Aro:
Alustuseks üks õiendus. Eesti Päevaleht avaldas 25. aprillil ühe arvamuse, mida siinkohal linkima ei hakka, aga üldjoontes oli tegemist ühe rassistlikuma, ebainimlikuma ja faktiliselt problemaatilisema mõtteavaldusega, mida Eesti meedias viimastel aastatel näinud olen. Seda kummastavam on, et artikli autoriks on varasemalt pigem tasakaalukaid mõtteid avaldanud teoloog. Artikkel kuulutab tulevast põgenikelainet Aafrikast Euroopasse (mis tänu kliimamuutustele, mille eest on ülekaalukalt vastutavad Euroopa riigid ja USA, on tõepoolest reaalne tulevikuperspektiiv) ning mõtiskleb teemal, mis oleks, kui Eestist saaks “valgete põliselanike” enklaav. See on artikkel, mis esitab oma eeldusena rassidevahelist konflikti ja joonistab maailmalõpulist nägemust, mis justkui paratamatult nõuab uue Hadrianuse valli ehitamist ja “valgete põliselanike” kaitsmist mustanahalise “tulvavee” vastu.
Muidugi pole selles visioonis midagi paratamatut. Vastupidi, tegemist on nägemusega, mille eest Timothy Snyder hoiatab oma raamatus “Must muld: Holokaust kui ajalugu ja hoiatus“, nägemusega, kus eeldatakse, et võitlus inimlike elutingimuste eest on juba kaotatud ning et edasi peame meie, tugevamad, iga hinna eest oma privileege kaitsma. Kui me teame (ja me teame), et kliimamuutuste leevendamine ja kogu planeedil inimväärse elu tagamine on inimkonna võimuses (põllumajandusvormide muutmise abil, tarbimise vähendamise abil, taastuvenergeetikale üle minemise abil), aga me eelistame selle asemel fantaseerida katastroofist, kus me kaitseme oma eluruumi müüride ja püsside abil ning laseme neil, kel oli õnnetus sündida maaalale, mis on kliimamuutuste tagajärjel kõrbestumas, vireleda või surra, siis läheneme õõvastava kiirusega Hitlerile. Katastrofistlikud visioonid ei ole “realism” või “paratamatus”, need on valikud, millega üritatakse veenda kaaskondseid, et inimlikkus ei ole võimalik.
Aga nüüd õiendaks ära ühe konkreetse küsimuse: Nimelt vihjab autor oma arvamusloos korduvalt justkui oleks Aafrika riigid võimetud oma asju ise korraldama ning et ainult eurooplaste või muude valgustatud monarhide juhtimisel, on seal kord majja saadud. Stiilinäide: “Enamik Aafrika riike sai koloniaalajastust kaasa toimiva valitsuse, turumajandusliku põhiseaduse ja Briti või Prantsuse mõjudega õigusraamistiku. Pool sajandit pärast iseseisvumislainet pole sellest suurt midagi alles jäänud.”
See väide ei saaks olla eksitavam. Kiire ajalooline meeldetuletus: Euroopa riigid koloniseerisid Aafrika suuresti 19. sajandi lõpus (mõned kohad ka juba varem) suuresti majandusliku ekspluateerimise eesmärgil, olles veendunud oma tsivilisatsioonilises üleolekus ja sageli metsiku verevalamise hinnaga. Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa ja Suurbritannia kehtestasid koloniaalmaades seadused, mis erinesid radikaalselt emamaal kehtivatest seadustest. Koloniaalmaades kehtivad reeglid lubasid muuhulgas sunnitööd, andsid peaaegu täieliku võimu väikesele grupile eurooplastest administraatoritele, kes valitsesid kohalike vahemeeste kaudu ning lahendasid probleeme sageli vägivalla abil. Koloniaalmajanduses arendati suuresti vaid valdkondi, mis võimaldasid väärtusliku tooraine väljaviimist emamaale. Kooliharidust ja tervishoidu tõepoolest arendati, tehti ka infrastruktuurilisi investeeringuid, ent nende hind inimeludes oli kõrge. Mingist demokraatiast ei olnud võimalik rääkida. Koloniaalmaade piirid joonistati suvaliselt, kohalikke tingimusi arvestamata. Valitsemisel lähtuti sageli stereotüüpsetest arusaamadest ühiskonnasisestest suhetest ja loodi nende abil uusi lõhesid (kuulsaim näide on ilmselt Rwanda Hutude ja Tutside vaheline vastasseis, mille juured ulatuvad koloniaalaega). Koloniaalaeg tähendas muuhulgas valimatut tapmist Belgia Kongos, raudteede ehitamist sellise inimelude hinnaga, mis pannuks Stalinigi häbenema, mässude julma ja verist mahasurumist, igapäevast peksu ja alandamist, mis mitmeid euroopa kirjanikke ja vaatlejaid sügavalt õõvastas.
Kes soovib paremini mõista kuidas koloniaalajastu pärand on mõjutanud tänapäeva Aafrika valitsemist, kus domineerivad nn “uksehoidja-riigid” ja diktaatorid, võib alustuseks lugeda ajaloolase Frederick Cooperi raamatut “Aafrika pärast 1940. aastat. Oleviku minevik.” Vihjata, et ilma “valge mehe” eestkosteta ei ole Aafrikas olukorra paranemine võimalik, on küüniline rassism, mis ei eristu millegi poolest kolonialistide vaadetest, tänu millele paljud Aafrika riigid tänaseks just nii keerulises seisukorras. Kes soovib edasi lugeda, võib jälgida näiteks arutelu, mis vallandus pärast politoloog Bruce Gilley kolonialismi kaitsva artikli avaldamist ajakirjas Third World Quarterly: siin ja siin.
Nüüd aga meeldivamat lugemist:
Linnad on meie olevik ja üha selgemalt ka meie tulevik. Linnastumise ajaloost, sellega kaasnevatest hirmudest ja lootustest on palju kirjutatud. Lugeda tasub näiteks ajaloolase Michael Goebeli ülevaadet sellest, kuidas linnade areng viimase kahe sajandi jooksul on meie ühiskondi muutnud, ja Ben Rogersi arvustust kunagise suure linnafänni Richard Florida uuest, palju kainema pilguga vaatavast raamatust, mis visandab maailmalinnade rolli ebavõrdsuse suurendamisel.
Kuigi Märt on siin soovitustest tavaliselt matemaatikahuvilise rollis, siis napsan seekord tema eest ära TLSi blogis ilmunud Juliette Kennedy põneva ülevaate Kurt Gödelist ja tema mittetäielikkuse teoreemidest, mis annab põhjuse mõelda tõest, tõestatavusest ja nende kahe termini erinevusest.
Elif Batumani tekstid on mulle alati meeldinud, aga mu meelest on ta parem ajakirjanik kui kirjanik (tema kahest Dostojevskist inspireeritud raamatust teine, “Idioot” nomineeriti Pulitzerile, aga esimene, rohkem ajakajaline “Sortsid” oli mu meelest parem teos). Viimases New Yorkeris kirjutab ta Jaapani sugulasterentimisteenusest, mis tundub pealtnäha nagu väga stereotüüpne asi, millest Jaapani teemadel kirjutada, aga Batuman suudab klišeesid vältida ja tuua välja üllatavalt inimlikke üldistusi.
Marek:
5. märtsil suri üks viimase poole sajandi kõige mõjukamaid ajaloomõtlejaid, Ameerika ajaloolane ja ajaloofilosoof Hayden White. Eestis pole tema lahkumine avalikkuses vastukaja pälvinud, ent rahvusvahelistes erialaringkondades on see põhjustanud jutte ühe ajastu lõppemisest. 89-aastaselt lahkunud White suutis mitme kolleegi sõnul ainuisikuliselt muuta ajaloofilosoofia uuesti põnevaks ja vaidluste rohkeks valdkonnaks, seda eeskätt tänu oma 1973. aastal ilmunud raamatule “Metahistory” ja sellele järgnenud arvukatele esseedele. Paljude järelehüüete seast oskan esile tuua Michael Rothi lühikest lugu, Scott McLemee veidi pikemat analüüsi ja New York Times’i nekroloogi. Lugemisväärne on samuti lühiintervjuu teise ajaloofilosoofia korüfee Jörn Rüseniga; palju lühikesi mälestuskilde ja austusavaldusi leiab ICHTH kodulehelt. Kuid kõige suurema väärtusega on kindlasti Ethan Kleinbergi kolmeosaline videointervjuu White’iga, mis valmis alles mõni kuu enne vanameistri lahkumist; eelduspäraselt on see viimane intervjuu, mille ta jõudis anda.
Prantsusmaal on kujunenud huvitav olukord: juba mõnda aega on valmistatud ulatuslikult tähistama üht prantsuse lähiajaloo suurima sümboolse tähtsusega sündmust, poole sajandi möödumist 1968. aasta üliõpilasrahutustest ja töölisstreikidest; ent usutavasti keegi ei arvestanud, et seda tehakse ajal, mil prantsuse üliõpilased on uuesti tänavatel ja barrikadeerivad ülikoole. “Mai 68: nemad mälestavad, meie alustame uuesti” võtab situatsiooni tabavalt kokku ühe mässava tudengi loosung.
Uute rahutuste põhjuseks on Emmanuel Macroni jõuline reformipoliitika, mis on jõudnud järjega kahe kõige tundlikuma kontingendini: raudteelased ja üliõpilased. Tuleb vaid nõustuda analüütikute hinnanguga, et see koordineeritud vastuhakk on Macroni poliitika tõeline proovikivi – kui ta peaks suutma tõepoolest ellu viia nii raudteekorralduse kui ka ülikoolielu ümber kujundamise, siis on ta saavutanud midagi sellist, mida pole suutnud ükski tema eelkäija. Kes soovib teemast mõningast ülevaadet, võib lugeda näiteks The Guardiani artiklit; prantsuse keele oskajatele võib soovitada La Vie des Idées’ analüüsi Macroni ülikoolireformi tagamaadest (mille peamine sisu on soov lubada ülikoolidel korraldada sisseastumiseksameid juba bakalaureuseastmes – soov, mis tundub Eestis mõistagi enesestmõistetav).
Keda aga huvitab 1968. aasta maisündmuste pärand tänapäeval võib lugeda intervjuud ajaloolase Michelle Zancarini-Fourneliga või pikemat käsitlust vastsest Foreign Policy numbrist. The New York Review of Books’i blogi on aga avanud terve postituste sarja 1968. aasta tähtsusest ja tähendusest tänapäevale, mida tasub samuti vaadata.
Uudiskirjanduse voost jäi silma ühe noore Ameerika ajaloolase Alexander Bevilacqua vastne uurimus sellest, kuidas Lääne haritlased avastasid enda jaoks 17.–18. sajandil islami ja kuidas see mõjutas Lääne valgustusajastu ilmet. Pole küll raamatut, mis kannab pealkirja “Araabia kirjasõna vabariik: Islam ja Euroopa valgustus” (The Republic of Arabic Letters: Islam and the European Enlightenment), jõudnud lugeda, ent silma jäänud arvustused (näiteks The New Republic’us) kinnitavad, et tegemist on ühtaegu nii põneva, erudeeritud kui ka aktuaalse käsitlusega.
Märt:
Eurozine vahendab Res Publika Nowast Tadeusz Koczanowiczi huvitava intervjuu mõtteloolase Andrzej Friszkega Leszek Kołakowski poliitilise teekonna üle kommunismist läbi revisionismi liberaaliks ja siis konservatiiviks. Kõne all on mitmesugused sõjajärgse Poola vaimuelu suundumused ja sündmused, ka 1968. aasta rahutused ja puhastused. Intervjuu annab kinnitust oletusele, et Kołakowski on olnud üks väheseid filosoofe viimasel poolsajandil, kellel olnud ka käegakatsutavat poliitilist mõju.
Intervjuu tõi ühtlasi meelde ühe 2013. aasta ülevaate-essee “Narr ja preester” The Nationis ühelt teiselt ajaloolaselt John Connellylt. See liigub paralleelselt Res Publika Nowa intervjuuga, kuid on hilise, Johannes Paulus II apologeediks hakanud Kołakowski suhtes kriitilisem. Connelly meelest suhtus filosoof lõpuks paavsti autoritaarset juhtimisviisi kritiseerivatesse häältesse samamoodi, nagu Lääne vasakpoolsed olid suhtunud Ida-Euroopa dissidentide autoritarismivastasesse kriitikasse: kuigi süsteemil on mõningaid veidrusi (näiteks kontratseptiivide keeld, millest tavakatoliiklased niikuinii kinni ei pea), tuleb suure ürituse nimel need välja kannatada.
Seoses Karl Marxi läheneva aastapäevaga lehitsesin taas Kołakowski peateost “Marksismi põhivoolud” ega suutnud seda keskelt alustades (ette sattus Rosa Luxemburgi peatükk) kaua käest ära panna. Lugesin kõrvale ajakirjast Political Studies sotsioloog Ralph Milibandi omaaegset kriitikat ja Kołakowski vastust (1981, linki kahjuks pole). Kołakowski argumenteerimiskirg ja vahedus on tõesti võimsad! Mäletatavasti on tema raamatu suur eeldus (ja avalause) see, et Marx oli “saksa filosoof” (ja ilmaliku lunastusõpetuse pakkuja.)
Natuke sarnane on ka Gareth Stedman Jonesi mõne aasta taguse Marxi biograafia lähtepunkt. Stedman Jones on oma historismis väga järjekindel ja esitab meile peaaegu ilma igasuguse marksismita ja tagantjärele tarkusteta Marxi, kelle huvid ja mõttemiljöö jäävad tänapäevast päris kaugele. Näiteks elu lõpuaastail tegeles Marx innukalt vene külakogukonna ja üldisemalt arhailise ühisomandi probleemidega, kaldudes pooldama alusetuid ajaloolisi hüpoteese. Kuid Stedman Jonesi jaoks oli Marx ennekõike saksa filosoof, Feuerbachi järgija ja kristluse kriisi produkt.
On olemas ka teistsugune vaateviis: tähtis pole Marxi filosoofitaust, vaid tema poliitökonoomia, majandusteadus. Selles vallas tunnistatakse ikka ja jälle, et vähemalt tema pilk kapitalismi toimimisse oli läbinägelik. Samuti on püütud üles soojendada tööväärtusteooriat, mille järgi kaupade väärtus tuleb neisse panustatud tööst. Lugemist väärib ka Samuel Bowlesi hiljutine ülevaade “Marx ja moodne mikroökoomika” ja Yanis Varoufakise pikk Guardiani lugu, mis püüab esile tuua “Kommunistliku partei manifesti” nüüdisaegset asjakohasust. Marxi kui filosoofi ja Marxi kui poliitökonomisti erinevus kattub enam-vähem, kuid mitte täielikult positiivse ja negatiivse Marxi erinevusega. Esimene visandas pildi inimese üldisest vabanemisest, maapealsest lunastusest, vabaduse riigist jne; teine näitas – mitte küll alati kuigi täpselt –, millised on kapitalismi hädad ja kuidas see liigub kriisist kriisi. Esimesega pole vist praegu suurt midagi peale hakata, teise mõned mõttekäigud võivad kriitilisele mõttele veel inspiratsiooni pakkuda.
Aga Marx pole ainus, kellel sel aastal ümmargune tähtpäev – tähistatakse ka 50 aasta möödumist 1968. aasta sündmustest. Pariisi rahutuste kohta lugedes olen vahetevahel tundnud, et tõenäoliselt oleksin ise tollal politseinikele võileibu viinud. Need rahutused on paistnud nii lapsikute ja rumalatena. (USA-s oli kogu muu retoorika kõrval vähemalt mõttekas eesmärk – lõpetada Vietnami sõda.) Aga võib-olla olen lugenud valesid asju ja lõppude lõpuks on üks asi sündmuste eneste loomus ja hoopis teine asi nende head või halvad järelmõjud. Michael Mandelbaum kirjutab The American Interestis Ameerika protestide irooniast – soovitule vastupidistest tulemustest. Ka Financial Timesis räägib Janah Ganesh, kuidas tollased sündmused sillutasid teed kapitalismi edumarsile. NYRB-s meenutavad vanu aegu Claus Leggewie ja Daniel Cohn-Bendit.
Ja et mitte valmistada pettumust meie rubriigi püsilugejaile, siis ka üks värske uudis suurvaimude kohtumisest: Kanye West vaatas Jordan Petersoni videot.
Lisa kommentaar