Marek:
Valgustusajastu mõtlejatest on üks mu lemmik olnud alati Denis Diderot, erinevalt näiteks Rousseaust või Voltaire’ist mõjuvad tema tekstid endiselt väga aktuaalsetena, seda nii sisult kui stiililt. Lynn Hunt on kirjutanud viimases New York Review of Booksis Diderot’st hea essee, mis aitab Diderot’ tähtsust meile meelde tuletada. Hunt lähtub essees mh Andrew Currani vastsest raamatust Diderot: The Art of Thinking Freely, mille esinduslikku katket saab lugeda näiteks siit.
Los Angeles Review of Books hoiab aga meeles üht 20. sajandi säravamat kirjameest, Isaiah Berlinit. Berlin oli legendaarne autor, kes ei pidanud vajalikuks oma tekste avaldada, eeskätt seepärast, et tema enesehinnang ei lubanud tal teiste lugemislauale trügida. Õnneliku juhusena leidis ta aga 1970. aastate lõpus endale oma Eckermanni, noore tudengi Henry Hardy, kes pühendas sisuliselt kogu oma elu Berlini tekstide trükki toimetamisele. Nüüd, kui kogu pärand, sh kirjavahetuski, on trükis ilmunud, avaldas Henry hiljuti oma mälestusraamatu Berlinist, In Search of Isaiah Berlin: A Literary Adventure, mis on liigutav lugu teisele elatud elust. Hardy algatusel on saanud äsja valmis ka Berlini pärandile pühendatud veebileht, mille suurim väärtus on kõiki Berlini teoseid ja käsikirju hõlmav kataloog. Kel aga huvi, võib veebist vaadata (parool: Liberty) ka värsket dokumentaalfilmi Isaiah Berlinist, mille on teinud Judith Wechsler; see ei ole küll omaette kunstiteos, ent sisaldab siiski huvitavaid arhiivikaadreid ja intervjuusid.
Ärevast poliitilisest maailmast tasub lugeda Perry Andersoni head sissevaadet Bolsonaro juhitud Brasiiliasse, Jean-Luc Nancy kahte esseed populismist ja neofašismist tänapäeva demokraatias ning BuzzFeedis ilmunud head ülevaadet George Sorose vastastest konspiratsiooniteooriatest.
Hiljuti avastasin aga üllatusega, et briti ajaloolane Richard J. Evans, keda ei oskaks kahtlustada vasaksümpaatiates, on avaldanud mahuka biograafia briti marksistlikust ajaloolasest Eric Hobsawmist. Pole raamatut veel jõudnud lugeda, ent hea (ja tunnustava) ülevaate pakuvad sellest näiteks Prospectis ja The Guardianis ilmunud pikemad arvustused.
Märt:
Peagi saabuva paastu ajal tuleks hakata mõtlema hinge peale. Mõni abivahend selleks. TLS-is seletab teoloog Theo Hobson jesuiit Edward T. Oakesi postuumse raamatu põhjal meile lahti lunastuse: Kas päästev jumalaarm on võõrinvasioon patusesse inimloomusesse või avab see meie loomuliku võime? Jumalaarmu, natuuri ja vaba tahte vägikaikavedu vaevas juba Pelagiust – Briti kirjameest, kes uskus inimese eneselunastusvõimesse ja kes 1600 aastat tagasi ketseriks tunnistati. Seda aastapäeva tähistas New Statesman Michael Axforthy esseega “Kuidas Pelagiuse tahtevabaduse filosoofia kujundas Euroopa kultuuri“. Tundub, justkui ametlikust hukkamõistust hoolimata naeraks Pelagius viimasena: “Üldiselt me usume tahtevabadusse, inimsoo paranemisse, inimeste võimesse teha õigeid otsuseid, teha head, muuta asju paremaks.”
Ah-ah-aa, seda saab peagi valimistel näha! Sest saatan ei maga. Joseph Farrell kirjutab TLS-i essees “Saatana partei” vaimulaadist, mis ei saa peast mõtet põrgust ja igavesest needusest. Kõne all on muidugi Dante, aga ka usust hälbinud katoliiklikud ja kalvinistlikud kirjamehed. Aeonist tasub lugeda filosoof John Kaagi “sotsiaalpedagoogilist” esseed “Miks deemonist vaevatu jäi oma mugavasse põrgunurka“: Jeesuse pakutav vaba elu on seestunule suurim piin. Muuhulgas mainib Kaag Sartre’i kuulsat näitemängu “Kinnine kohus”: tegelased võivad küll vanglast alati minema jalutada, aga millegipärast näib see võimatu.
Samuti TLS-is arutleb filosoof Philip Goff selle üle, miks tasub omaks võtta religioon isegi jumalat uskumata. (Ise küll arvan, et enamik usuinimesi teeb seda juba niikuinii.) Goffi meelest aitab religioosne fik(sa)tsioon keskendada lootust, laskmata sellel hajuda.
Mis veel inimloomusesse ja selle parandatavusse puutub, siis sel aastal on tähelepanu pälvinud antropoloog Richard Wranghami raamat “Headuse paradoks“. Asja iva on lühidalt selles, et inimsugu on muutunud paremaks, st vähem agressiivseks seetõttu, et on tapnud oma kõige agressiivsemad mehed maha. Raamatut arvustavad The New Yorker ja The Atlantic.
Paari nädala eest saime ühest sisukast Postimehe intervjuust teada, et lisaks putukatele ja paljudele teistele liikidele ähvardab väljasuremisoht üht sellist haruldast inimliiki nagu õigeusu staarets. Ohustatud nähtuste ritta on lisandunud nüüd veel ka pilved. Pilvedeta maailmast kirjutab Quanta Magazine’is Natalie Wolchover: “Praegu katavad pilved igal hetkel umbes kaht kolmandikku planeedist. Aga arvutisimulatsioonid on hakanud mõista andma, et maakera soojenedes muutuvad pilved harvemaks. Kui vähem valgeid pindu peegeldab päikesekiirgust maailmaruumi tagasi, muutub maakera soojemaks, mis viib omakorda veel kiiremale pilvede kadumisele. Selline tagasisidesilmus paneb soojenemise spiraali kontrollimatult kasvama.”
Ja kui pilved lähevad, kaob varsti taevas ka. Selle kohta tasuks üle lugeda Natan Dubovitski düstoopiline novell. Novelli autor aga lõi paar nädalat tagasi laineid teadaandega, et Venemaa on juba tunginud lääne inimeste ajju ning viimased ei tea, mida oma muutunud teadvusega pihta hakata. Mõningaid vastukajasid Vladislav Surkovi esseele Putini pika valitsemise kohta vt nt American Interestist, Independentist ja Bloombergist.
Lisa kommentaar