"Kus on Soome üliõpilasrevolutsionäär!"

Ilmunud Vikerkaares 1990, nr 12

Nõnda hüüdis 1968. aastal lennukalt pahemradikaalse pamfleti autor Antti Kuusi. Mujal taplesid üliõpilased tänavatel, sakslastel oli oma Rudi Dutschke, prantslastel Daniel Cohn-Bendit ehk Punane Dany, kõik lugesid Marcuset ja elasid põnevat elu. Isegi rootslased. Flegmaatiline Soome üliõpilane ei paistnud aga millestki midagi taipavat; poliitika hakkas küll sealgi tasapisi ülikooli immitsema, kuid ei võtnud ikka veel vedu. Lõpuks, 1968. aasta kevadel hakkasid teadlikumad tudengid juba igal laupäeval Helsingi Esplanaadil meelt avaldama, mis lõppes aga sellega, et oldi sunnitud politsei käest kaitset otsima liiga agressiivseks osutunud publiku eest. Potentsiaalsed üliõpilasrevolutsionäärid siplesid üliõpilasseltside kärbsepaberil, laiad massid haigutasid loengutel. Selline olukord ei võinud enam kaua kesta — sellest ka pamfletis sisaldunud ettepanek: vallutada Helsingi Vana Üliõpilasmaja. Kuuldavasti olid rootslased juba millegi sarnasega hakkama saanud.

1968. aasta novembris, päevil, mil peeti Soome Üliõpilasliidu juubelit, rüseldigi majja sisse, mõned hüüdsid emma-kumma, kas revolutsiooni või siis surma järele, teised ei saanud suuremat aru, mis teoksil. Üliõpilasliit pidutses mujal ja keegi ei tulnud vallutajatega riidlema. Antagonistlikke vastuolusid ei tõusnud, inimohvreid polnud. Aktsiooni võis pidada samavõrra õnnestunuks kui läbikukkunuks. Kuhu aga jäi see moraalne, seksuaalne, poliitiline ja intellektuaalne mäss, totaalne mäss süsteemi kui terviku vastu? Kas Soome üliõpilane siis polnudki see uus, sootuks uut tüüpi reaalsustundega inimene, kellest rääkis Marcuse? Võib-olla oli viga Rahvarindevalitsuses, mille poliitikale ei saanudki imperialismi ette heita; riiki juhtivad sotsiaaldemokraadid said noortest päris hästi aru ega visanudki vihasemaid endi ridadest välja. Viiendiku Soome üliõpilaste vanemad olid tavalised tööinimesed (samal ajal pärines SLV ja Prantsusmaa üliõpilastest ainult 5 % töölisperedest) — niisiis polnud põlvkondade tülil ka eriti «kandvat ühiskondlik-majanduslikku baasi».

Seitsmekümnendate küpsedes jäi Lääne ülikoolides üha vaiksemaks — prantslased ja sakslased said oma ülikoolireformi, USA lõpetas sõdimise Vietnamis. Üliõpilased hakkasid rohkem huvituma iseendast ja oma tulevikust. Erinevalt 60ndatest ei oodanud 70ndad enam avasüli noort kõrgesti haritud tööjõudu, töö leidmine läks raskeks, eriti humanitaaraladel. Ühiskonnateaduste prestiiž langes järsult, neid ei peetud perspektiivikaks ning see, kes siiski midagi taolist õppima läks, pidi teadma, millega riskib, st pidi lööma käega ühiskondlikule positsioonile, st pidi muutuma radikaalseks ja plahvatusohtlikuks. Sellest hoolimata läks üliõpilasliikumise lainehari 70ndate alguseks mööda, rahutuks jäid veel mõned ultrad SLVs ja Jaapanis, ühiskondliku stimulaatori rolli ärkasid aga tudengid Indias, Pakistanis, Tais ja Soomes.

Soomes oli 1960ndate aastate lõpuks pahempoolistunud koolinoorte organisatsioonist, Teismeliste Liidust, välja arenenud uus, pahemaistki pahempoolsem üliõpilasorganisatsioon — Sotsialistlik Üliõpilasliit, mis võttis üliõpilaste liikuma panemise sealmail otsustavalt käsile. Ülejäänud vaatasid esialgu ehmunult pealt, kuidas Sotsialistliku Üliõpilasliidu võitlussalgad otse masside keskel rahmeldasid ning jutlustasid, et massiline sotsialistlik üliõpilasliikumine on tekkinud kapitalismi kriitikana, mis algul siiski idealiseeris Rahvarinnet, viimase sotsiaaldemokraatlikus poliitikas pettununa aga leidis end viimaks marksismis-leninismis. Kui mõni ikka ei taibanud, siis vabastati ta mõttepiinast väitega, et marksismile-leninismile toetudes polevat võimalik olemasolevat tegelikkust valesti hinnata, järelikult olevat neil alati õigus. Iga üliõpilane pidi peagi mõistma, et tema majanduslik olukord on talumatu, õppimine raske töö, mis pealegi on rajatud täiesti ebateaduslikele alustele, ning võimalused valeliku, vägivaldse ja perspektiivitu ühiskonna asjade üle otsustamisel praktiliselt puuduvad. Sotsialistliku Üliõpilasliidu aktivistide invasioon mitmesugustesse erialaorganisatsioonidesse, millega oma stuudiumi vältel iga üliõpilane pidi mingil moel kokku puutuma, pani üliõpilaspoliitika tõeliselt kihama. Seni toimuvat passiivselt jälginud poliitikud, kes polnud veel jõudnud täielikule selgusele selles, kas võitlussalklaste puhul on tegemist puhtakujulise idiotismiga või mitte, pidid peagi asuma võitlusesse Sotsialistliku Üliõpilasliidu enese poolt väljamõeldud positsioonide pärast viimase valitud lahinguväljal. Tuli olla realist ja nõuda võimatut või üldse mitte olla.

Traditsiooniliselt mõjukaim poliitiline üliõpilasorganisatsioon Soomes — parempoolse Rahvusliku Koonderakonna joonel asuv Tuhatkond tuli välja nn porvarismi-ideoloogiaga. Nõukogulik-marksistlikule programmile pakuti alternatiiviks teese indiviidikesksusest, vastuolude viljakusest, võimaluste paljususest, ühiskondliku paratamatuse eitamisest jms algselt liberaalide arsenali kuulunud ideid. Maja valmis, puudus veel vundament. Selleks sai Karl Popperi 1945. а ilmunud «Avatud ühiskond ja selle vaenlased». Porvaristid kuulutasid sotsialismi tehnokraatiaks, sotsiaaldemokraatia pidavat veel 70ndate jooksul alla käima. Juba kurtsid nõrganärvilisemad, et nii marxistid kui kodanlased püüavad kaitsetut kodanikku üksteise võidu hirmutada õuduslugudega tehnokraatiatondist. Tugevamad käisid aga edasi igasugustel rahvakogunemistel, kus demokraatliku tsentralismi parimate traditsioonide kohaselt valiti kõikvõimalikke esindusorganeid. Hiliste öötundideni istuti täissuitsetatud ajalehetoimetustes ning sepitseti üksteise vastu teravusi. Tüüpiline karikatuur üliõpilaslehes kujutas täissöönud orjapidajat luise orja ajudel trampimas ja kandis allkirja «Koonderakond — rahvavõimu muserdaja — oma meelistegevuses». Kuid üksnes rivaalide mõnitamine ei saanud aktiivsust kaua toita — parempoolsed püsisid passiivselt oma liberaalsetel positsioonidel ning nende õrritamine ei olnud enam omaette eesmärgina piisav.

Üliõpilasradikalismi Soome variant hakkas kõrgkoolipoliitikas oma nime õigustama alles nõudmise kaudu valida kõik kõrgkoolide juhtorganid üldistel ja ühetaolistel valimistel. Studentokraatia pidi saama demokraatliku ülikooli alussambaks, ükski kõrgkool ei tohtinud enam jääda endiseks suurkapitali kepphobuseks ega koolitada kapitalistlikule ühiskonnale kuulekaid alamaid. Õppejõud tõstsid hädakisa — ei võivat ju noorusega kõiki totrusi vabandada. Üliõpilased võtsid aga ilmse mõnuga õppust eesrindliku töölisklassi võitluskogemustest — ei käinud enam loengutel, vaid streikisid või siis vallutasid mõne ülikoolile kuuluva hoone või auditooriumi. Peavaenlased, s. о õppejõud olid samal ajal sunnitud oma voli- ja nõukogudes seniste pooltundide asemel pooli öid koos istuma ning pead vaevama, kuidas päästa vana hea ülikool vandaalitsevate stalinistide, s. о üliõpilaste käest. Samas aga ei näinud parempoolsed üliõpilasorganisatsioonid studentokraatia mõtte varjus hiilivat kommunismitonti, pahemradikaalidega käis leppimatu vaidlus veel üksnes selle idee esmaavastaja au pärast.

1960ndate üliõpilasrahutuste üheks tulemuseks võib lugeda kõrgkooliprogrammide korrigeerimist enamikus Lääne ülikoolides. Ka Soomes kavandati selles vallas reforme ja radikaalsetelt tudengitelt laekusid järgmised ettepanekud: 1) eksameid pole vaja sooritada neil, kes on aktiivselt tegevad mõnes poliitilises üliõpilasorganisatsioonis; 2) kui loengutel pidevalt kohal istuda, pole eksameid tarvis teha; 3) hindeid pole vaja, vaja on raha. Üliõpilased kui postindustriaalse ühiskonna proletaarlased tahtsid oma raske õppetöö eest korralikku palka saada.

1974. aastal võeti vastu seadus kõrgkoolide juhtimise kohta, mis nägi üliõpilastele ette kolmandiku kohtadest kõikides kõrgkooli juhtorganites. Ei mingit kõrgkoolidemokraatiat! Pealahingu kaotanud üliõpilasradikaalidele meenusid ühtäkki ka nn tavalised üliõpilased, kes kogu liikumisest mingit kasu polnud saanud. Sotsialistlik Üliõpilasliit revideeris oma taktikat ning kuulutas uue relvana demokraatlikus võitluses välja usina õppimise. Enamik üliõpilasi oli seda kavalat relva aga juba mõnda aega rakendanud — pragmatism nagu radikalismgi oli teatud faasinihkega Soome jõudnud. Lähemad eesmärgid nagu raha varjutasid kaugemad nagu parem ühiskond. Korraga ei tahtnud enam keegi minna valima, isegi võrkpallimatši ja saunaõhtuga ei meelitanud masse vaidluskoosolekule. Kas Soome Vabariik läheb pankrotti ja kui läheb, kas siis on selle põhjuseks rahva võim, tuumaenergia, inimteadvuse piirid, bürokraatia, joogivee fluorisisaldus, arstirohtude kõrvalmõjud, popmuusika või tööstus? Keda see enam huvitas. Fakt oli see, et 70ndate keskpaigast suurenes akadeemiline tööpuudus tunduvalt ja siingi jäid töö leidmisega hätta eelkõige humanitaarid. Üliõpilasliikumine taandus sama kiiresti, kui oli tekkinudki.

Sotsioloogide andmed jätavad mulje, et 70ndate aktiivne üliõpilane Soomes õppis enamasti ühiskonnateadusi (Tampere Ülikool, kus suur rõhk on just ühiskonnateadustel, oli peamine radikalismikants sel perioodil), pooldas sotsialistlikke parteisid ning tal oli ülikooli peal palju sõpru-tuttavaid. Vabal ajal võttis ta osa Üliõpilaste Kultuurikeskuse tööst, mis 1971. aastast alates kulges deviisi all «Noorsugu süüdistab imperialismi». Kui ta oli õrnema soo esindaja (tõenäosus 49%), siis käis ta Tuneesias oma sookaaslastega arutamas, et kapitalistlik tööturg pole tüdrukute koht; kui ta kuulus Üliõpilasliidu juhatusse, siis luges mõnel pidulikul koosolekul ette tervitustelegrammi Põhja-Koreast üleskutsega «võidelda võiduka võiduni USA imperialistide vastu» ning tegi ettepaneku vastata samalaadsega.

Mis sai 70ndate põlvkonna ideaalidest? Mida see põlvkond üleüldse korda saatis? Endine Tampere Ülikooli Sotsialistliku Üliõpilasliidu algorganisatsiooni sekretär Matti Hyvärinen, kelle 1982. aastal ilmunud töö «Alguses oli liikumine» on just neile küsimustele pühendatud, on sunnitud tunnistama raudse oligarhiaseaduse paikapidavust: ükski ühiskondlik liikumine ei suuda ühiskonda oma võõrandamatu kontrolli alla saada, kõik kehtivad ühiskondlikud institutsioonid on eilsed liikumised, oligarhia tekkimine ja juhtkonna iseseisvumine on ühiskondliku liikumise puhul vältimatu jne jne. Ja kus siis ikkagi istub Vaenlane? Hyvärise meelest «Raskolnikovi peas». Tore oli kuuluda organisatsiooni, tunda masside imetlust, kukutada isakujusid ja püüda ise seda olla. Sotsialistliku Üliõpilasliidu meetodid sobisid selleks suurepäraselt, liiati veel Soomes, kus poliitiline kultuur on üldiselt väga organisatsioonilembene ja autoritaarsuse kriitika traditsioonid nõrgad. Pole mingit ehtsat poliitikat ega tõelisi vastuolusid, lööb endine üliõpilasradikaal käega — 70ndail polnud mingit võitlust üliõpilaste huvide eest, demokraatia ja teaduse eest ja imperialismi vastu, ei tudengite massijõuga ega -jõuta, ei töölisklassi kõrval ega sabas, ei suurkapitali ega parempoolsete vastu. Oli võib-olla magus pagemine iseolemise raskuse eest, mis aga hiljem hirmsa pohmeluse jättis. 70ndate aastate üliõpilasliikumist Soomes pole tänaseni korralikult selgeks räägitud. Kas puudub veel piisav ajaline ja aateline distants või valutab ikka veel pea ja süda on paha?

"Kus on Soome üliõpilasrevolutsionäär!"

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar