Vene kultuur Balti lähivälismaal

Ilmunud Vikerkaares 2017, nr 6

 …Vaikuses
ületame Čaksi tänava kollase tulega. Viis minutit on veel sõita. Peremees paneb raadio käima…
Pärast uudiseid küsin enda kõrval vaikivalt Imantsilt, kumba ta eelistab –
PC-d või Maci? Heas vene keeles vastab ta, et ta ei poolda enam ammu
sellist vastandamist, kuid ise töötab ainult Maciga.
„Lihtsalt meil pole agentuuris PC-sid…“ „…Ma lähen endise Rīgas Modese juures välja…“
„…Aga muuseas, kuidas venelased teevad… See tähendab…“, – ta tahab küsida midagi
PC-de kohta, aga ajab arvutid ja rahvused sassi ja takerdub…
„Huvitav,“ haarab ebamugavustundest kinni ees istuv tudeng:
„Ma olen ammu tähele pannud, et enda rahvuse nimi teises keeles
või aktsendiga kõlab alati kuidagi solvavalt, jah… Või ütled ise: mustlane,
ja ei ole enam seda sõnastiku neutraalsust, eks ju? Ja tšuktš on üldse…“
Ta jääb vait, oodates meie naeru… Vaikuses algab tuttav laul.
Kuid morni pätipoisi Tallinase tänavalt teeb rõõmsamaks vaid tohutu džiip,
mis kihutab hilisõhtul liiga kiiresti.¹

1. Eristamatuse terminid

Pärast 1991. aastat võib diskussioon etnilise identiteedi üle põhjustada piinlikke olukordi mitmel pool endises Nõukogude Liidus – paikades, kus ajalugu on keelte, kultuuride ja rahvuste vahelised suhted ümber korraldanud ja toob need mõnikord kokku silmast-silma vestlustesse piiratud ruumides – nagu epigraafis kirjeldatud džiip või seal kujutatud Riia linn. Oma provokatiivses kõnes pärast Krimmi annekteerimist kirjeldab Vladimir Putin toona juhtunut nii: „miljonid venelased läksid magama ühes riigis, ärkasid aga piiri taga, muutusid endistes nõukogude vabariikides üleöö vähemusrahvusteks“.² Selles ajaloomurrangus sündisid uued identiteedi- ja geograafiakategooriad. Käesoleva essee seisukohalt on nende seast kõige tähtsam „lähivälismaa“ – ближнее зарубежье –, vene termin, mida hakati rakendama endiste liiduvabariikide vööndile, mis ümbritseb Venemaa Föderatsiooni läänes, lõunas ja idas, ulatudes Baltimaadest Kesk-Aasiani, ning kus elavad siiani suured venelastest ja venekeelsetest inimestest koosnevad vähemused. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist leidsid need end uutest või uuenenud riikidest, kus kunagised liiduvabariikide nimirahvused olid saavutanud omaenda rahvusriigi õiguspäraste isandate staatuse.³ Venelaste ja vene kultuuri staatus lähivälismaal on sui generis – nad ei kuulu natsiooni ega ole diasporaa, nad pole integreerunud Vene „emamaa“ ühiskonda, kuid pole sellest ka täiesti lahutatud, nad pole küll päriselt ümberasujad, aga on sellegipoolest kuidagi kohatud. Siinne kirjutis vaatleb seda iseäralikku geograafilist olukorda Läti näitel.

See, mida elu neil territooriumidel venelaste jaoks tähendab, tuleb arvatavasti kõige selgemini ilmsiks neile lähiajaloos kättesaadaval olnud ametlikest identiteedikategooriatest. Siin pole koht, kus arutada Baltikumi nõukogudejärgse kodakondsuspoliitika kogu keerulist ajalugu. Ükskõik kuidas olukorda näha, on selge, et piirkonna vene elanikkonnad alluvad osaliselt omavahel kattuvatele ja iseäralikele ametlikele identiteedirežiimidele. Ühel pool on „kodakondsuseta isiku“ staatus, kategooria, mis leiutati elanike jaoks, kes olid uuel natsionaliseerivate riikide ajastul mingis mõttes vähem kui teretulnud. Kuid selle staatuse on ikkagi omaks võtnud muljetavaldav arv isikuid (viimase loenduse järgi 15% Läti elanikkonnast), keda ajendab kokkukuuluvustunne maaga, mida nad peavad oma koduks, aga samas ka tahtmatus või suutmatus naturaliseeruda.⁴ Teisel pool on kategooria „välismaal elavad kaasmaalased“, kellele Venemaa Föderatsioon pakub erilisi privileege seoses reisimise, arstiabi, haridusega jne. Vene seaduste järgi on sellised privileegid venelastel ja teistel etnilistel gruppidel, kes on ajalooliselt elutsenud Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Kuid tegelikult kaasmaalasteks kvalifitseerujate määratlemine on keeruline. Arvestades, et ennast uhkusega venelaseks pidav inimene võib väga hästi olla poolaka, juudi, osseedi ja ukrainlase lapselaps ning et päris suur hulk „etnilisi venelasi“ peab ennast ukrainlasteks ja osaleb võitluses separatistide vastu Donbassis, ei ole kaugeltki kerge otsustada, millised endised Nõukogude kodanikud on „tõelised“ etnilised venelased.

Vene seadusandjad on näinud aastaid vaeva, et seda kontseptuaalset pundart lahendada, ning jäänud viimaks pidama definitsiooni juurde, mille järgi sõltub „välismaal elava kaasmaalase“ staatus tahteavaldusest. Tuleb välja, et „kaasmaalased“ on isikud, kes on teinud „vaba valiku olla vaimselt, kultuuriliselt ja õiguslikult seotud Venemaa Föderatsiooniga“ – valiku, mida saab tõendada mitmesuguste „eneseidentifitseerimise aktidega“, nagu „professionaalne tegevus vene keele säilitamise alal … , vene kultuuri arendamine välismaal, … kaasmaalaste õiguste kaitsmine, … või muud tõendid kõnealuse isiku vabast valikust vaimse ja kultuurilise seotuse kasuks Venemaa Föderatsiooniga.“⁵ Ehk asja mõtet lühidalt kokku võttes: sotsiaalse kuuluvuse ja kollektiivse identiteedi küsimused lähivälismaal sõltuvad kultuurielust. Võime pöörduda essee algul tsiteeritud luuletuse poole ja küsida, kas venekeelsete luuletuste kirjutamine Riias teeb sinust automaatselt „venelase“ ehk „kaasmaalase välismaal“? Kas on võimalik kirjutada vene keeles, tegemata „vaba valikut“ olla vaimselt ja kultuuriliselt seotud Venemaa Föderatsiooniga? Kas tohib kirjutada vabavärsis? Kas tõsiasjal, et Artur Punte on segapäritolu russofoonne poeet, on siinkohal mingit kaalu?

Uue geograafilise olukorra võtmetermin „lähivälismaa“ peegeldab selle märgi all elatava elu kõhedat ebastabiilsust. Pandagu tähele, et termin peegeldab vaadet neile territooriumidele Venemaalt – vähesed Lätis (või muudes riikides, mille kohta venelased seda kasutavad) tarvitaksid seda põhiterminina oma geograafilise asukoha kirjeldamiseks. Kuid ekstraterritoriaalsete vene kultuuriprotsesside puhul on see termin igati kohane, sest kannab Vene imperiaalse pilgu jälgi. Selle vene vorm ближнее зарубежье ei kasuta lähedaste ruumisuhete kohta neutraalset sõna близкий, vaid vähem tavalist vormi ближний, mis tähendab ka „ligimest“ ja on tuttav piiblikäsust „armasta oma ligimest“. Lõpuks võib märkida ka termini oksümoorilist konstruktsiooni: see tähistab territooriumi, mis on ühtaegu „lähedal“ ja „rajatagune“ – niisiis sobiv asukoht inimestele, kes on niihästi kaas- kui ka välismaalased – või ehk mitte kumbki.

Paljude territooriumide seas, mida kirjeldatakse lähivälismaana, kehastub selline geograafiakontseptsioon iseäranis teravalt Lätis. Venemaa perspektiivist kuulub see kõige „lähemate“ ruumide hulka – territoriaalselt, ajalooliselt, keeleliselt, etniliselt, aga ka piiriüleste majanduslike, sotsiaalsete ja perekondlike sidemete seisukohalt. Venelased on elanud siin sajandeid ja moodustavad proportsionaalselt suurema osa elanikkonnast kui üheski teises nõukogudejärgses riigis peale Venemaa Föderatsiooni enese. Kuid muus suhtes on Läti üks kõige „välismaisemaid“ territooriume – Euroopa Liidu ja NATO liige, geograafiliselt Läänes ning määratletud oma mitteslaavi nimirahvuse järgi, mille esindajad näivad venelasi või Venemaad üsna vähe vajavat. Ühesõnaga, Venemaa Föderatsiooni vaatepunktist ühendab Läti maksimaalselt peaaegu kodumaist, lähedast tuttavlikkust ning integratsiooni Euroopa rõhutatult (ja viimasel ajal süvenevalt) võõramaise territooriumiga. Läti on ühtaegu „nende“ ja „meie“, lähedane ja kauge, eksootiline ja kodune, ning selline iroonilise laenguga kontseptsioon poliitilisest ruumist on täpses vastavuses piirkonna venelaste omavahel võistlevate sotsiaalsete identiteetidega, sest nemadki asuvad ühiskondade, keelte ja hegemooniliste formatsioonide vahealal.

Venelaste ja venekeelsete inimeste olukord Lätis on mitmes mõttes tüüpiline sellele vahepealsusele, mida on teooriates käsitletud kui postkoloniaalse subjektiivsuse ja ühiskonnaelu põhitunnust. Nende jaoks on „ligipääs identiteedipildile võimalik üksnes igas mõttes algupärasuse ja eneseküllasuse eitusega; kohavahetuse ja diferentseerumise protsess (kohalolek/äraolek, esindamine/kordamine) teeb sellest liminaalse reaalsuse“.⁶ Venelased Baltikumis on nii Läti kui ka Venemaa sotsiaalses ja poliitilises diskursuses ning meediarežiimides allutatud niisuguste kultuuriidentiteedikontseptsioonide hegemooniale, mis vihjavad kogu aeg nende mittekuuluvusele, nende liigsele kohalolule või ümberasumisele geograafiliselt pärismaalt, ning seetõttu peab nende kultuuriline enesekujundamine võitlema reaalsete ja kujutluslike identiteedikategooriatega, mis mitte kunagi ei kohaldu neile täielikult ega lihtviisil.

2. Tervikutest, osadest ja orbiitidest

Kuidas siis käib sel territooriumil enese mõtestamine venelasena? Kirjeldan kolme näidet. Esiteks, vaadelgem vene kultuurielu üldist dünaamikat Riias, nii nagu see peegeldub kooliõpetaja Vera paradoksis. Vestlustes venelaste ja venekeelsete inimestega Lätis nii umbes viimase aastakümne jooksul olen ma teada saanud, et paljude jaoks nendest on terminil „kultuur“ väga tugev laeng – ja mitte seetõttu, et nad on lugenud Vene kaasmaalaste seadust. Arvestades eelkirjeldatud abjektset postkoloniaalset olukorda, võib olla üllatav kuulda, et kohalikud venelased väidavad üldiselt, et nende eritunnuseks on suurem „kultuursus“ võrreldes venelastega idapiiri taga Venemaa Föderatsioonis. Edukas juudi ärimees Jevgeni Gomberg pakkus välja tüüpilise käsitluse. Gomberg, kes kutsus mind nooblisse sigariklubisse ja tegi välja klaasi peent konjakit, arutles, et „kultuursem“ olla tähendab suuremat lugupidamist seadustest, armastust kõrgkultuuri vastu, sallimatust elu absurdsuste vastu Venemaal ning selliste seal ellujäämiseks vajalike harjumuste puudumist, millised ta võttis kokku terminiga „matslus“ (хамство). Tema nooremad ja majanduslikult vähem privilegeeritud õde ja vend Jevgenija ja Aleksandr mõtestasid selle eristuse ümber isiksusetüüpide abil: Venemaa venelased on „emotsionaalsed ja vulgaarsed“, erinevalt Läti venelastest, kes on „vaoshoitud, kultuursed ja mõõdukad“. Teised, nagu endine teatritegelane Rostislav, kõnelesid mulle kohalike venelaste kultuuriaustuse „euroopalikest“ joontest.

Mõnes mõttes aktiveerib kultuuri-termini niisugune kasutus selle vene „kultuursuse“-mõiste (культурность), mis viitab eelkõige argielulisele viisakusele – müüjate teretamisele, avalikust purjusolekust või vandumisest hoidumisele jne. Aga teisalt on mängus ka kõrgkultuur: nagu selgitas Gomberg, klassikaline vene kultuur on Lätis tõeliselt au sees, sellal kui Venemaa Föderatsioonis on kultuurielu alla käinud. Mitmed informandid ütlesid mulle, et Lätis kõneldakse paremat, „puhtamat“ vene keelt kui Venemaal. Mõistagi mõjutab seda arutelu nõukogude taust – „kultuursus“ kui olemisviis leiutati Nõukogude Liidu algaastatel sotsiaalse moderniseerimise kampaaniates, minu informantide mainitud kirjandus-, teatri- ja balletisaavutused aga pärinesid modifitseeritud nõukogulikust kõrgkultuuri kaanonist. Sageli võtsid need vestlused ka nukra või nostalgilise tooni: Riia venelased teavad, et kultuur, mis neid eristab, on minevikukultuur – mitte üksnes selles mõttes, et rahvuslikud kaanonid on alati pisut tolmunud, vaid ka selles mõttes, et needsamad venelased, kes tunnevad uhkust oma eriliselt kultuurse staatuse üle, väidavad tavaliselt, et nende enda kultuur, vene kultuur, on Lätis ohus.

Kui selline arusaam kohalikust vene identiteedist loogilisse äärmusse viia, on tulemuseks üpris üllatavad formulatsioonid. Näiteks ütles üks naine, kes helistas raadiosaatesse, milles ma osalesin: „Läti venelased on venelikumad kui venelased Venemaal.“ Kõige täielikumal kujul avalduvad sellise käsituse vastuolud õpetaja Vera kogemuses. Lätis kohatud inimeste seast väljendas Vera kõige otsekohesemalt oma arusaama venelastele ülekohtuselt osaks saanud ohvristaatusest. Me kõnelesime pikalt hariduspoliitikast, mis on viimase kahekümne aastaga edukalt kahandanud vene keele ja kultuuri kohta Läti koolis ning täielikult kõrvaldanud kõrgkoolidest venekeelse õppe. Seistes selle vastu, mis tema silmis on kõikehõlmav vene kultuuri vastane sõda Lätis, korraldab ta oma õpilastele ekskursioone Venemaale, et külastada muuseume, monumente ja üldse taastada sidemeid kodumaaga. Kuid iroonilisel kombel tunnistas Vera, et Venemaa Föderatsiooni külastamine on raske kogemus. Tema kirjelduse järgi on inimesed Venemaal jämedad, neil puudub kultuur ja nendega pole meeldiv asju ajada. Nagu Gomberg, kirjeldas ka Vera Venemaad „matsliku“ maana. Sellise olukorra paradoksid on ilmselged: Läti venelasi, nagu Vera, tõmbab Venemaa Föderatsiooni poole soov kogeda oma ehedat kultuuripärandit, aga nad peavad pigistama silmad kinni sealse kultuurituse ees. Me saame selle olukorra tagasi tõlkida meie võtmetermini oksümoorilistesse potentsiaalidesse: venelased Lätis, olles küll rajatagused, on mingil kombel vene kultuuri südamele lähemal kui venelased Venemaal, nende rahvuskultuuri geograafilises südames. Riia venelased kogevad oma välismaisust läheduse kaudu ja oma kultuurilist kodumaad samas millegi kultuurivõõrana.

Vera kogemus oma kultuuri õige asukoha määratlemise võimatusest illustreerib seda postkoloniaalsete olukordade „vahepealsust“, mida on kirjeldanud Homi Bhabha. Kuid ei saa märkamata jätta ka selle juhtumi erinevust postkoloniaalsuse „klassikalistest“ juhtudest. Bhabha mõtteviis ja paljud temast inspireeritud tööd on orienteeritud kultuurilise hübriidsuse probleemile. Samamoodi iseloomustab Partha Chatterjee antikoloniaalseid kollektiivsusväljendusi selle kaudu, kuidas identsusmääratlused hõlmavad ka marginaalset ja allutatut. Postkoloniaalsuse teoorias üldiselt on rõhutatud pigem „fragmente“ kui rahvuse „tervikut“, mida klassikaline Euroopa poliitikateooria ja -filosoofia kujutleb millegi keskmelise, homogeense, territoriaalselt piiritletuna ja ajalooliselt järjepidevana. Vera kogemust on vorminud vältimatu kokkupõrge oma positsiooni liminaalse ja fragmentaarse olemusega, kuid nagu paljud teisedki Läti venelased, püüab ta seda fragmentaarset eksistentsi uuesti kokku koguda vene kultuuri „tervikuks“.

Kõnelda millegi „vene kultuuriks“ nimetatava terviklikkusest on mõistagi metodoloogiline fopaa. Kindlasti pole kultuuridel „tegelikkuses“ piire ega seesmist homogeensust või sidusust, ning see peab paika niihästi Riias ja Moskvas kui ka Lõuna-Aasias. Kuid need Ida-Euroopa rahvusriikides ja selliseid rajavares ruumides tegutsejad kujutlevad kultuuri mingisuguse vägeva ja ainsusliku tervikuna. Riias terendab Venemaa Föderatsiooni kohalolu, mida ei saa ignoreerida ja mis jagab oma potentsiaalsetele ekstraterritoriaalsetele liikmetele kuuluvuse-kingitust. Kultuurilised antreprenöörid nagu Vera võivad seda võimu ära kasutada oma püüdluses kujundada iseendast, oma õpilastest ja kogukondadest vene kultuuri lahutamatuid osi. Oma võitluses tunnustuse eest Läti ühiskonnas nõutavad nad endale lisaväge vene tervikult. Aga nõnda nad allutavad end mujal produtseeritud institutsioonidele ja kategooriatele – näiteks kaasmaalaste seaduse terminitele, Venemaa Föderatsiooni riigiasutustele, mis toetavad ja suunavad kooliekskursioone, ning Vene ühiskonnaelu ja ametkondade võõrastavale matslusele. Nad põrkavad ka võimatusele leida vene tervikule õiget kohta ruumis, mis olgugi Venemaale nii lähedal, jääb alati välismaaks. Niisiis, selline on Vera raskesti käsitatava postkoloniaalse positsiooni reaalsus, kangekaelne komplekssus, mis jõudis mulle kohale ühe meie vestluse lõpul, kui sain lõpuks aru, et tema perekonnanimi on tegelikult Ozoliņa, mis on üks kõige lätilikumaid nimesid üldse – ta on ise segapäritolu ja võiks sama hästi pretendeerida ka kuuluvusele lätlaste sekka.

Kuid mitte kõik venelased Lätis ei püüdle saavutamatu ühtsuse poole vene kultuuriterviku „emalaevaga“, ja see toob mind mu teise näite juurde. Kui külastasite 2012. aastal Cēsise iga-aastast kunstifestivali, siis võisite seal näha väljapanekut, mis esmapilgul paistis näitusena transistorraadiote ajaloost: sajad raadiod olid kinnitatud eri kõrgustele pikale valgele seinale. Kui astusite lähemale ja kõndisite seina äärt mööda edasi, siis avastasite, et raadiod vaikselt mängivad ja igaüks annab edasi eri signaali: mõned kohalikke läti- ja venekeelseid jaamu, teised – luulelugemisi kahes keeles, samal ajal kui kolmandates pulseeris atonaalne muusika. Tegu oli interaktiivse installatsiooniga. Selle looja, luule ja multimeedia kollektiiv Orbita, on oma armastust raadio vastu viimase poole aastakümne jooksul väljendanud mitmetes projektides. Pöördun selle tehnoloogilise kire poole veel tagasi, kuid vaadelgem esiteks grupi tegevust üldisemalt. Orbita vastandub peaaegu igas suhtes sellele kultuuri ja identiteedi konfiguratsioonile, mida kehastab Vera. Grupi asutasid 1999. aastal viis luuletajat ja kunstnikku Riiast: Artur Punte, kelle luuletusega ma esseed alustasin, Semjon Hanin, Vladimir Svetlov, Sergei Timofejev ja Žorž Uallik (kes osaleb küll harva). Rühmitus korraldab luule performance’eid Lätis, festivalidel Euroopas, Venemaal ja USA-s, ning esitab multimeedia installatsioone, nagu seesama „Raadiosein“, mitmesugustel kunstiüritustel alates Balti riikidest kuni 2015. aasta Veneetsia biennaalini. Orbita on algusest peale tegutsenud ka kaunilt kujundatud raamatute kirjastajana, mis esitlevad mitte ainult oma liikmete loomingut, vaid ka paljude teiste proosat, luulet ja fotosid.

Nagu näha juba leidlikust „Raadioseinast“, ei käsita Orbita liikmed vene kultuuri Riias mitte tolmunud jäänukina, vaid jätkuva innovatsiooniprojektina. Kuigi rühmituse igal luuletajal on oma ainulaadne stiil, ühendab neid üldine orientatsioon vabavärsile – mis ikka veel riivab vene luule peavoolule häälestunud kõrva kui ehmatav hälve riimilis-meetrilise luule normist. Nende performance’ites ja installatsioonides avaldub pühendumus uudsetele vormidele, kirjanduses eksperimentaalne laienemine multimeediasse, skulptuursetesse materialisatsioonidesse, elektroonilisse mürasse, videoluulesse. Nad teevad koostööd muusikute ja heliloojatega jam session’itel, laulusõnade ja isegi ooperite loomisel. Orbita tegevuse tähtsaim tunnus, mis ajendab suurt osa nende eksperimentaalsest tegevusest, on kahtlemata mitmekeelsus. Läti üritustel figureerib nende venekeelne luule alati ka lätikeelsena: projitseerituna ekraanidele või paralleeltekstiliste trükitõlgendustena, mis avastavad uusi viise mitmekeelse raamatu kujundamiseks. Grupi kaastööliste laiemasse ringi kuuluvad paljud lätikeelsed luuletajad ja muusikud; nende publik on etnoste kosmopoliitiline segu, nende kirjastuslikud ettevõtmised sisaldavad mitmeid tõlkeprojekte, mis toovad vene kirjandust lätlasteni ja vastupidi. Tuleb ka märkida, et läti luules on vabavärss tavaline, ja kuigi Orbita erilisus ei avaldu üksnes vabavärsis, aitab see kindlasti lülituda kohalikesse luuletraditsioonidesse. Ühesõnaga, Orbita kujutab endast üht väga vähestest kultuuriloome paikadest Lätis, mis ehitavad reaalse silla vene ja läti keele ja publiku vahele – tavalisem on see, et need kaks jäävad omaette paralleeluniversumiteks.

Ehk peaksime siit järeldama, et rühmituse tegevus on kavakindlalt lokaliseeritud just sellele maale ja linnamaastikule, mis need kaks kultuuri kokku toob – et Orbita on tõusnud Vene „emamaa“ traditsioonidest õhku ja pühendunud elule uues asupaigas. Kas vastupidiselt Vera soovile tugevdada sidemeid vene kultuuritervikuga ei tähenda Orbita justkui selle terviku hülgamist? Niisugusel juhul oleks siis Vera justkui lähedal ja nood poeedid välismaal? Jah ja ei. Orbita luuletajate kosmopoliitiline hoiak paistab kindlasti silma vene kultuurielus valitsevate trendide taustal, mida viimastel aastatel iseloomustab ühe enam isolatsionism ja patriotism. Aga omal moel on nad siiski tihedalt seotud „emamaa“ vene kultuuriga – selle mitteriiklike institutsioonide ja tegutsejate galeriiga, mis hoiab Vene patriootlikust poliitikast teatavat distantsi. Sinna hulka kuuluvad juhtivad avangard- ja eksperimentaalajakirjad Vavilon, Vozduh ja TextOnly, samuti kirjastuse Novoje Literaturnoje Obozrenije mainekas nüüdisluuleraamatute sari, mis on avaldanud ka Sergei Timofejevi luule ükskeelse köite. Timofejevit on nomineeritud mainekale Andrei Belõi auhinnale, Punte videoluulet aga – eriti videot, mis põhineb selsamal alguses tsiteeritud luuletusel – tunnustati 2013. aastal Moskva festivalil Pjataja Noga.

Kuidas siis seletada seda kauguse ja läheduse seostumist lähivälismaal? Küsimusele võiks lisavalgust heita tagasipöördumine raadiote juurde. Umbes 2010. aastast on Orbita esinenud performance’i formaadiga, mida nad nimetavad FM Slow Show’ks – ja millest on võrsunud ka „Raadiosein“. FM Slow Show’sid on etendatud teatrisaalides, ööklubides, suvistel kultuurifestivalidel. Laval on pikk laud, millel 30–40 eri vanuse, suuruse ja mudeliga transistorraadiot, nagu ka süntesaator ja mikrofon statiivil. Ekraanile on projitseeritud Orbita logo. Neli luuletajat koos klahvpillimängijaga astuvad lavale ja krutivad kiirustamata raadioid, millest kostab valget müra, muusikakatkeid, läti- ja venekeelseid uudiseid, ilmateateid. Muusik hakkab järjest mängima aeglasi akorde. Siis astub üks luuletajatest mikrofoni taha. Elektrooniline müra vaibub märkamatult ja muusika iseloom muutub, kui luuletaja hakkab aeglaselt ja sihikindlalt lugema venekeelset luuleteksti, samal ajal kui paari rea kaupa esitatud läti- või mõnikord ingliskeelne tõlge asendab ekraanil logo. Pärast etteastet läheb luuletaja tagasi laua taha. Muusika teiseneb, raadiohääled muutuvad taas kuuldavamaks. Siis astub mikrofoni taha teine luuletaja ja loeb ette teise luuletuse. Etendus võib kesta 20–30 minutit. Lõpuks keeravad luuletajad raadiod kinni ja publik aplodeerib.

FM Slow Show kõige väljapaistvam tunnus on erinevate helikihtide põimumine. Hillitsetud muusikasaade loob tugiatmosfääri nii nagu ka ühine võimendussüsteem, mis võrdsustab kogu akustilise materjali – tehes raadiosignaali ja poeetilise lausungi meediametafoori abil ühe terviku võrreldavateks osadeks. See metafoor toimib eri keelte, aga ka eri geograafiliste skaalade vastandamise teel – kohalikud lausungid, ükskõik mis keeles need raadiosagedusele ilmuvad, satuvad vastakuti venekeelse luulega. Pandagu tähele raadiole tüüpiliste skalaarsete omaduste kummalist ümberpööramist – kui raadio on tavaliselt meedium, milles eetrisignaalid kanduvad üle suurte kauguste, siis antud juhul toob see pigem kuuldavale lokaalseid signaale, mis esindavad spetsiifilist aega ja ruumi. Teisalt aga kõneldav lüüriline sõna, mida tuuakse kuuldavale siin ja praegu, kõlab nii, justkui ultralühilained transleeriksid seda üle ruumi- ja keelebarjääride. Kui ma kuulsin seda show’d ükskord New Yorgis, oli skaalade ümberpööramine kõige tajutavam – luuletajad laususid sõnu, mis olid transporditud üle ookeani, samal ajal kui raadiosignaalid olid mulle lähedaselt lokaalsed. Kui aga show’d esitatakse Riias, siis mõjub see tabava metafoorina Läti vene kultuuri enda ümberpaiknenud häälele. FM raadio, eriti vanade transistorraadiote kujul, manab esile teistsuguseid aegu. See retrolikkus võib meile meenutada raadio tähendusrikast ajalugu sellel Euroopa ja Venemaa vahelisel piirialal, kus see tõi selleks häälestunud Nõukogude kodanikele kätte BBC, Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle saateid. Kuid Riias ei ole FM raadio ka praegu kaugeltki aegunud, muuhulgas kannab see nüüd edasi Vene meediat, mis näib üha enam kuuluvat teise maailma nii nagu Ameerika Hääl omal ajal NSV Liidus.

Kuidas seda meediametafoori tõlgendada? Orbita edu Läti multikultuurses kultuuripildis on seletatav ka luuletajate distantseerumisega eneseküllase vene kultuuriterviku patriootlikust poliitikast – ja seetõttu ka nende kaugusega peavoolu vene kultuurielust Lätis, mida esindab näiteks Vera. Orbita edu Venemaa eksperimentaalses kirjanduselus võib meenutada Pascale Casanova arutlusi rahvuslikult korraldatud kirjanduskeskuste hegemooniast, mis on omakorda seotud ebavõrdse rahvusülese konkurentsi süsteemiga. Lõppude lõpuks on ju Orbita luuletajad ikkagi vene luuletajad ja nende looming pälvib tunnustust vene kirjandussüsteemis domineerivate prestiižimehhanismide kaudu. Kuid Moskva-poolse tunnustuse motivatsioon ei lange antud juhul kokku Casanova analüüsi tsentripetaalse loogikaga: Puntet ja tema kolleege väärtustatakse Vene kultuurielu geograafilistes keskustes suurel määral tänu nende perifeersest asukohast tingitud uuenduslikkusele. Orbita luuletajate tähtsus vene eksperimentaalses kirjanduselus tuleneb nende tasakaalutrikkidest kultuuriliste hoovuste vahetsoonis, kus nad mängivad seda globaalse läbipõimumise poliitika rolli, mille poole püüdleb ka Moskva kirjastus Novoje Literatunoje Obozrenije. FM Slow Show’ raadiosignaalid keeravad skaalad ümber: Orbita on Vene kultuurielule lähedal, sest jääb sellest nõnda kaugele. Lähivälismaal tunneb vene kultuur end koduselt, kui selle kosmopoliitilist ümberpaiknemist tunnistatakse ja rakendatakse ettepoole vaatavates projektides.

Orbita välismaisuse lähedus Venemaa eksperimentaalkultuuri nähtustele peegeldab Venemaa Föderatsiooni enda kultuuriruumi agonistlikkust ja killustumist. Aga nii nagu lähivälismaa kategooriast tulenevad tähendused ei ole midagi püsivat, pole seda ka Venemaa ja lähivälismaa suhe. Samal ajal kui patriootlik Venemaa on viimastel aastatel püüdnud nii pehme kui kõva võimu abil laiendada oma mõju üle riigipiiride, on alternatiivse kultuuri ruum Venemaa Föderatsioonis kokku tõmbunud ning opositsioonilised venelased on olnud sunnitud minema siseemigratsioonist välisemigratsiooni. Poliitiliste ümberasujate uus laine on jõudnud ka Riiga ja see toob mind mu kolmanda ja viimase näiteni. Pärast populaarse uudisteportaali Lenta.ru peatoimetaja Galina Timtšenko vallandamist 2014. aastal kolis ta koos mitme kolleegiga Moskvast ümber Riiga ning asutas suuresti anonüümse erarahastuse abil uue portaali Meduza.io. See on mõeldud vastukaaluna Vene riigimeedia domineerimisele mitte ainult Lätis, vaid venekeelses maailmas üleüldse, ja pakkuma sündmustest objektiivset käsitlust, mis oleks vaba Kremli mõjust.

Kui ma 2015. aasta suvel Timtšenkoga kohtusin, ütles ta mulle, et tema eesmärk on pakkuda ajakirjandust „tervele nn Vene maailmale, mis ei tähenda „Vene maailma“, nagu seda mõistab Putin, vaid normaalseid vene inimesi, kes elavad igal pool maailmas ja loevad venekeelset ajakirjandust“. Meediaruumide niisuguses konkurentsis aga avaldub „läheduse“ ja „välismaisuse“ kattumine uutmoodi. Küsimuse peale, kas tema portaal püüab peegeldada venelaste huve ja vaateid kõikjal maailmas (näiteks Ukrainas, Londonis või Riias…), selgitas Timtšenko kiiresti, et ta „elab äriplaani järgi“ ja tema lugejate enamik asub ikkagi Moskvas: „Minu eesmärk, ükskõik kas ma asun ise Lätis või Bulgaarias, ei ole vaadata maailma Bulgaaria perspektiivist.“ Kui küsisin, miks ta kolis oma projekti just Riiga, vastas Timtšenko, et see asub lühikese rongisõidu kaugusel Moskvast ja siin kõneldakse vene keelt. See tähendab, et Meduza.io esindab kogu oma opositsioonilisusest hoolimata Moskva eliitide kitsast nägemust, sedasama „imperiaalsete“ hoiakute peeglit, mis motiveerib ka Vene kultuurigeograafia patriootlikke kontseptsioone, mitte aga alternatiivset kontseptsiooni Vene ruumist kui millestki keskmetust või mitmekeskmelisest. Kui ma alustan lauset „Seega on see „Vene maailm“ korraldatud…“, lõpetab Timtšenko selle ühemõtteliselt: „…ümber Venemaa“. Siin me näeme jällegi lähivälismaa vastuolulisust – opositsioon eksiilis ei huvitu integreerumisest alternatiivse sotsiaalse või poliitilise ruumiga, et pakkuda sellistele kohalikele venelastele nagu Vera uut kultuurilist identiteeti või tervikut, vaid on endiselt orienteeritud vägevale, ent kaugele keskusele, vene kultuuri tervikule „Moskvast vaadatuna“.

Need kolm juhtumit üheskoos näitavad lähivälismaa iseäraliku olukorra spetsiifikat. Võib-olla peab alati paika see, et mõisted nagu kultuuriline hübriidsus, liminaalsus ja fragmenteerumine sõltuvad terviku ontoloogilise või vähemalt kontseptuaalse esmasuse eeldamisest. Kuid „Vene kultuuri“ tervik ja küsimus selle staatusest kui millestki ümberpaigutatust ja kohalikule maastikule laiendatust terendab eriti silmatorkavalt Baltikumi lähivälismaal – nii okupatsiooniajaloo, meedia võimsate piiriüleste projektsioonide kui ka puhtalt mastaabi tõttu. Kokkuvõttes võib spekuleerida, et vene kultuurielu dünaamika Baltikumis näitab midagi olemuslikku ka metropoli kultuurisüsteemi kohta. Pärast seda, kui Peeter I surus 18. sajandi algul Venemaale peale Lääne-Euroopa institutsioonid, on vene kultuur kõikunud kahe kontseptsiooni vahel: ühelt poolt arusaam, et kultuurielu on ekstraterritoriaalne nähtus, mis on „Euroopast sisse toodud“, ning teiselt poolt sellega võistlev kontseptsioon rahvuskultuuri paratamatutest juurtest oma päristerritooriumil. Nii nagu Richard Wortman on täheldanud, kuidas Vene „võimustsenaariume hingestavad müüdid seostasid valitsejat ja eliiti võõramaiste kujutlustega poliitilisest võimust“, võib oletada, et ka moodsate ühiskondade autoriteetne kõrgkultuur on esteetilisuse kui niisuguse fundamentaalsele autonoomiale lisanud imporditud institutsioonide võõrapärase hõngu, mis on vene kultuuriloo eri epohhidel end mitmeti tunda andnud.⁷

Vene kultuuri ekstraterritoriaalsus per se ongi osalt see, mis seletab kergust, millega Läti venelased järeldavad, et vene kultuur on tegelikult rohkem kodus euroopalikus Riias kui Moskvas. Samadel põhjustel võib kultuur ja opositsioon avalduda Venemaa Föderatsioonis välismaisuse, euroopalikkuse, kosmopoliitilisuse ning globaalsuse taskute või saarekestena – nagu näiteks Novoje Literaturnoje Obozrenije. Kuid just samamoodi, nagu hilis-eel-uusaegne müüt valitsejast kui võõrvallutajast hakkas rahvusluse ajastul võistlema vastumüüdiga Vene rahvuslikust tsaarist ja tema sidemetest maa ja rahvaga, on geograafilised konstruktsioonid Vene kultuurist kui millestki euroopalikust või globaalsest võistelnud vastanduvate rahvuslike arusaamadega kultuuri juurdumusest autentses Vene geograafias ja keskendatusest sellesse. Seega võib ütelda, et kultuur on ka Venemaa Föderatsioonis mingis mõttes alati niihästi lähedane kui ka piiritagune – mis lubaks kõrgemal abstraktsiooniastmel järeldada, et lõppude lõpuks ongi Riia üks kõige venelikumaid kohti maa peal just nimelt seetõttu, et vene kultuuril on siin kohalt nihutatud staatus.

Kuid siin käsitletud kolme juhtumi erinevused osutavad ühtlasi ka lähivälismaa heterogeensusele, siinsete kuuluvusrežiimide ebaühtlasele kattuvusele, mis loovad erinevatele tegijatele ja kogukondadele lahknevaid võimalusi ja väljakutseid. Need osutavad ka selle kultuurimaastiku ajaloolisele haprusele ja mobiilsusele. Hiljutised sündmused on varemalt poorseid ja paindlikke piire Venemaa ja Läti kultuuritsoonide vahel ning poliitiliste ja kultuuriliste režiimide vahel nii Lätis kui ka Venemaal jäigemaks muutnud. Vene kultuurigeograafia faasiline ajalugu on praegu kiiresti eemaldumas ajajärgust, mil väärtustati või vähemalt salliti vene kultuuri kui maailmakultuuri ekstraterritoriaalseid ja kosmopoliitilisi omadusi, ning sisenemas ajajärku, milles institutsionaalne ja poliitiline elu tunnistab ainult juuri ja piire. Orbita kollektiivi liikmed räägivad mulle, et pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal käivad nad Venemaal üha harvemini – niihästi seepärast, et neid enam sinna nii palju ei kutsuta, aga ka luuletajate eneste huvipuuduse tõttu. Näib, et vähemalt nende jaoks muutub „välismaa“ üha vähem „lähedaseks“ või ähvardab üldse lähedusest lahti rebida. Sel juhul lagunekski lähivälismaa oma koostisosadeks – migratsiooni ja ümberpaiknemise juba tuttavamateks kategooriateks: emigratsiooniks ja eksiiliks nendele, kes valivad kauguse, diasporaaks nendele, kes klammerduvad läheduse külge.

Inglise keelest tõlkinud M. V.