Marek:
Marcel Gauchet on üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid, ühtlasi üks klaarimaid ja töökamaid. Tema hiljutine vestlusraamat Comprendre le malheur français (“Mõista prantsuse häda”, 2016) on minu loetust üks kõige selgepilgulisemaid prantsuse ühiskonna (enese)analüüse. Eesti keeles on seni ilmunud tema väike raamat “Religioonist demokraatiast” (tlk Katre Talviste, LR nr 35/36, 2007 vt ka Märdi arvustust). Vikerkaares oleme avaldanud ühe tema essee “Uus Euroopa” (tlk Indrek Koff, 2007, nr 1/2). Viimased viisteist aastat töötas Gauchet’ mahuka kirjatöö kallal, mille eesmärk polnud ei midagi vähemat, kui lahti kirjutada ja ära seletada moodsa demokraatia kujunemine ja iseloom. See ettevõtmine, üldpealkirjaga L’Avènement de la démocratie (“Demokraatia saabumine”) ilmus kokku neljas köites aastatel 2007–2017. Iga köitega kasvas käsitlus aina mahukamaks, rulludes lahti pea 2000 leheküljel. Esimene, kõige õhem köide on omamoodi proloog, keskendudes poliitilise autonoomia mõiste kujunemisele aastatel 1500–1900. Teine köide hõlmab perioodi 1880–1914 ja eritleb peamiselt liberaalse demokraatia kujunemist ja selle esimest kriisi. Järgmine köide on pühendatud ajajärgule 1914–1970, põhitähelepanuga totalitarismikogemusel. Viimane, neljas köide analüüsib viimase poole sajandi arenguid, fookusega tänapäeva demokraatia kriisil. Neile, kellele selle mahuka ettevõtmise läbi töötamine tundub liigne pingutus, soovitan Michael C. Berhent’i hiljutist head ingliskeelset lühikokkuvõtet Dissent’is.
Viimased päevad on süvendanud usaldamatust suurte Silicon Valley tehnoloogiahiidude suhtes, eesotsas muidugi Facebookiga. Alexander Klimburg on kirjutanud pikema analüüsi hea uue digiilma ohtudest, eeskätt küberkonfliktide valdkonnas (The Darkening Web: The War for Cyberspace, 2017), mida NYRB-is tutvustab asjatundlikult Tamsin Shaw. Ta lõpetab oma arvustuse asjakohase tähelepanekuga: “Zuckerberg, in a well-known incident he now surely regrets, was asked in the early days of Facebook why people would hand over their personal information to him. He responded, “They trust me—dumb fucks.” We’re finally starting to appreciate the depth of the insult to us all.” (Sellega seoses ei saa jätta mainimata sinisilmsuse ja rumaluse võrratut segu, mida pakkus äsjaloetud Postimehe ajakirjaniku arvamuslugu.)
Jan-Werner Müller, Vikerkaaregi veergudel hästi tuntud autor, on kirjutanud hea analüüsi Ungari peaministri Viktor Orbáni fenomenist, mis aitab paremini mõista nii tema võimule pääsemise tagamaid kui ka praeguseid valikuid. Artikli lõppjäreldus ei ole üleliia optimistlik: suure tõenäosusega säilitab Orbáni juhitud Fidesz oma positsioonid ka tänavu toimuvatel valimistel. (Prantsuse keele oskajatele soovitan ka hiljutist Le Monde’i analüüsi sellest, kuidas Orbáni lähiringkond rikastub EL-i toetuste arvel.)
Mary Beard, kelle populaarne ja paeluv “SPQR: Vana-Rooma ajalugu” ilmus mullu ka eesti keeles, kirjutab New Statesmanis kreeka-rooma portreekunsti näitel klassikalise maailma vaadetest surmale ja seksile. Tegemist on maitseprooviga Beardi vastset raamatust “Civilisations: How Do We Look / The Eye of Faith” (2018), mis on omakorda välja kasvanud BBC uuest ambitsioonikast telesarjast “Civilisations” (vt treilerit), kus Mary Beardi kõrval figureerivad veel David Olusoga ja Simon Schama (sarja tagamaadest räägivad asjaomased siinses videos).
Aro:
Laia joonega intellektuaalid on moes. Vastukaaluks Jordan Petersonile, kes palub inimestel aru saada, et “elu on põhimõtteliselt kannatus, nii et võtke ennast kokku”, võivad progressiusku liberaalid nüüd lugeda Harvardi psühholoogiaprofessori (mis värk nende psühholoogidega on?) Steven Pinkeri kiidulaulu valgustusele. Äsja ilmunud teos kannab alapealkirja “Kaitsekõne mõistusele, teadusele, humanismile ja progressile” ning see näitab rohkete graafikute ja andmekogumite toel, et tänu valgustusele on inimkonna elujärg pärast 18. sajandi lõppu aina paremaks läinud. Raamatust endast huvitavam on aga selle kriitiline retseptsioon. Pärast esmaseid ülikiitvaid arvustusi juhtivates inglisekeelsetes päevalehtedes jõudsid teoseni Princetoni ja Yorki ülikooli ajaloolased David Bell ja David Wootton ning filosoof John Gray, kes näitasid võrdlemisi veenvalt, et Pinker pole päris täpselt aru saanud mis asi on “valgustus”, mida kujutab endast “inimkond”, mida tähendab “paremaks minemine” ja kui mõistlik on populaarteaduslikus raamatus julgete põhjuslike seoste tõmbamine. Viimaks tasub lugeda alati vaheda sulega David Runcimani mõtisklust, mis alustab de Tocqueville’ist ja John Stuart Millist, ning lõpetab Friedrich Hayeki ja tollesama Pinkeriga ning näitab, kuidas see, mis Pinkeri argumendi juures paljudele mõtlejatele närvidele käib, on tema põhjendamatu optimistlik enesekindlus, mis ei lase ette kujutada erinevaid (sealhulgas ka katastrofaalseid) tulevikke ning mis seetõttu kitsendab meie kujutlusvõimet (ja vabadust) ajastul, mil hädasti tuleks mõelda just selle laiendamisele.
Uberi isesõitva auto põhjustatud fataalne liiklusõnnetus ja Cambridge Analytica skandaal, mis paljastas Facebooki hooletut ümberkäimist delikaatsete isikuandmetega on toonud algoritmid ja meie hea uue digiilma tagasi pealkirjadesse. Lisaks Mareki soovitatud arvustusele võiks veel lugeda Colin Lecheri huvitavat uurimust sellest, mis saab siis, kui tervishoiuteenuste pakkumine liighoogsalt algoritmistada ning kui keeruliseks osutub mitte ainult arvutile usaldatud otsuste tagajärjel tekkinud vigade parandamine, vaid üleüldse nendest vigadest teadlikuks saamine. Cambridge Analyticale annab olulist konteksti Yasha Levine ajakirjas The Baffler, tuletades meelde, et siin pole tegemist mitte mingi enneolematu võõrjõu sekkumisega demokraatliku riigi poliitilisse protsessi, vaid firmaga, mille ärimudel ei erine põhimõtteliselt kogu Räniorgu käivitavast ärimudelist ning mille eesmärgid (muuta inimeste informatsioonilise mõjutamise kaudu valimistulemusi oma klientidele sobivas suunas) ei erine põhimõtteliselt Ühendriikide II maailmasõja järgsest välispoliitikast.
Märt:
Douglas Hofstadter, eelkõige tuntud klassikalise populaarteadusliku raamatuga refleksiivsusest Gödel, Escher, Bach (1979), on ka ammune tõlkimishuviline. Ta on pannud näiteks inglise keelde “Jevgeni Onegini” ja kirjutanud luule tõlkimisest kaunis sõnaohtra raamatu Le ton beau de Marot (1997). Hiljuti ilmus temalt The Atlantic’us pikk näideterohke käsitlus Google Translate’i kehvusest. Kirjutasin mullu Tõlkija Häälde följetoni natuke sarnastel teemadel. Hofstadter aga jahutab sealset kvalifitseeritudki optimismi masintõlke osas.
Aga kuidas on masinkunstiga? Jaapani kunstnik Hideki Nakazawa kõneleb Nautiluse portaalis sellest, kuidas me tehisintellekti produtseeritavat kunsti ära tunneksime ja vastu võtaksime. Selle teema puhul kerkivad üles kõik vanad esteetikaprobleemid: loodusliku ja tehisilu vahekord, kunstitootja kavatsuse tähtsus (kuidas suhtuda jäälilledesse ja eeslisabamaalidesse) jne. Ta puudutab ka masinliku esteetika tähtsust moodsas (inim)kunstis – teemat, millest märtsi Vikerkaares teeb juttu Tõnis Kahu.
Essee sellest, mida inimesed endaga peale hakkavad tulevikus, kui masinad nende eest tõlkimise, kunsti jm tööd ära teevad, on juba kujunenud omaette žanriks, millel on omad pessimistlikud, optimistlikud, kapitalistlikud, kommunistlikud jne alamžanrid. Üks hiljutine näide Boston Review’s David Moscropi sulest “Kas robotid vabastavad meid?” . Tema vaatleb küsimust Herbert Marcuse “Erose ja tsivilisatsiooni” (1955) perspektiivist. Ka neil teemadel saab lugeda lisa Vikerkaare märtsinumbrist.
The Atlantic’ust jäi silma uudis selle kohta, kuidas nüüdsel digihumanitaaria ajastul on antropoloogid hakanud kvantifitseerima andmeid inimohverduse tava kohta eri ühiskondades, et leida vastust küsimusele, kas inimohvrite toomine on aidanud kaasa suurte keerukate ühiskondade tekkimisele ja neis korra hoidmisele, või vastupidi: suured keerukad ühiskonnad on saanud tekkida ja säilida ainult tänu inimeste ohverdamisest loobumisele. Vastust veel pole.
Kui jutt läheb inimohvrite peale, siis ei saa üle ega ümber ühest omapärasest antropoloogilisest ja teoloogilisest mõtlejast René Girardist (1923–2015), kelle pärandi ümber näib olevat tekkinud juba teatav (akadeemiline) kultus. Kultuurilehtede reklaamiküljed lausa kirendavad uute teoste kaanepiltidest, mis rakendavad või arendavad edasi Girardi teooriaid vägivallast, inimesest kui jäljendavast ja rivaalitsevast loomast ning patuoina ohverdamisest kui konflikti lahendamisviisist. Üht Girardi mõtete breviaari vt nt siin või külasta portaali Imitatio. Olen ka ise üritanud neid teooriaid rakendada Tõnu Õnnepalu “Piiririigile” (Looming 1996, nr 11) – paistsid töötavat küll. Põhjalikumalt on neist eesti keeles juttu olnud Roger Scrutoni essees “Püha ja inimlik” (Vikerkaar 2008, nr 1–2); põgusamalt Girardi jüngri Eric Gansi mõtteavalduses “Postmillenaarne ajastu” (Vikerkaar 2010, nr 10–11). Girardi postuumse buumi taga paistab olevat Silicon Valley miljardär Peter Thiel, kes on vastavatele institutsioonidele oma rahalise õla alla pannud. On lausa spekuleeritud Girardi ideede mõju üle Facebookile. Kuid Girardi kultuse haare pole muidugi võrreldav Jordan Petersoni omaga, mida siin (fanboy’de meelehärmiks) mõne aja eest tögasime. Current Affairsi toimetaja Nathan J. Robinson on nüüd üritanud meie eest kannatlikult lugeda guru tekste endid ning jõudnud essees “Intellektuaal, keda me väärime” üpris ootuspärasele järeldusele: there is no there there.
Meie idanaabrite taaskroonitaval presidendil on väidetavasti ka oma intellektuaalne iidol, nimelt nihilistlik teoloog, filosoof ja fašist Ivan Iljin (1883–1954). Tema mõttesüsteemi hämmastavast evolutsioonist ning selle vastupeegeldustest nüüdismaailmas annab NYRB-s tänuväärse ülevaate Timothy Snyder. Iljin vaevanud tsaariajal pead õigusriigi rajatavuse üle Venemaal, kuni jõudis keerulise dialektilise mõtteprotsessiga veendumusele, et võimu meelevald ongi ülim seadus.
Lisa kommentaar