – tekstide kergelt ühiskonnakriitiline stiil ja naiskogemuse mõtestamine imponeerisid noorele kasvavale tüdrukule. Mitmed luuletused sellest kogust käivad siiani muga kaasas, mis sest, et mõnigi neist mõjub praegusel ülelugemisel võibolla liiga naiivsena.
Kui nüüd heita pilk Ehini loomingusse veelgi varasemast ajast alates, võib märgata, et ta tekstid on muutunud aina pikemaks, eepilisemaks, proosalisemaks (lohisevamaks, ütleks Alvar Loog). Ehk siis kõik need omadussõnad, millega nii noortele kui vanadele kirjanduskriitikutele meeldib tänapäeva „moodsaid“ luuletajaid hurjutada. Mina seda teha ei kavatse. Samuti ei hakka ma Ehini tekstide asemel analüüsima autori imagoloogiat. Olgugi tegu ometi naisega ja puha. Sedasi teen ma juba kaht asja, mida nii mõnigi Eesti kirjanduskriitik endale tänapäeva luulet arvustades lubada ei või. Ja ei, ma ei räägi ainult Mihkel Kunnusest. Tõsi, Ehini tekstides ei leia me ropendamist, vahel leidub isegi riimis luuletusi, seega päris kõiki „moodsa“ luule patte ei saagi talle inkrimineerida.
Kui „Kevad Astrahanis“ (2000) ja „Simunapäev“ (2003) on kogud, mille luuletusi saab iseloomustada pigem kompaktsete, salmilike ja puänteeritutena (banaalselt väljendudes – need näevad välja nagu luuletused ehk nagu see, mida tavaliselt luuletuse pähe võetakse), siis alates „Luigeluulinnast“ hakkab Ehin eksperimenteerima ka pikemate tekstidega. Samas ka nood „pikemad“ erinevad tugevasti praeguse Ehini n-ö proosalisematest luuletustest. Praegused tekstid on suures osas esmalt jutustavad, kirjutatud esimeses isikus ning nii mõnigi kord tundub, et luuletaja on end unustanud „muljetama“. Kuigi selle taga aimub sümpaatsena mõjuv autori kirjutamismõnu, võib lugejal pikapeale tekkida nn edasiskrollimise (sõna, mis Ehinile kindlasti ei meeldiks) tunne.
Sel aastal ilmus autoril juba seitsmes luulekogu. „Kohtumised“ on stiili poolest enim võrreldav ehk „Emapuhkusega“ (2009), ka sealsetes tekstides domineerib pigem pikem, jutustavam laad, aeglane tempo. Samas aines – armastus eesti keele vastu, sellele vastanduva inglise keele ja anglitsisme sisaldava keelekasutuse kriitika, preindustriaalse nn primitiiv-naiivse maailma(tunnetuse) vastandamine tänapäeva ratsionaalsele high tech ühiskonnale, õhkavad-õhetavad looduskirjeldused, folkloor ning loomulikult naiskogemus – jääb ühtmoodi samaks nagu kõikides teisteski kogudes. Ja aina ilmestab seda pehme vaoshoitud iroonia. Ei leia naljalt ka „Kohtumistest“ teksti, mis nipsakalt ei vastandaks vana ja uut, moodsat ja anakronistlikku, ning mõnigi kord on see pigem tore ja muhe: „Sinu vanaema ei teadnud / mis asi on ingver / Minu vanaisa ei teadnud / mis asi on spagetid / Mis niidipesa see on? /…/ Sinu vanaema hoidis sahvris Rootsist tulnud abipakke / kümme kotitäit jahu läks tal seal kopitama / sest paki peale oli kirjutatud rasvaselt / Surmjölkskaka / Ja selle all laiutas kurjakuulutav / Kardemummapullakakku / Ilmselt rotimürk / mõtles vanaema“ (lk 12); „See on lihtsalt üks tavaline mobiil / tavaline 4G / lühem kui telekapult / kitsam kui liivakastilabidas // See ripub sul paelaga kaelas / kui koolist tuled / Kui kallistame / surume südamed selle ümber kokku / Ja juba sa vajud sohvapatjadele sellega mängima / klõbistad klahve / silmad ainiti ekraanil / mis pakub puhast põnevust / sääskede ja seljakotita seiklust / kaaluta kangelaslikkust / vereta lahingut / ja üheksat elu“ (lk 96); „Kas mina olen üks neandertaallase kehaga / kuid nutitelefonistuva ajuga vennike / kes ei saa enam endaga kokku?“ (lk 59).
Mobiilimotiivi ja industriaal- vs manuaalmaailma muresid on lahatud ka teistes kogudes. Ehini sõnul sünnivadki vaesed lapsed siia ostukärukujulisse maailma, mobiil käes, euroremonditud korteritesse tuulemühinat igatsema. Ses mõttes on Ehini luule kogu oma loodusmetafoorika ja õitevahususe kiuste alati ka ühiskonna valupunktidele osutav, mis minusugusele autorile on loomulikult meelt mööda. Sealjuures aga loosungeid meile näkku ei visata, verd ei lenda ja väga vihale ka nagu ei aja. Ning see viib mõnikord paratamatult mõttele – aga miks siis üldse? Samas hiljuti megapopiks saanud, Ehini kirjutatud ja Naised Köögis poolt esitatud „Aasta ema“ räpp jälle on näide väga heast ühiskonnakriitilisest tekstist.
„Kohtumiste“ põhiliiniks on teatud inimeste-armastatute-sõprade-ideedega lävimine, selle jäädvustamine, üleskirjutamine, mäletamine. Üleüldse suhtlemine ja suhestumine tänapäeva maailmaga, seejuures igatsedes ikkagi rohkem „oma“ ja selle püsimajäämist kui „võõra“ pealetungimist ja tolle ülevõtmist. Võtame näiteks eesti keele. Peaaegu iga neljas tekst valab pisaraid vaese väljasuremisele määratud eesti keele pärast, sest seda nüpeldab inglise keele kupjapiits (lk 29). Sellelaadseid näiteid leiab palju: „Otsides oma sõnu / omakeelseid sõnu / siin Euroopa ääremaal / kus moodsam oleks armastada võõras keeles / targem lugeda kirjutada õppida lõpetada ülikool / suuremas keeles“ (lk 20); „Üks muldvana laul / enne suuri ja stiilseid / pisut üleolevaid üldistusi / enne alati nii valusat põrkumist / vastu keelebarjääre“ (lk 48); „Aga mulle meenub et alles üleeile / ütles üks mu eestlasest sõber ühe raadiointervjuu / kohta et / oli see vast statement / statement? Ütle parem / et ta ütles julgelt välja või kuulutas …/ pakkusin püüdlikult / Hea küll / kuigi see kõlab naljakalt / isegi valesti / vastas tema / Valesti ja … ebamoodsalt“ (lk 31), jne jne. Nn rahvuslased muidugi rõõmustaks selliste ridade üle, minule aga mõjub see tarbetu tädiliku näpuga viibutamisena niigi konservatiivsemaks ja kinnisemaks muutuvas ühiskonnas. Ja jälle selle „moodsa“ (ja „stiilse“) mõiste inkrimineerimine kõigele, mis on lihtsalt elav ja olemuslik tänapäeva maailmas. Mul isiklikult pole anglitsismide vastu midagi, ei taha siin mingit põlvkonnakaarti hakata välja käima, see on mulle arusaamatu täheteadus ja astroloogia, aga niipalju võin ikka öelda, et keel on elav organism ja eesti keele inglistumise pärast ei tasu muretseda. Me ei tea, mida toob homne päevgi, kes laseb kelle õhku, kes surub oma keele peale, kes peab oma keelt hammaste taga hoidma, sestap ma ka anglitsisme ei karda(ks)! Isegi tahaks teada, mis imelikus keeles tuleviku eestlane saja aasta pärast räägib. Põnev ju! Või olen ma lihtsalt üks imelik inime? Mingis mõttes annab võtme ja põhjenduse autori sellisele hoiakule ühe teksti lõpuosa luuletuses, mis räägib uue elu sissepuhumisest ammu lahkunud vanavanaisa toale, hoopiski „Emapuhkuses“: „Oleksin ma ometi võõras / teeksin siin kõik mängeldes korda / puhuksin siia uue eluvaimu sisse / Aga mu süda ütleb / et tuleb olla õrn ja ettevaatlik siin / mälestuste toas“ (lk 59).
Ehini tekstide juures on minu arvates paradoksaalne, et ühelt poolt rajanevad need justkui kõigile mõistetavatel teemadel ja sõnastusel, sinna juurde veel nostalgia lihtsama ja aeglasema maailma-ühiskonna-inimese järele. Teisalt aga on tunne, et autori loodud omamütoloogiline maailm ei ole sugugi nii lihtsasti „läbinäritav“, kui esmapilgul võib paista. „Kohtumiste“ tekstidki mõjusid esimesel lugemisel tõesti veidi liiga pikana (ja seda ütlen mina, meetripikkuse „proosaluule“ jumalanna, eks), teisel lugemisel hakkasid nad ikkagi tööle. Olgu lisaks öeldud, et mu enda lemmikkoguks jääb „Simunapäev“ ning mingis mõttes tundub siiani, et autori paremad tekstid on pigem lühemad ja seeläbi kristalliseerunumad. „Kaitseala“ (2005) näiteks mõjus „Simunapäeva“ vastandina ning minu tagasihoidliku arvamuse järgi on ka Ehini üks nõrgemaid kogusid, mis sest, et võitis Kulka aastapreemia. Mitte et seal tekstid oleksid teab mis pikad, aga see toretsev mittemidagiütlev impressionistlik „pärisluuletamise“ stiil ajas ikka kohati meeleheitele. Mäletan siiani sõnastusi stiilis „suuremeelsed ööd“ ja „ihulise inimesena hingeldan mööda maad“. No ma ei tea…
„Kohtumistest“ veel vaid niipalju, et kiiresti ja kohe see kogu end kätte ei anna, nõuab aeglast endaga kaasa kulgemist ning on ses mõttes mõnus suveraamat, mis meeldib ja mõjub iga lugemisega järjest rohkem ja rohkem. Küll aga tahaks ikkagi veidi rohkem verd ja veidi vähem paatoslikku Eeeestit ja juuuuulit: „Ühe tiivaga lind ei lenda / Kui murrad mu südame / kallis / maksan kätte“ (lk 81).
Lisa kommentaar