Olen tähele panema hakanud, et mu kõrvalmaja naabrid joovad praegusel suvisel ajal pea igal õhtul hoovis. Tihti lisaks päeval, mõnikord ka hommikul. Tundub olevat oma kolmekümnendate lõpus, neljakümnendate alguses seltskond, pered, kes veedavad vaba aega pudelite taga tiksudes. Tihti mitu korda päevas, mõnetunniste pausidega. Sageli jääb mulje, et nii lõuna- kui õhtusöök värskes õhus lähevad üle pikemaks peoks. Mõnigi kord poole ööni. Nad on minu aknast vaadates kuuri taga – ma ei näe neid eriti, aga ma kuulen neid. Eriti, kuna kuumalaine tõttu hoian akent ööd ja päevad lahti. Nende hääled on juba mulle tuttavad, samuti pidude rütm. Paratamatult ja tahtmatult olen nende eluga kursis. Kuulen valjemini välja öeldud või karjutud repliike. Süveneb tunne, et nende aias joojate kaudu paotub mulle uks maailma, kuhu ma muidu ei satuks.
12. juuli kl 23:44
Tilin, mida teeb mööda aeda keksleva lapse käes olev lelu. „Issi, issi, issiii!“ –
„Tule, ma valan sulle limonaadi! Kuule, Teet, anna mulle see õlu! Ei, see!“
13. juuli kl 21:49
„Kuidas inimesed üldse tänapäeval hakkama saavad, kui enamus on juba debiilikud. DEBIILIKUD!“
14. juuli kl 20:34
„Üks asi, millest inimesed üldse aru ei saa, on see vihakõne. Kui sa kõigepealt püstitad probleemi ja siis kutsud üles kedagi hävitama – vaat see on vihakõne! See, kui sa kedagi sõimad ja mõnitad – seda võib! Seda ei või keegi keelata!“ (Sõna võtab eelmise õhtu debiilikutevastane.)
15. juuli kl 00:15
„Ma mõtlen, et mis ilatsemine käib praegu, et me ei räägi rahvuslusest… Mida kuradit nagu! Punavanakesed… Punavanakesed, igal pool! Kui oleks minu teha, ma ei lubaks ametis olla meie praegusel siseministril. Tead, kes ta vanaisa oli? Tead, kuidas see kommunist Venemaal surma sai?“ – „Ma ei tea… Lasti maha?“ – „Ei! See oleks olnud aadlimehe surm. Peksti surnuks ülekuulamisel!“ (Hääle järgi otsustades on külas vanem mees, küllap kellegi isa.)
15. juuli kl 22:54
„Oi, tereee! Tšau, bambiino!“ (Naabreid tervitab uus külaline, purupurjus naine). „Ma olen tavaline Eesti naine!“
16. juuli kl 17:59
Minu sünnipäev, ühtlasi soolaleivapidu, läbi käib umbes kakskümmend külalist. Avastan, et just siis, kui tahan sõpradele tutvustada oma uut atraktsiooni – aias pidevalt joovaid naabreid –, on seal vaikus.
17. juuli kl 23:58
Järgmisel õhtul on olukord muutunud. „Kui mina vahepeal ära kustusin, see ei tähenda… See ei tähenda… See ei tähenda, et mina ei oleks normaalne inimene!“
18. juuli kl 03:07
Pärast mõnetunnist pausi ja vaikselt peaparandamisega alustamist on tegevus aias taas täies hoos. „Teate, kes on nahkhiirte parve juht? Eesnahk!“ Talle sekundeerib teine anekdoodivestja: „Aga teate, mis on prostituutide põhiline töömure? Tee, mis sa teed, lõpuks läheb ikka kõik persse!““ – „Höhhöhöhhhööö.“
18. juuli kl 11:43
Seltskonnaga aias liitub venekeelne pidutseja: „Mis teil siin on? Sünnipäev? Mul on ka sünnipäev!“ Edasi kostab joobnud juttu nii eesti kui vene keeles. Alkohol ühendab, liidab ja integreerib.
19. juuli kl 16:02
„Saad aru, tegele temaga nagu oma lapsega, aga ta pole laps, ta on mu MEEEEEES!“ (Järgneb naise lohutamatu nuuksumine.)
20. juuli kl 02:04
„Saad aru, ta ei arvesta minu… minu vajadustega!“ (Purjus meesnaaber teisele.)
20. juuli kl 22:10
Keegi nüüdseks kümme päeva jutti pidutsenud naabritest: „Kurat, kümnest joon siin juba, enam ei jaksa. Ma lähen magama, raisk. Õhtul näeme!“
22. juuli kl 14:01
Jõudnud oma väikselt Peipsiääre-Lõuna-Eesti tripilt tagasi, ei ole mulle just suureks üllatuseks, et naabrite pidu kestab ikka edasi. Kaks nädalat pea igapäevast joomingut on kindlasti täis saanud. Ma ei tea, kas asi on selles, et olen vahepeal neli päeva maaelu vaikusega harjunud, või ongi naiste kilked ja meeste jauramine vahepeal valjenenud.
30. juuli kl 21:44
Mu naabritel oli eile sõnasepast külaline, kes muidu oli vist vait suures osas, aga ajavahemikus kl 00.30–04.00 ilmestas meeleolu oma ootamatute, nappide, aga ülivaljude sõnavõttudega: „Võtame!“, „Lööme kokku!“ ja „Lits, raisk!“. Ma olen öösel vist 10 x selle pärast üles ärganud. Ühtlasi kutsuti kolm korda politsei. Politseinikud rääkisid nagu lastega: saate ju aru, et kui alkoholi tarbida, siis hääled valjenevad, äkki siirdute hoopis tuppa… Eriti räme möla kostis pärast üht politseiväljakutset kella 3 paiku öösel: „Kes see kurat helistas, mille eest, näkkupanemine, raisk…“
31. juuli kl 08:59
Naabrid teevad ettevalmistusi uueks peoks, pudelid kõlisevad. Mingid naised räägivad, kuulsin sõna „karjäär“.
31. juuli kl 17:58
Väga tüüpiline: eile õhtul, kui mul endal külalised käisid, valitses naabrite juures vaikus. Seevastu täna sumisetakse juba varahommikust õues. Praeguseks on paras hoog sees.
4. august kl 11:56
„Nad on kirjaoskamatud! On-on! Tüüpiline neeger on kirjaoskamatu! Saad aru, nad ei oska MIDAGI!“
„Käisin pühapäeval seal arsti juures, seal… EMO-s. Öeldakse: „Kõigile visiiditasu!“ Mis kuradi visiiditasu!“ (juba valjema häälega)
Selle taustamüraks on kuskilt natuke kaugemalt kostev, rohkemate osavõtjatega uus äsja alanud pidu. Miks mu naabrid ei võiks olla lihtsalt Kalamaja hipsterid?
4. august kl 15:00
„Misasja? Koerad võivad kusta, mina ei või?“
„Ma räägin teile ühe hea loo 90ndatest. Enne Mäod…“
Forte.
4. august kl 16:04
„Ära nii kanget tee, nagu enne tegid. Sa panid pool-pool.“
„Ära hakka!“ (lapsele; ka lapsed on siin pidudel alati poole ööni integreeritud)
4. august kl 18:34
Aga arvake nüüd, mis mu naabrid praegu teevad?
11. august kl 19:48
„Emme, emme, EMMEE!!!“
„Emme tahab praegu juua.“
13. august kl 22:53
Naabrid arutlevad kohtumise üle ühise tuttavaga: „Ma vaatasin, et lamab seal, mingi, vabšee bomž vana, tema tõstab pea, ütleb: „Mina olen, Siim, ära ei tundnud või!““
19. august kl 19:22
Ühislaulmine.
Stseen tänasest lipuheiskamisest Kalamajas (mu isa nägi). Noorem ja vanem mees tõmbavad tuikudes lippu vardasse, ise lauldes: „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu…“
- august kl 13:13
Naabrid muidugi jätkavad riigipühal oma varsti kaks kuud kestnud tähistamist. Perepidu, hetkel huilgavad koos emad ja lapsed.
20. august kl 13:50
Ma ei tea, kas võime inimeste hääli üldiselt kergesti ära tunda ja meelde jätta on just õnnistus. Kuulen, et naabritel on külas seesama madala ja kandva häälega mees, kes siin kuu aega tagasi öösel „Võtame!“, „Lööme kokku!“ ja „Libu, raisk!“ röökis. Praegu sööb ta koos naabrimehega burksi ja arutleb teemal, et tänapäeval solvutakse jube kergesti.
22. august kl 18:18
„Ma ei tea, kui palju oleks vaja hääli, et president astuks homme tagasi.“
22. august kl 18:25
Naabrite aias muljetab madala häälega „Võtame!“-mees Ühislaulmisest.
„Tõnis Mägi… Mis sa ise ei saa aru, kuhu sa esinema lähed? Ostad auto ja ei tea, mis margiga sõidad? Ütleb, et piinlik on. Äkki ta oli ainus, kellele raha ei makstud? Aga, noh, äkki tuleb välja, kuhu see raha läks? Türaaa… Kui palju kulutatakse siin pagulaste peale? Palju neid Eestis on, ah? Kaks tuhat? Aga kui palju lapsetoetus on?“
22. august kl 18:34
„Tuleb kõik need neegrid ja muidusööjad maha tappa, aga kui Venemaaga tülli läheks, siis oleks perses… Venemaa on nii suur, raisk. Venelastega peab kokku hoidma.“
Hüppab järsku uuele teemale: „Nüüd saab jälle kino, metsatulekahju raisk…“
Arutatakse välispoliitikat ja päevasündmusi.
22. august kl 18:37
Naabrid meenutavad hoovis: „Mul kolleeg oli elektriposti otsas. Jumala täis. Elektriposti otsas…“
28. august kl 18:19
Oksendamise imiteerimise heli.
Naer selle peale.
Klaasi kõlksumine.
Kiljed.
Naabrid, sest vist viimaseid sooje õhtuid.
1. september kl 23:58
Vist viimane soe suveöö.
Naabrid on üle tüki aja aktiveerunud, käib eriti rahvarikas ja elav pidu.
„Höhhöhöhhhöööö!“
„Türa, ma vihkan mehi!“
(Öeldud rämeda meeshääle poolt.)
8. september kl 00:16
Naabrite jutust kostavad sõnad nagu „soorollid“ ja üks naine teatab kergelt kriiskava hääle ja pehme keelega: „Ma ei pane dekolteega minikleiti!“
8. september kl 00:52
„Kui sa täis jääd, hakkad rääkima oma oraalist ja anaalist…“ (meeshääl)
„Ma räägin ainult, et ma kolmekesi…“ (naishääl)
„Tsssss….!“ (sugu tuvastamata)
Ühinen mõttes kolmanda naabriga.
8. september kl 00:59
„Aga vanad mehed ongi toredamad!“ (purjus naisnaaber aiast)
8. september kl 01:04
Jah, mu naabrid on puhkusel ehitajad, nagu juba varem aimanud olin. „Kurat, enne olid tsemendikotid 50 kilo, polnud nagu asigi (järgneb detailne kirjeldus sellest, mis ehituse etapis ja mida nende tsemendikottidega peale hakati), nüüd on 25 kilo ja mõtled, et, raisk, raske!“ Kahe mehe hääled on kained ja asjalikud.
9. september, kl 12:39
Lisa kommentaar