Mait Vaigu esimene romaan on psühhologism kuubis. See tähendab, et kogu aeg ja ruum, kõik vektorid, on täidetud ainuüksi tegelaste peade sees toimuvate protsesside kirjeldamise ja eritlemisega. See on üleni mõtteaatomitega täidetud universum, millel ei näi olevat mingit struktuuri. Vormiliselt on mõtteaatomeid koos hoidma pandud küll inimesekujulised tegelased, aga lugedes ei ole nende mõttemaailmade vahel selget piiri, vaid nad on just nagu lihtsalt esile manatud mingit kimpu mõttepilvi koos hoidma. Alati see ei õnnestu ja lugejal ei ole kerge aru saada, kelle pea sees ta parasjagu kinni on, sest Vaigul on omadus alustada tekstilõike selgelt viitamata, kelle entsefalogrammi ta esitab. Pikapeale harjumus tegelasi eristada siiski edeneb ja põhi-kujud ei tekita probleeme, kuigi nende pojad jäid mulle kuni lõpuni ebamääraseks. Peategelasi on kokku neli: kaks keskealist meest, endist koolivenda, üks neist allakäinud külavaimulik, konstantses joobes väike nässakas mees, kellele meeldivad kõik naised ja kes usaldab jumalat, teine tuvastamata sorti äri ajav, verevähki põdev mees, kes ei usalda õieti kedagi, ning nende pojad – üks on narkomaan, teine plaanib kiremõrva. Taustal lehvib veel mõningaid figuure, näiteks müstiline laomees, kellega arutatakse igavikulis-filosoofilistel teemadel ja kes meenutab natuke Sokratest, armuvalu ja spliini põdev ärimees Tartust ning terve plejaad kahvatuid, nähtamatuid naistegelasi. Seevastu nende meeste mõtted naistest on reljeefselt esindatud.
Sündmustikku kui niisugust ei ole, kogu tegevus on kõik minevikus ära olnud, seda saab ainult meenutada. Kõigil meestel, igal viimasel kui ühel, on selja taga luhtunud suhted. Nad on oma naistest lahku läinud ja triivivad pidepunktita vimma ja ahastuse ulgumerel. Nad viibivad seisundis, mida võiks nimetada totaalseks tähenduse puudumiseks, ja püüavad meeleheitlikult seda tähendusetust millegi alla matta või kuidagi vaigistada. Selleks kõlbavad eriti hästi nii legaalsed kui keelatud meelemürgid, aga ka muud sõltuvused, olgu siis suhte- või töönarkomaania või veel midagi – raamatu lõpulehekülgedel läheb üks mees kasiinosse maast leitud raha duubeldama.
Romaan on kulgemine mööda sügisesi tänavaid, kus inimesed liiguvad ühest kohast teise aeglaselt ja vastutahtsi, sunniks mingi aine kättesaamine ja manustamine, põhitegevust saadavad juhuslikud ja põgusad inimkontaktid, mille käigus üldine üksindus ja minnalaskmine ainult süveneb.
Mait Vaik on vastuoluline autor, ka selles raamatus on kohti, kus tahaks hüüatada: „Parim elus kirjanik peale Dantet!”, või kes need korüfeed olid, kellega arvustajad teda varasematel puhkudel avansina võrrelnud on,[1] siis aga haarad peast kinni ja mõtled, et tegu on siiski kellegi paranoiahaige inimese kirjatööga kuskilt professor Saarma õpikust. Sest kõige iseloomustavamaks jooneks on kõigi tegelaste (keda ses mõttes võib tegelikult käsitada ka ühe koondtegelasena) mõttetegevuse mitmekordselt kahtlustav loomus. See tähendab seda, et mitte miski ei ole neile selline, nagu paistab, vaid midagi teist või kolmandat. Kõigile elus ettetulevatele olukordadele annab tegelane kõrvaltvaataja hinnangu. Ta pole sündmuse osa, vaid sündmus juhtub temaga, samal ajal kui ta ise palavikuliselt püüab sündmust klassifitseerida, vaatab endaga toimuvat pealt justkui kehast lahkunud vaim ja teeb selle kohta mõttes pidevalt sapiseid märkusi. Sellise maniakaalse ülemõtlemise käigus sünnib säravaid lehekülgi, äärmiselt ootamatuid mõttekonstruktsioone, väga elegantseid ja erudeeritud seletusi, kuid probleem on selles, et mingit õhku nende vahele ei anta – just siis, kui oled lugenud midagi, mis on Dantest parem, tuleb plokk umbtihedat, lehekülgede kaupa rapikusse kihutavat arutlust, mis kordab iseennast ja keerleb ühe koha peal nagu tuulispask. Keegi püüab mõtteräbalatest nööri keerutada, aga tutkit, ongi lihtsalt räbalad.
Sümpaatseim kuju raamatus on masajas ja karvakasvanud vaimulik (karvad kasvavad tal isegi silma all), tema maailmanägemises on säilinud mingi lustakus, mida teistes ei ole. Võibolla sellepärast, et ta ei kahtle oma jumalas, kellest ta mõtleb mõnusalt pohhuistlikult kui kasvõi valge habemega taadist pilve peal – sest eks ole see eetri-jutt ka selge jama, kas saab siis mingi õhulaine või osake olla jumal, sinu kohtumõistja, õiglane jumal, armulik jumal? Jumala üle mõtisklemisel on raamatus auväärne koht, valgustushetked vahelduvad tühikäigul vahutamisega, vahel jutustatakse isegi mingite filosoofide vaateid ümber ja väideldakse nendega tuliselt. Kuid jumal on siiski köki-möki selle kõrval, kust saada järgmine peatäis, õigemini küll mitte peatäis, vaid doos, sest vaimuliku alkoholism on staadiumis, kus promillide langus veres ähvardab kokkukukkumise ja krambihooga. Minu jaoks oli raamatu kõrghetk kohas, kus mees sõidab mitme ühistranspordivahendiga, ise äärmiselt armetus seisus, mingi Reinu juurde, kes teises linna otsas pidu peab, et rääkida temaga jumalast ja ühtlasi saada kätte oma vajalik doos. Kui ta kohale jõuab, võtab ta vastu naine, kes teatab lakooniliselt: „Rein magab.“ Ja maailm variseb kokku. Kogu selle värgi peale saab tsiteerida vaid autorit ennast: „Ei miskit intellektuaalsust peale selle, et mingu kõik vittu, mis ju ongi kogu filosoofia alus… Lühidalt. Või kui pikemalt, siis – loomulikult ei saa ma elust ega jumalast midagi aru, aga teie ka ei saa. Lühidalt siis ikkagi – käige vittu!” (lk 137).
Kõigest hoolimata on vaimulikus (kas tema eesnime üldse mainitaksegi? aga perenimi Sebelets on sama tore kui ta ise) soojust ja helgust. Isegi oma vaevases seisundis näeb ta, et maailm on ilus, et selle ilu on jumal tema jaoks teinud, ja on tänulik nagu õigele kristlasele kohane. Kuid päris normaalne alkokristlane ta siiski pole – nimelt on tal sundkäitumisi, mida ta isegi häbeneb – minna ja istuda arvuti taha ja hakata valimatult sõimama kõiki ja kõike, vahel meeltesegaduses isegi oma nime alt. See on siis, kui „käige vittu” üle pea kokku lööb, ja oma osa saavad siis nii mustad kui valged, homod kui naised, vahet pole. Ühesõnaga Sebelets on mõnus. Kasvõi kuidas ta oma ema käest häbeneb raha nuiata, aga teab, et natuke ikka antakse, ja mida sitemas seisus ta on, seda vähem – aint mingi 20? Üldiselt ei ole uhkus enam kohane inimesele, kes on sõltuv jumala armust. Olgu siis kakskümmendki.
Ebasümpaatseim on kahtlemata mõrva plaanitsev noormees, kumma mehe poeg ta nüüd oligi? Vist ikka selle rikka mehe oma. Siin avaldub paranoia juba mingil ülemaisel, ettekujuteldamatul tasemel: kõik, mis võib või võiks juhtuda, kõikvõimalikud stsenaariumid mängitakse pea sees läbi ja püütakse leida neile toimivaid lahendusi. Kogu selle tegelaskuju liin on pühendatud ainuüksi kavandatava kuritöö peendetailidele, ja ehkki asi on planeeritud kuulikindlalt, on võimatu avastada, tegeleb tüüp ainult sellega, et mängib pea sees läbi erinevaid vahelejäämisstsenaariume. Todella sairas.
Mis siis ühendab kogu seda romaani? Mis see on, millega autor rinda pistab? Suhted, suhted inimese ja inimese vahel. Mehed saavad omavahel ehk räägitudki, kuigi ka otsene dialoog on teksti toodud selleks, et pea sees olevad mõtted nii-öelda nähtavalt raamistada. Aga naistega nii hästi ei lähe. Mis mind tõeliselt kohutas, oli naise kujutamise äärmuslik misogüünsus. Oma osa saavad targad, ilusad, inetud, rumalad, ja Sebeletsi jutust jäi kumama mõte, et ehk ainult Downi-tõbisega saaks koos elatud. Kusjuures ma pole isegi mingi feminist, võiksin olla ometi sallivam ja avatum… Aga mitmel puhul panin lihtsalt raamatu käest, sest õudne hakkas. Võib ju oletada, et ehk sai autor pihta millelegi nii salajasse sügavikku peidetule, et selle väljakraapimine ajab paratamatult oksele. Esineb päris puhtaid jungiaanlikke elemente, näiteks on kirjeldatud ilusat ja isikupäratut naist, kes just oma määramatusega mehi meeletult kütkestab… kellele saab proijtseerida milliseid kujutelmi iganes…
Või missuguse halastamatusega laomees-Sokrates analüüsib kooselu targa naisega ja seda julmust, millega ta sellisest hukatuslikust valikust vabaneb… Esindatud on tõesti muljetavaldav galerii naisi – kurtisaane, naiivitare, moekaid öko-tädisid, lesbilisi, harilikke ja igavaid (neid kõige turvalisemaid, kui arengupeetusega naised kõrvale jätta), ja meeste mõtted nendest on läbini haiged, viltused, väärakad. Nad käsitlevad naist kui midagi, mis ei kuulu siia ilma, mis on täiesti teine – ja annavad sellele teisele oma paranoilisi hinnanguid, kvintessentsiks siis mees, kes ärapõlatud armastuse eest tahab naise maha koksata, sest teistmoodi ei suuda ta ennast enam kunagi täisväärtusliku mehena tunda.
Vastukaaluks on esindatud ka aseksuaalne mees, keda naised ülepea ei huvita. Kogu spekter.
Siin, kogu mu austuse juures Mait Vaigu suurepärase stiili vastu, mis eriti hiilgab loendamatute säravate punkri-kirjelduste ja narkootiliste seisundite meditsiiniliselt täpsete taasesitustega, tahaksin öelda: „Autor eksib. Sellist maailma ei ole olemas. Inimesed ei ole sellised, nad ei mõtle niimoodi, see on ju vaimuhaigla.“ Aga tõenäoliselt eksin hoopis mina. Selline maailm on olemas, mõned inimesed mõtlevad niimoodi ja kõigile ei olegi kohta. Ei jumala paremal ega vasemal käel.
Massiivsest negatiivsusest hoolimata, mis siit arvustusest kumab, mõtlesin ma ikka jube paljude kohtade peal – no see mees on geenius. Geenius! Mixed feelings… Igatahes on romaani päris korralikult toimetatud, kiidan toimetajat!
[1] A. Loog, Mait Vaik. Melanhoolia maailmameister. Postimees, 14.03.2017.
Lisa kommentaar