Aastaaruanne

Lõppeval aastal ilmus, nagu ikka, neli topeltnumbrit ja neli üksiknumbrit.
Jaanuari-veebruari number oli pühendatud – üllatus-üllatus! – Eesti Vabariigi 100. aastapäevale; täpsemalt Iseseisvusmanifesti multikultuurilistele lubadustele. Ilukirjanduski oli teemakohane.
Märtsinumbri tulipunktis olid kiirendus, vana futurism ja uus aktseleratsionism. Kuid juttu oli ka demokraatiast, valitsemisest ja bluusist.
Aprilli-mai kaksiknumber võttis vaatluse all digimaailma, sotsiaalmeediumid, veebimajanduse. Juttu oli Facebookis vaidlejatest, Instagrami staaridest, digikapitalismi tulevikust ja libauudiste minevikust.
Juuninumbri keskmes olid töö ja mäss, fordism, teenistujate ja kaevurite eluviis, 1968. aasta mai ja Nelson Mandela pärand.
Juuli-augusti kaksiknumber keskendus inimese ja looduse vahekorrale, aja- ja loodusloo suhetele, esiajaloole, metsade olukorrale ja finantskrahhi järelmitele.
Septembrinumber käsitles mitmesuguseid kultuuriteemasid, süvenes Elmar Kitse maalitud perekonnaportree tagapõhja, sootundlikku kultuurikriitikasse, “Sajandi loo” lavastustesse ja Narva identiteeti.
Oktoobri-novembri kaksiknumbri fookus langes igavusele, igavlemisele, otstarbetusele. Juttu oli ka hipidest ja hulkuritest, evolutsioonist, tsivilisatsioonist ning riigireformist.
Detsembrinumber tegi kokkuvõtte #MeToo liikumisest, arutles esindusdemokraatia tuleviku üle, käsitles taas tõejärgsust ning ajaloolase ülesandeid, rääkimata jalgpallist.
Mõistagi leidus igas numbris kunsti, joonistusi, luuletusi, arvustusi, jutte ja lihtsalt tekste.

Ainult kodukal tähistasime lühikirjutistega Karl Marxi 200. sünnipäeva ning koondasime arhiivist teemablokkideks kirjutisi Marxist (John Lanchester, Adam Zagajewski, Slavoj Žižek), 1968. aasta sündmustest (Fanny de Sivers, Ainiki Väljataga, Cornelius Castoriadis, Thorwald-Eirik Kaljo ja W. H. Auden), poliitilisest mõttest (Isaiah Berlin, Pierre Manent, Mihhail Bakunin, Tony Judt, Roger Scruton, Yuri Slezkine, Emile Cioran, Mark Lilla) ja Lätist.

Igakuised lugemissoovitused peatusid järgmistel nimedel, teemadel ja märksõnadel.
Jaanuaris puudutati doktor Petersoni imeravi, Vatikani ja Pekingi konkordaati, kultuurimarksismi müüti, poliitkorrektsust, linnaplaneerimist, #MeToo’d ja No99.
Veebruaris olid kõne all sinimustvalge genofond ja rassiteadus, tehisintellekt, digihumanitaaria, majandusteadus, Facebook, mälupoliitika ja #MeToo.
Märtsis mainiti demokraatia genealoogiat, Facebooki, Google translate’i, Ungari arenguid, seksi ja surma antiigis, Steven Pinkeri optimismi, masinkunsti, robotite revolutsiooni, inimohverdust, doktor Petersoni, René Girard’i ja Ivan Iljini.
Aprillis olid teemadeks Toomas Pauli tõumured, Aafrika olukord, linnaplaneerimine, Gödel, sugulasterentimise teenus Jaapanis, Hayden White’i lahkumine, Macroni probleemid ülikoolidega, 1968. a mai, islami ja valgustuse suhted, Leszek Kolakowski vaimne teekond, Marxi biograafiad ja tema tähtsus majandusteaduses.
Mais oli külaliste voor. Juttu tehti Trumpist ja demokraatia surmast, Niall Fergusoni raamatust hierarhiate ja võrgustike kohta, Eesti luure ajaloost, Vene “seaduslikest varastest”, uudiste tulevikust, meelepaha ja empaatia psühholoogiast, jalutamisest, Bernard Lewisest ja orientalismist, Bari Weissist ja intellektuaalide tumevõrgust, CNN-i ühekülgsusest, sitcom’ist “Roseanne”, Ränioru kultuurist, internetist ja sotsiaalmeediast.
Juunis-juulis oli peamiselt kõne all jalgpall, aga peatuti ka paavst Franciscusel, Bruno Latouril, kvantfüüsika Kopenhaageni tõlgendusel, realismi/konstruktivism vaidlusel, TLS-i uuel peatoimetajal, replitseeritavuse kriisil teaduses, eetika nüüdisseisul ja eurotsentrismil, evolutsiooni determineeritusel ja rahvusriikide võimutusel.
Augusti lugemissoovituste märksõnadeks olid töö ja rämpstöökohad, LSD jm psühhedeelikumid, tõlkimine, filosoofia eurotsentrism, humanitaaria kriis, Fieldsi medalid, Fukuyama ja identiteedipoliitika, tuumasõja kujutamine meedias, seksuaalne ahistamine, kunstlik viljastamine, ülikoolide kriis, Marx, liberalism ja selle nurjumine.
Septembris käsitleti humanitaaria kriisi ja möödapääsmatust, taimede elu, raamatute ajalugu ja paksenemist, memeetilisi suguharusid ja Youtube’i arvamusliidreid, algoritme, Ian Buruma töökaotust, Facebooki ja Zuckerbergi, monopole, isiksuseteste.
Oktoober võttis vaatluse alla fašismi tõusu ja defineerimise, tagasivaated võlakriisile, I maailmasõja lõpu, “vimmateadused” ja teaduslikud müstifikatsioonid ning ekspertiisi kriisi.
Novembri teemadeks olid apokalüpsis, California metsatulekahjud, putukate väljasuremine, kliimaraport, kultuurimarksismi müüt, Kesk-Euroopa Ülikool, paradigmanihked ajalooteaduses, Brexit, Nobeli auhind, kirjanikukuulsuse asjatus, rämpsteadused ja migratsioon.
Detsembris mainiti Macroni probleeme kollaste vestidega, Houellebecqi uut romaani ja kiitust Trumpile, prantsuse paremmõtte arenguid, kliimamuutusi, astronoomia tulevikku, üleva ideed, Irad Kimhi uut raamatut, soofilosoofiat, Trumpi ja fašismi seoseid ning filmisaavutusi.
Tundub, et kõige rohkem figureeris aasta vältel soovitustes Francis Fukuyama, Mark Zuckerbergi, Bruno Latouri, Cas Mudde, Jordan Petersoni, paavst Franciscuse ja Viktor Orbáni nimi.

Läbi aastate Vikerkaare veergudel esindatud autorite seast lahkusid eelmisel aastal Bernard Lewis (vt ka seda), Mary Midgley, Walter Laqueur, V. S. Naipaul, Hayden White, Vladimir Šarov, Jüri Rätsep, Hellar Grabbi, Tõnu Kaalep, Priit Kruus, Ado Lill ja hea kolleeg Elviira Mihhailova.