Tõelise riigireformi vajalikkusest
1762. aastal kirjutas Jean-Jacques Rousseau: „Inimene sünnib vabana ja siiski on ta kõikjal ahelais“.[1] Vaatamata mitme sajandi pikkustele edusammudele ei ole me veel jõudnud poliitilise vabaduseni – olla valitseja ja valitsetav kordamööda.[2] Kaasaegne läänelik, ka Eesti poliitiline süsteem – esindusdemokraatia – ei ole kooskõlas demokraatia ideaaliga, mis seda pakuks: rahval, kelle käes peaks olema võim, on tänapäeval vaid õigus see loovutada ja üksnes haruharva võtta vastu poliitilisi otsuseid referendumitel.[3] Valitsemise, olgu täidesaatva, seadusandliku või kohtuvõimu juurde pääsevad vaid vähesed, enamasti need, kellel on kas jõukam päritolu või rikaste toetus. Seetõttu on tegemist oligarhiaga („väheste valitsusega“), parimal juhul aristokraatiaga („parimate valitsusega“), mitte aga demokraatiaga („lihtrahva valitsusega“).[4]
See on väheste võim paljude üle, kus dēmos’ele on jäetud vaid sümboolne roll valida oma oligarhe parteikandidaatide seast, kes moodustavad parimal juhul 0,04% rahvastikust[5] ning on allutatud parteidistsipliinile, mis korreleerub rikaste huvidega ja rahalise toetusega erakondadele. Mõned väidaksid ehk isegi, et enamik praegustest Riigikogu erakondadest on, kui kasutada Noam Chomsky väljendit, „ühe ja sama äripartei eri fraktsioonid“,[6] mis teineteisest sisuliselt kuigivõrd ei erine (näiteks 2015. aastal oli Eesti erakondade ideoloogiline vahemaa 10-pallilisel vasak-parem-skaalal 1 pall).[7] Või nagu on kirjutanud Hannah Arendt: „Igivana eristus valitseja ja valitsetavate vahel, mida sooviti revolutsioonide abil vabariigi loomisega kaotada, on end taas maksma pannud; taas kord ei lubata rahvast avalikku sfääri ning valitsuse tegevus on muutunud väheste privileegiks.“[8] Niisiis demokraatiat ei saa praegu isegi mitte „uuendada“ – see on vaja alles rajada.
Esindusdemokraatia eelkirjeldatud loomust loodeti mõni aeg tagasi muuta visiooniga demokraatlikust erakonnast – sellisest, mis põhineks lihtliikmete võimul, arutelul ja ühisel otsuselangetamisel.[9] Selle asemel realiseerus „oligarhia raudne reegel“: parteides nagu kõikides organisatsioonides kujunes välja selge hierarhiline vahekord juhtiva ja suunava eliidi ning juhitavate ja suunatavate lihtliikmete vahel.
Miks nii läheb? Sest 1) seda nõuab valimiskonkurents, mis sunnib parteisid omaks võtma „rünnakrühma“ taktika – vaja on tegutseda kiiresti ja külmavereliselt ning pikkadeks aruteludeks pole lihtsalt aega; 2) erimeelsused, mis kaasnevad võimalike arutelude, ümberhinnangute jms-ga partei tasandil, lähevad üle ebastabiilsuseks parlamendi ja valitsuse tasandil,[10] 3) mida jõulisemad ja kontrollitumad on erakonna sõnumid, kandidaadid ja juhtide autoriteet, seda lihtsam on pälvida rahva soosingut.[11] Viimast punkti toetab Eesti kogemus, kus kaks tugevaimat erakonda on juba pikka aega olnud Kesk- ja Reformierakond, mis on ühtlasi ühed ebademokraatlikumad parteid iseseisvuse taastanud Eesti ajaloos.[12]
Kaasajal ringi vaadates me näeme, mis on olnud esindusdemokraatia hind – rahvas on taandatud lapse või orja rolli,[13] kelle saatuseks on vaid olla valitsetud ja mitte kunagi end ise valitseda. Esindusdemokraatias saavad tavainimesed kõigest pakkuda välja ideid ja suuniseid võimutsevale eliidile (või eliidile, millel on võimuletuleku potentsiaali) ning loota, et nendega arvestataks. See on patrooni ja kliendi suhe, mis annab nüsitud lahendusi, ja needki heidetakse kõrvale kohe, kui nad valimisvõitluses enam konkurentsieelist ei paku. Erandiks on ühiskonna kõrgemad majanduslikud kihid, kes on ühtaegu nii parteide kliendid kui ka patroonid – kliendid oma huvis teatud poliitika vastu, patroonid rahalise toetuse poolest. Raha on tarvis kampaaniaks, kampaaniat lihtrahva häälteks.[14]
Vastuhakku sellisele korrale näeme kahel rindel: esiteks nende seas, kes on tunnistanud endale jäetud ühiskondliku rolli mõttetust ning tõmbunud poliitikast eemale nii huvitatuse kui ka tegeliku osaluse mõttes (heitunud Eesti); teiseks nende seas, keda kutsume „populistideks“ ja nende järgijateks. Viimased on aga pigem demagoogilis-autoritaarsed sireenid, kes ei paku mitte demokraatiat, vaid uut oligarhide klassi.[15] Need kaks on välised sümptomid, mis peegeldavad midagi sügavamat – et olemasolev poliitiline süsteem ei rahulda valijaskonna üha suurema osa huve ja vajadusi ning et olemasolevad jõud on rahvast võõrandunud.[16] Niisiis senine kord ei saa jääda püsima: me kas liigume lähemale tõelisele demokraatiale või lepime sellega, et rahvas valib repressiivsema oligarhide kihi või koguni türanni, et senisest eliidist lahti saada.[17]
Aeg-ajalt tõusevad esile jõud, mis nõuavad riigireformi, ent jätavad küsimused praeguse „demokraatia“ nõrkusest käsitlemata, tõstes sageli kilbile hoopis vahendid, kuidas seda veelgi nõrgestada. Miks käib pidevalt jutt uutest liidritest? Jäetakse mulje, nagu rahva roll demokraatias seisnekski oligarhide tegevuse pealtvaatamises ja võimaluses vahel mõnele neist öelda „Me tahame, et sina oleksid meie juht“ ning seejärel „eemale tõmbuda ja olla taas vaid publikuks“.[18] Vaba rahvas aga ei peaks otsima endale juhti, vaid mooduseid end ise valitseda![19] Niisiis on viimane aeg tõeliseks riigireformiks, mis tegeleks kõige olulisema küsimusega meie ühiskonnas – kuidas muuta riik demokraatlikumaks? Selle piirjooned püüangi siin esitada, jättes küll ka palju lünki ühiskondliku arutelu täita.
Demokraatia ja politeia: reformi üldised põhimõtted
Montesquieu ja Rousseau järgi pole kaasaegse esindusdemokraatia juured üldsegi mitte „demokraatia hällis“ Vana-Ateena linnriigis, vaid hoopis germaani hõimude kuningate ja aadli kokkuleppes võimu jagada, ajendiks rahvastiku liigne hajutatus, mis tegi raskeks rahvakoosolekuid pidada.[20] „Esindajate idee tekkis alles hiljuti. Me pärisime ta feodaalvalitsuselt – sellelt ülekohtuselt ja absurdselt valitsemisvormilt, kus inimsugu on alla käinud ja häbisse sattunud.“[21] See oli sobing, et luua päritav oligarhia ja monarhia – esimese institutsiooniks oli parlament, teise jaoks valitsus –, jättes samal ajal võimust täielikult kõrvale lihtrahva (pärisorjad). Viimaste sajandite revolutsioonidega on seda korraldust aga reformitud, muutes nii oligarhid (parlamendi) kui ka monarhi (presidendi) valitavaks hääletuse teel.[22] Ehkki see on kindlasti demokraatlikum variant, on sellel endiselt vähe pistmist rahva võimuga, sest hääletamise teel valimine on omane oligarhiale, mitte demokraatiale.[23]
Tuletame meelde, mida kujutab endast tegelik demokraatia. David Held ja Anne Lill on kirjeldanud,[24] kui ulatuslik oli Vana-Ateena riigikorralduses rahva võim, ning toonud välja selle kolm keskset institutsiooni: rahvakoosolek (ekklēsia), 500 nõukogu (boulē) ja keskmiselt 500 liikmega rahvakohus (dikastērion). Rahvakoosolek oli ülim võimuorgan, millel oli nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim ja mis tuli kokku vähemalt 40 korda aastas, kvoorumiks 6000 kodanikku. Nõukogu kogunes iga päev, valmistas rahvakoosoleku jaoks ette päevakorra ja eelnõusid ning täitis teatavat täidesaatvat rolli.[25] Kohus nii mõistis õigust kui ka viis karistused täide.[26] Nõukogu liikmed valiti loosi teel Ateena füülidest, mille vahel oli jagatud kontroll juhtivkomitee üle (50 inimest), mille koosseis vahetus iga kuu, juhtivkomitee juht kogunisti iga päev.[27]
Kui suur oli tegelikult rahva roll võimu (olgu täidesaatva, seadusandliku või kohtuvõimu) teostamisel[28] ning kui kaugele mindi, et tagada tõepoolest kõigi kodanike võrdne võimalus valitseda ja vältida võimu koondumist, tuleb hästi välja Aristotelese „Poliitika“ 6. raamatust,[29] mille vastavad lõigud siin pea täies ulatuses esitan (nummerdus on minult): „selline ongi demokraatia valitsemise lähtealus: 1) kõikide ametivõimude valimine kõikide poolt; 2) valitsevad kõik kõikide seast, igaüks igaüht kordamööda; 3) ametnikud määratakse loosiga – kas kõik või need ametid, milles ei vajata kogemust ja erioskust; 4) ükski amet ei eelda varanduslikku tsensust või siis väga vähesel määral; 5) sama isik ei pea üht ametit kunagi kaks korda või peab väga harva – vähesed erandid seonduvad sõjapidamisega; 6) kas kõik ametid või need, mis võimalik, on lühiajalised,[30] 7) õigust mõistavad kõik kõigi seast valitud ja kõikide asjade üle…; 8) rahvakoosolekul on ülemvõim kõikide või tähtsamate asjade üle; 9) ühelgi ametkonnal pole ülemvõimu mingis asjas või kui on, siis väga vähestes…; 10) … tasu maksmine kõige eest: rahvakoosolekul, kohtupidamisel, ametites osalemise eest…;[31] 11) … ametitest ei tohi ükski kesta alatiselt, kui aga mõni oligi jäänud muistse riigipöörde tagajärjel, siis tuleb sellelt mõjuvõim ära võtta ja muuta liisuvõtmise teel valitavaks.“
Seda korraldust saab kritiseerida, näiteks et see 1) sobiks ainult väikeriikidele, kus rahva niivõrd otsene osalus riigi valitsemisel on võimalik, 2) viiks paratamatult enneolematu ebastabiilsuseni nii valitsejate järjepidevusetuse kui ka oskamatuse tõttu, mida ükski riik ei suudaks välja kanda; 3) võib manduda „enamuse türanniaks“. Samas on sel häid külgi: 1) kuna otsuseid langetavad need, kes ise teavad enda muresid kõige lähemalt ning peavad omaenda lahenduste järgi elama, siis oleksid need niihästi paremad,[32] esinduslikumad kui ka legitiimsemad, 2) osalus poliitikas toetab iga kodaniku arengut, kuna ta on motiveeritud end täiendama lisateadmiste ja -oskustega; 3) see aitaks kaasa inimeste õiglustundele (õiglus kui põhimõte „võrdseid peab kohtlema võrdselt, ebavõrdseid ebavõrdselt“ – demokraatia põhineb kodanike võrdsusel, järelikult ei ole oligarhide olemasolu õiglane), 4) suurendaks inimeste huvi ühiskonnaasjade vastu, 5) tugevdaks ühtekuuluvustunnet oma riigi ja rahvaga, kuna tajutakse, et riik kuulub tõepoolest neile, ja 6) kahandaks ohtu kalduda kõrvale ühishüvest, kuna paljusid on raskem ära osta kui väheseid.[33]
Vastuargumendid on õigustatud ning tuleb leida mingi teostatav tasakaal stabiilsuse ja demokraatlikkuse vahel, mis järgiks õigusriigi põhimõtteid – tuleb leida kesktee. Selleks on politeia – paljude võim, mida Aristoteles iseloomustas ideaalse riigikorraldusena, mille elemendid (oligarhia ja demokraatia) on niivõrd hästi segunenud, et puhtalt peale vaadates pole võimalik määratleda, kummaga on tegu.[34] Aristokraatiast erineb politeia selle poolest, et on ikkagi paljude, mitte väheste võim; demokraatiast aga sellega, et tunnistatakse vajadust anda teatud poliitilised funktsioonid ja ametikohad „parimatele“. Rahva võim peab siin olema kas suurem kui eliidil („parimatel“ ja rikastel) või igatahes mitte väiksem.
Sellist korraldust vaatlen nüüd lähemalt meie riigi seitsme peamise poliitilise institutsiooni näitel: riigikogu, valitsus, kohtud, riiklik haldusaparaat, president ja kohalik omavalitsus. Igaühe puhul on aga üks läbiv teema – „parimad“ vähesed peavad jagama võimu rahvaga. Kuigi ilmselt jääb nii mõnigi tahk siin kahe silma vahele, peaks visandatud mudel olema kooskõlas politeia põhimõttega – oligarhilise struktuuri kõrvale luuakse demokraatlik ning need tasakaalustavad teineteist piisavalt, et mõlema poole huvid oleksid esindatud. Alustame poliitilisest tasandist, mis jääb igale inimesele kõige lähemale.
Kohalik omavalitsus
Kui on üldse mõni tasand, kus demokraatia saaks veel tänapäevalgi õitseda oma täies ilus, on selleks kohalik omavalitsus, sest see on ainus, kus demokraatia kõige olulisem institutsioon – rahvakoosolek – oleks teostatav. Kõik argumendid, miks see tänapäeval ei peaks toimima – liiga suur rahvaarv ja elanikkonna hajaasustus, ebapiisav kogukondlik ühtekuuluvus, arutatavate küsimuste keerukus –, kaotavad siin oma jõu (vähemalt väikeriikides nagu Eesti). Meie kohalikud omavalitsused on keskmiselt Vana-Ateena kodanike arvust kümme korda väiksema elanike arvuga; teemad ja inimesed on kohalikele kas või tavapärasest elust tuttavad ega nõua seetõttu erilisi lisapingutusi. Ülejäänud takistused on kõrvaldanud transpordi-, kommunikatsiooni- jm tehnoloogia areng.
Niisiis olekski kohalike omavalitsuste, olgu need vallad või linnad, peamine otsuselangetamise areen rahvakoosolek, mis koguneks vastavalt vajadusele, ent soovitavalt vähemalt kord kuus omavalitsuse keskusesse. Sellest saaksid osa võtta kõik kohalikud elanikud alates võimalikult varasest east. Miinimumkvoorum võiks olla 10% osalusõiguslikust elanikkonnast, nagu see enam-vähem kehtis Vana-Ateenas. Sel institutsioonil oleks õigus võtta vastu nii otsuseid kui ka üldakte, algatada arutelusid ja eelnõusid osaliste jaoks oluliste küsimuste üle ja teha kõike muud, mis oli traditsioonilise rahvakoosoleku pädevuses. Osalemine rahvakoosolekul oleks kodanikele juriidiline õigus ja moraalne kohustus (olla vaba).
Rahvakoosolekute vahelisel ajal tegutseks eelmainitud boulē (valla- või linnanõukogu), asendades praegust vallavolikogu ja -valitsust, ning selle seaduspärase toimimise järele valvaksid rahvakoosoleku poolt valitud eksperdid. Nõukogu peab oma koosseisult järgima eelpool nimetatud demokraatlikke põhimõtteid: liikmed peavad olema liisuga valitud, täitma oma positsiooni ainult lühikest aega (näiteks üks aasta), koosseisult mitte korduma (v.a väga väikeste omavalitsuste puhul) ning austama rahvakoosoleku ülimust. Ainult kõige spetsiifilisemaid oskusi nõudvad ametikohad tuleks täita hääletusega, näiteks audiitorite ja õiguskontrolöride nõukogud, mis tegeleksid vastavalt majandusliku ja õigusliku järelevalvega. Mingi osa vallanõukogu liikmetest võidaks ka endiselt valida hääletamise teel, ent mitte rohkem kui pool – muidu kahaneks rahva panus ja süsteem kalduks liialt oligarhia, parimal juhul aristokraatia suunas.
Sellise ideega kohalikust rahvavalitsusest on varem välja tulnud näiteks John Stuart Mill, väites, et see „toob inimesed välja isikliku ning perekondliku enesekesksuse kitsast ringist ning harjutab neid aru saama ühistest huvidest ning hoolitsema ühiste asjade eest“.[35] See tekitab harjumused, mis on vajalikud vabaduseks ja vooruseks. Siin poleks ka midagi revolutsioonilist, sest see tähendaks mingil määral sama olukorra taastamist, mis valitses Eesti kohalikus omavalitsuses aastatel 1919–1934.[36] Kes aga kardab võimalikku „enamuse türanniat“, võib rahulikult hingata: see oht oleks maandatud, sest reeglid, mis panevad paika kohaliku valitsemise korra ja iga inimese õigused, poleks kohalikud, vaid riiklikud/põhiseaduslikud, nagu ka nende kaitse.
Riiklik tasand
Riiklikku tasandit demokratiseerida on raskem, sest nii suurt rahvakoosolekut, kus osaleks terve kodanikkond, ei suudaks isegi Eesti-sugune väikeriik hallata (rääkimata sellistest takistustest nagu küsimuste spetsiifilisus ja keerukus). Seetõttu tuleb loota, et piisab, kui olemasolevate oligarhiliste kõrvale tekitataks võimalikult palju demokraatlikke institutsioone. Nende loomine aga ei tähenda eemaldumist senisest parimast praktikast (näiteks hea õigusloome ja normitehnika eeskiri, kaasamise hea tava jne), vaid just lisatagatist, et neid järgitaks.
Riigikogu ja rahvakogu. Kui rahvas tahab tagasi võtta võimu, mille ta iga nelja aasta tagant loovutab, tuleb peafookus suunata riigikogule, „legitimatsiooniketi“ kõige tähtsamale lülile. See on pisut nagu boulē, mis on võtnud endale ka rahvakoosoleku pädevused. Praegu on see seadusandlik kogu, mille koosseis valitakse parteide kandidaatide nimekirjast hääletamise teel, välistades isegi teoreetilise võimaluse, et sinna võiks kunagi pääseda 99,96% rahvast, ja riivates niiviisi võrdsusel põhineva vabaduse põhimõtet. Niisiis on tegemist suure oligarhilise organiga, mille moodustavad väiksemad oligarhilised organisatsioonid ja mille puhul (kui kasutada Henn Kääriku kirjeldust) „deemose käes on võim valida domineerivate oligarhiate vahel. Teisiti öeldult – deemose käes on suveräänne võim osaleda tema jaoks kahjulike domineerimissuhete taastootmise protsessis“.[37]
Sellel on oma plussid ja miinused. Ühest küljest annab see rahvale võimaluse väljendada eelistusi oma valitsejate osas. See tagab stabiilsuse ja järjepidevuse tänu korduvatele nimedele ja püsivatele ideoloogiatele – on rühm „professionaalseid poliitikuid“, kes „teavad, kuidas asjad käivad“. Lisaks on võimalik, et rahvas suudab tõepoolest läbi näha vääridealiseeriva kampaanialoori ning valida ametisse just need „parimad“, kes sinna sobivad. Teisalt, nagu mainitud, välistab selline asjade korraldus pea täielikult enamuse jaoks võimaluse kunagi end ise valitseda (üks vabaduse tingimusi) ning sunnib neid valima inimeste vahel, kes esitavad väga piiratud ideoloogilist programmi, on suhteliselt kergesti mõjutatavad rikaste erihuvidest (läbi parteiannetuste) ning kipuvad kiiresti manduma ja rahvast võõranduma.
Riigikogu oligarhilisust jm probleeme saaks leevendada, kui luua teine koda, mille liikmed valitaks lühikeseks ja kordumatuks ametiajaks loosiga.[38] Kas see kannaks nime Rahvakogu nagu 2013. aasta üritus, Riiginõukogu nagu Pätsi ajal või midagi muud, ei ole oluline – peaasi on, et igal, ka kõige halvemates tingimustes elaval kodanikul oleks võimalik riigitüüri ja poliitika kui ühisasjade korraldamise juurde pääseda (loos võrdsustab ju kõik). Seejuures on kummaline, et mõni meie parempoolsetest on hoopis esitanud idee luua teine koda „parimatele“,[39] kuigi praeguses parlamendis on puudu just lihtrahvast, mitte eliidist. Ei piisa aga ainult teise parlamendikoja loomisest – sellele on vaja anda ka sügavam sisu, et see ei muutuks parteide mängukanniks, teovõimetuks või täiesti kasutuks organiks.
Rahvakogu funktsioonid: mõned võimalused. Laias laastus on neli võimalikku seadusandlikku funktsiooni, mida üks parlament saab täita: 1) anda nõu neile poliitilistele organitele, millel on tegelik seadusandlik võim; 2) mõne teise organi algatatud eelnõu kas vastu võtta või tagasi lükata; 3) neid eelnõusid ka muuta ning 4) ise algatada. Küsimus on niisiis selles, kas rahvakogu oleks riigikoguga võrdne või sellest nõrgem (riigikogu enda võimupädevuste kärpimist ma veel võimalikuks ei pea). Kombinatsioon kolmest viimasest funktsioonist tähendaks kõige võimsamat teist koda, ainult esimene aga isegi mitte kummitemplit.
Vastuväitena rahvakogu võimupädevuse laiendamiseele kujutlen ma ohtu, et otsustamine aeglustub ja parlamendi päevakord kuhjub üle. Kas sellel kartusel on faktilist alust, vajaks teaduslikumat tõestamist. Kui riigikogu saab oma sisendi erakondadelt, siis rahvakogu peaks kindlasti saama oma sisendi (ka) otse rahvalt ja otsustama, mida võtta menetlusse ja mida mitte – rahvakogu liikmed paneksid neid algatusi ilmselt väiksema tõenäosusega kalevi alla kui riigikogulased. Rahvakogu heakskiidu saanuna läheks algatus edasi riigikokku – kus seda oleks juba raskem avalikult kõrvale lükata. Rahvakogule võiks jääda ka eelnõude algatamise õigus.
Mida aga ette võtta muude funktsioonidega, mis on parlamendile usaldatud? Kas valitsus peaks vastutama ka rahvakogu ees? Kas on vaja ka rahvakogu heakskiitu riiklikult oluliste ametikohtade täitmisel? Üldjoontes oleksin ma kahe koja võrdsuse poolt. Kartes ebastabiilsust, jätaksin ma valitsuse umbusaldamise õiguse siiski vaid riigikogule, kuid valitsust ennast on võimalik seestpoolt demokraatlikumaks muuta.
Rahvakogu esinduslikkus, suurus ja valimise kord. On oluline, et kõigil kodanikel oleks võrdne võimalus rahvakokku pääseda. Samas peab see institutsioon representeerima rahvast selle tegelikus mitmekesisuses, mistõttu ei pruugi tavalisest loosist piisata – juhus võib jätta rahvakogust koos kindlate inimrühmadega välja ka ülimalt tähtsa teabe, huvid või vaated ning vähendada rahvakogu legitiimsust ja tulemuste kvaliteeti. Seetõttu vajab loosisüsteem täiendamist. Kindlasti on aga tarvis arvestada vähemalt järgmist kuut aspekti: 1) geograafia, st eristus keskuse ja ääremaa vahel, 2) sotsiaalmajanduslik klass, 3) rahvus, 4) sugu ja 5) vanus alates täiseast, 6) haridus alates põhiharidusest, ning igaüht neist vastavalt nende osakaalule rahvastikus või kodanikkonnas. Mis puutub rahvakogu ja üldiselt riigikogu suurusse, siis on raske anda soovitusi, kuid kindlasti ei tohiks parlamendiliikmete arv jääda alla 101.
Kas rahvakogu liikmesus peaks olema võimalus, mis põhineb inimese tahtel (ehk loosiga valitakse soovijate seast), või hoopis kodanikukohustus, mille täitmist nõutakse igaühelt (mistõttu loositakse esindajad kõigi osalusõiguslike hulgast)? Ja kas osalemise eeltingimuseks peaks olema varasem kogemus osalemisest näiteks KOV-tasandi rahvakoosolekul või nõukogus? Need on küsimused, mille puhul ma ei oska vastuseid pakkuda. Küll aga tasub meeles pidada, et suur osa elanikkonnast on juba ühiskonnast võõrandunud ning seetõttu võib märgatav hulk inimesi loobuda oma vabadusest ilma vähimagi süümepiinata. Pealegi võivad niiviisi jääda esindamata just nende huvid, kelle vajadused on kõige trööstitumalt rahuldamata.[40] Seetõttu tuleks kõigi välistavate piirangutega olla ettevaatlik.
Rahvakogu ohud. Kui luua selline uus institutsioon nagu rahvakogu, tasub valmistuda ka teatud raskusteks. Puudutan põgusalt kolme: eliidistumise (sh võõrandumise), ebateadliku ja ebamõistliku otsustamise ning seadusloome aeglustumise oht. Kuidas tagada, et rahva esinduslik valim ei muutuks ühel hetkel ebaesinduslikuks? Selle poole võib saadikuid kallutada riigikogulase suhteliselt kõrge (pea kolmekordne Eesti keskmine) palk; tekkiv distants enda ja oma esindusgrupi vahel; parteipoliitikute, aga ka näiteks (jõukate) huvigruppide katsed neid ära osta; inimese kalduvus pikaajaliste ja suurte võimuvolituste tingimustes korrumpeeruda jne.
Kõige lihtsam vahend nende ohtude vastu on juba süsteemi sisse kirjutatud – kui ametikohta täidetakse vaid lühikest aega (1 aasta), ei jõuaks need tegurid nii suurt mõju avaldada. Teiseks aitab saadikute sõltumatust säilitada see, kui otsuseid langetataks üldise arutelu, mitte parteiliini põhjal – parteijuhtkonda võib olla lihtsam ära osta kui 101-liikmelist kooslust, kes ei vastuta kellegi muu kui rahva ees. Tasu osas aga põrkuvad kaks vastandlikku ohtu: kui see on liiga kõrge, on esindajal kerge unustada tingimused, milles elab keskmine inimene, keda ta esindama peaks; kui see on liiga madal, suureneb oht, et lastakse ennast ära osta. See oht säilib aga igal juhul, seni kui ühiskonnas leidub nii rikkaid, kes teisi ära osta suudavad.
Selleks et rahvakogu liikmete otsused oleksid informeeritud, teadlikud ja mõistlikud, on vaja kolme tingimust: esiteks peab neil olema juurdepääs vajalikele andmetele ja teabele, sealjuures ekspertidele, kes neid nõustaksid; teiseks oleks neile vaja oma ametikohustustega kaasnevat tehnilist väljaõpet, mida saab läbi viia suvekuudel, kui parlament on puhkusel; kolmandaks on kõiki küsimusi vaja arutada võimalikult suures ringis, et kajastatud saaksid võimalikult paljud vaatenurgad. Kuna esindajate eesmärgiks ei ole võita (vastandumisega) hääli ja nad ei pea kinni pidama valimislubadustest, tähendaks see suuremat motivatsiooni leida teineteisega võimalikult suur ühisosa ja langetada otsuseid nii üksmeelselt kui võimalik.
Rahvahulga ratsionaalsusele võivad hukatuslikuks saada demagoogid. Selle vältimiseks on tarvis tõmmata rahvakogu ja kõigi teiste rahva valimi põhjal moodustatud kogude (nendest hiljem) ning professionaalsete poliitikute vahele selge piir. Näiteks ei tohiks olla riigikogu liikmete otsustada, kas nad saavad rahvakogu ees sõna võtta, ning kui nad ka seal esineksid, siis vaid enda komisjoni, mitte erakonna esindajana. Rahvakogu liige peab ennast distantseerima kõigist erakondadest, et esindada oma esindusgruppi, mitte mõnda kildkonda, kelle programm võib minna selle segmendiga vastuollu.
Kindlasti tooks rahvakogu kaasa otsuselangetamise ja seadusemenetlemise aja pikenemise. See ei pruugi aga alati olla oht, vaid võib juhtida meid hoopis leppedemokraatia poole, kus poliitikat määraksid konsensus ja kompromissid, mitte teerull. Rohkem aruteluaega võimaldab iga teemat vaagida võimalikult paljude nurkade alt, mistõttu on tõenäoline jõuda ka paremate otsusteni. Selline lahendus oleks meelepärane ka neile, kes propageerivad võimalikult vähest regulatsiooni – seadusemenetluse aja pikenedes väheneb ju vastuvõetavate regulatsioonide arv.
Valitsus ja tribunaat, ministeeriumid ja rahvanõukogud
Valitsuse reformimiseks on kaks moodust. Esiteks võtta pea üksüheselt üle mudel, mida kasutati Vana-Ateenas, kus valitsuse rolli etendas 500 nõukogu. Kui aga näib, et praegune riik on arenenud liiga keeruliseks (kas või bürokraatiamehhanismide tõttu), et sellist süsteemi välja kannatada (pealegi ei kõnele me praegu ju oligarhilise/aristokraatliku süsteemi asendamisest, vaid täiendamisest demokraatlike elementidega), siis pakun välja veidi lihtsama suuna. See koosneks kahest osast: „rahvatribuunidest“[41] ja rahvanõukogudest ministeeriumide sees. Esimesed valvaksid iga ministri töö järele ja neil oleks ainult õigus nende akte tõkestada. Rahvatribuune valiksid kas hääletuse või loosi teel[42] rahvakogu liikmed endi seast üheks aastaks ning nad jääksid endiselt rahvakogu liikmeteks. Nemad oleksid vahelüli rahvakogu ja valitsuse vahel ning tagaksid, et kui valitsus ka ei täida rahva tahet, siis vähemalt ei tegutse ta selle vastu.
Ministrite akte saab tõkestada vastava ministeeriumi rahvatribuun, valitsuse üldotsuseid tribunaat (rahvatribuunide nõukogu). Esimese puhul on vajaduse korral patiseisu murdjaks ministeeriumi rahvanõukogu, teise puhul vabariigi president. Kuna vabariigi valitsus peab oma otsuseid vastu võtma ühehäälselt (kõik poolt) või siis konsensuslikult (keegi pole vastu), siis peaks ka tribunaat toimima kas samal põhimõttel või väga kõrge kvoorumiga.
Ületamaks rahvatribuuni võimu piiratust, ent samas ka võimekust valitsuse tööd ummikusse ajada, tuleks luua iga ministeeriumi sees rahvanõukogud. Nende roll olekski teha ettepanekuid ministritele ja valitsusele, millist poliitikat ajada, ning vajaduse korral kas kinnitada või tagasi lükata rahvatribuuni veto, kui nii minister kui ka rahvatribuun on oma seisukohta põhjendanud. Nõukogudes võiksid istuda peamiselt need ühiskonnarühmad, keda vastava ministeeriumi poliitika enim mõjutab – haridus- ja teadusministeeriumis õpilased, õpetajad ja teadlased; maaeluministeeriumis näiteks väike- ja suurpõllumehed jne.
President kui ülemtribuun
Sellest institutsioonist pole vajadust nii põhjalikult rääkida, kuna tänapäeva parlamentaarses süsteemis täidab see oma rolli juba päris hästi – olla kõrgeim tribuun, kelle erinevus võrreldes eelkirjeldatutega seisneb selles, et ta ei vetosta mitte valitsuse otsuseid, vaid parlamendis vastu võetud seadusi (põhiseaduse alusel). Presidendi ametiga tõusevad aga esile järgmised küsimused: kas seda on üldse vaja ja kui on, siis kes kelle seast ja kuidas ta valib?
Kui näha presidendis isikut, kes rahva nimel takistab oligarhide omavoli, siis poleks teda enam tarvis – seda teeb rahvakogu. Kui tema ainus roll on juriidiline järelevalve vastuvõetud seaduste põhiseadusele vastavuse üle, võiks selle ameti anda õiguskantslerile. Kui aga näha presidendis jõudu, mis tasakaalustaks oligarhia (riigikogu ja vabariigi valitsuse) ning demokraatia (rahvakogu ja tribunaadi) omavahelisi vastuolusid ning oleks juhtivmängija poliitiliste patiseisude murdjana, saab selgeks, et sellise institutsiooni kaotamine oleks riskantne. President kutsuks kokku ja juhiks koos rahvakogu ja riigikogu esimeestega või vabariigi valitsuse ja tribunaadi esindajaga lepituskomiteed, mis koosneks võrdselt mõlema poole esindajatest ja püüaks leida kompromissi.[43] President ei esindaks sellisel juhul kedagi (või siis ainult sümboolselt riiki üldiselt), vaid toimiks ventiilina, et kahe poole vastasseis ei kasvaks ületamatuks kriisiks. Mingit seadusandlikku või täidesaatvat võimu tal aga olla ei tohi: „Targasti vaoshoitud tribunaat on hea põhikorra kindlaim tugi, ent niipea, kui ta vähimagi liigse jõuraasu omandab, pöörab ta kõik pea peale.“ [44]
Sellist rolli suudaks täita ainult inimene, keda usaldab nii rahvas kui ka eliit. Ta peab saama mõlema heakskiidu, seega tuleks ta leida hääletuse ja mitte loosiga. Seni on presidente valitud enamasti parteide kandidaatide seast, st need on välja käinud oligarhiad ning need on kinnitatud oligarhiate kokkuleppena, millest rahvas on kõrvale jäetud.[45] Samas ei muudaks seda pilti eriti ka presidendi otsevalimine – rahvale jääks vaid valida oligarhide kandidaatide vahel, kelle edu määraks (taas kord) suuresti nende kampaania(rahastus). Lisaks on õigus neil, kes väidavad, et nii väikse võimuga ametikoha täitjale nii üldrahvaliku mandaadi andmine suurendaks ohtu, et too oma volitusi „rahva nimel“ meelevaldselt laiendama hakkaks – „rahva isasid“ tunneb ajalugu liigagi palju. Niisiis peaks presidendi valimine jääma parlamendi kahele kojale.
Kohtud
Vana-Ateena demokraadid ei väsinud kordamast, kui oluline institutsioon on rahvakohus – 101- kuni 1001-liikmeline kogu, mille liikmed valiti liisuga ning kes olid nii õigusemõistjad kui ka otsuste täideviijad. Tol ajal polnud aga seadused saavutanud sellist kõikehõlmavust ja keerukust nagu tänapäeval, mistõttu on nüüd õigusemõistmisel tunduvalt enam vaja spetsialiste ja rahva roll on oluliselt väiksem. Sellegipoolest on see roll tähtis, et kohtusüsteem säilitaks oma legitiimsuse ning oleks kooskõlas tavainimese südametunnistuse ja õiglustundega. Siin oleksid lahenduseks (jällegi esindusliku loosi põhjal ja suhteliselt lühikeseks ajaks valitud) vandekohtud ja rahvakohtunikud, kes töötaksid paljude arutelu põhimõttel ja püüaksid jõuda üksmeelele õiglase lahendi osas.[46] Neid põhimõtteid rakendatakse Eestis mingil määral juba praegugi. Samas ei pruugi see abinõu olla piisav, et kaotada meie kohtusüsteemist „oligarhilised indulgentsid“ – olukord, kus nendele, kellel on raha, jääb ka
õigus.[47]
Haldusaparaat
See on riigiinstitutsioon, mis ühildub demokraatiaga kõige raskemini, nõudes oma ridade täitjatelt enim spetsiifilisi ekspertteadmisi; mida pole võimalik jätta ükskõik kellele; ning mis vajab isegi reformituna suhteliselt hierarhilist korraldust, et säilitada riigi tegevuse tõhusus. Sellegipoolest langetatakse ka siin riiklikult olulisi otsuseid juba vastu võetud seaduste ja muude regulatsioonide põhjal, mis peaksid ju samuti arvestama rahva arvamust. Pakun välja paar põhimõtet. Kõige üldisemalt tuleks rakendada võrgustikupõhise valitsetuse põhimõtteid, sh avalike hüviste loomist üheskoos huvigruppide, kohalike kogukondade ja tavakodanikega: „riigivõim [on] pigem koordineerija, eestvedaja, kaasaja, koostöö korraldaja, osapoolte kokkutooja, vajaduse korral ka nende vahenditega varustaja, teavitaja ja nõustaja.“[48] Haldusotsuseid peaks langetama koos inimestega, keda need kõige otsesemalt puudutavad (ehk nendega, kellele need on suunatud, kes neid ellu viivad ning keda need ka kaudselt mõjutavad), võimalikult lähedal sellele tasandile, kus probleemid tekkisid ja kus neid lahendama hakatakse (lähemuspõhimõte). Või nagu sõnastas oma detsentraliseerimispõhimõtte John Stuart Mill: „suurim võimalik võimu hajutamine, mille puhul veel säilib efektiivsus; kuid samas suurim võimalik informatsiooni tsentraliseerimine ning selle levitamine keskuse kaudu.“[49] Ka bürokraatia sisekorralduse puhul tuleb silmas pidada, et see poleks jäigalt ülalt alla hierarhiline ega muutuks tavaametnikule „raudpuuriks“ – ka avalikud teenistujad on inimesed, kes soovivad olla vabad.
Lõpetuseks
Kohalike omavalitsuste juhtimine nii, nagu see käis Vana-Ateena polises, parlamendi täiendamine esindusliku ja riigikoguga võrdse rahvakoguga, valitsusse rahvatribuunide ja ministeeriumidesse rahvanõukogude ning kohtutesse rahvakohtunike toomine, haldusaparaadi detsentraliseerimine ja tihedam sidumine selle tööst mõjutatud rühmadega, vabariigi presidendi muutmine ülemtribuuniks kui vahemeheks riigi oligarhiliste ja demokraatlike osade vahel – selles seisnekski kaasaegse politeia institutsionaalne olemus.
Nagu näha, oleksid kõik need muudatused risti vastupidised praeguste „riigireformijate“ taotlustele. Meie eesmärk pole tsentraliseerida, vaid detsentraliseerida; mitte koondada võimu, vaid seda hajutada ja tasakaalustada; mitte kärpida avaliku sektori olulisust, vaid seda tõsta; mitte võõrandada riiki keskmisest inimesest, vaid neid omavahel lähendada ja põimida. Samas on nendes ideedes vähe revolutsioonilist: need järgivad vana mõtteloo traditsiooni ning on täies kooskõlas näiteks Edmund Burke’i konservatiivse põhimõttega, et iga reform peaks olemasolevat süsteemi alal hoidma ja täiustama.[50] Just seda käesolev visand silmas peabki: institutsionaalne oligarhia säilib, ent seda täiendatakse demokraatlike elementidega.
Kulud, mida reform kaasa tooks, saaks arvatavasti katta isegi siis, kui rikaste jaoks tõsta tulumaksu vaid 1% võrra. Kindlasti on neidki, kelle meelest läheks tarvis ulatuslikumaid reforme, mis oleksid suuremas kooskõlas antiikdemokraatia (ehk päris demokraatia) ideaaliga. Samas ongi siin tegemist kõigest visandiga, mille edasise täiendamise korral pole välistatud, et demokraatlikud osised oligarhilised „ära söövad“.
Kuna säärased küsimused on reguleeritud kõrgeimal õiguslikul tasandil (põhiseadusega) ja leidub jõude, kellele nende lahendustesse muutuse toomine oleks olemuselt vastumeelne, tekitab visandi ellurakendamine muidugi raskusi. Kuid eks võttis ka ateenlastel aega, enne kui nad oma oligarhid ja türannid kukutasid. Tõenäoliselt ei piisa selleks ühest „avangardparteist“, vaid oleks vaja üldrahvalikku liikumist, mis survestaks kõiki erakondi. Demokraadina teen lõpetuseks veel ühe ettepaneku: et Eesti Vabariigi iga suurema poliitilise institutsiooni peahoone seinale graveeritaks maksiim „Kuni rahvas ennast ise ei valitse, teeme seda meie“ – selleks et me ei unustaks, et siinne nägemus politeia’st on vaid vaheetapp teel demokraatiani; et me ei laseks silmist oma tegelikku eesmärki ega jääks pidama poolel teel.
[1] J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust, ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 1998, lk 16.
[2] Aristoteles, Poliitika, VI.2.1317b14–17.
[3] K. L. Laane, Demokraatia ja parempoolsus – harmoonia või konflikt? Aristotelese jälgedes. Vikerkaar, 2018, nr 4/5, lk 80. Vt ka R. Michels, Political Parties: A Sociological Study of the Organizational Tendencies in Modern Democracies. New York, 1968, lk 74.
[4] Kui valitsemise juurde pääsemine sõltub isiku rikkusest ja tutvustest (enda mõju alla saadud inimeste arvust), on tegemist oligarhiaga, halvimal juhul ka türanniaga (Aristoteles, Poliitika, 1293a30–33) – see põhimõte on aga meie poliitilise süsteemi alustala, mis teostub valimistega.
[5] R. Kangur, Kandidaatide selekteerimine Eesti parlamendierakondades 1999–2003. Riigikogu Toimetised, 2004, nr 10, lk 105.
[6] N. Chomsky, Meedia ja võim. Propaganda silmapaistvad saavutused. Tlk P. Helenurm. Tallinn, 2006, lk 27.
[7] Info pärineb andmebaasist Manifesto Project (https://manifesto-project.wzb.eu/), teisendades nende vasak-parem-skaala väärtustega -100 (absoluutne vasakpoolsus) kuni 100 (täielik parempoolsus) 10-pallilisele skaalale.
[8] Tsiteeritud artiklist: H. F. Pitkin, Representation and Democracy: Uneasy Alliance. Scandinavian Political Studies, 2004, kd 27, nr 3, lk 340.
[9] Vt nt: F. Grimke, Parties – the Office They Fulfill in a Republic. Rmt-s: Perspectives on Political Parties: Classic Readings. Toim. S. E. Scarrow. New York, 2002.
[10] G. Rahat, R. Y. Hazan, Candidate Selection Methods: An Analytical Framework. Party Politics, 2001, kd 7, nr 3, lk 313–316. Nad tuvastasid, et parteide demokratiseerumisega nõrgenes parteidistsipliin ja konkurentsivõime, ahenes poliitikute ajaline silmapiir, mistõttu kannatas üldine poliitiline stabiilsus.
[11] Seda näeme hästi, kui vaatame, mis on juhtunud Eesti parteimaastikul vahemikus 2015–2018. Vastumeelsus senise oligarhia („kartelliparteide“) suhtes lennutas Riigikokku kaks uut erakonda: ühe väidetavalt enneolematult demokraatliku ja teise, mida iseloomustavat hierarhia jäikus, juhi(pere)kultus ja lahingumasinlikkus. See, et esimest, Vabaerakonda, on nüüd ees ootamas hääbumissurm, samas kui teine, EKRE, on tõusnud populaarsuselt kolmandaks parteiks, annab aimu meie poliitilisse süsteemi sisse ehitatud kalduvustest: mida demokraatlikum on erakond, seda nõrgem ta on. Kuni ei tule muutust institutsionaalses raamistikus, ei kao see tendents arvatavasti kunagi.
[12] R. Kangur, Kandidaatide selekteerimine Eesti parlamendierakondades 1999–2003, lk 108–109. Hiljem täiendas seda pilti „Ühtse Eesti suurkogu“ valimiskool.
[13] Aristoteles nimetas seda despootlikuks („isandlikuks“) ülimussuhteks vastandina poliitilisele veenmissuhtele – esimene tähistab isanda ja orja suhet, teine võrdsete ja vabade oma (Aristoteles, Poliitika, I.5.1254b1–3, I.7.1255b16–20).
[14] Nende vahel on Eestis päris tugev positiivne korrelatsioon. Näiteks kulutas Reformierakond eelmistel Riigikogu valimistel ca 28% kõigist valimiskulutustest ja võitis 30% parlamendikohtadest ning SDE 14,6% kõigist valimiskulutustest ja 15% kohtadest. Nende kahe erakonna puhul kordub sama muster igal valimisel; IRL kulutab reeglina tunduvalt enam, kui kohti saab, Keskerakond vastupidi. Andmed pärinevad veebilehtedelt erjk.ee ja valimised.ee.
[15] Dēmos + agōgos = lihtrahva juht. Ehk see on tegelane, kes suudab ära kasutada tavakodaniku rahulolematust, et teda endale meelepärases suunas kallutada ning võim enda kätte koondada. Demagoogi põhimõttelagedus ja hoolimatus seaduste suhtes olid tunnused, millega Aristoteles teda iseloomustas ning mille tõttu kaldus riik tema mõju all hukkuma või manduma türanniaks (Aristoteles, Poliitika, IV.4.1292a5–39, V.5.1304b20–22, V.6.1305b21–26). Kuigi põhjusi rahulolematuseks on rahval küll, on demagoogid nendele harva lahenduseks. Küll on nende edu hea näitaja probleemidest süsteemi toimimises. Vt ka Z. Enyedi, Paternalist Populism and Illiberal Elitism in Central Europe. Journal of Political Ideologies, 2016, kd 21, nr 1, lk 9–25.
[16] A. Kilp, Populismi demokraatlikud funktsioonid. Riigikogu Toimetised, 2015, nr 32, lk 78–79.
[17] Aristoteles kirjeldas, kuidas suur osa türanniatest kehtestatigi just seepärast, et lihtrahvas tahtis oma oligarhid kukutada. Selle asemel saadi aga tihti oligarhiline türannia (Poliitika, V.5.1304b20–22, V.6.1305b21–26). Õige riigikorraldus peab „säilima enda najal“, kuna „ükski riiki kuuluvatest koostisosadest ei sooviks mingit teist riigikorraldust“ (Aristoteles, Poliitika, IV.9.1294b35–39). Praegune „demokraatia pealtvaatajatele“ nähtavasti selline pole (vt ka N. Chomsky, Meedia ja võim, ptk „Demokraatia pealtvaatajatele“).
[18] N. Chomsky, Meedia ja võim, lk 16–17.
[19] „Suurte juhtide“ jaoks oli Vana-Ateena demokraatias killukohus, millega nad heideti polisest välja, kui oli kartus, et nende kätte koondunud võim ohustab demokraatiat.
[20] C. de Montesquieu, The Spirit of the Laws. Toim. A. Cohler jt. Cambridge, 1989, lk 160, 167.
[21] J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust, ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid, lk 132. Ta vihjab tolleaegsetele seisuslikele esinduskogudele, generaalstaatidele.
[22] Tõsi, sellel on omad variatsioonid vastavalt poliitilise süsteemi eripäradele (monarhia/vabariik, presidentalism/parlamentarism jne).
[23] Aristoteles, Poliitika, IV.9.1294b9–10.
[24] D. Held, Models of Democracy. 2nd Ed. Cambridge, 1996, lk 21–23; A. Lill, Saateks. Rmt-s: Aristoteles, Poliitika. Tlk A. Lill. Tartu, 2015, lk 372–375.
[25] D. Held, Models of Democracy, lk 21–22.
[26] S. Dixon, Democracy Past and Present – 2,500 Years on. Social Alternatives, 1993, kd 12, nr 2, lk 41–42.
[27] Tegevus nendes institutsioonides „tõstis keskmise Ateena kodaniku intellektuaalse taseme kaugelt üle ükskõik mis muust seni teada olevast inimmassist, olgu iidsest või kaasaegsest“ (J. S. Mill, The Democratic Citizen. Rmt-s: Political Thought. Toim. M. Rosen jt. Oxford, 1999, lk 99). Selle poliitilise süsteemi tugistruktuurideks olid aga ka orjanduskord ja patriarhaat, mis piirasid poliitiliste otsustajate ringi vaid vabade täisealiste meeskodanikega.
[28] Sealsamas, lk 21–22.
[29] Aristoteles, Poliitika, VI.2.1317b18–1318a3.
[30] Enamasti üks aasta.
[31] See tähendab, et makstakse tasu osalejatele, mitte et neilt endilt selle maksmist nõutaks. Eesmärk on lihtne: et osaleda saaksid ka vaesed, kes peaksid muidu selle aja kulutama leivateenimisele.
[32] „Suur hulk inimesi…, kuigi igaüks eraldi võibki olla asjatundjast halvem otsustaja, siis kõik üheskoos on [nad] paremad või mitte halvemad“. Aristoteles, Poliitika, III.11.1281a42, III.11.1282a16–18. See väide peab paika ka tänapäeval – näiteks on leidnud kinnitust, et crowdsourcing pakub üldjuhul paremaid „fakte, ennustusi ja nõu kui eksperdid“ (vt T. O’Reilly, Government as a Platform. Innovations: Technology, Governance, Globalization, 2011, kd 6, nr 1, lk 28).
[33] Aristoteles, Poliitika, III.15.1286a25–40.
[34] Sealsamas, IV.9.1294b14–41.
[35] J. S. Mill, Vabadusest. Tlk K. Tael. Tallinn, 1996, lk 208.
[36] E. Loone, Dedemokratiseerumine. Vikerkaar, 2015, nr 10/11.
[37] H. Käärik, Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria. Tartu, 2013, lk 188.
[38] Sarnasest ideest on kirjutanud ka nt: B. Hennig, The End of Politicians: Time for a Real Democracy. London, 2017. Tõsi, see abinõu mitte niivõrd ei asendaks esindamist, kuivõrd pakuks lisaks veel teise vormi. Hanna Pitkin (vt S. Dovi, Political Representation. Rmt-s: The Stanford Encyclopedia of Philosophy. https://stanford.io/2OjGaSg) on piiritlenud neli esindamisvormi: formaalne (esindajaid saab määrata ja tagasi kutsuda), sümboolne (puudub igasugune seos esindatavatega), kirjeldav (esindajad sarnanevad esindatavatega) ning sisuline (esindajad on esindatavate huvide edasikandjad). Esindamise ideaal peaks seisnema viimases, aga seda on kõige raskem saavutada. Loosiga esindajate valimine muudab esindajad esindatavatega sarnasemaks olemuselt (kirjeldavalt) ning seetõttu tõenäoliselt ka sisuliselt – kuna me oleme võimelised empaatiaks vaid nendega, kellega me oleme milleski sarnased või meil on midagi ühist (L. M. Sanders, Against Deliberation. Political Theory, 1997, kd 25, nr 3, lk 347–376, 361; Aristoteles, Nikomachose eetika, VIII.10–11.1161a25–b10), peaks selline esindajate ja esindatavate ühisosa suurendamine ka suurendama esindamise kvaliteeti.
[39] S. Kallas, Siim Kallas soovitab Eestile lordide koda. Eesti Ekspress, 24.09.2014.
[40] Need, kes vajaksid enda huvide kaitseks kõige enam riigi sekkumist, on samas ka need, kes on kõige väiksema tõenäosusega poliitiliselt aktiivsed. Vt nt S. Verba, Would the Dream of Political Equality Turn Out to Be a Nightmare?. Perspectives on Politics, 2003, kd 1, nr 4, lk 666–667, 671. Pealkirjas toodud küsimusele vastab ta eitavalt – poliitiline võrdsus kaalub nii oma plusside suuruselt kui ka nõrkuste väiksuselt igal juhul elitismi üles.
[41] Tõsi, tribunaat ei ole mitte Vana-Kreeka, vaid Rooma institutsioon ja täielikus demokraatias ei oleks teda vaja. Kuna aga eesmärgiks on rajada politeia ehk demokraatia ja oligarhia segavorm, tähendaks selle väljajätmine ilmselt liigset oligarhia võimu.
[42] Esimese kasuks räägib seekord see, et tegemist on tõepoolest ametiga, mis võib nõuda rohkem teadmisi antud valdkonnast, mistõttu ongi vaja valida „parimaid“.
[43] Umbes nagu on Euroopa Liidu seadusandliku tavamenetluse protseduuri viimases etapis.
[44] J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust, ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid, lk 167–168.
[45] Valimiskogu on seda suutnud tasakaalustada ainult piiratud määral.
[46] Sellise lahenduse e-versiooni kohta vt: D. Tapscott, A. Tapscott, Blockchain Revolution. New York, 2018, lk 220–221.
[47] Vt nt J. Vogelberg, Tööandjad püüavad üha rohkem kohtu kaudu töövaidluskomisjoni otsuseid põrmustada. Eesti Päevaleht, 05.07.2018.
[48] L. Kalev, G. Tammiste, Kuidas ületada uusliberalism valitsemises? Vikerkaar, 2018, nr 3, lk 93.
[49] J. S. Mill, Vabadusest, lk 215.
[50] E. Burke, Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist. Tlk T. Pakk. Tallinn, 2008, lk 92.
Lisa kommentaar