„Kõige hullem on see, et tunnen, kuidas ma muutun iga aastaga üha enam enesega rahuloleva austerlase sarnaseks. – Aga ma tahaksin olla nagu Austria drag queen Conchita Wurst – mässav habemega naine!“ (lk 34–35).
On teatud liik inimesi, kes ei saa olla paigal. Neil on pidevalt vaja kuskile sõita ja tavaliselt on neil järgmise reisi piletid juba taskus ootel. Tiit Pruuli on ilmselgelt üks sellistest. Oma reisiraamatus püüab ta seda nähtust mõtestada ja küsib, miks inimesed reisivad. Kümme lugu maailma eri paikadest pakuvad ka visandlikke vastuseid. Autoripositsioonist lähtudes aitab kirg uue ja ennenägematu vastu toime tulla elukaare paratamatusega, mida sageli seostatakse „keskeakriisi“ terminiga. Tõepoolest, mitmel korral nimetatakse oma seiklusjanu poisikeselikuks või lapsikuks. Aga see mässav habemega naine tahab midagi enamat kui pelgalt põgenemisteed ealiste väljakutsetega seotud klišee eest.
Teos on üles ehitatud kahe inimese vahelisele kirjavahetusele, kellest üks on Tiit Pruuli ning teine keegi Artur Soomets. Väidetavalt peitub viimase pseudonüümi taga tuntud ja edukas Eesti ärimees. Raamat algab kahe tegelase tutvumislooga, mis päädib Pruulile tehtud intrigeeriva ettepanekuga. Seistes silmitsi keskeakriisiga, on Soomets otsustanud minna maailma avastama ning kutsub Pruuli kui tuntud rännumehe endale partneriks. Mehed ei reisi koos, vaid tõmbavad sihtkohtade peale loosi ning võistlevad selle nimel, et koguda reisidelt võimalikult palju huvitavaid seoseid Eestiga. Reisikulud katab mõistagi väljakutse esitaja.
Tekstis on võrdlemisi hästi tasakaalustatud kirglik, kohati eksotiseeriv hääl ja kriitiline refleksioon, mis annab olulist mõtteainet peamiselt poliitilises ja ajaloolises plaanis. Kuigi raamatu alapealkirjaks on „Romantiku(te) heitlused“, saadavad neid romantilis-kangelasliku varjundiga seiklusi põnevad ajaloolised kõrvalepõiked ning pidev dialoog kohalike ja kaasreisijatega. See võimaldab teosel tõsta küsimusi postkoloniaalsest seisundist, turismi traagikast, eksootika-erootika seostest ja paradiisi kaduvikust.
Mahlakust lisavad teel kohatud värvikad karakterid, nagu Leedu uusrikas Arvidas, kes peletab surmahirmu reisilt üles korjatud noorte kallimatega; eksootilised illusioonid purustanud Malis elav eestlanna Eva; oma poolmehele tingimusteta armastust pakkuv erudeeritud armuke Jekaterina; või Tonga eluaegne beachboy Bill.
Nii maailm kui turism on kõike muud kui ideaalsed, ning nii pole ka nende peegeldus siinses reisikirjas kogetut idealiseeriv. Julge aususega on näidatud, kuidas reisil võib kaaslaste pärast piinlik olla või kuidas iha kangelasliku pingutuse järele jääb rahuldamata, sest tegelikult taandub kõik maksevõimekusele. „Põhjapoolusele jõudmine on tänapäeval sama lihtne nagu kohvilaadse joogi ostmine Circle K tanklapoest. Ei mingit higileajavat pingutust, mitte kõige väiksematki võitlust aleuutide ega jääkarudega, ei ühtegi külmavõetud sõrme ega varvast. Ei au, kuulsust, romantikat ega üksindust. – Mina maksan ja nemad võitlevad. Igav“ (lk 58).
On kirjeldatud pingeid reisiseltskonna vahel (Antarktika) või kuidas romantikast pakatav huvi eksootilise teise vastu saab ninanipsu ning paralleelmaailm jääb ennastsalgavate püüdluste kiuste kättesaamatuks (Austraalia).
Vaatamata kaugetele ja seetõttu paljude reisisõprade jaoks ilmselt ligipääsmatutele sihtkohtadele, nagu Antarktika, Tonga, Tiibet või põhjapoolus, on raamatu üks kütkestavamaid peatükke kiri Venemaalt. Tiit käis Jasnaja Poljanas Lev Tolstoi haual, aga rongisõit sinna andis põhjalikuma ja põnevama läbilõike vene kultuurist kui mõni märksa mastaapsem reis või muu peatükk käesolevast raamatust. Argine, lihtne ja lähedane pakkus rabavamat kogemust kui kauge ja eksootiline. Teos kulmineerub raamatu pikima peatükiga Kesk-Aasiast, mis kirjeldab detailirohkelt sõitu vene autodega mööda mägist, olustikuliselt ja ajaloolis-poliitiliselt räsitud maad, mis korraga hakkab nii visuaalselt kui ka mõtteliselt looma oma mustreid.
Teose alguses sõlmitud kokkuleppe kohaselt esitatakse igas peatükis seoseid Eestiga. Neiks on tavaliselt viide mõnele kunagisele eesti päritolu rändurile, kes seda maad on uurinud või siia jälje jätnud. Huvitavaim on lugu Karl Tõnissonist ning tema ustavast jüngrist Friedrich Lustigist ehk Ashin Anandast. Lustigit ja Tõnissoni, keda tuntakse ka paljasjalgse Tõnissoni või vend Vahindrana, võib pidada esimesteks eesti päritolu budistideks. 1930. aastal lahkusid nad kodumaalt sihiga jõuda Tiibetisse, kuhu nad kunagi ei jõudnudki. Olude sunnil sattusid nad aga 1949. aastal Birmasse, kuhu lõpuks jätsid ka oma maised kehad. Mitmelt Birma-reisilt kogutud materjali vahendades loob Pruuli meeste elust ja nende pühendumusest põneva pildi. Kuigi sallivuse-voorus oli neile ülimuslik, kohtasid nad sallimatust igal sammul oma teel. Nii nagu Eestis ega Tais ei olnud nad kunagi omad, võõristati neid pikkade habemete tõttu ka Birmas. Neid loobiti kividega ja kahtlustati kommunistlikus spionaažis. Ometi leidus keegi, kes pakkus neile katusealust ja tuge ning mehed said vananeda väärikalt. Tõnisson kuulutati koguni pühakuks. Lustig tegeles tõlketöö ja heliloominguga ning kirjutas rahvusvahelistesse ajakirjadesse kommunismi kuritegudest Siberi budistide vastu. Täitmaks Lustigi soovi jõuda kord tagasi sünnimaale, naasis Pruuli sellelt reisilt, kotis pool tuhastatud pühameest.
Tiit Pruuli ja Artur Soometsa kirjavahetusele üles ehitatud teose vorm mõneti justkui vabastaks reisikirjaniku eksistentsiaalsest sisekaemusest, aga ka kujuteldava auditooriumi kammitsatest. Tekst on justkui pühendatud konkreetsele isikule, kes suhtub reisimisse vähemalt sama kirglikult, ent on seejuures piisavalt ilma näinud, nii et ei pea takerduma ülemäära olmelisse või eksootilisse. Vorm loob mõnusa sõbramehetunde, tekst on kergesti haaratav ja ladus.
Võib-olla on vormist tingitud aga seegi, et teoses jääb tagaplaanile sügavam eneserefleksioon, muljete isiklikumat laadi tõlgendus, jutustaja muutumine ajas. Ent huvitavamgi on valitud narratiivse vormi võimalik kontseptuaalne tõlgendus. Kui teose alguses loob autor võrdlemisi tõepärase pildi oma reisipartnerist, siis kinnituse, et tegemist on hoopis autori idealiseeritud alter ego’ga, annab seik Venemaalt, kui korraga selgub, et justkui vähe reisinud Soomets on laia Venemaa risti-rästi ja kõikvõimalikes tingimustes rongiga läbi sõitnud (lk 126). Niisiis on küsimus, kas Artur Soomets on pärismaailmas tegutsev inimene, kes tõesti tegi pooled raamatus kirjeldatud reisid kaasa, pigem demagoogilist laadi. Sest kas me kõik ei ihkaks reisida jälle nii nagu oma esimestel reisidel, kui kõik oli alati seninägematu ja huvitav, rind tulvil kirge uute avastuste vastu. Artur Soometsast maalitakse tegelane, kes on otsustanud, et ta ei küüni täiuseni, kui pole näinud laia maailma. Pakun, et see kujuteldav värske pilguga teisik aitab autoril oma rännakutel meeles hoida lugupidamist kõige kordumatu vastu ning siirast, koguni lapselikku uudishimu kummaliste seoste vastu, mida loob rändurit ümbritsev ajas ja ruumis liikuv materiaalsus.
Pakatav uudishimu, mida tegelasest hõngub, mõjub viimase aja mugava turismi ja hedonistliku seljakotirändurluse trendide taustal võrdlemisi värskendavalt. Tekstis on pidevalt viiteid monumentidele, muuseumidele, ajalootähistele, mida jutustaja teel olles külastab, aga millele narratiiv otseselt ei toetu. See loob peategelasest mulje kui pühendunud ajaloo- ja kultuurihuvilisest, mis omakorda mõjub inspireerivalt.
Teosest tõuseb ka küsimus turismi laiemast mõjust kohalike ja välismaalaste vahelistele suhetele. Meeldejääv episood kirjeldab Tonga saartel paarkümmend aastat tagasi elu nautinud noort ameeriklast Billi, kes kirus tol ajal veel tundmatut ärimeest Donald Trumpi. Nüüd aga vaatavad teda kohalikud uusrikkad põlgusega. Või millise pragmaatilisusega suhtuvad Tai tüdrukud Lääne meestesse. Mõlemal juhul on sümpaatia kaalukausil rahakott. Leebemini mõjuvad kergemat sorti tüssata saamised Mali kõrbes, mis pigem hõõruvad nina alla meie enda eksootikaihalust, mis bumerangina konstrueerib autentsust. Kui turistid tahavadki sõita Aabrahami kombel kaameliga läbi kõrbe – nad lausa nõuavad seda kujuteldavat kehalist mobiilsust, identiteedi-
vahetuse trippi, ajamasinat –, siis oskavad kohalikud selle, küll praktiliselt täiesti tarbetu iha ka peenrahaks teha.
Niisiis sõidutataksegi külalisi mööda kõrbet spiraalis, et aja- ja ruumitaju kaoks täielikult ning et selles seisundis seejärel serveerida kaugetele külalistele kauget eksootikat. Näiliselt ööbitakse sügaval kõrbeavaruses ning polegi ju enam nii väga vahet, et linn on tegelikult järgmise düüni taga.
Paratamatult saadab lugemiskogemust jutustaja tajutav privileeg – mõelda vaid, millised summad on nende reiside alla pandud. Heal juhul vaid üksikud potentsiaalsed lugejad suudaksid samaga vastata, mis tekitab korraga nii imetlust kui kadedust. Skeptilisemal lugejal võib jällegi tekkida küsimus, kas midagi otstarbekamat pole inimesel oma rahaga peale hakata kui loksuda jäämurdjal mitu päeva põhjapoolusele, et seal koos teiste rikaste maailmavallutajatega klaas šampust juua.
Reisimist kui nähtust vaadeldes ei pretendeeri teos suurtele üldistustele ega kaugetele järeldustele. Paljud otsad jäävadki lahti, ka küsimus sellest, miks inimesed reisivad. Vastuseid on mitmeid ja paljud neist kõlavad kui oksüümoronid. Nagu kange soov kuhugi jälle minna ja selle täitudes tekkinud sama suur tahtmine saada tagasi koju või vähemalt järgmisse internetileviga punkti, kust saaks kallimale sõnumeid saata. Või kui maailm ei ole enam nii tore koht – ei ole nii roheline, autentne, rikkumatu nagu mõnikümmend aastat tagasi –, siis milleks üldse enam reisida! Või millise pildi saame siis, kui reisimise avardava kvaliteedi kõrvale asetada lennureiside ökoloogiline jalajälg või turismi kahjustav mõju mitmetele arhitektuurimälestistele või loodusparkidele.
Teose viimane peatükk viib meid Tiibetisse, kus tark munk tõlgendab tiibeti tantsunumbreid hirmust ülesaamisena. Hirmu eest ei tohi ära joosta ega seda eitada, õpetab munk. Seda tuleb jälgida, kuni see muutub jõuetuks. Kannatuse põhjustab budistliku loogika järgi pidev iha. Artur Soometsa tegelane tundis küll end vapralt Ilja Murometsi kombel ratsutavat siin taevases piiririigis, nirvaanale lähemal kui kunagi varem, aga esimesel võimalusel kiirustas ta tagasi hotelli, et saaks telefonipiiksude sisuga tegeleda. Ta ei jälginud oma iha budisti kombel passiivselt kõrvalt, vaid triivis sellega kaasa, sest elult tasub küsida üllatusi (lk 273). Nii on ka ränduri elu mõneti paradoksaalne, sest see kauss ei saa kunagi täis ja alati tahame korraga olla kuskil mujal. Kunagi pole piisavalt ja kõike ei jõuagi näha, rääkimata süvenemisest, seoste loomisest või kogemust saatvast seesmisest kasvamisest.
Aga see teistsuguste elude elamise võimalikkuse kujustamine on ka midagi muud kui põnev identiteedimäng. Mõned aastad tagasi kimbutas mindki pidev vajadus sõita kuhugi kaugele. Mäletan, kuidas kord Lääne-Aafrikas Beninis vaagisin põhjalikult küsimust, mille ka Pruuli oma teoses püstitas. Lõpuks joonistasin oma päevikusse reisimise transdimensionaalse mudeli. Sellel on kaks telge: horisontaalne reisimine viitab füüsikalisele liikumisele ruumis, aga vertikaalne reisimine hõlmab seda, mis toimub rändava subjekti kogemuslikus siseilmas. Seda viimast võib vaadelda ka kui katset vabaneda iseendast, sest iga kord kui läheme kaasa uute reaalsuste või fantasmaatiliste kogemustega, kaotame seejuures tükikese oma senisest maailmast ja teatud mõttes lubame endale taassündi.
Pruuli idealiseeritud alter ego on selline tegelane, kes tahaks olla nii vaba, et reisiks vaid reisimise pärast – kui tõmmata siin paralleel reisimise kui elustiili ja idee „kunst kunsti pärast“ vahele. Sellise hoiaku viimasesse astmesse – reisinirvaanasse – ei soovi see tegelane kaasa võtta ei oma kollase lindiga kohvrit ega iseennast. Selles väljendubki kirglik püüdlus iseendast vabaneda. Needsamad reisil kogetud või vähemalt lähedalt vaadeldud võimalikud identiteedid ja olemise vormid loovad pinnase erinevateks perspektiivideks, mis justkui paljundavad elukogemuse tasandeid. Ühelt poolt pakub see küll rahuldust piiritule üha uute elamuste tahtmisele. Teisalt on aga ilmne, et püüdluses mõista kultuurilist teist ei arene mitte ainult empaatia, sallivus ja kollektiivse vastutuse tajumine, vaid kokkuvõttes kõik see, mida veel eile pidasime iseendaks.
On teatud liik inimesi, kes ei saa olla paigal. Kes ei saa teisiti, kui olla pidevalt teel, olla ära, eemal, näha seda, mida nad kunagi varem pole näinud. Raamatu alguses küsib Pruuli, miks minnakse reisima, ning selle lõpus, miks reisidelt kunagi tagasi ei tulda. Tema reisipartner võttiski lõpuks kätte, jättis kogu oma eduka ja mugava elu koos pere ja sõpradega Eestis maha. Kui surm pole teda endaga viinud, kükitab ta kuskil kõledal, tuulisel ja külmal Sahhalini saarel tänaseni – täielikus isoleerituses ja õnnelikuna. Miks ta sinna läks – kui ta isegi seda teaks! „Kes siin romantikuks jääb, on tõesti romantik“ (lk 284).
Lisa kommentaar