Ilmunud Vikerkaares 1996, nr 1–2
Piinlik küsimus
Kas me oleme loomade suhtes humaansemad, kui olid meie vanemad? Küsimus võib tunduda üllatav. Mõne viimase aastakümne jooksul on kõneosavamad meist kahtlemata palju rohkem kui varem tavaks rääkinud ja mõtelnud meie kohustustest loomade vastu ning on üsna sageli ka toiminud nende uute mõtete kohaselt. Paraku on samal ajal peaaegu meie teadmata ühiskonnas pidevalt suurenenud – ja suureneb üha edasi – loomade tegelik ekspluateerimine. Kõige tähtsamaks teguriks on siin olnud toiduainete- ja karusnahatööstus, mis praegu avalikkuse silma alt eemal tohututes kogustes töötleb kõrgelt arenenud ühiselulisi loomi, suhtudes täieliku hoolimatusega nende loomusesse ja tunnetesse, otsekui oleksid nad elutud esemed. Traditsioonilises farmis oli loomade elu sageli muidugi raske, kuid sisaldas tingimata teatavaid mööndusi loomade loomulike soovide suhtes – mööndusi, mille moodne tehnoloogia on elimineerinud. Ma ei jõua tuua siin üksikasjalisi näiteid, kuid juhul kui mõni peaks arvama, et sellest probleemist on juba jagu saadud, tasub vahest mainida USAs hiljuti vastuvõetud seadust, mis lubab patenteerida uusi, inimese aretatud loomse elu vorme. Selle seaduse tagajärjed on juba hakanud ilmsiks tulema. Kommertsuuringud on praegu täies hoos. Juba on toodetud ülisuuri sigu, kes on osutunud artriidi ja kõõrdsilmsuse all kannatavateks kroonilisteks invaliidideks. Niisugused kõrvalekalded ei pruugi sugugi tingimata mõjutada loomade liha kvaliteeti, nii et nad ei takista selliste loomade tootmist. Kui tsiteerida – mitte mingit loomade heaolule pühendatud allikat, vaid Lihakaubanduse Ajakirja (Meat Trades Journal, London, 30. aprill 1987) – , ootavad meid “…kahekümne viie aasta pärast tõeliselt eriskummalised farmiõue-stseenid: tohutult paisunud taguotstega lihalehmad; määratute mõõtmetega sead kõrgema sordi peekoni jaoks; sulgedeta kanad. Kuna nende anatoomia oleks nii jämedalt moonutatud, siis funktsioneeriksid loomad elu alalhoidvate süsteemide abil. Viiekümne aasta pärast – “kasvajafannid”. Kasvaja on paisumine, mille on põhjustanud täiesti loomulike kudede ebanormaalne vohamine. See oleks väga tõhus lihatootmisviis, mis nõuaks vähe ruumi ja hooldust.”
Teaduslike eksperimentidega seonduvad muidugi palju väiksemad arvud ja on olemas ka mõningane kontroll loomade kohtlemise üle katsetel. Kuid üldjoontes on olukord samasugune ja teatud aspektidest võib seda pidada isegi halvemaks. Esiteks eksperimenteeritakse endiselt küllalt palju primaatidega. Teiseks, kuna teadusel on teenitult kõrge moraalne maine kui tegevusel, mis kujutab endast meie tsivilisatsiooni üht hiilgavamat ja üllamat külge, siis on teaduse enese maine tõttu seda rahutusttekitavam, kui ta kasutab toiminguid, mis tööstuse ja äri valdkonnas ei tundukski nii kummastavad.
Seda esile tuues ei lähtu ma mingist iseäralikust, ebarealistlikust, ekstsentrilisest isiklikust vaatevinklist. Ma püüan hoopis juhtida tähelepanu ühele ebakõlale meie ajastu tundlikkuses. Loomade kalgi ekspluateerimise jätkuv kasv leiab aset ajal, mil meie reaktsioon nii üksikute loomindiviidide kui looduse suhtes tervikuna muutub üha tundlikumaks ja aktiivsemaks. Niisiis eksisteerib nüüd palju suurem lõhe kui üheski varasemas kultuuristaadiumis selle viisi vahel, kuidas enamik meist lubaks kohelda konkreetset looma teda enda ees nähes, ja selle viisi vahel, kuidas me laseme kohelda hiigelsuuri loomade hulki meie silma alt eemal. Niisugused ebakõlad mõtete ja tegude vahel on moraali ajaloos väga tähendusrikkad. Nad kutsuvad esile sügava ebamugavustunde ja reaalsed raskused praktiliste küsimuste arutamisel.
Üheks silmanähtavaks näiteks on need häirivad tunded, mis tekkisid tundlikes ja rafineeritud ühiskondades, kus eksisteeris orjapidamise traditsioon. Ma arvan, et analoogiliselt nendele olukordadele hakkab ka nüüd kerkima pinnale paljude inimeste ebamugavustunne ühe konkreetse anomaalia suhtes. Eriti loomaarste on see ebakõla sageli hämmastanud. Selles kontrastis on ju midagi ilmselgelt kummalist: ühelt poolt murelik ja vastutustundlik hoolitsus, mida sageli näitame üles oma lemmikloomade suhtes, ja teiselt poolt meie suhtumine teistesse vägagi samasugustesse loomadesse – näiteks sigadesse, kes on umbes niisama seltsivad, ettevõtlikud ja intelligentsed kui koerad ja kassid. Üldiselt on meie praegune kõlblus oma olemuselt humaanne – see tähendab, et ta võtab kannatusi ja kannatuste põhjustamist väga tõsiselt. Ta ei heida – nagu on teinud mõned varasemad kõlblused – valu ja viletsust lihtsalt kõrvale kui pisiasju või siis kui moraalselt kasulikke proovilepanekuid, maise elu paratamatut ja isegi väärtuslikku koostisosa. Ja niisiis: kas on sellel äärmiselt intellektuaalsel ja moraalselt teadlikul ühiskonnal olemas päris rahuldavat seletust sellele, miks kohtleb ta eri sorti loomi erinevalt?
Poleemika vabanemine traibaiismist
Juba ainaüksi seesuguse anomaalia tähelepanemine ja selle üle rahutuks muutumine on iseendast kasulik kogemus. Igasugune moraalne edenemine saabki teoks sääraste ebajärjekindluste valuliku äratundmise kaudu, mis ajapikku viib järkjärgulise, sageli vastumeelse tunnistamiseni, et asju tuleb kuidagimoodi muuta. Nii oli ka orjapidamise puhul: küsimused nagu “miks tuleb orja last kohelda nii erinevalt tavalisest lapsest?” imbusid vähehaaval läbi inimeste kaitsemehhanismidest ja viisid lõpuks tegudeni. Kui see hakkab juhtuma, saab võimalikuks ühiskondlike jõudude tervitatav ümbergrupeerumine, ja ma arvan, et loomade küsimuses ongi see hakanud toimuma. Enam ei ole tegu lihtsa, otsekui suguharudevahelise konfrontatsiooniga, kus ühel pool on kogu olemasoleva praktika lahinguvalmis kaitsjad ning teisel pool selle ründajad, kellele automaatselt pannakse külge veidriku silt. Selle asemel hakkab tekkima palju huvitavam ja konstruktiivsem vaidlus selle üle, mida teha järgmiseks. Peaaegu kõik on nüüd nõus, et mõned asjad on valesti; küsimus on selles, kust alustada nende muutmist ja kui kaugele minna. Kuid selleks et alustada, ei pruugi me oodata, kuni oleme lahendanud küsimuse “kui kaugele minna”. Nii nagu teistegi muutuste puhul – selle võib otsustada hiljem.
Minu mulje on, et loomade kohtlemise küsimuses liigub avalik arvamus õige kiiresti mainitud konstruktiivsemas suunas. Eriti rõõmustav tundub, et märkan seda sündimas teadlaste, eriti nooremate seas. Selle asemel et tõmbuda automaatselt kaitsesse, kui kostab mingisugustki kriitikat küsitavate eksperimenteerimismeetodite vastu, tunneb nüüd üha suurem arv teadusliku haridusega inimesi ise niisuguste asjade pärast rahutust ning on valmis võtma enda kätte initsiatiivi nende muutmiseks. Selle asemel et ignoreerida mis tahes kriitikat kui teadusevastaste fanaatikute väljamõeldist, on paljud neist ise märganud, et ebahumaansed eksperimenditehnikad on sageli tarbetud ja mõnikord ka teaduslikult vigased. Pealegi nad mõistavad, et vältida motiveeritud süüdistusi brutaalsete meetodite kasutamises on tähtis teaduse enese huvides. Kuna ka laiema avalikkuse seas leidub tänapäeval palju rohkem hästiinformeeritud kriitikuid kui varemalt, saab võimalikuks vähem konfrontatsiooniline ja pigem koostööle orienteeritud lähenemine reformidele. Selle asemel et jäigalt jaguneda kahe alternatiivi – “mitte mingeid eksperimente” ja “kõik olemasolevad eksperimendid” – vahel, on meil nüüd kergem töötada selles suunas, et teha olemasolevad eksperimendid humaansemaks, vähendada nende arvu ja mõelda uuesti läbi see moonutatud intellektuaalne tagapõhi, mis on vahel lasknud pidada väga suurt hulka niisuguseid eksperimente tarvilikuks. Või siis loomaaedade puhul – võime hoiduda jäigast konfliktist: “kõik olemasolevad loomaaiad” või “mitte mingeid loomaaedu”, näidates ära loomaaiapidamise head ja halvad meetodid ning töötades selle heaks, et teha halvad loomaaiad paremaks, või kui tõesti vaja, siis sulgeda nad.
Sel moel, vältides lihtsat suguharude konflikti, tekib sageli võimalus leida nutikaid alternatiive, mis suuresti leevendavad eksisteerivat kurja. Näiteks võib tuua Jane Goodalli praeguse Šimpan-zoo Projekti USAs. Projekti eesmärgiks on koondada šimpansid erinevatest loomaaedadest kokku suuremateks kolooniateks, kus betoonpuuride asemel on looduslähedasemad tingimused. Muuhulgas varustataks materjaliga ka uurimisjanuseid etolooge, ent eeskätt saaksid šimpansid võimaluse hinge tõmmata: ülejäänud osa oma teenimatust eluaegsest vangistusest veedaksid nad sisuliselt mugavas lahtises vanglas. Kuna niisugused loomaaiasõltumuslikud loomad pole võimelised edukalt metsikutesse elutingimustesse naasma, on raske neile paremat saatust leida. Niisamuti on liha ja teiste toiduainete puhul olemas palju viise, kuidas pidada loomi vähem haletsusväärsetes tingimustes, isegi kui nad lõppude lõpuks ikkagi tapetakse. Kuna mitte mingil moel pole võimalik kõiki inimesi otsemaid taimetoitlasteks muuta ja kuna paljud inimesed on tänapäeval valmis humaansemalt toodetud liha või muna- de eest pisut rohkem maksma, siis on see lootustandev tee, kuidas kohe ja otseselt vähendada massilist mõttetut viletsust.
Kompromissi tähendus
Mõnede reformijate arvates on säärased meetodid liiga aeglased. Kuid meie jaoks on küsimus kahtlemata selles: kui sina oleksid loom, kelle meie määratu suur ja hirmuäratav sotsiaalne masin on juba kinni püüdnud, kas sa siis tahaksid, et sinu huvide eest võitlevad inimesed püüaksid kaasa aidata seda sorti lahendustele? Või eelistaksid sa, et nad ei nõustuks mingite sääraste poolikute abinõudega ja ootaksid hetke, mil kogu see vastik värk pühitakse minema üheainsa puhastava plahvatusega? Loomade vaatenurgast ei tundu plahvatuse-variant eriti veenev. Inimesed, kes pooldavad niisugust varianti, võtavad seda kui moraalset imperatiivi, kui printsiipi, mis välistab kompromissi ja kehtib sõltumata mis tahes pragmaatilistest hinnangutest oodatavate tagajärgede kohta. Tundub aga, et selline lähenemine iseenesest ammutab suure osa oma jõust just teatavast usust niisugustesse tagajärgedesse – usust, et (nagu Marx arvas) aeglasemad, järkjärgulised reformimismeetodid ei tööta. Tegelikult näitab edukaks osutunud reformide ajalugu, et nad võivad töötada ja on seda ka teinud palju sagedamini kui äkilise, totaalse ümberpööramise katsed. Eriti neil juhtudel, kui reformimist vajab peen ja komplitseeritud institutsioon nagu näiteks eksperimenteerimisega seonduv teaduslik praktika, ei saa kasulikud muutused kuidagimoodi sündida ilma nende inimeste kaasabita, kes selle praktika toimimist mõistavad. Just seepärast ongi oluline, et teadlased kõnealusest tööst osa võtaksid ja et teadusvälised aktivistid oleksid valmis nendega koostööd tegema.
Mõnes mõttes on siis äärmuslikult kompromissitu lähenemine reformidele ekslik. Ometi on tal oma tähtsus ja väärtus, mida ei maksaks unustada. Ta rõhutab üht olulist punkti, mis puutub häälestusse ja hoiakusse. Ta ütleb meile, et toimub palju kohutavaid asju. See on tõsi, ja sellepärast peaksime, nagu teistegi reformide puhul, kompromissidega nõustudes teadma, et tegu on ainult kompromissiga, ning peaksime jätkuvalt vaatama sellest kaugemale. Inimlike asjade puhul on säärane laiem nõue väljaspool vaidlust, sest peetakse iseenesestmõistetavaks, et inimolendid peaksid saama palju parema elu osaliseks, kui enamik neist tegelikkuses saab, nii et alati on kohane püüelda kõrge ja kauge ideaali poole, kaugemale, kui on lootust otsekohe saavutada. Ent teiste olendite puhul ei pea mitte kõik seda nii ilmseks. On neid, kes ütlevad, et me ei peaks tõsiselt muret tundma mitte kellegi muu kui ainult inimeste pärast. Ning viimasel ajal on rünnatud ka teisest suunast: on neid, kes ütlevad, et muretsemine loomade pärast on liiga kitsas eesmärk, sest meil tuleb tunda muret kogu biosfääri pärast.
Kes on meie ligimesed?
Niisiis on küsimus “mis liiki olendite ees on meil kohustusi?” väga kasulikul moel uuesti kaalumisele võetud. Kaks äsjamainitud rünnakut omamoodi kenasti tasakaalustavad teineteist. Kuid neid ei saa siiski lihtsalt jätta teineteist annulleerima. Kummalgi neist on oma mõte, ja nende ühiseks tulemuseks on üleskutse mõelda uuesti radikaalselt läbi kogu meie suhe planeediga, millel elame. See uuesti läbimõtlemine on nüüd alanud ja nõuab meilt kõigilt ilmselt suurt tähelepanu, kui tahetakse, et tema mõju oleks õigeaegne ja aitaks päästa maailma tõsisest hädast. Sellel, mida võiks nimetada “eksklusiivhumanismiks” – usul, et ainult inimolendid on olulised – on sügavad juured meie kultuuritraditsioonis ja ta on seotud paljude asjadega, mida selles traditsioonis on kõrgelt väärtustatud. Kõnealune usk oli algusest peale olemas kristluses, mis nägi küllaltki palju vaeva, et pisendada varasemaid juudi ideid ühtsusest ülejäänud loodusega. Protestantism viis selle pisendamisprotsessi veel kaugemale, puhastades areeni draama jaoks, mille osalisteks on ainult inimene ja Jumal. Ent veelgi kaugemale arendas seda valgustus – kogu 17. ja 18. sajandi mõtlemisskeem, mis seadis kõlbluse keskmesse lugupidamise Mõistuse vastu, mida peeti ainuüksi inimesele omaseks võimeks. Nagu korduvalt selgeks tehti, ei pruukinud seda laadi Mõistust tingimata olla isegi mitte naisel, veel vähem siis loomal. Isegi Jumal taandus nüüd areenilt ja sinna jäi ainult Lääne inimene, imetlema oma intellekti hiilgavas üksinduses.
Huvi niisugune tohutu keskendumine inimese intellektuaalsetele saavutustele on meie mõtlemises endiselt nii määrav, et meil on raske seda üldse kritiseeridagi, rääkimata sellest, et teha seda ausalt. Kuid viimase poolsajandi jooksul on mainitud hoiaku puudused muutunud üha silmanähtavamaks. Muidugi tuleb seda, mis inimsuse juures head on, ülistada ja kalliks pidada. Aga kui seda püütakse teha kõike muud ohvriks tuues – lõigates inimsuse tema kontekstist välja, heites kõik mitteinimeseliku ja mittemõistusliku väärtusetuna kõrvale –, siis säärane projekt ei tundu tänapäeval enam isegi mitte mõistuspärane, realistlikkusest rääkimata. Niisugune muutus meie hoiakutes pole veel kaugeltki lõplik. Kuid ta on kahtlemata hakanud avaldama mõju kõigile nendele ideedele, millega me elame.
Füüsikalise poole pealt hakkavad säärased asjad nagu metsade hävitamine ja merede saastamine nõudma enesele isegi nende tähelepanu, kes on kõige kaitstumad. Mitte ükski inimene, kes tõsiselt jälgib, mis maailmas toimub, ei saa enam pidada inimtehnoloogiat kõikvõimsaks, ehkki mõned majandusteadlased teevad endiselt vapralt katset ses suhtes möödanikus elada. Ja psühholoogilise külje pealt on saanud hirmuäratavalt selgeks, et niisugune lähenemine, mis võtab inimest kui paljast intellekti, on invaliidistavalt kitsas. Nendele suurtele muudatustele saab siin heita ainult kiirpilgu, kuid peaks vist olema selge, mis järeldub siit meie praeguse teema jaoks. Mure loomade kannatuste pärast, mida meie ühiskonnas oli kombeks pidada vähetähtsaks, üsna ekstsentriliseks huviks, mis polnud seotud suguharu ametliku moraaliga, paistab nüüd ühel palju avaramal tagapõhjal, kus ta ei tundu enam üldse ekstsentriline. Teda ei varjuta enam kujutlus, nagu oleksid inimesed ainsad väärtuslikud asjad maa peal ja nagu peituks nendegi väärtus ühesainsas spetsiaalses väljavalitud elemendis – algul kristlikus hinges, hiljem intellektis. Nood ise on nüüd äärmiselt ekstsentrilised moraaliideed – tegelikult fanaatilised kinnismõtted, mida on väga raske kaitsta, kui kord on lakatud neid endastmõistetavaks pidamast.
Tänapäeva moraalis on need kitsarinnalised ja meelevaldsed kujutlused suurel määral asendunud kahe loomadele palju soodsama ideega. Nendeks on utilitarism ja mõte inimese ühtsustundest muu loodusega. Utilitarism on vaatekoht, et moraali ülesandeks on eeskätt kaasaaitamine õnnele ja kannatuste leevendamine. Kuna loomad võivad kannatada nagu inimesedki, siis on utilitaristid alates oma esiletõusust 18. sajandil kõhklematult lülitanud nad moraali valdkonda. Mis puutub ühtsustundesse muu loodusega, siis näib see olevat miski, mis on arvatavasti hädavajalik meie psüühilisele tervisele. Meie viimase aja traditsiooni võimetus selle eest hoolitseda on kahtlemata üks põhjus, miks praegu on populaarsed mitmesugused Ida religioonid, kus sellisel ühtsustundel on harilikult kindel koht. Ometi pole mainitud tunne võõras ka meie oma traditsioonile. Sellest võivad tunnistust anda Aristoteles ja Hegel, Blake ja Wordsworth, Darwin ja Walt Whitman. Vastupidi, see tunne on midagi sellist, mille eksklusiivhumanismiga liialdamine on alles viimasel ajal meie traditsioonist välja tõrjunud. Nii judaism kui kreeka mõtlemine mõistsid täielikult selle ühtsustunde tähtsust, ja ta oli aktiivselt olemas katoliiklikus traditsioonis, enne kui protestantism ja mõned teised tegurid sundisid ta põranda alla minema. Ühtsuse-ideel on muidugi ka väga sügavad teaduslikud juured, ta on vaimusuguluses evolutsiooniteooriaga ja Darwin ise rõhutas teda tugevasti.
Teadlased ja nende hõimlased
Teadlaste positsioon on selles küsimuses äärmiselt huvitav. Moodne bioloogia annab neile hulgaliselt alust inimese ja teiste loomade vahelise pidevuse rõhutamiseks ning eksklusiivhumanistliku kõrkuse hukkamõistmiseks. Darwini päevadest saadik on arvukad detailsed neuroloogilised uurimused näidanud, kui suur see sugulus ja pidevus tegelikult on. Õigupoolest on nii, et kui teadlased poleks uskunud, et see sarnasus on väga ga suur, siis poleks ju üleüldse tekkinudki kaalutlusi, mis on aluseks paljudele eksperimentidele – eriti primaatidega tehtavatele eksperimentidele. Selle kõige tähelepanemine peaks soodustama katseloomade huvide arvessevõtmist. Teisest küljest aga: 18. sajandi joobumus intellektist kui ülimast inimlikust võimest mängis silmapaistvat rolli moodsa teaduse arengu ergutajana, ning too joovastus annab teadusele endiselt lihtsaima õigustuse olemasoluks ja oma finantseerimisnõudluste esitamiseks.
Katseloomade kohtlemise küsimuses niisiis põrkuvad omavahel need kaks kaalutlustekomplekti. Oluline on juurelda, mil määral on kumbki neist teadusliku hoiaku hädatarvilik osa. Meil kõigil, kuid eriti teadlastel, tuleb päris kõvasti mõelda kummagi idee tähenduse üle, ja kui me siiski otsustame kaasa minna nende mõlemaga, siis tuleb töötada selle kallal, et leida võimalus, kuidas lepitada omavahel kummagi lähenemisviisi väärtuslikke elemente. Vivisektsiooni vihanud Darwin ja selles väljakutsuvalt hiilanud Claude Bernard on tüüpilised näited neist äärmuslikest positsioonidest, mida antud küsimuses võeti üheksateistkümnendal sajandil. Tulemuseks oli katastroofiline vihavaen ja osapooli lepitav sild on senimaani lõpuni ehitamata.
Ometi on tänapäeval selgeks saamas, et kuidagimoodi tuleb meil see sild rajada. Bernard’i kombel kogu küsimus ülbelt kõrvale heita ei ole tänapäeval enam niisugune lahendus, millel võiks meie jaoks mingit moraalset sisu olla, seda enam, et anesteetika areng on kõrvaldanud peamised praktilised kaalutlused, mis sundisid teda kõnealust seisukohta omaks võtma. Süümega inimesed Läänes lihtsalt enamalt jaolt ei arva enam, et pole üldse oluline, milliseid julmusi inimesed loomade kallal toime panevad, ehkki mõnes teises kultuuris võidakse nii arvata, ja meie endigi kultuuris on seda seisukohta kaitsnud veel nii hilise aja filosoofid kui Spinoza (Eetika, IV osa, propositsioon 37, märkus 2). Ja see muutus ei ole tingitud lihtsalt moest. See on osa üldisest väärtusnihkest, kontseptuaalsest revolutsioonist, milles (nagu juba öeldud) humaanne käitumine ja tundlik hoiak kannatuste suhtes on saanud meie moraalse maailma keskseteks elementideks. Kooskõlas sellega ka inimesed, kes tänapäeval õigustavad niisuguste kannatuste põhjustamist, enamasti mitte lihtsalt ei ignoreeri hoolimatult kõiki vastuväiteid, nagu see näis veenev veel Bernardile ja Spinozale, vaid esitavad palju väiksema mastaabiga õigustusi prioriteedi-terminites. Tunnistatakse, et loomadel on meile mõningaid pretensioone, mille aga üldiselt kaaluvad üles inimlikud pretensioonid.
Kaalukausil
See on paindlikum lähenemine, niisiis tuleb ta üksikasjalisemalt välja töötada. Me küsime kohe: kas on see alati nii? Kas inimese iga pretensiooni tuleb eelistada teise liigi igale pretensioonile juba seepärast, et tegu on inimese pretensiooniga, või on olemas ka mingi libisev skaala? Näiteks. Eskimod söövad hülgeid just niisamuti nagu hülged söövad kala, ning tapavad jääkarusid just niisamuti nagu karud võivad tappa neid – sest et see on nende ainus viis ellu jääda. Ning selles võrdsete võitluses võime küll toetada omasuguseid. Kuid kas me peame laiendama seda toetust ka soojade rõivastega kaetud jõukatele inimestele, kellel lihtsalt tuleb tuju kanda hülgenahast mantlit või omada esikus täistopitud karu? Pole vähimalgi määral selge, miks me peaksime seda tegema. Lõppude lõpuks ei pea me ju välja vabandama iga halba tegu, mille on pannud toime isegi meile väga lähedased inimestest sugulased, lihtsalt sel põhjusel, et nad on meie sugulased. Olemasolevate tavade kaitsjad näivad aga sageli endiselt toetuvat jõulisele inimese prioriteedi printsiibile, mis paneks meid kõikidel juhtudel saatma teisi loomi järjekorra lõppu. Nii näiteks süüdistatakse loomakaitsjaid selles, et nad raiskavad hoolimatult ressursse, mida oleks tulnud kasutada inimeste heaks. Muresse endassegi suhtutakse õigupoolest vahel kui nappi ressurssi, allikasse, millest ainult inimestel on õigus ammutada.
Huvitav on tähele panna, et niimoodi saab tõkestada peaaegu kõiki kasulikke tegevusi maailmas – põhjendusega, et alati on olemas midagi veel kasulikumat, mida oleks tulnud eelistada. Nii näiteks kui teeme ettepaneku aidata teatavat täiskasvanute rühma, võidakse vastu vaielda, et nende laste vajadused on tähtsamad, miks me ei alusta neist? Kui teeme aga seda, võidakse meid süüdistada selles, et me ei alustanud vanadest, või pimedatest, või puuetega lastest, või võib-olla hoopis eriti andekatest lastest, kes tulevikus on kõige paremini võimelised aitama teisi… ja nii edasi.
Siin on üks pisut hullumeelne viga, mis väärib tähelepanu. Osalt seisneb see ühe juba mainitud tõsiasja ignoreerimises, nimelt et kuskilt tuleb meil alustada. Ent palju hullem on eeldus, nagu oleks meist igaühel võimalik anda ainult väga piiratud kogus abi – ütleme üks liiter – ja et seda liitrit ei saa me enne välja kallata, kui oleme leidnud olukorra, mille absoluutne prioriteetsus on kindlaks tehtud. Kuna me aga ei saa kunagi olla kindlad, kas oleme ikka leidnud selle erilise, kõigist kõige halvema olukorra, siis on tagajärjeks see, et lakkame üldse midagi tegemast. Nii et isegi kui meie ressursid oleksidki tõepoolest piiratud selle üheainsa liitriga, olnuks ilmselgelt palju parem lahendus, kui igaüks meist kallanuks oma liitri välja esimesel pakilisel juhul, mida nägi. Kuid muidugi ei ole meie ressurssid tegelikult niimoodi piiratud. Igal toimival ühiskonnal on olemas suured sisemised reservid abivajajate jaoks. Tegelikult on enamikul ühiskondadest kombeks lasta suurel osal oma ressurssidest raisku minna ja kasutada osa neist asjade tarvis, mis on otseselt kahjulikud. Mis puutub muresse, siis on ta nagu teisedki tunded midagi, mis kasvab ja areneb seeläbi, et teda tarvitatakse, niisama nagu musklid, mitte aga mingisugune väike naftapuurauk, mis kohe tühjaks jookseb, niipea kui teda vaid kasutatakse. Ajalugu näitab tegelikult, et enamik silmapaistvaid loomade huvide eest võitlejaid on ühtlasi võidelnud ka õnnetus olukorras inimeste eest – Wilberforce, Bentham, Mill, Shaftesbury ja Bernard Shaw.
Selge peaks olema ka see, et idee kõigi abivajajate paratamatust konkurentsist on ekslik. Ühe rühma aitamine aitab sageli ka teist – nagu näiteks äsjamainitud vanemate ja laste probleemi puhul, keda kahtlemata polegi võimalik eraldi aidata. Teine hea näide on taimetoitlus, mis ei ole sugugi, nagu inimesed sageli arvavad, inimeste huvide ohvrikstoomine loomade huvidele. Enamikku sellest toidust, mis praegu söödetakse loomadele, et toota liha, võiksid inimesed ka otse süüa, ja kui nii tehtaks, toidaks see ära määratult suurema hulga inimesi kui praegu, mil ta kaudset teed liikudes toidab ära ainult mõned. Ka inimese tervise huvisid ei teeni lihasöömine pooltki nii hästi kui oli kombeks arvata. Need on kõik tüüpilised näited sellest, kuidas erinevate rühmade huvid võivad ühtida niisama sageli, kui nad võivad omavahel konkureerida.
Muidugi tuleb meil sageli tõesti valida konfliktsete vajaduste vahel ning kasutada mitmesuguseid printsiipe, mis aitaksid meil otsustada, milline neist vajadustest on hetkel kõige tungivam. Kuid eksklusiivhumanismi nõrgenemine võtab ära selle väga algelise kaalukausi, millel neid küsimusi oli kombeks kaaluda. Enam lihtsalt ei ole ilmselge, et inimese mis tahes, ükskõik kui nõrk huvi kaalub üles mis tahes teise, ükskõik kui tugeva huvi. Meile ei ole jäänud nüüd mitte ainult hoopis teistsugune printsiipide kogum, vaid on ka sügavad kahtlused võistlusmudeli enese suhtes. On alust kahtlustada, et oleme möödanikus olnud liialt valmid eeldama, et huvide konflikte ei ole võimalik nende lepitamisega lahendada. Uus ökoloogiline lähenemisviis on järk-järgult hakanud meie tõrksatesse linlasepeadesse taguma tõde, et alati huvid ei võistle omavahel. Adam Smith ei saanud asjale pihta. Loomade huvid, või ka inimeste huvid, ei konkureeri üldiselt metsade või jõgede huvidega, vaid on neist sõltuvad. Loomad vajavad elukeskkonda ja elukeskkond vajab loomi. Isegi see kõige ebamugavam ja pealetükkivani eluvorm, Homo sapiens ise, on osa ökosüsteemist ega saa temata läbi. Projekt, kus inimene järgib ainuüksi omaenda huvisid, võisteldes ülejäänud loodusega, on läbi proovitud ja on läbi kukkunud.
Inglise keelest tõlkinud Tiiu Hallap
Mary Midgley, Towards a more humane view of the beasts? Rmt-s: The Environment in Question: Ethics and Global Issues. Ed. by D. E. Cooper and J. A. Palmer. New York, London: Routledge, 1992. Lk 28-36.
Lisa kommentaar