Neoon Must, passi järgi Triin Randver, kirjutas raamatu haigusest, mille all kannatab ilmselgelt liiga palju inimesi. Romaanis „Ma tahan olla tema“ avaneb lugu sellest, kuidas depressioon, mida liiga sageli kurat teab mille pärast moehaiguseks nimetatakse, võib pikkadeks aastateks kaotada igasuguse normaalse elukvaliteedi ja mõnikord ka elu enese.
Raamatut alustab tekst Margus Karult.
…Argimaagilisel väel
Peatas
Hetkeks
Kaose Karmi Karusselli
Ja ma olin ma ise
Ma olin kõik, kes ma kunagi olen olnud
Ja kõik, mis must saada võib.
Ma nutsin…
Ka tagakaanetekst on Karult. 2017. aasta mais kirjutas ta, et see raamat päästab elusid. Kuu aega hiljem oli kirjutaja vabatahtlikult elust lahkunud. Sellise fooni emotsionaalset laengut on raske alahinnata ja kui mõelda korraks raamatu kujundusele – suitsurõngad, mis vähemasti mulle mõjuvad viitena ühtaegu nii surmale kui ka päästerõngale –, ei ole järgneva osas kaksipidi arvamist.
Raamistik teeb ausalt öeldes puhtalt emotsionaalsel tasandil mõnevõrra keerulisemaks ka kriitilise lähenemise. Klassikaline disclaimer sedastab muidugi, et „käesolev raamat on väljamõeldis. Tegelaste sarnanemine reaalsete inimestega on juhuslik. Avaldatud arvamused kuuluvad tegelastele ja neid ei tohiks segi ajada autori omadega“. Ent seekord on kõik nii tugevalt reaalse elu traagikaga põimunud, et raamatule hinnangut andes tundub miskipärast, justkui annaks sellega hinnangu ka päris inimestele (ma ei mõtle kirjanikku kui sellist) ja nende lugudele. Rumal muidugi. See öeldud, püüan end siiski rajal hoida.
„Ma tahan olla tema“ on lõikavalt aus, usutav ja samas poeetiline kirjeldus depressioonist. Seejuures on depressioon üheti vaat et iseseisev tegelane, teisalt seisund, kolmandat pidi olemuslik alus kogu raamatu struktuuri ülesehitamiseks.
Teemakäsitluse olulisust ei ole võimalik ülehinnata. Depressioonist tuleb ühiskonnas rääkida palju ja eri nurkade alt. Tänuväärne näide viimastest aastatest on paralleelselt Linnateatris ja Draamateatris etendunud dokumentaalne topeltlavastus „Harakale haigus“ ja „Varesele valu“, kus näitlejad jutustasid reaalsete inimeste depressioonilugusid. Need avasid haiguse erinevaid nägusid. Kahtlustan, et nii mõnelgi vaatajal võimaldasid need tunda, et nad pole üksi ning et kuskil on väljapääs. Teistel, kes pole vaimse tervise probleemidega kokku puutunud, aitasid need ehk paremini aru saada, et elamiseks jõu ja mõtte leidmine ei pruugigi alati nii elementaarne olla.
Ilukirjandus võimaldab küllap nii mõnigi kord konkreetsete vähem või rohkem fiktsionaalsete kogemuste kaudu kõnetada rohkem inimesi kui ükskõik milline statistika või üldistav analüüs. Ehkki just statistika näitlikustab vaimse tervise teemade käsitlemise vajalikkust. Depressioon vähendab elukvaliteeti radikaalselt, ent lisaks on sellel otsene seos enesetappude statistikaga, mis on Eestis jällegi pehmelt öeldes murettekitav. Depressioon ei ole küll ainus, ent kahtlemata oluline suitsiidide riskifaktor.
Näiteks 2016. aastal suri Eestis omaenda käe läbi 183 inimest, neist 146 meest ja 37 naist. Igal aastal sooritab kogu maailmas enesetapu enam kui
800 000 inimest, enesetapukatseid tehakse hinnanguliselt kokku 20 miljonit. Kui ülemaailmselt on aastas 100 000 inimese kohta 11,4 enesetappu, siis Eestis ulatub see näitaja 14,1-ni.[1]
„Ma tahan olla tema“ minategelane Keira on üks neist, kes kaalub mõtet elust lahkuda. Neoon Must annab tema pilgu läbi edasi ühe loo paljudest. Ta teeb seda ilustamata, pehmendamata, tabusid pelgamata. Minategelane kirjeldab kogemusi toitumishäirete, narkootikumide, seksuaalvägivalla ja seksuaalsusega tervikuna. Alguses visandab Keira kirjas
eikellelegi üldiselt oma depressiooni tausta ja sõnastab surmasoovi. Toitumishäired ja erinevad traumad moodustavad siin ahelreaktsiooni, mis paneb mõtlema, et küllap peitub kogu pealispinna all veel üht koma teist.
Kui veel korra statistika poole vaadata, siis enam tapab end mehi, ent naised teevad rohkem enesetapukatseid. Nii mõnedki neist on tõlgendatavad kui appikarjed. Appikarjed jällegi võivad olla võimalus viia lähedaste suurendatud tähelepanuni ning probleemidele lahenduste otsimiseni. „Kuna inimene on läbi oma evolutsioonilise ajaloo olnud sotsiaalne loom, võivad sellised abivajadusele viitavad signaalid meil välja kujuneda küll,“ leiab ka teadlane Tuul Sepp äsjases Sirbi-artiklis „Enesetapu evolutsiooniline taust“. Ta tõdeb: et signaal oleks tõhus, peab see olema aus – seega on ainus piisavalt tõhus signaal enesetapukatse, millel on reaalne võimalus õnnestuda. Keira ei plaani sel moel appi hüüda. Tema lähenemine vastu võetud otsusele on nii ratsionaalne, kui sellises olukorras üldse olla saab. Ta plaanib teostada seda nii, et see tekitaks ümbritsevatele inimestele kõige vähem kahju. Teose sündmustikus on plaani pideva edasilükkamise taga lähedastega juhtuvad traagilised sündmused, mis enese vastu hoolimatu, ent lähedaste suhtes ülimalt empaatilise peategelase jaoks muudavad võimatuks tuua potentsiaalselt veelgi enam valu sõpradele või sugulastele.
Raamatut läbivad teravad, jällegi lihtsalt justkui lauale visatud ja sinna jäetud tähelepanekud psühholoogiast. Kuidas teisi petta? Valetama selleks ei pea. Lase neil lihtsalt endast rääkida ja nad eeldavad, et mõtled samamoodi nagu nemad, sedastab peategelane. Jutustajahäält alati saatev karge eneseiroonia võimaldab karmidest teemadest rahulikult rääkida. Olgu nendeks siis toitumishäired noore tüdrukuna; endale füüsilise valu tekitamine kui võimalus hetkekski põgeneda, end hetkekski välja raputada vaimsest valust ja apaatiast; juhuslike inimestega võrdlemisi juhuslikel hetkedel seksimine; kõikvõimalike narkootikumide tegemine ilma nende olemusse põhjalikumalt süüvimata. Seejuures on kõik kirjeldatud vabana moraliseerimisest.
Ayahuasca-ringis osalemine või muude psühhedeelsete ainete tarvitamine ei võrdu Kopli liinidel süstimisega. Seksuaalne vabameelsus ei ole nümfomaania ega prostitutsioon. Igapäevane joomine ja pidutsemine võib olla mööduv etapp, mitte kindel tee igavesse kuristikku. Neoon Must ei tegele raamatus kombeõpetuse või lubatu ja lubamatu vahele piiritõmbamisega. Ta ei hoiata alkoholi, suitsude, narkootikumide ega muu eest, aga ka ei romantiseeri neid liialt. Lihtsalt on, nagu on. Iga asi võib olla mingil hetkel vajalik, mingil hetkel ohtlik, aga otsused ja hinnangud jäävad igaühe enese teha.
Suurem osa tegelase ajast möödub millegi eest põgenedes. Peamiselt enda eest – mõnikord teise riiki, sageli teiste eludesse ja ikka ja jälle iseenese tühiolemisetundesse uppudes. Ühe vestluse järel nendib Keira: „Võibolla olin ma kellegi ees esimest korda aus. Kahju, et mul ainult tühjust oli näidata“ (lk 167). Võnkeid emotsionaalsel skaalal toovad hetked, mis sunnivad teda enesest välja vaatama. Venna sõbra enesetapp. Mõnd aega kadunud tuttav neiu. Üks ema, kes on tahes või tahtmata üdini seotud oma kolmekümnendates eluaastates, ratastoolis ja kõnevõimetu pojaga. „Enamus inimsuhteid ei tea pühendumusest midagi“ (lk 169), teeb peategelane (küllap üsna adekvaatse) järelduse.
„Ma tahan olla tema“ puhul ei ole oluline mitte ainult see, millest räägitakse, vaid ehk enamgi peitub selles, kuidas seda tehakse. Ülesehitus töötab tavapärasele narratiiviloogikale vastu. Lugeja ei pea ootama, mis saab. Lugeja juba teab, mis saab – on depressioon, tegelane pääseb sellest. Ei tea lihtsalt, kuidas, ja ei oska aimata haiguse tagamaid. 400 leheküljel hargnev lugu viib peategelase mitmetesse eri riikidesse elama, hulljulgelt katsetama nii pidude, seksuaalsuse, narkootikumide kui ka eri elualadega, aga autor ei olegi ilmselt püüdnud nende kirjelduste kaudu põnevust kasvatada või lugu arendada. Vastupidi, kogu sündmustik on jutustatud läbi tegelase emotsionaalse nullnivoo.
Rõhud ja rütmid moodustavad peaaegu musikaalse elamuse ja nii annab Neoon Must lisaks infole äärmiselt hästi edasi tunnetust. Kõnekeelne jutustus, kohati ehk liigagi paljusõnaline (samas, eks tegelase enesekordustes võibki näha mustrit, millest ta kuidagi välja ei pääse), juhatab vaataja läbi elu, milles toimub küll palju, ent millest peategelane ujub läbi seda peaaegu märkamatagi. Ümbrus võib muutuda, ent sisemus ei tule järele. Paradoksaalsel moel avalduvad minategelase apaatsuses võimalused. Hirmu puudumine paneb katsetama ja kogema, mitte turvatsooni takerduma. Ent mida nende kogemustega peale hakata, kui elementaarset elujanu pole?
Teksti rütmistamisele aitavad kaasa ka mängud ajaga. Minategelane võib kirjeldada üht päeva või lihtsalt mõnd hetke pea igavesti kestvana, ent teisal hakkab aeg ülehelikiirusel liikuma. Nojah, kes ei oleks mõnel igaval või kurval hetkel tundnud, kuidas aeg venib nagu omal ajal koolisööklas söödud ja kaameli ilaks nimetatud karamellipuding.
Teemaliine käib läbi palju ja erinevaid. Jällegi, igal teisel juhul tahaks öelda, et kõike seda on liiga palju, ent siin kujutab iga järgmine teema ja tegelane üht pusletükki, mis valgustab tegelase elutunnetuse tagamaid, depressiooni põhjuseid või tagajärgi. Hoolimata suitsiidimõtetest otsib Keira kõikjalt teadlikult või alateadlikult märke ja põhjuseid, et oma meeleseisundist pääseda. Ehk aitab jumal õnnelikuks saada? Nii püüab ta vahepeal pea lapselikus siiruses maailma Piibli kaudu mõtestada. Piibel on muide kõrvuti märkmepaberitega, mille peal ta arvutab sissesöödud kaloreid. Religioon, mis pakub selgelt sõnastatud eesmärke ja raamistikku koos käitumisnormidega, võimaldab vähemasti teoorias tegelda muuga kui aja ja energia kulutamine pimeduses kobamisele ja tähenduse otsimisele. Aga ei miskit.
Nagu möödaminnes juhib Neoon Must tähelepanu nii mõnelegi aspektile depressiooni käsitlemisel. Peategelane otsib abi psühholoogilt, kes tema peale karjub, miks ta end ei ravi. „Narr tunne on, tulin kellegi juurde abi saama ja lasen siin parasjagu raha eest enda peale karjuda,“ kirjeldab Keira (lk 83). Psühholoog on siiski kokkuvõttes pigem positiivne tegelane, kellelt saadud abi avaldub tegelase jaoks lihtsalt hiljem, ent mulle tundub, et see väike stseen illustreerib paljude inimeste reaalsust kokkupuutes psühholoogide ja psühhiaatritega. Kui hapras seisus inimene on suutnud end ühekordselt piisavalt kokku võtta, et abi otsida, on enam kui tõenäoline, et vastu näppe saades (või lihtsalt inimesena mitte klappiva arstiga kohtudes) ei ole tal jõudu enam uuesti abi otsida. See ei ole küsimus sellest, kas või kes on süüdi, aga kahtlemata on see üks teemaliin, mille üle mõelda.
Autori lugemus ja kogemus kõlab raamatust alaliselt läbi, ent mitte pealetükkival moel. Pigem aitab see visandada kaasaega ja selle kultuurilist konteksti. Läbivaks teoseks on näiteks Chuck Palahniuki „Kaklusklubi“ („How every-thing you ever love, will reject you or die,“ tsiteerib minategelane näiteks), aga ükskõikse elegantsusega on teksti põimitud ka viiteid Margaret Atwoodile, Sarah Kane’ile (kes võttis endalt elu vaid 28-aastasena), Kurt Vonnegutile ja teistele. Aga kui loen sõnu „Friend in need is friend indeed“, meenub mulle omakorda Placebo muusikas peituv võime moodustada imeline soundtrack teismelise tüdruku masendushetkedele.
Üks potentsiaalselt vastuolulisemaid teemaliine on ayahuasca-kogemuse kirjeldamine üsna üheselt päästvana. Kellele see nimi midagi ei ütle, siis ayahuasca on taimesegu, mis sisaldab DMT-d. See kuulub omakorda narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Ayahuasca-ringid on Eestis sestap illegaalsed. Vähemasti teoreetiliselt, sest pole kuulda olnud, et kedagi seepärast karistatud oleks. Osalemise eesmärk näib enamasti olevat eneseteraapia. Raamatu peategelase elu saab uue kursi just ühest sellisest kogemusest, ehkki ka siin ei puudu (enese)irooniline distants teemaga. Samas on nii trippi kui selles avalduvaid erinevaid tasandeid kirjeldatud vägagi elavalt ja usutavalt. Kogemust ei tõsteta otseselt pjedestaalile, aga ei näidata ka ohtlikuna. Kogu narkootilistesse ainetesse puutuv teemaliin tundub mulle taas potentsiaalselt ajendina huvitavateks aruteludeks. Võimalusi ju jagub: psühhotroopsete ainete toimete, ohtude, võimaluste, teadusliku uurimise, legaalsuse-illegaalsuse ja ka selle kui omamoodi narkoäri soodustamise kohta laiemalt. Ehkki ma olen üsna kindel, et ayahuasca-ringide korraldamisega seotud inimesed ei oleks nõus seda võrdlema muu narkootikumidemaailmaga.
Peagi mõtlen peategelase rännakutesse sisseelanuna ja ilukirjandust reaalse elu konteksti paigutades, et kokkuvõttes, whatever works (ehkki järgmisel hetkel juba kahtlen). Seda siis, kui peategelane kirjutab seinale: „Ma olen õnnelik!“ Selles lauses on sisuliselt kirjas ju see, et tegelane on elu endale tagasi võitnud. Ta kirjutab tunde üles, et see oleks meeles ka halvematel hetkedel. Ja kui ma juba siin ja seal isiklikesse mälestusse uppuma olen kippunud – meenub nüüd mulle jällegi, kuidas olen enese jaoks salvestanud (isiklikku mällu, mitte telefoni omasse, tuleb vist tänapäeval täpsustada) hetki, kus tunnen end õnnelikuna. Vahest on see näide sellest, kuidas „Ma tahan olla tema“ annab lugejale edasi detailselt kirjeldatud isikliku kogemuse, mis võimaldab samastumist küllap nii neile, kellele on põhilised teemaliinid tuttavad, aga ka neile, kes pole depressiooni, anoreksia, migreenide ja muu raamatus kirjeldatuga kokku puutunud.
Muide, arvustuse kirjutamise vältel olen pidevalt tundnud ebamugavust minategelase nime kasutamise ees. Keira nimepidi nimetamine ei ole küll otseselt spoiler (seda võimalust raamat ei annagi, nagu juba algul öeldud, on sündmuste üldine trajektoor esimestest lehekülgedest selge), ent ometigi. Kui autor tegelase nime alles raamatu üsna viimastel lehekülgedel välja toob, on põhjus hetkega selge. Kuniks peategelane end otsib, ei ole ka tema nimi tähendusrikas, ent kui ta iseendaga sõbraks hakkab saama, toob ta nimede ja hüüdnimede kaudu välja ka enese teadvustamise eri tahud.
P.S. Kui avastasin, et peategelane Keira mainib, et tema vanemad hüüavad teda Keiuks, siis lõi minus hetkeks välja täiesti ebatüüpiline annus esoteerilist meelt, mille järel tundus, et ju see raamat ikka põhjusega minu kätte sattus.
P.P.S. Olgu, olgu, reaalne põhjus on see, et selle raamatu andis minu kätte Vikerkaare toimetaja, aga ikkagi. Mystery of the dance.
[1] Vt http://peaasi.ee/suitsiid.
Lisa kommentaar