Aro:
Samal ajal kui Eesti päevapoliitika keerleb taaskord kohalike paremradikaalide fantaasiate haldamise ümber, jäävad reaalselt eksistentsiaalset ohtu kujutavad probleemid üha rohkem tähelepanuta. Californias on sisulisi probleeme keerulisem ignoreerida, sest kui tudeng saadab kell neli öösel kirja, et ei jõua oma esseed õigel ajal esitada, sest peab kirjutamise asemel minema Thousand Oaksi linna oma vanemate maja osariigi ajaloo kõige hävitavama tulekahju eest evakueerima, siis on keeruline mitte mõelda kliimamuutuste aina – sõna otseses mõttes – põletavamale tähtsusele.
Nüüd on ehk hea hetk lugeda üle (#metoo skandaalide keskmesse sattunud) Junot Diazi aastakümne tagust esseed apokalüpsisest ja sellest, kuidas “looduskatastroof” on reeglina mugav termin, mille abil lükata vastutust konkreetsete inimeste ja ühiskondade otsuselt millegi meeldivalt abstraktse kaela. Diaz kirjeldab, kuidas Haiti maavärina katastroofilised inimkahjud ei olnuks mõeldavad ilma orjanduse, Ameerika kolonialismi ja Lääne toetatud diktaatori “Papa Doci” loodud vaesuseta; maavärin oli siin vaid sündmus, mis suuresti Haiti elanikest sõltumatud (aga vägagi poliitilised) potentsiaalsed kahju realiseeris.
Sama protsessi näeb praegu ka Californias, kus tulekahjude põhjustatud häving on suuresti inimtegevuse – kuivema ja soojema kliima ning halva linnaplaneerimise – tagajärg, nagu sedastas meile linnaajaloolane Mike Davis juba möödunud aastal ja Bill McKibben rõhutab paari nädala taguses New Yorkeris.
Nähtamatuid ohte on teisigi: New York Timesi nädalavahetuse väljaandes võib lugeda ülevaadet dramaatilisest putukate väljasuremisest, mis on leidnud aset vaid paarikümne aasta jooksul. Hollandis, Taanis ja mujal tehtud mõõtmised näitavad, et putukate arvukus on langenud taasiseseisvunud Eesti eluea jooksul mõnel pool kuni 80%, mõnel pool aga kuni 80 korda. Et suvel peab vähem sääskede pärast muretsema, on kahtlemata meeldiv, kuidas ilma putukateta põllumajandust säilitada, on aga küsimus, mille tahaks parema meelega teoreetiliseks jätta.
Nende masendavate uudiste taustal on hea lugeda mõtlejaid, kes ei heitu, vaid näevad kriisi hea võimalusena parema maailma loomiseks. Üks neist on filosoof Bruno Latour, kellega tehtud sümpaatne persoonilugu New York Timesis mõlgub jätkuvalt mõtteis. Teiseks tasub lugeda Daniel Aldana Coheni ülevaadet viimasest ÜRO kliimaraportist, mis hoiatab apokalüptilise mõtlemise eest. Ning viimaks olen enda jaoks avastanud blogi nimega CityLab, mis vaatleb linnaplaneerimise, ühistranspordi jmt minevikku ja tulevikku ning juhib tähelepanu paljudele edukatele eksperimentidele, mis vähendavad autode rolli meie elus ja annavad linnad jalakäijatele tagasi.
Marek:
Mis ühendab Peeter Liivi, Tõnis Mägi, Hardo Pajulat, Objektiivi ja EKREt? Nad kõik usuvad tonti nimega “kultuurimarksism”, mis käib ringi ja ähvardab õõnestada meie ühiskonna põhialuseid. Yale’i ajaloolane Samuel Moyn on võtnud hiljuti analüüsida kultuurimarksismi konspiratiivset loogikat, mida soovitan lugeda igaühel, kel kiusatus oma järjekordset ängi Adorno või Marcuse kraesse kallata. Kelle jaoks see analüüs jääb liiga lühikeseks, võiks ette võtta pisut pikema teadusartikli samal teemal, mille hiljuti avaldas Jérôme Jamin.
Kuhu kultuurimarksistlik paranoia välja võib viia, näitab ilmekalt Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) käekäik, mis teatas hiljuti, et avab Viinis uue ülikoolilinnaku ja kolib osa oma tegevusest sinna üle, sest Budapestis ei ole riigi survel võimalik enam senisel moel jätkata. CEUst on viimastel aastatel kujundatud kuvand kui ühest tänapäeva kultuurimarksismi templist, mis paneb kulme kergitama igaühe, kes seal ülikoolis tegelikult käinud või õppinud.
Tänavu 8. novembril tähistas ajalooteaduse grand old lady Natalie Zemon Davis oma 90. sünnipäeva. Mul on olnud õnne temaga elus kokku puutuda, tema loenguid külastada ja temaga vestelda ning raske on ette kujutada ärksamat ja avaramate huvidega ajaloolast, kui see võrratu varauusaegse ajaloo suurepärane asjatundja. CEU korraldab juba 2006. aastast temanimelist loengusarja (Natalie Zemon Davis Annual Lecture Series), kus iga aasta astub kolme järjestikuse loenguga üles üks maailma juhtivaid ajaloolasi. Tänavu on järg Princetoni ajaloolase Joan Scotti käes, kes esineb CEUs 26., 27. ja 29. novembril teemal “On Judgement of History”.
Joan Scott oli ka üks kolmest ajaloolasest-ajalooteoreetikust, kes avaldas tänavu mais “Teesid ajaloost ja teooriast”, mis on tekitanud päris suurt rahvusvahelist elevust ja mitmesuguseid debatte. Koos Ethan Kleinbergi (ajakirja History and Theory peatoimetaja) ja Gary Wilderiga kirjutatud teesid kutsuvad üles lahti ütlema ajaloo “distsiplinaarsest essentsialismist” ja “metodoloogilisest fetišismist” ning rajama uut “kriitilist ajalugu”, mis põhineb teoreetilisusel, eneserefleksiivsusel ja mineviku-oleviku selgest eristusest loobumisel. Ei saa öelda, et teesid oleks kutselisele ajaloolasele lõpuni veenvad, ent diskuteerima virgutavad kindlasti.
Ja kui ajaloolainel lõpetada (ja eelmist lugemissoovitust tasakaalustada), siis mainekas Cambridge’i ajaloolane Richard J. Evans avaldas hiljuti New Statesmanis hea artikli ajaloo poliitilistest manipulatsioonidest Brexiti näitel, mida tasub kindlasti lugeda ka probleemi asjakohasuse tõttu Eesti kontekstis (kus ajalooliste eeskujude meelevaldne noppimine pole võõras teema).
Märt:
Sel aastal ei tulnud Nobeli kirjandusauhind jälle Eestisse. Ega kusagile mujale, sest jäeti üldse välja andmata. Times Literary Supplement avaldas 17. oktoobril Richard Orange’i reportaaži ussipesast nimega Rootsi Akadeemia. (Üks reportaaži peategelasi on esseist Horace Engdahl, kelle hämarapärane raamat “Üksilduse poliitika” (Vagabund 1998) on ka eesti lugejale tuttav.) Isegi see, kas auhind enam suudabki jalule tõusta, on mõnevõrra kahtlane.
Vähem teatakse Nobeli meditsiiniauhinda väljaandva Karolinska instituudi skandaalidest. Nimelt soojendas see kaua aega oma rüpes üht itaalia petis-kirurgi, kes ajas untsuläinud kõriimplantaatidega hauda kümneid patsiente, peamiselt Venemaal ja kaugemal idas. Sellekohasest dokfilmist kirjutas suvel Carl Elliott New York Review’s.
Üks Nobeli kirjandusauhinna ägedamaid kriitikuid on olnud inglise romaanikirjanik ja tõlkija Tim Parks. Tema arvukad kirjutised, enamasti NYRB-s, sellise auhinna mõttetusest (vt ka ta NYT artiklit) näivad küll tahes-tahtmata kinnitavat vastupidist: kui auhind oleks tõesti päris mõttetu, poleks seda ju mõtet kritiseeridagi. Kriitika aga näitab, et auhinnal on ikkagi mingisugune maailmakirjandust loov ja korrastav funktsioon, iseasi kui hästi-halvasti ta seda täidab.
Äsja aga kirjutas Tim Parks New York Review’ blogis kirjandusliku kuulsuse tagaajamise mõttetusest üldisemalt. Õigupoolest jutustab ta ümber ühe Giacomo Leopardi kuulsuseteemalise essee. (Leopardi “Valitud teosed” tundub olevat üks kõige vähem tähelepanu pälvinud tõlkesaavutusi viimastel aastatel. Loodetavasti läheb paremini selle tõlkija värskel raamatul kirjandusauhindadest.) Ja ikka toosama Tim Parks kirjutab äsja Aeonis laiemalt Leopardi nihilismist ning selle tähtsusest nüüdisajale.
Mitmel varasemalgi korral olen jaganud linke esseedele, mis käivad niihästi humanitaar- kui loodusteadusliku jama kohta. Natuke täiendust igihaljale teemale. The Point Magazine’is ilmus selleteemaline sümpoosion, kus Whitney Sha, David Egan jt arendavad teemat, muuhulgas ka seoses eelmisel korral jutuks olnud Areo müstifikatsiooniga – katsega sokutada teadusajakirjadesse jampsi. Müstifikatsiooni üks autoreid Helen Pluckrose aga on äsja kirjutanud loo sellest, kuidas “kultuurimarksism” ja selle ohtlikkus ülikoolidele on müüt, ning kuidas tõelised ohud tulevad mujalt. See haakub juba Mareki viidatud Samuel Moyni New York Timesi artikliga. Ja nende otsa soovitan üht Martin Jay vanemat lugu sellest, kust ja kuidas on konspiratsiooniteooria kultuurimarksismist üldse alguse saanud.
The Atlantic’us kirjutavad Patrick Collison ja Michael Nielsen sellest, kuidas teadusse tehtavad investeeringud tasuvat ennast üha vähem ära. Artikkel on pälvinud oma metoodika eest juba ka karmi kriitikat. Selgub, et kirjutajad on palunud teadlastel hinnata Nobeli preemiaga (jälle see Nobel!) auhinnatud avastuste tähtsust ning leidnud, et tähtsaid avastusi jäävat järjest vähemaks. Sellele võib aga olla palju lihtsamaid seletusi: näiteks järjekorraummistuse tõttu auhinnatakse järjest vanemaid saavutusi ehk uuematel avastustel on lihtsalt auhinnani raskem jõuda (nii nagu ka kirjandusauhinna laureaadid on järjest vanemaks jäänud).
Ja lõpuks lugemissoovitus neile paljudele, keda huvitab migratsiooniteema: Branko Milanovič pakub Euroopale välja pika perspektiiviga lahenduse.
Lisa kommentaar