Vastuhakk

Kadri Pikner (34)
Valgus oli tegelikult mahe. Heli ka. Tähendab… ei, mitte mahe, see tungis luusse ja lihasse, aga kuidagi teistmoodi, mitte valjusega. Ja ka mitte üksi sõnadega, nad olid osanud luua niisuguse keskkonna, et… Paanika, surmahirm, või kas just surmahirm, aga mingi seletamatu, pöörane õud ja samas kummaliselt leebe, pehme, turvaline olek uhkasid temast korraga üle ja mähkisid ta endasse, ilma et ta sel hetkel oleks suutnud neid selgelt eristada või üldse hoomatagi. Õdusus ja õud. Need sõnad oli ta muidugi tagantjärele leidnud.

„Selline saast tuleks eesti geenifondist kiiremas korras eemaldada… Selline saast tuleks eesti geenifondist kiiremas korras eemaldada… SELLINE SAAST TULEKS EESTI GEENIFONDIST KIIREMAS KORRAS EEMALDADA…“ Just nii, ilma kuuldavate hüüumärkideta, väikesed pausid vahel. Sama tekst, samad sõnad, mida ta oli kopeerinud mitmete veebis ilmunud artiklite juurde, teiste jälkusi ja ähvardusi lennutavate kommentaaride sekka ja tagatipuks ka fotokeskkonda, paremäärmuslaste viimast tõrvikurongkäiku kujutava pildi alla. Ja nüüd pidi ta seda kuulama. Kakskümmend korda, viiskümmend, sada, kes kurat teab kui mitu korda järjest. Kusjuures hääl oli tema omaga imelikult sarnane, nagu oleks ta selle tõepoolest ise linti lugenud. Malbelt, aga sisendusjõuliselt, läbi kõrva otse ajju ja sealt edasi tervesse kehasse, kus see kõik siiamaani edasi kumiseb ja ennast mitte päris lakkamatult, kuid siiski sageli meelde tuletab. Tähendab, nende seas pidi olema väga intelligentseid inimesi, spetsialiste.

Isegi tätoveeringu olid nad teinud pooleldi tagasihoidliku, ehkki selle mõte oli ju karistada. Või kas oli? Karistada ja samas hoiatada? Panna järele mõtlema? Kinkida ohvrile hetk aega enne iga mõtte moodustumist, enne uue arvamuse väljapaiskamist.

Peeglisse oli raske vaadata, kaelale jäetud sõnum tõi kõik jälle väga elavalt meelde. Ehkki tähed ei olnud pealetükkivalt suured ja tekst ise võinuks tavapärases olukorras mõjuda positiivselt. BE KIND. Sügiseaeg, praegu võis kanda kõrge kraega pluuse, ilma et keegi oleks midagi kahtlustama hakanud. Aga mis saab siis, kui tuleb minna vastuvõtule? Millalgi see ju ometi juhtub, et ta kutsutakse. Esimesel aastal on ehk veel võimalik esineda „trendiloojana“ ja saada kommentaatoritelt võib-olla isegi päris head punktid. Kui leida õige stilist, ja see tuleb igal juhul leida. Ja edasi? Kahe, kolme aasta pärast? Ikka kõrge kaelusega õhtukleidis?

Rauno Jõe (32)
„Mine perse, türa, lase lahti, raisk, nahhui! Sa tead ka, kes ma olen vä?“

„No ma tean jah, sellepärast sa siin oledki.“

„Mida, raisk? Türa, tee lahti! Kus ma olen üldse? Vittu, nahhui!“

„Nii. Nüüd kuula. Ära midagi ütle. Näe, siin on üks väike varvas. Ei ole plastmassist, päris on. Ära muretse, see ei ole sinu oma. Sa lihtsalt kuula, hoia silmad ja kõrvad hästi lahti. Paar tundi sinu aega, muud me ei taha. Ja siis jäävad sulle kõik asjad ilusasti külge. Nii. Sobib selline kokkulepe sulle?“

„…“

Ja läks lahti. Mingi kuradi faking tuhat korda järjest tuli seda. Nahhui noorsotsi vinguva pedehäälega. Aga tekst, raisk, oli ju tema enda oma! „Lillarastidest poliitvärdjate kiun on muusika mu meeltele. Juba ajab nutma? Nutke veel, tönnige, nii et roosat tatti lendab!!! Lillarastidest poliitvärdjate kiun on muusika mu meeltele. Juba ajab nutma? Nutke veel, tönnige, nii et roosat tatti lendab!!! LILLARASTIDEST POLIITVÄRDJATE KIUN ON MUUSIKA MU MEELTELE. JUBA AJAB NUTMA? NUTKE VEEL, TÖNNIGE, NII ET ROOSAT TATTI LENDAB!!!“ Alguses oli enam-vähem, kui ta sai aru, et otseselt maha teda keegi lööma ei hakka ja, noh, kehaosad lubati ju ka külge jätta. Aga mingi kuradi trikk oli seal, kusagil viiekümnendast korrast peale hakkas juba päris õudne. See käis muudkui edasi ja edasi ja lõppu ei paistnudki tulevat. Ühel hetkel kuulis ta iseennast palumas, et see kinni pandaks. Tema! Ta poleks mitte iialgi kelleltki midagi palunud, eriti nendelt kuradi värdjatelt. Aga tema suu palus. Ja pisarad jooksid üle näo, ehkki kusagil ei paistnud ühtegi inimest, keda ta oleks tahtnud paluda ja paluda, kasvõi põlvili, et see ainult läbi saaks.

Tätoka avastas ta alles järgmisel hommikul kodus. Või noh, samal hommikul tegelikult, sest millalgi aovalges oli ta oma maja ees kaubikust välja lükatud. Mida? Mida pekki? BE KIND. Ou, fakk… Täna saab veel töö juurde helistada, et ta on haige, aga mis edasi saab siis? Ei, raisk, midagi tuleb välja mõelda, ja kähku. Tähendab, trenni ei saa igal juhul ära jätta ja mingi varjamine ka ei tule kõne alla. Noh, muidu tuleks, aga saalis sa ei pane endale mingit kuradi buffi kaela, ega saunas ka, joptvõi, raisk… Peaks ütlema, et vedasime kihla mingi endise kuradi koolivennaga või midagi. Täis peaga. Ma ei tea, ma ka ei mäleta midagi, raisk, totaalne kuradi mäller, noh…

Ja seda ta teebki, juba järgmisel õhtul. Ei suuda ikkagi üksi kodus olla, läheb trenni ja kohe riietusruumis tuleb asi jutuks võtta. Mehed naeravad, üks patsutab isegi õlale, aga üsna selge on, et mitte keegi ei usu.

Ka tema ise ei usu enam. Ei usu iseennast. Pole seda enesekindlust, mis varem. Vahel avastab ta isegi, et mõne sõbra liiga otsene, liiga ühene mõte käib talle närvidele – kuradi lahmimine, ajudele hakkab käima vaikselt, raisk.

Kaja Metsküla (57)
„Teie ju armastate lapsi, eks ole?“

Ta noogutab, ühtki sõna suust välja ei saa, silmad on just nagu ühte punkti kinni kleepunud – ja see punkt on teise inimese pilk. Teise inimese pilk, mis vaatab talle läbi musta maski sisse lõigatud aukude otsa ja tundub üllatavalt heatahtlik, isegi soe. Aga hirmu see ära ei võta. Kogu keha on krambis, oleks vaja lõdvestuda, et nöör ei sooniks, aga selle asemel tõmbab ta ennast veelgi rohkem pingule.

„Jaa, vaadake, meie ka. Lapsed on meie tulevik. Ma arvan, te olete minuga nõus.“

Ta noogutab jälle, ehkki väljapoole paistab see rohkem nagu tõmblemine.

„Aga lastega on see häda, et neile ei või päris igasugust ila ajada. Vabandage, see on kole sõna, aga see-eest väga täpne. Eriti kasvatajad, vabandust, õpetajad peaksid mõtlema ja alles siis ütlema. Te olete nende silmis ikkagi autoriteet. Ma usun, te mõistate, mida ma öelda tahan. Mul oleks teile väike ettepanek.“

Jälle. Tahaks noogutada, tahaks öelda jaa, aga ei suuda, hirm halvab.

„Te mõelge. Viige ennast faktidega kurssi. No täielikult muidugi ei saa, objektiivne info on raskesti kättesaadav. Aga nii üldjoontes. Ja siis mõelge uuesti, mõelge veel. Alles pärast seda öelge. Ja veel üks asi. Me palume teil ära kuulata ühe väikese helisalvestise, siis olete vaba. Me usume teisse.“

Ta kuulab. Ta ei saa aru. Aga imelik hakkab. Need asjad, mida siin öeldakse, juunikommunistid, prussakad, punaprofessorid, rottide hävitamine, reeturite nimekirjad, see tundub kuidagi võõras, ehkki, jah, ta teab, et on mõnda neist kasutanud, võib-olla isegi laste kuuldes. No ikka räägid teistega juttu, ega ei märka ju hoovi peal, kas mõni laps on läheduses ja kuulab. Tema on lihtsalt mures oma rahva, oma isamaa pärast. Ja need juunikommunistid – tegelikult ta ei tea õieti, miks seda sõna nüüd jälle kasutatakse ja mida sellega praegu üldse mõeldakse, aga see kõlab nii mahlakalt. Kui teinekord südame väga täis ajab, siis ütled ära ja nagu klaarimaks läheb. Aga nüüd on imelik.

„Tänan. Üks viimane asi veel. Me jätame teile väikese mälestuse. Näete, need pildid, siin on inimesed, toredad eesti inimesed, kellesse me usume. Samamoodi nagu teisse. Aga neil oli vaja pisut teistsugust abi. Vaadake, need kaks sõna siin. Ilma ei olnud kuidagi võimalik. Teie nii äärmuslikku abi ei vaja. Ärge pange pahaks. Teie vist ei ole inglise keelt õppinud? See tähendab: „Olge kena, olge lahke, sõbralik. Olge helde. Midagi niisugust.“

Andres Rein (46)
How to Tie the Double Windsor Necktie Knot. See oli vähemalt kergesti leitav. Tavaline lipsusõlm on muidugi käe sees ja nii sügavat harjumust on raske välja saada, aga mis tal muud üle jääb… Tavaline sõlm, see, mida nõukogude ajal kõik tegid – kes tegid ise, kellel tegi naine –, see ei varja ju nende sõnumit ära. Osa särke läheb taaskasutusse, madalama kraega, suuremad numbrid ainult sobivad, et see BE KIND näha ei jääks. Mismoodi sa lähed parlamenti, endal tätoveering paistab kaelusest välja… Esiti tundus see sama ränk nagu mõne teise mehe seksiskandaal. Ta kujutles pealkirju. „Värske poliitiku kaelal paljastub üllatav saladus“ – „Uue poliitilise liikumise juht – kas seaduskuulekas parlamenti pürgija või endine vanglaasukas? Lisatud fotod!“ – „Uut moodi riigimehelikkus või sõnum kallimale? Andres Rein kannab ihul salasõnumit.“

Olgu, see selleks, ta jäi hammasrataste vahele ja peab nüüd tagajärgedega tegelema. See ongi poliitika mõte. Jälgi ei tohi jääda! Ja kui jääb, siis tuleb nendega tegelda. Selle kõrval võib muidugi mõelda ka väärtustele ja olla riigimehelik ja nii edasi, aga kui on jäljed, siis ei pruugi sa väärtustega tegelemiseks võimalust saada.

Miks mina? Miks, miks, miks? Mis ma siis nii väga ütlesin? Minust mõõdukamat annab otsida, aga näe, ikka jäin kellelegi ette. Nad ütlesid: „Aga milleks välistada? Ei maksa olla nii radikaalne. Dialoogi on vaja astuda. Ära kuulata. Saate aru? Te tahate rahvast esindada. Aga kes kuulab rahva muret, kui teie kohe alguses ütlete, et te ei pea koostööd võimalikuks? Mõelge selle peale.“

Ja ta mõtles. Oi, ta mõtles… Kuni aju välistas lõpuks koostöö ülejäänud organismiga, sest aina tungivamalt kõlav lause, mille ta oli rahvusringhäälingu uudistele antud intervjuus tõepoolest välja öelnud, uuristas seda seestpoolt nagu keeritsusside armee. „Ootaksin ka teistelt peavoolu jõududelt selget vastust, kas selline isikuvabadusi piirata sooviv jõud on neile koostööks aktsepteeritav. Ootaksin ka teistelt peavoolu jõududelt selget vastust, kas selline isikuvabadusi piirata sooviv jõud on neile koostööks aktsepteeritav. OOTAKSIN KA TEISTELT PEAVOOLU JÕUDUDELT SELGET VASTUST, KAS SELLINE ISIKUVABADUSI PIIRATA SOOVIV JÕUD ON NEILE KOOSTÖÖKS AKTSEPTEERITAV.“

Kui ta majadetaguselt tühermaalt oma õue komberdas ja uksest sisse vajus, polnud ta päris kindel, kas see kõik oli toimunud päriselt või ongi tema kauaaegne õudusunenägu tõeks saanud. „Keeritsusstõve algusele on iseloomulik palavik, lihasevalud ja näo või silmalaugude turse.“ Neid märke oli ta otsinud pärast iga jaanipäeva, pärast iga juubelit, pärast kõiki suuremaid grillipidusid ja asutuste suvepäevi, aga alati oli vähemalt üks puudu olnud. Nüüd olid kõik korraga näha ja tunda.

Tõbe oleks saanud ravida.

Saara Norman (22)
Klambrid ei teinud laugudele otseselt haiget, aga tekitasid jubeda tunde. Sa tead, et nüüd tahab keha silmi niisutada, laud peavad korraks langema, hetkeks peab pimedaks minema, siis saad sa edasi vaadata. Aga tema oli tooli külge kinni seotud ja ta silmad seisid pärani, sest neil polnud teist võimalust. Pead ära pöörata ka ei saanud, nad olid ta fikseerinud nagu mingi vahakuju. Istu ja jõllita.

Pilt oli ju ilus. Mõjus võitluslikult, mingi hea revolutsiooniline vaib oli selles. Saara on väga ilus, tema hele juus peaaegu helgib suvepäikeses, tuul on värske soengu parajaks sättinud, nüüd ei jää muljet, nagu oleks ta mingi mõttetu tibi, kes iga nädal juuksuris käib, ei, ta on meeleavaldaja, ta seisab miitingul plakatiga ja sellele on kirjutatud: „Sallimatu! Sinu koht on ajaloo prügikastis!“

Ka pildiallkiri oli üsna jõuline ja seda peab ta nüüd kuulma mitu tundi järgemööda, paljude eri häälte ebamusikaalses esituses: „Noor lauljatar Saara: kui need on inimesed, siis ma ei tahagi inimene olla.“

Saara laulutekstid hakkasid vähehaaval huvitavamaks muutuma. Toonilt olid need ikka veel võitluslikud – noor inimene peabki olema võitleja, seda oli tema kadunud vanaisa alati rõhutanud –, aga neisse sigines mingit sügavamat mõistmist ja kohati päris müstilist rahu, mida seal varem ei olnud. Lauludest oli aina selgemini aru saada, et ta on elanud, ta on üht-teist näinud, ta tunneb ja tunnetab, võib-olla rohkem, kui nii noorest lauljannast oskaks arvata.

Kui tema kaelal ilutsev BE KIND esimest korda ekraanile ja sealt edasi ajalehtedesse jõudis, tekitas see noortes tohutut vaimustust. Paljud lasid endale teha samasuguse. Kelle vanemad veel ei lubanud nahale kirjutada, need ostsid „BK“ rinnamärgi või sodisid need kaks sõna oma koolikotile. Kuid nii mõnelegi ütles Saara tätoveering midagi hoopis enamat. Tähendab, ma ei olegi ainuke. Nad hakkasid ringi vaatama, esialgu kergelt süüdlasliku pilguga, kartes vahele jääda – just nagu oleksid nad milleski süüdi olnud! –, siis aga järjest julgemalt üksteist otsima. Nad sirutasid pilgu välja ja mõnikord sirutus teine pilk sellele vastu.

Väga palju liikus ringi kuulujutte. Räägiti mingist Leebuse Leegionist, kes ajab taga äärmuslasi ja neid kusagil keldrites piinab. Mis totrus! Maffiat pakuti muidugi päris palju, vahel ka maffiat koostöös Sorosega, kes kõik selle julmutsemise kinni maksab. Juute kahtlustati ka laiemalt – ja siit hargnes jutt kõigis võimalikes suundades edasi. Noh, teate ise, vabamüürlased, FSB, ameeriklased ja nende imperialistlikud sepitsused loomulikult, isegi merovingid käisid jälle läbi (ei anta nende põrmule ka rahu). Üks kannatanu võttis südame rindu ja pöördus politseisse, aga uurimine ei andnud tulemust. Jutt oli ka tõepoolest väga segane ja jättis mulje, et küllap on ta meeltesegaduses – alkohol? või midagi kangemat? – iseendaga suhelnud ja pika peo lõpuks kusagil nurgataguses salongis lasknud endale tätoveeringu teha. Loomulikult arvas osa inimesi, et kogu see kampaania oligi mingi salapolitseinike programm võimuladviku poliitiliste oponentide tasalülitamiseks. Üks vanem mees olevat kord näinud, kuidas kõrvalmaja hoovis kellelegi niisugust kirja tulise rauaga tagumiku peale kõrvetati, aga loomulikult ei julgenud ta kuhugi helistada ega abi kutsuda – mis sa, väeti inimene, Saatana vastu suudad! Versioone oli veel palju, aga lõpuks need hajusid, nagu igasugused versioonid ikka hajuvad. Suuremat osa neist peeti nagunii lihtsalt väljamõeldiseks: oli niisugune mood, mis tuli koos ühe noorukese lauljaga ja kadus varsti jälle, nii nagu need moed ikka tulevad ja lähevad. Rohkem ei tekkinud ka vihjeid, millest kinni hakata.

Oli üks lühike ajavahemik, kus põhjalikule vaatlejale oleks võinud jäänud mulje, et hetkeks miski muutus. Või oli muutumas. Õhus nagu särises miski. Tempo justkui aeglustus õige pisut, korraks tekkis kuulamise algeid. Osa inimesi kaldus kõhklema. Selgus ei tundunud kõigile päris ilmne.