Inimeste igapäevase eluga ühes rütmis tiirleb märkamatult kaasa ka harjumuspärane tarbetute asjade elutsükkel: kasutute asjade tootmine, ostmine ning lõppetapis prügiks muutumine. Raiskamine, mis kasutab ressursse ning reostab ja saastab elukeskkonda, on meie jaoks muutunud niivõrd iseenesestmõistetavaks, et sellele ei pööratagi enam liigset tähelepanu. Ühtlasi arvatakse looduses toimuva kohta enamasti ilma pikemalt juurdlemata, et kõik toimib sarnaselt Tolkieni fantaasiamaailmaga, kus head, säästlikud loodusjõud on vastandatud raiskavale ja reostavale kurjade orkide ja pahalaste armeele (analoogia tööstusrevolutsioonijärgse inimühiskonnaga).
Darwini loodusliku valiku teooria järgi peakski evolutsiooni käigus kaduma kõik vähemalgi määral ebavajalikud tunnused ning igas järgnevas põlvkonnas peaksid oma geene levitama vaid kõige kohasemad isendid. Looduslik valik kahtlemata toimibki pidevalt, kuid samaaegselt töötab ka palju riukalikum ning ettearvamatum suguline valik. Loodusliku valiku käigus saavad eelise kiiremad, tugevamad, osavamad isendid, teravamad kihvad ja võimsamad lihased, samal ajal suguline valik oleks nagu loodusepoolne nali: sigimiseelise võivad saada igasugused erinevad kehkenpüksid ning võitluses on kasutusel kirevad värvid, kummalised hääled ning hiiglaslikud sabad ja sarved.
Charles Darwinile endale oli suguline valik ääretult vastukarva, oma sõnade järgi läks tal paabulinnu saba nähes iga kord süda pahaks. Sugulise valiku alla liigitas ta tunnused, mida loodusliku valiku abil seletada ei saanud, kuna neid ei olnud ellujäämiseks mitte mingil määral vaja. Hiljem arendas sugulise valiku teooriat edasi Inglise statistik ja evolutsioonibioloog Ronald Fisher, kelle hüpoteesi järgi suguline valik kiirendab mingi kindla ornamendi eelistust, kuna nii vastav ornament kui ka selle kandja valimine emaste poolt suurenevad üheaegselt positiivse tagasiside tõttu.
Pealtnäha tarbetutele sugulistele ornamentidele suutis eesmärgi leida alles Amotz Zahavi 1970. aastatel.[1] Tema kuluka signaliseerimise printsiip (Handicap principle) seletab ornamentide olemasolu sellega, et kuna need peavad olema loomadele mingil moel kulukad, siis suuremaid ja uhkemaid ornamente saavad endale lubada ainult parema kvaliteediga isased. Isased saavad läbi laulu, ilusate sulgede või suurte sarvede endale võimaluse oma kvaliteeti reklaamida ning emastel on võimalik lihtsamalt otsustada, kes on parimad isased.
Mis võiksid olla konkreetsemalt need omadused, mis oleksid emaste jaoks olulised ja mida seega isased võiksid enda puhul rõhutada? Mis võiks olla see kulu, mida isased niisuguse reklaami eest maksma peavad? Suured sarved nõuavad nii palju ressurssi kui ka suurt looma, kes neid kanda jõuaks. Kõva hääle tegemine on samuti linnu või looma suurusest sõltuv. Isase paabulinnu hiiglaslikku saba on väga tüütu kaasa lohistada ning selleks, et samal ajal õnnestuks endale süüa leida ja ka kiskjate eest pääseda, on vaja olla üsna osav ja kiire. Isase lehtlalinnu lehtla ehitamine ja dekoreerimine näitab nii ressursside hankimise oskust kui ka ehitus- ja ilumeelt.
Väga huvitava teooriana on veel välja pakutud, et nii lindude laul kui ka värvikirev sulestik võiksid signaliseerida omaniku oksüdatiivse stressi vähesust.[2] Oksüdatiivne stress tekib olukorras, kus vabu radikaale moodustub rohkem, kui keha antioksüdantsed süsteemid suudavad kahjutustada. Vabu radikaale tekib pidevalt ka tavapärases elutegevuses, kuid eriti ohtralt tekib neid immuunvastuse käigus ja organismi puhastamisel mürkidest. Vastupanuvõime haigustekitajatele ja mürgistele ühenditele on pärilik, seega tasub emastel eelistada isaseid, kelle sugulised ornamendid reklaamivad oksüdatiivse stressi vähesust. Von Schantz ja tema kolleegid pakkusid välja, et sellisteks oksüdatiivsele stressile tundlikeks ornamentideks võiksid olla nii lindude karotenoide sisaldavad kollased ja punased suled, kukkede palju hüaluroonhapet sisaldav hari ning isaste laululindude laul. Nüüdseks on seda põnevat teooriat palju uuritud, kuid ühtset seisukohta selle paikapidavuse kohta veel pole.
Looduses kohati esinevat pillavat raiskamist illustreerib ka osa liikide ükskõikne suhtumine oma järeltulijatesse. Korallid, putukad, bakterid ja taimed toodavad järglasi meeletult suurtes kogustes ning nende edasine käekäik ei lähe hoolimatutele vanematele kõige vähemalgi määral korda. Sedalaadi raiskav strateegia on ökoloogide poolt sildistatud r-strateegiaks ja selle vastandiks on alalhoidlikud, pikalt elavad, vähe järglasi saavad K-strateegid, kes samas ka oma järglaste eest usinalt hoolitsevad. Need tähed tulenevad teooriat selgitavast matemaatilisest võrrandist,[3] kus r tähistab populatsiooni maksimaalset kasvukiirust ja K keskkonna kandevõimet. R-strateegid sobivad hästi kiiresti muutuvasse või täielikult hõivamata ökoloogiliste nišidega keskkonda, kus võimalikult kiire paljunemine annab eelise. K-strateegid aga on edukad tihedasti asustatud, oma kandevõime piiril olevas keskkonnas, kus väheste järglaste eest hästi hoolitsemine ja neile selle kaudu konkurentsieelise andmine on võidukas strateegia. K-strateegide heaks näiteks peetakse elevanti ja inimest. Uuemal ajal on seda teooriat edasi arendatud üldisemaks elukäigu teooriaks, mille järgi peaksid kiire või aeglase elutempoga koos käima ka erinevad käitumuslikud ja immuunsüsteemiga seotud iseärasused.
Irooniline on muidugi, et K-strateegide hiilgavaks näiteks peetav inimliik on oma spermatosoidide tootmisel kõike muud kui kokkuhoidlik. Inimese ühes seemnepurskes on kümneid miljoneid seemnerakke, samas kui munaraku viljastab lõpuks vaid üks neist. Milleks on vajalik selline tohutu üleküllus? See küsimus on praegu oluline ka seetõttu, et meeste seemnerakkude hulk ja kvaliteet on hakanud vähenema. Reynaud ja tema kolleegid arvavad, et põhiliseks vastuseks võiks olla, et väikese sihtmärgi (munaraku) otsimiseks spermide juhusliku liikumise abil on vajalik alustuseks väga suur otsijate hulk, eriti juhul, kui seda tuleb teha mingi kindla aja jooksul.[4] Teel munarakuni läheb suur hulk sperme kaotsi, seda osalt ka inimeste morfoloogia tõttu, nimelt näiteks erinevalt emastest rottidest puudub naistel viljastumisjärgselt väljakujunev vaginaalne kork, mis takistaks sperma suguteedest väljavoolamist. Praegusel hetkel on siiski veel teadmata, miks spermide kontsentratsiooni langus milliliitris 100 miljoni pealt 20 miljoni peale inimestel viljatust peaks põhjustama.
Inimeste seemnerakkude suurt hulka saab seletada ka isastevahelise spermakonkurentsi abil.[5] Primaatide uurimisel on leitud, et isaste testiste ja peenise suurus sõltub liigi sotsiaalsest struktuurist. Gorillade puhul omab üks isastest emaste haaremit ning valvab, et ükski teine isane ei pääseks tema emaseid viljastama. Samal ajal on gorillade testised kehasuurusega võrreldes üsna väikesed. Šimpansite puhul elavad isased ja emased suurte rühmadena koos ning emastel on kombeks kopuleeruda lühikese aja jooksul mitme isasega. Kehasuuruse suhtes on šimpansite testised suurtest primaatidest suurimad, gorilla omadest 15 korda suuremad. Inimene jääb oma testiste suurusega – ning sellest võiks järeldada, et ka sotsiaalse struktuuriga – kuhugi gorillade ja šimpansite vahepeale.
Munade suurus on oluline ka mõningate teiste liikide jaoks. 1950. aastatel avastas Konrad Lorenz, et linnud eelistavad võimaluse korral haududa enda munadele sarnaseid, kuid nendest suuremaid mune. Seda supernormaalseks stiimuliks nimetatud nähtust uuris põhjalikult edasi Niko Tinbergen, kes leidis, et lindudele meeldib ka see, kui munade märgised on suuremad ning kontrastsemad kui nende oma originaalmunadel. Katsete käigus erinevate munadega nägi Tinbergen koos tudengitega korduvalt, kuidas linnud üritasid meeleheitlikult ning tagajärjetult haududa hiiglaslikke kunstmune, mille otsast nad nende ebaloomuliku suuruse tõttu lihtsalt maha libisesid.[6]
Supernormaalse stiimuli uurimise eest said 1983. aastal Ig Nobeli auhinna entomoloogid Darryl Gwynne ja David Rentz, kuna leidsid mardika, kes eelistab kopuleeruda oma liigi emast meenutava, kuid sellest märgatavalt suurema pruuni õllepudeliga.[7] Professor Darryl Gwynne’i selgituste järgi armus mardikas Julodimorpha bakewelli õllepudelisse nii jäägitult, et ei olnud nõus vabatahtlikult lahkuma ning suri kuuma Austraalia päikese käes pudeliga kopuleerudes.
Peale eelmainitud Austraaliast pärit mardika oskavad paljud teisedki loomariigi esindajad hedonistlikult alkoholi nautida. Mitmed marjatoidulised linnud, näiteks siidisabad, punarinnad ning rästad, võivad sügiseti tihtipeale purjuspäi ringi lennata. Purjutamise allikaks on käärinud marjades sisalduv alkohol. Linnud valmistuvad rasva kogudes rändamiseks, lennates marju otsides põõsalt põõsale, samas kui nende tasakaal muutub alkoholi tõttu järjest viletsamaks. Purjus linnud lendavad madalamalt kui tavaliselt ning ei suuda eriti edukalt mööduda teel leiduvatest takistustest. Aeg-ajalt on neid nähtud isegi puude otsast alla kukkumas.[8]
Ka mesilased võivad käärinud nektarit tarbides purju jääda ja lennates õnnetusi põhjustada. Purjus mummid ei leia oma koduteed, lendavad vastu puid või kukuvad lihtsalt maha. Osas mesitarudest pole säärane käitumine lubatud ning purjutavaid putukaid võib koju jõudes ees oodata karm karistus, neid ei lasta tarru sisse või lausa rünnatakse.[9] Ennasthävitav käitumine alkoholi liigtarbimise tagajärjel on kahtlemata raiskav ja ebakohane, kuid looduslik valik pole osanud meid selle biokeemilise lõksu eest paraku kaitsta.
Alkoholi liigtarbinud mesilastest hullem saatus ootab tihtilugu ees toiduvaese aasta linnupoegi. Paljudel linnuliikidel, näiteks musträstal, kalakotkal, valgel ja mustal toonekurel, on kombeks muneda niivõrd palju mune, et kõikide tibude üleskasvatamine õnnestub ainult erakordselt soodsal aastal. Vähem poegi saada oleks sellise ülisoodsa ressursirohke aasta võimaluste raiskamine. Viletsamatel aastatel toimub pesakonna reduktsioon, mis seisneb selles, et kõige väiksemad ja nõrgemad tibud kas surevad nälga või tapetakse õdede-vendade või vanemate poolt.
Musta ja valge toonekure pojad on leebed ning oma õvesid ei surma, selle töö teevad ära kurevanemad, kes üleliigse poja üle pesaääre nügivad.[10] Ühelt poolt tundub see suure raiskamisena, kuna poega on juba omajagu ressursse investeeritud. Evolutsioon on aga halastamatult oma Exceli tabelis kulud ja tulud kokku löönud ning jõudnud järeldusele, et suurenenud tõenäosus ülejäänud pojad suureks ja eluvõimeliseks kasvatada kaalub üles infantitsiidi traagilise hinna.
Kui optimeeritud on järglaste arv inimestel? Selge on see, et sugurakkude tasemel toodetakse järglasi ülehulgal. Isegi munarakke küpseb naise fertiilse eluea jooksul ligikaudu 500. Seda ei saa ometi pidada raiskamiseks, vaid mõistlikuks riskide maandamiseks. Oleks äärmiselt ettevaatamatu küpsetada elu jooksul vaid mõned munarakud ja loota, et just nende valmimise hetkel on olemas raku viljastamiseks sobiv isane ning tingimused järglase üles kasvatamiseks. Riskitasemest oleneb ka see, mitu last on mõistlik elu jooksul saada. Vaid sadakond aastat tagasi oli väikelaste suremus äärmiselt kõrge ning lapsi tuli sünnitada ülehulgal. Pered, kus sündis kaheksa või kümme last, olid suhteliselt tavaline nähtus. Kui neist kaks-kolm täiskasvanuikka jõudis, oli hästi läinud.
Tänapäeva maailmas on hügieeni ja meditsiini kõrge tase viinud väikelaste suremuse niivõrd madalaks, et tõenäosus ellu jääda ja suureks kasvada on väga suur. Sellistes tingimustes oleks just suure pere loomine üksikisiku seisukohalt raiskamine. Kõigel on looduses oma hind, ning suure arvu laste eest tuleb tasuda nii tervise kui rahaliste ressurssidega, lühendades nii enda potentsiaalset eluiga ja elukvaliteeti. Mida suuremad on aga elukeskkonnas valitsevad riskid ja oht surma saada, seda mõistlikum on varakult sigima hakata ja kiiresti võimalikult palju järglasi saada, enne kui vikatimees uksele koputab.
Heaks näiteks sellisest olukorrast on Tasmaania kukkurkuradid, kellel esinev haigus, nakkuslik nahavähk, on täiskasvanud isendite suremuse viinud ligikaudu sajale protsendile juba teiseks-kolmandaks eluaastaks, seega peagi pärast suguküpsuse saavutamist. Nende suguküpseks saamise iga on selle tulemusena nihkunud järjest varasemaks, ning võimalikult palju organismi ressursse suunatakse sigimisse.[11] Kui surm varitseb iga nurga taga, on tervisesse ja pikka eluikka investeerimine raiskamine.
Meie turvaline ja ressursirohke elukeskkond on muutmas inimesi aga vastupidiselt kukkurkuraditele üha äärmuslikumateks K-strateegideks, kellel tasub investeerida pigem enda tervisesse ja pikaealisusse kui järglastesse. Evolutsiooni seisukohalt ebaloomulikult soodsad tingimused ellujäämiseks koos vahenditega sündimuse kontrollimiseks võivad viia meie lastesaamissoovi lõpuks nii madalale, et meie arvukus hakkab langema. Lühemas plaanis võib see isegi hea olla, kuna inimesi on praegu tõepoolest kohati rohkemgi, kui keskkond kanda jõuab. Pikemas plaanis on see aga probleem, millega ühiskondlikul tasemel tegeleda tuleb.
Eesti on selle koha pealt teiste arenenud riikidega võrreldes suurt ettenägelikkust üles näidanud, luues maailma mastaabis enneolematult soodsad tingimused laste kasvatamiseks. Peretoetused, tasuta lasteaiad ja tervishoid ning vanemahüvitis muudavad järglastesse investeerimise indiviidi seisukohalt vähem oluliselt kulukaks ja raiskavaks strateegiaks. Evolutsiooni poolt kaasa antud elukäigu optimeerimise „arvuti“ meie kehas võtab kõik sellised faktorid arvesse ning teeb geenide edasiandmise tõenäosust maksimeerivad otsused. On kahtlemata ideaalne, kui need otsused langevad kokku ka inimgrupi heaolu maksimeerivate otsustega.
Kasude ja kahjude hindamine ühiskonna või liigi seisukohalt on evolutsioonibioloogias aga üldiselt teema, millele väga palju tõsist tähelepanu ei pöörata. Indiviidi huvid on alati bioloogiliselt relevantsemad kui grupi huvid. Grupi heaolu ülimaks seadvad strateegiad ei jää evolutsiooni käigus püsima, kuna need on liiga haavatavad isekate petturite poolt. Koostöö tegemine üldise heaolu nimel on indiviidi seisukohalt sageli raiskamine. Kui kõik teised koostööd teevad ja üldist heaolu arendavad, siis võib pettur oma kasusid maksimeerides nautida üldist heaolu ning selle arendamisse mitte panustada. Ühisesse heaolusse panustamine enda heaolu arvelt on selgelt raiskamine.
Koostöö saab looduses toimida vaid juhul, kui see on indiviidile kasulikum kui selle mittetegemine. Puhast altruismi seega bioloogiliselt esineda ei saa. Nagu Totu ja tema võlukepi saamise loos, tuleb iga heateo tagant otsida isikliku kasu pikki kõrvu. Annetajad parandavad oma reputatsiooni. Kangelased suurendavad oma potentsiaalset reproduktiivset edukust. Oma laste eest ennast ohvriks toojad parandavad oma geenide tõenäosust järgmistesse põlvkondadesse jõuda. Puhas altruism on loodusliku valiku seisukohalt raiskamine ja sellist käitumist põhjustavad geenid on väljasuremisele määratud.
Loodusest leiab aga ka olukordi, kus koostöö tegemise ja isekuse kasulikkuse balanss on väga piiripealne, ning sellistes olukordades näemegi tihtipeale omakasupüüdlike petturite esiletõusu. Üheks näiteks on pealtnäha harmoonilised ühiselulised putukad, nagu mesilased või sipelgad, kus töölised on pühendunud sigimisvõimelise kuninganna eest hoolitsemisele ning ise järeltulijate saamisest loobunud. See tohutu ohverdus pole bioloogilises mõttes raiskamine, kuna sigimissüsteemi eripära tõttu on töölised oma õdedega geneetilises mõttes lähemalt sugulased kui oma lastega, ning õdede (kuningannade) eest hoolitsemine on neile tulusam kui laste eest hoolitsemine.
Siiski leidub töölissipelgaid, kes reeglitest üle astuvad ja sigida üritavad. Et selliseid pettureid vahele võtta, on välja kujunenud sipelgate „kombluspolitsei“. Sigimisahvatluste rajale kaldunud töölissipelgat on võimalik ära tunda spetsiifiliste süsivesikute kaudu, mida eritatakse tema kutiikuli pinnale.[12] Sigiv sipelgas lõhnab teistmoodi, ning tema armsad õed suudavad seda lõhna kergesti ära tunda. Iseka paljunemissoovi hinnaks on teiste töölissipelgate rünnak, mis sageli on fataalse lõpuga.
Kui juba harmoonilistes sipelgapesades tuleb koostöö säilitamiseks politseid rakendada, siis kuidas on lugu pealtnäha veelgi harmoonilisemas koosluses – hulk-rakse organismi kehas? Iga meie keharakk on loobunud oma individuaalsetest ambitsioonidest ning pühendunud ihu ja hingega suuremale eesmärgile – hulkrakse organismi kui terviku edukusele. Ka selles koostöös on selgeid isetuse märke, kuigi kõik meie keharakud on omavahel väga lähedalt suguluses.
Väikseid erinevusi DNA mutatsioonide tasemel esineb aga igas keharakus. Miks peaksid valged verelibled end parasiidi vastu võideldes ohverdama? Miks peaks iga maksarakk, närvirakk, naharakk loobuma oma isiklikest ambitsioonidest pere luua ja oma geneetilist eripära edasi anda? Nende seisukohalt võib just koostöö lühemas plaanis osutuda raiskamiseks.
Hoolimata sellest, et suur geneetiline sarnasus hulkrakse organismi iga individuaalse raku vahel teeb koostöö üldiselt mõistlikuks strateegiaks, ei pääse me siingi mööda isekatest petturitest. See on bioloogiline paratamatus. Mis on aga selle paratamatuse tulemuseks? Üksikute rakkude ja rakuliinide paljunemine, mis ei allu organismi kesksele kontrollile, on tänapäeva inimkonna üks suurimaid tervisemuresid – see on vähk. Pole ime, et vähi tekkele viivad enamasti mutatsioonid rakkude DNA-s – just mutatsioonide tõttu on konkreetne rakk ülejäänud rakkudest geneetiliselt erinev ning koostöö tegemine muutub tema jaoks vähem kasulikuks strateegiaks.
Tegelikult võib öelda, et vähi alged on meis kõigis kogu aeg olemas. Oportunistlikke õnneproovijaid tekib meie miljardite rakkude hulgas iga päev, kuid meie kehasisene politsei ehk immuunrakud saavad neile üldjuhul väga kiiresti jälile. Sarnaselt ahvatlustele järele andnud töölissipelgatele on ka iseka paljunemise teele asunud rakkude pinnal spetsiifilised markerid, mille kaudu neid on võimalik ära tunda.
Meie immuunsüsteem on selle koha pealt väga tõhus ning suudab igapäevaselt eemaldada tuhandeid ja tuhandeid pettureid. Ei ole ime, et viimastel aastatel on vähiravis tõhusaima meetodina esile kerkinud immuunteraapiad,[13] mis rakendavad vähirakkude kontrolli alla saamiseks keha enda füsioloogilisi mehhanisme. Meie saame enda kehasisest politseid aidata nii palju, et eksponeerime ennast võimalikult vähe mutatsioone tekitavatele teguritele nagu suitsetamine, ülekaal või reostus. Mida paremas teineteisemõistmises meie miljardid keharakud omavahel on, seda kasulikum on see terviklikule organismile ehk meile endale.
Raiskamine on bioloogilisest vaatepunktist nähtus, millele tuleb alati seletus leida. Sugulise valiku raames aset leidva raiskamise puhul on mindud mõnevõrra kergemat teed, andes sellele utilitaarse seletuse – raiskamine on signaaliks olemasolevate ressursside hulga ja kvaliteedi kohta. Inimühiskond on sellise raiskamise suhtes väga haavatav, eriti praegusel ajajärgul, kus meil on jõukust ja ressursse rohkem kui kunagi varem. Suguline valik paneb meid seda vara pillavalt ekspluateerima, ja tulemuseks on keskkonda koormav ületarbimine.
Raiskamine väljaspool sugulise valiku raamistikku on aga vesi loodusliku valiku veskile. Raiskavate, geenide edasiandmise seisukohalt mitteoptimaalsete tunnuste väljarookimine ongi loodusliku valiku põhitöö. Kuna aga keskkond on pidevas muutumises, võib ühes olukorras mõistlik strateegia osutuda teises olukorras raiskamiseks, olgu näiteks siis poegade arv kurepesas, suguküpsuse saavutamise vanus kukkurkuradil, toodetud spermide arv mehekehas või otsus teha koostööd sipelgakoloonias. Raiskamine ei ole bioloogilises mõttes midagi, millele saaks anda absoluutse definitsiooni ja väärtuse. Meie organismi ülesandeks on tabada ära hetkeolukorras optimaalne strateegia, mis võimaldaks olemasolevaid ressursse kõige mõistlikumalt tarbida. Nii tagame enda geenidele võimalikult pika eluea läbi evolutsiooni käänuliste radade, alates esimesest elusorganismist, mis sirutas ürgookeanis oma tillukesi makromolekulikombitsaid, kuni ettenägematult kauge tulevikumaailmani.
[1] A. Zahavi, Mate Selection – a Selection for a Handicap. Journal of Theoretical Biology, 1975, kd 53, nr 1, lk 205–214.
[2] T. von Schantz jt, Good Genes, Oxidative Stress and Condition-dependent Sexual Signals. Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences, 1999, 266 (1414), lk 1–12.
[3] E. R. Pianka, On r and K Selection. American Naturalist, 1970, kd 104, nr 940, lk 592–597.
[4] K. Reynaud jt, Why So Many Sperm Cells? Communicative & Integrative Biology, 2015, kd 8, nr 3, lk e1017156.
[5] A. P. Møller, Ejaculate Quality, Testes Size and Sperm Competition in Primates. Journal of Human Evolution, 1988, kd 17, nr 5, lk 479–488.
[6] N. Tinbergen, Loomade käitumine. Tlk R. Ling. Tallinn, 1978.
[7] D. T. Gwynne, D. C. F. Rentz, Beetles on the Bottle: Male Buprestids Mistake Stubbies for Females (Coleoptera). Australian Journal of Entomology, 1983, kd 22, nr 1, lk 79–80.
[8] A. N. Farzan, Drunk Birds Are Causing Havoc in a Minnesota Town. Police Say They’ll Sober up Soon. https://www.washingtonpost.com/news/morning-mix/wp/2018/10/04/.
[9] One Over the Ape. The Guardian, 13.12. 2001.
[10] P. Zieliński, Brood Reduction and Parental Infanticide – Are the White Stork Ciconia ciconia and the Black Stork C. nigra Exceptional? Acta Ornithologica, 2002, kd 37, nr 2, lk 113–119.
[11] S. Lachish, H. McCallum, M. Jones, Demography, Disease and the Devil: Life-History Changes in a Disease-Affected Population of Tasmanian Devils (Sarcophilus harrisii). Journal of Animal Ecology, 2009, kd 78, nr 2, lk 427–436.
[12] A. A. Smith, B. Hoelldobler, J. Liebig, Cuticular Hydrocarbons Reliably Identify Cheaters and Allow Enforcement of Altruism in a Social Insect. Current Biology, 2009, kd 19, nr 1, lk 78–81.
[13] S. J. Oiseth, M. S. Aziz, Cancer Immunotherapy: a Brief Review of the History, Possibilities, and Challenges Ahead. Journal of Cancer Metastasis and Treatment, 2017, kd 3, nr 10, lk 250–261.
Lisa kommentaar