Peenised

Anton jättis naise veiniuimasena diivanile ja läks vannituppa.

Ta seisatas koridoris ja hingas sügavalt sisse, pühkis oma higiseid pihke vastu püksisääri ja mõtles naisele. Õhk oli ootusest tihke. Ta kujutas ette, kuidas naine närviliselt oma pokaali tühjaks joob ja üritab mõelda muule kui sellele, mis kohe aset leiab. Õues valitses apokalüpsis. Oksad peksid vastu akent ja pruune lehti lendas kollases tänavavalgustuslambi vihus. Miski ulus kuskil. Üle Antoni näo libises naeratus. Ta astus tualetipoti juurde, tõstis üles prill-laua ja avas püksiluku.

Ta ei suutnud haarata oma fallost. Seal ei olnud midagi. Teisel katsel see õnnestus. Fallos oli pisike. See oli pisem kui varem. See oli alati olnud kõvasti suurem. Anton hoidis oma pisikest jahedat fallost soojas pihus. See nägi välja nagu karvutu hamstripoeg. See oli muutunud. See oli miniatuurne, nagu elav mõnitus kõigile maailma fallostele.

Sergei mõtles, et tegelikult on liiga vara magama minna. Ta klõpsis poolunes telekapulti ja tundis kõhus ebamäärast tühjust. Ta ei viitsinud süüa. Laual lebav taldrik grillkana naha ja kontidega ning sellest hoovav magus lõhn ajas südame läikima. Kananahk ei pidavat olema tervislik. Seda ta teadis. Klõps. Klõps. Klõps. Klõps. Monster truck’id. Saksa perekond. Läti poliitik. Vihm. Õhtusöök küünlavalgel. Koledas pesus ilusad naised, kes tahavad, et sa neile helistaks. Sergei jättis naiste peale. Naised olid meelad ja meigitud. Naiste ilmumine ekraanile näitas, et uneaeg on käes. Nüüd ei ole enam vahet. Sergei pani parema käe kubemele ja hoidis vasakus pulti. Parem käsi liikus aina sügavamale pükstesse. Haaras fallosest. Ja fallos ei tahtnud ära lõppeda. Seda oli palju, terve pihk sai seda täis ja jäi veel ülegi. Sergei ehmatas ärkvele. Kontrollis uuesti. Kontrollis visuaalselt. See oligi nii.

Telekas rallisid monster truck’id.

Peeter mõtles, mida teha. Hommikul oli vaja minna korvi mängima. Ja siis duši alla. Ja siis sauna. „Kas nad vaatavad mu peenist? Kas mina tavaliselt vaatan peeniseid? Vist vaatan. Vaatan jah. Oh kurat.“

Ja see paistab kindlasti välja. Minu omast on näha, kui seal midagi puudu on. See mõte täitis teda korraks uhkusega. „Ütlen, et olen haige? Ei, minemata ei saa jätta, mäng ajab Taavil ja Rainil adrenaliini lakke. Siis on lihtsam neid kokkulepet tegema veenda. Homme või ei kunagi.“

Peeter soovis, et ta tunneks vähemalt füüsilist valu. Mingitki ebamugavust. Et oleks põhjust kannatada, nutta elu ebaõigluse üle. Aga tegelikult ei olnud ju midagi halvasti. Kõik sama, lihtsalt suurus teine.

Paljud on terve oma elu niimoodi elanud, mõtles Peeter heldelt.

Ta üritas hingata aeglaselt ja rahulikult. Ta lootis, et kui taastada hingamise kord, siis taastub ka Universumi kord.

„Korda ei ole. Korda ei ole kunagi olnudki. See ei ole ju kuidagi põhjendatud, kui suur kellelgi on. Sa sünnid sellega. Sa pärid selle. Need on geenid või kokkulangevused. Aga see ei ole sina! Sina ei ole oma peenis. Korda!“

„Mina ei ole oma peenis. Mina ei ole oma peenis,“ kordas Markus Kaido sõnu.

Ta teadis seda, aga ta ei uskunud seda ikkagi.

„Mina ei ole peenis, aga peenis on minu oma,“ mõtles ta. „Mina ei ole oma maja, aga maja on ju minu OMA. Ja mitte keegi et tule seda minult ära võtma. Nagu päkapikud oleksid pool peenisest minema viinud.“

Markuse käed värisesid, kui ta Vana Tallinna klaasi järele küünitas.

Kaido jätkas, ise enesekindlusest sõge: „Vaata seda meest seal! Seda seal baarileti ääres. Mis sa arvad, mis tema tunneb? Kas tal on väiksem või suurem? Äkki tal pole enam üldse? Kas sa sellele oled mõelnud? Võibolla on osadel üldse kadunud.“

„Sa oled siis kindel, et kõigil teistel muutus ka?“

„No me ei saa ainsad olla. Kui meie oleks ainsad, siis see oleks liiga ebatõenäoline. Siin on midagi süsteemset. Siin peab mingi kord olema! Miski ei toimu niisama.“

„Miski ei toimu niisama,“ kordas Markus ja mõtles sellele, et Veronika ootab teda kodus.

„Ma lähen räägin selle mehega,“ teatas Kaido ja ajas ennast püsti.

Markusel käis pilt silme ees ringi, täielik tivoli. Vana Tallinn ajas iiveldama, varrukad kleepusid metallist lauale. Õuest tuli suitsuhaisu ja see tegi kõik veel hullemaks. Mõte Veronika juurde minekust ajas südame kloppima.

Baariletimees ajas Kaidot kätega eemale, Kaido üritas teda õlgadest haarata: „Me ei saa teha nägu, nagu seda ei ole! See puudutab meid kõiki! See on reaalsus. Vaatame nüüd tõele näkku.“

Mees lükkas Kaidot ja see kukkus pikali, põrand naksus õllest, kui ta ennast sealt üles ajada püüdis.

Anton läigatas endale külma vett näkku. Vaatas oma joobes nägu peeglist, vaatas endale sügavalt silma ja katsus olukorda analüüsida. „Ma ei saa praegu vastuseid küsimusele „miks?“, aga ma saan otsida vastuseid küsimusele „mis edasi?“. Mis edasi? Ja siis turgatas talle päästev mõte: „TEMA ju ei tea, mis olukord mul seal varem oli. TEMA ei kaota ju midagi. Ta ei saa pettuda. See on ta oma süü, kui see talle ei meeldi!“

Peetri telefon libises põrandavaibale ja kadus karvadesse. Taavi sõnum ei tähenda seda, et ta on haige. See tähendab, et me oleme kõik selles asjas koos.

Sergei süda kloppis, kui ta UBER-i akendest mööduvat linna vaatas. Klassikaline lõhnakuusk tantsis oma tantsu. Vihm peksis akendele, lombid läikisid elektrisinises ja punases valguses. Sergei kahtles, kas ööklubi valik oli hea, aga ta kartis, et ehk on liiga hilja ümber mõelda. Äkki juhtub sama, mis Tuhkatriinu kõrvitsaga? Ta pööras pilgu kellale ja see oli õnneks kaksteist läbi. Auto peatus, Sergei tormas klubisse. Viskas jope riidehoidu. Ruttas baarileti äärde. Ja siis jõudis talle kohale: ta peab hakkama valima. Ja neid on nii palju. Ja nad on nii ilusad. Või siis on osad koledamad, aga seda pole selles valguses näha. Ta ostis dringi ja üritas neoonsiniselt helendavate silmavalgete ja hammaste järgi otsuseid langetada. „Okei, relax. Tuleb, mis tuleb,“ mõtles ta ja viipas oma joogiga suvalisele. Neiu tegi talle silma ja lakkus meelalt kõrt. Sergei tundis, kuidas tema enesekindlus tema eest kõik probleemid ära lahendab.

See oli kestnud juba kaks nädalat. See ei olnud kunagi etteaimatav. Keegi ei paistnud teadvat, millal see juhtub ja mis on tulemused. Internetis levisid jutud „Jumalikust Ühtsest Peenisest“, mis jaotub kõigi meeste vahel võrdselt ja mida ei saa keegi päriselt omada. Keegi ei tahtnud sellest arvamusartikleid kirjutada. Keegi ei tahtnud sellest koosolekutel rääkida. Saunad ja spordiklubid olid tühjad. Kaheinimesevoodites loeti rohkem raamatuid kui kunagi varem ja kustutati tuled vaid selleks, et uinuda. Firmades planeeriti juhtkonnavahetusi.

See kestiski täpselt kaks nädalat. Pärast oli kõik jälle endine.

Ja mitte keegi ei saanud sellest kunagi teada. Mingid homoseksualistid olla sellest omavahel saunades vestelnud. Aga sinna see jäigi.