Liigne infoküllus hullutab meeli ja hägustab piire reaalsuse ja väljamõeldise vahel! Oskus eristada häid teadmisi kahjulikest teadmistest kaob! Teiste inimeste kaunid elud tekitavad ebarealistlikke ootusi ja suurendavad rahulolematust omaenda eluga! Unelemine ja fantaseerimine võivad viia äärmuslusse ja revolutsiooni!
Taolisi ohte nägid 18. ja 19. sajandi kriitikud liigses romaanilugemises (põhiliselt olid ohustatud mõistagi naised, nagu “Madame Bovaryd” lugenud kindlasti mäletavad). Infoajastu ohtlikust mõjust ühiskonnale räägiti ka pärast raadio leiutamist, arutelusid teemal “kas vägivaldsed telesarjad tekitavad vägivaldseid inimesi” mäletavad mõned lugejad ehk isegi.
Hirm sotsiaalmeedia ees võib tunduda kui vaid järjekordne moraalne paanika omataoliste pikas reas. Aga möödunud aastal kasutas kaks miljardit inimest maailmas mingit laadi sotsiaalmeediaplatvormi ja keskmiselt veedeti sotsiaalmeedias natuke üle kahe tunni päevas. 19. sajandi romaanikirjanikud oleksid selliste numbrite peale ilmselt minestanud. Milline näeb välja sotsiaalmeediareaalsus? Kuidas mõjutab see muud elu? Kas nende kahe tasandi eristamine on üldse mõistlik? Selliste küsimustega tegeleb maikuu Vikerkaar.
Ajakirjanik ja digimeediakriitik Evgeny Morozov ennustab tasuta lõunatele lõppu ning näitab, kuidas isikuandmete massiline kogumine on andnud suurfirmadele võimsad relvad, mille abil nüüd terveid tööstusharusid pankrotti ajada saab ning mida hiljem meile endile suure raha eest tagasi müüa annab. Meie käitumine sotsiaalmeedias võib olla kõigest pinnavirvendus, olulised muutused toimuvad aga meediatööstuses, kaubanduses, transpordis ja teistes majandusvaldkondades, mida digikapitalismi suur viisik jõuliselt ümber kujundab.
Jaana Davidjants kirjutab Süüria kodusõjas kannatanute “lahkumistviitidest” ning arutleb, kas sotsiaalmeedia toob kauge maailma õudusi meile lähemale ja äratab meis inimlikku kaastunnet ja abistamistahet. Keiu Virro profileerib Eesti Facebooki-vaidlejaid, triksterist kirjanikust kuni poliitilise aktivistini. Kas mõistlik dialoog on sotsiaalmeedias võimalik, või on pimedas kõik kassid trollid? Sotsioloog Katrin Tiidenberg tutvustab Instagrami käitumisreegleid ja Siim Sorokin vaatleb foorumeid, kus veedetakse tunde lemmiksarjade kangelaste tegutsemismotiivide üle arutledes.
Kas libauudised ohustavad demokraatiat? Kristjan Port selgitab, kuidas sotsiaalmeedia vajutab inimeste ajudes nuppe, mis evolutsiooniliselt on aidanud meil paremini ellu jääda, praegu aga toidavad väärarvamusi, mõttelaiskust ja üliemotsionaalsust. Ajaloolane Valentin Groebner aga tutvustab libauudiste eelajalugu ja tõdeb, et uudised pole kunagi usaldusväärsed olnud ning et “tähelepanumajandus”, võitlus üha uute silmapaaride eest, on kujundanud meedia arengut trükipressi leiutamisest saadik. Henrik Sova aga selgitab, kuidas Donald Trumpi lemmikstrateegia Twitteris – seada kahtluse alla kõiki käibetõdesid – demonstreerib, miks skeptilise maailmamõtestamise juurde peab lisaks hüüdlausele “kahtle kõiges!” käima ka korraldus “ja mõtle, kuidas tõde teada saada.”
Lisaks on eetris Vikergallup ja uuema ilukirjanduse arvustused: liistule on võetud Tõnu Õnnepalu, Jüri Kolgi, Paavo Matsini ja fs-i teosed, lisaks ülevaated Bingeni Hildegardist ja Jacques Rancière’ist. Lugege ka Margit Lõhmuse messengeri väljavõtteid ning mitmes võtmes luulet: Karl Marx, Mart Kangur, Jürgen Rooste, Triin Tasuja.
Muljeid kirjutage meie Facebooki lehele või saatke Twitterisse.
Lisa kommentaar