Marek:
Detsembri üks põnevamaid teemasid oli nn helkurvestide (gilets jaunes) meeleavaldused Prantsusmaal, mis näitasid väga aredalt, kuidas tulevikus kujuneb üheks fundamentaalseks probleemiks mitte vastasseis liberaalide ja konservatiivide vahel, vaid nende vahel, kes muretsevad maailmalõpu pärast, ja nende vahel, kelle esmane mure on kuulõpuga toimetulek (selle tabava kujundi tõi käibele Macroni endine keskkonnaminister Nicolas Hulot). Praeguseks ilmunud rohkete analüüside seas soovitan lugeda Aurélien Delpirou käsitlust, mis näitab hästi meeleavalduste kompleksset iseloomu.
Varemgi kirjanduse prognostilist väge demonstreerinud Michel Houellebecq paistab olevat uuesti ajastu närvi tabanud. 4. jaanuaril üllitab kirjastus Flammarion tema uue romaani, pealkirjaga “Serotoniin” (Sérotinine), mis kriitikute sõnul nägi juba mitu kuud ette helkurvestide rahutusi. 350-leheküljeline raamat, mille esimene tiraaž on 320 000 eksemplari, paistab olevat klassikaline Houellebecqi romaan, mille peategelane on depressiivne agronoomist ametnik ja teemaks Lääne ühiskonna allakäik. Senised sisukirjeldused (nt üks ingliskeelne ja üks prantsuskeelne) näivad viitavat, et tegemist on Houellebecqi debüütromaani “Võitlusvälja laienemine” (1994, ee 2005) uusversiooniga – kas parem või lahjam, see jääb juba iga lugeja enda otsustada.
Prantsuse parempoliitiliste meeleolude hea analüüsi leiab Mark Lilla sulest ajalehes New York Review of Books. Ta juhib tähelepanu Prantsusmaal kuju võtnud noorte paremintellektuaalide võrgustikule, mis pakub alternatiivset maailmavaadet kosmopoliitsele liberalismile. Tegemist on huvitava seguga rahvuslusest, katoliiklusest ja reaktsionäärlusest, mis kõige enam meenutab Charles Maurrasi sajanditagust “terviklikku rahvuslust” (le nationalisme intégral). (Ja mis pole võõras ka Houellebecqile.) Pole võimatu, et võrgustiku uueks liidriks võib saada Jean-Marie Le Peni lapselaps Marion Maréchal-Le Pen, keda Lilla soovitab tähelepanelikult silmas pidada. (Teemaga seoses: The Washington Post avaldas äsja põhjaliku analüüsi sellest, kuidas Kreml aitab Marine Le Peni erakonda toetada.)
Ja kui aastalõpu puhul veel veidi maailmalõpust mõelda, siis Books & Ideas avaldas hiljuti väikese, ent sisuka komplekti artikleid kliimamuutustest, kapitalismist ja planeedi tulevikust. Täienduseks võib lugeda Jacobinis ilmunud Alyssa Battistoni artiklit “Kuidas kliimamuutusest mitte kõnelda”. Stephen Greenblatt lahkab aga The New York Review of Booksi veergudel köitvalt Penguini kirjastuse vastset põrgukujutelmade antoloogiat.
Märt:
Aastavahetusel on meedial kombeks konsulteerida tähetarkadega. Seepärast soovitan Quanta intervjuud Inglise kuningliku astronoomi Martin Reesiga, kes avaldas äsja raamatu inimsoo tulevikust “On the Future. Prospects for Humanity”. Intervjuu keskendub peamiselt täheteaduse nüüdisseisule, näiteks eksoplaneetide peatselt loodetavale vaadeldavusele. Inimsoo tuleviku kohta saab teadus kindlalt ette öelda vaid seda, et rahvastik kasvab ja kliima süsihappegaasi mõjul soojeneb.
(Selle kohta, miks ülerahvastusele keskendumine ei aita kliimapoliitika-alast diskussiooni edasi, kirjutas Voxis teadusajakirjanik David Roberts. Etteöeldult: säärased arutlused leiavad enamasti, et liiga palju on üksnes teatavat sorti inimesi. Siiski, naistele suurema võimu andmine mõjuks hästi muuhulgas ka kliimale.)
Tähistaevasse kui millessegi absoluutselt suurde vaatamine sisendab ülevuse tunnet. 3:AM Magazine intervjueerib filosoofi ja Kanti-spetsialisti Melissa Merrittit üleva teemal. Pikas ja sisutihedas vestluses on kõne all arusaamad refleksioonist, kõiksuse mõistuspärasusest, stoitsismist, armastusest, “apertseptsiooni sünteetilisest ühtsusest” (st et iga ettekujutust peab saatma mõte “mina mõtlen”) jpm. Melissa Merritt on muuseas Irad Kimhi õpilane. Kimhi on filosoofiamaailmas legendaarne sokraatik selles mõttes, et ei armasta oma mõtteid kirja panna. Sel aastal ilmus aga temalt ambitsioonika pealkirjaga raamatuke “Mõtlemine ja olemine“. Iisraeli filosoofi portreteerib ja tema raamatut arvustab The New York Timesis James Ryerson. Ryersoni esituse järgi paistab Kimhi tees olevat see, et mõtlemise sisu ja mõtlemise psühholoogiline akt ei saa olla loogiliselt üksteisest 
lahutatavad, nagu vähemalt pärast Freget arvatud. Lause “Vihma sajab, kuid ma ei usu seda” pole Kimhi meelest mõteldav ja räägib enesele ka vastu. Asi pole nii, et loogika näitab, kuidas peab mõtlema, ja psühholoogia, kuidas tegelikult mõteldakse. Kimhi soovitab uuesti üles võtta Parmenidese seisukoha, et sellest, mida ei ole, ei saa ka mõtelda.
Kui tulla rakenduslikuma filosoofia juurde, siis Brian Leiteri blogi kaudu leidsin võrgužurnaalist Arc kaks rangelt analüütilist käsitlust soo-küsimusest, mõlema autoriks MIT-i filosoof Alex Byrne. Esimene, peamiselt Judith Butleri vastu sihitud arutlus küsib, kas sugu (sex) on sotsiaalselt konstrueeritud, ja teine, mõnevõrra empiirilisem käsitlus uurib, kas sugu on binaarne. Vastused on vastavalt ei ja jah (või siis “jah” mõningate mööndustega). Samas rõhutab Byrne, et kummastki vastusest ei järeldu vähimatki võrdõigusluse kahjuks.
Teatav keelefilosoofiline või metafüüsiline kompetentsus ei teeks paha isegi nii ebafilosoofiliselt “rakendusliku” küsimusega tegelemisel nagu see, kas Donald Trump on fašist. Just sellise küsimuse tõstatas hiljuti Times Literary Supplement. Kõik sõltub ju fašismi definitsioonist ja sealt edasi juba üldisemalt ühiskondlik-ajaloolis-poliitilis-kollektiivsete jõudude või suundumuste defineeritavusest, nende olemisviisist, nende keskmelisest või hajusast olemusest jne jne. Mõni vastaja TLS-is meenutas näiteks Umberto Eco kuulsat “prototüübi-semantikal” põhinevat määratlust, mis ka Vikerkaare lugejale tuttav. Aga “ismid” on teadagi kõik ühed äärmiselt tülikad asjad.
Üks kirjamees, kes Trumpi soojalt tervitab, on kuulus apokalüptiline nihilist Michel Houellebecq. Mõistagi on tema kiitus natuke mürgitatud, sest talle teeb eelkõige rõõmu Ameerika messianistliku imperialismi langus, Ameerika uuesti väikseks saamine. Ja Houellebecqki ei saa ütlemata jätta, et “isikuna on Trump muidugi kaunis vastik”. Igatahes tuleb tunnustada, et võrreldes USA parteideülese välispoliitika eliidiga (mida Obama nimetas “blob” – mull) on Trumpi sõja-armastus üsna leige.
Teine tähtis visionäär ja modernsusevastane nihilist Aleksandr Dugin on andnud põhjaliku intervjuu hispaaniakeelsele välispoliitika ajakirjale Estudios de Politica Exterior (google translate hispaania keelest inglisesse tundub töötavat palju paremini kui nt saksa keelest). Intervjuu pealkiri on “Trump on samm meie eesmärgi poole, kuigi ebapiisav”. “Meie eesmärk” paistab seisnevat “liberaalsete” väärtuste kukutamises ja “traditsiooniliste” sisseseadmises ehk “integraalses populismis” (veel üks ism!), mis võtaks vasemalt üle sotsiaalse õigluse ja paremalt “traditsioonilised” väärused. (Dugini mõttemaailma mõne aspekti kohta vt nt Vikerkaarest Alexander Duffi esseed “Heideggeri tondid”).
Vikerkaare lugejaile tuttav paremäärmusluse spetsialist Cas Mudde (vt siin ja siin) annab Open Democracys hea ülevaate ekstremismi ja demokraatia arengutest Euroopas viimasel kolmel aastal. Tema põhijäreldus on see, et populistid esindavad lärmakat vähemust ja liberaalsed demokraadid vaikivat enamust. Eks valimised näita, kuidas sellega Eestis on.
Alati tasub lugeda “neoliberaalset”, täiesti ebaduginlikku Bloombergi kolumnisti Leonid Bershidskyt. Tema meelest paljastas 2018. aasta riigijuhtide üldise saamatuse. Oma ülesannetega ei tulnud toime ei Trump, May, Macron, Merkel, ei Itaalia, Hispaania, Rootsi ega Läti poliitklikk ega autoritaarsed Putin, Orbán, Modi, Mohammed bin Salman või Erdogan. Loodetavasti läheb elu järgmisel aastal palju paremaks, palju lõbusamaks.
Aro:
2018 oli ilgelt pikk aasta, siia mahtus rohkem kraami kui mõnda igavamasse aastakümnesse. Cambridge Analytica skandaal ja GDPR tunduvad juba iidvanad teemad, tselluloositehase ära saatmine ja paavsti vastu võtmine veidi värskemad. Brasiilias valiti presidendiks neofašist, Kalifornia põles, Süüria kodusõda jätkus, Krimmis on halvasti ja Myanmaris veel halvemini. Vahepeal aristokraadid abiellusid ja jalka oli põnev. Aga neil kõigil teemadel oleme juba lugemissoovitusi jaganud, aasta lõpul keskenduks igavikulisele ja esteetilisele.
Oli väga hea filmiaasta ja nüüdseks on parimad palad ka juba voogedastuses saadaval. Kindlasti võiks vaadata väga erinevalt, aga ühtviisi meeldivalt montypythonliku sotsiaalkriitilise huumoriga klassi- ja rassisuhteid lahkavaid filme “BlackkKlansman” (Spike Lee) ja “Sorry to Bother You” (Boots Riley). #metoo-aasta tähistamiseks võib vaadata veel ühe mustanahalise lavastaja Steve McQueeni šedöövrit “Widows“, sellist asja pole pärast “Võrgustikku” näinudki. Või siis Yorgos Lanthimose psühhoseksuaalset ajastudraamat “Favourite” (mis vist on veel/juba kinodes?) Žanrikinost tõstaks esile Alex Garlandi hullumeelselt sürreaalse “Annihilationi” ja John Krasinski debüütfilmi “A Quiet Place” ja Armando Ianucci “Stalini surma” vaadates lagistasin naerda nii mina, kui ka mu isa, kes vähemalt kahte filmist läbi käinud tegelast isiklikult tundis. Väljaspool anglofoonset maailma tehti ka väga palju häid filme: Pawel Pavlikowski “Külm Sõda“, Andrei Zvjagintsevi “Armastuseta” ja Alfonso Cuaroni “Roma“. Vaatamist jätkub mitmeks nädalavahetuseks.
Kultuuriajakirjanduses kirjutati palju ka teemadest, mille väärtus puudutab rohkem inimolemise universaale kui ajakajalisi teemasid. Meelde jäid näiteks TLS-is ilmunud artikkel sellest, kuidas suhtuda kirjanikku, kes oli oma loomingus geniaalne ja eraelus mölakas (Céline’i näitel). LRB-s ilmus Brexiti, Trumpi ja kliimateemade kõrval ka näiteks artikleid objektorienteeritud ontoloogia kriitikast ja Agatha Christie romaanide paeluvusest (seda, muide, pigem poliitilise kirjamehena tuntud John Lanchesteri sulest). Üks mu lemmikajaloolasi Jill Lepore mõtestas ümber tänavu 200. aastapäeva tähistanud Mary Shelley “Frankensteini”. LA Review of Booksis mõtles James Delbuorgo Bruno Latouri ainetel looduse ja inimeste vahelistest piiridest.
Ja kui kirjasõnast ei piisa, siis sellelt twitteri-kontolt saab igapäevaseid kommentaare varauusaegsetel maalidel leiduvatest detailidest. Head vana aasta lõppu!
Lisa kommentaar