„Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma“ (1991) ja „Avameelselt abielust“ (1974) – need kaks raamatut, üks noortele, teine täiskasvanutele, tundusid kaua olevat peamised vahendid seksuaalmaailmast laiema pildi andmisel.[1] Tänane pilt on avardunud mitmes suunas suurte hüpetega. Täiskasvanud võivad õppida intiimset massaaži nii kursustel, kus harjutatakse dildodel ja kunsttorsodel, kui ka kursustel, kus võtteid demonstreeritakse näiteks vägagi reaalse mehe peal. Tantrateemad (mis eelnevaga seostuda ei pruugi) on pildis nii positiivses kui negatiivses võtmes. Mäletate meediasse jõudnud lugusid koolitajatest, kes oma klientidele nendepoolse initsiatiivita oma peenist pakkuma on kukkunud?
Ühiskond on muutunud avatumaks (olgugi et praegu poliitikas toimuv muudab ettevaatlikuks selle suuna jätkusuutlikkuse suhtes). Pika protsessi osadeks on olnud muuhulgas ka Tervise Arengu Instituudi sotsiaalkampaaniad nagu „Kumm on seks“ (2011 ja veel päris mitmel järgmisel aastal). Hariduses lähtutakse holistilise seksuaalhariduse kriteeriumidest. Tulemuslikult. Juba 2011. aasta UNESCO kulutõhususe uuringu põhjal tasusid seksuaalharidusele tehtud kulutused end mitmekordselt ära.[2] See puudutab nii soovimatuid rasedusi, suguhaigusi kui ka HIV-i nakatumisi. Lähenetakse ka kunstilisemate vahenditega. Näiteks käib mööda koole humoorikas noortega tehtud intervjuudel põhinev seksuaaltervisest kõnelev lavastus „Kuidas öelda jah?“.[3]
Teisalt seavad paljud vähem või rohkem esoteeriliste lisandustega koolitused küll seksuaalsuse pjedestaalile, ent peamiselt mees-naine teljel ega kipu alati arvestama seksuaalsuse ja sooküsimuste laiemat pilti. Seksuaalse eneseteadlikkusega kipub aga segamini minema üleseksualiseeritus, mis pole kuhugi kadunud. Esteetiliselt korrektsed (ja riiete hulgalt pigem tagasihoidlikud) naise-, aga ka mehekehad sobivad kõikvõimaliku kraami müümiseks jätkuvalt suurepäraselt.
Pädevate seksuaalkoolitajate ülepakkumist praegu veel näha ei ole, ent arenguhüpe on olnud muljetavaldav. Palusin avada oma nägemust Eesti seksuaaltervise koolituste olevikust ja tulevikust kolmel eri taustaga koolitajal, Eesti Seksuaaltervise Liidu esindajal Kristina Birk-Vellemaal, lingam– ja yoni-massaaži koolitustega tuntuks saanud Epp Kärsinil ning internetilehekülje learn2love.org ühe algatajal, tantra- ja joogaõpetajal Margus Sarmetil. Kõik nad koolitavad täiskasvanuid ja peavad loenguid ka noorematele. Nende nägemustes on kohati silmatorkavaid põhimõttelisi erinevusi, ent laialdast seksuaalharidust peavad nad kõik ühtviisi oluliseks.
Koolituste algus
„Üks üle 60-aastane naine rääkis, kuidas tema ema oli talle enne pulmaööd öelnud: vaata, et sa ennast ei liiguta, muidu mees arvab, et sulle meeldib! Nõukogude ajal ju seksi ei olnud. Seks oli laste tegemiseks. Või tulid lapsedki kapsalehe alt,“ sedastab Epp Kärsin, kui uurin, kuidas tema meelest seksuaalhariduse maastik on muutunud. WHO (Maailma Terviseorganisatsiooni) Euroopa seksuaalhariduse standardite versioon viitab sisuliselt samale: „Kesk- ja Ida-Euroopas algas seksuaalhariduse areng pärast kommunismi langust. Enne seda oli üksikutes riikides mõningaid algatusi tehtud, kuid tagantjärele saab neid vaevalt küll „seksuaalhariduseks“ nimetada.“ Ja veel. „Ettevalmistus seksuaalsuseks polnud peaaegu üldse teema. Selle tulemusena alustasid Kesk- ja Ida-Euroopa riigid seksuaalharidusega, nagu seda praegu enamikus riikides mõistetakse ja antakse, 20 või 30 aastat hiljem kui Lääne-Euroopa. Vaid mõnedes neist, kõige märkimisväärsemalt Tšehhi Vabariigis ja Eestis, on tõsiselt edendatud kaasaegset seksuaalharidust, mis erineb pereeluks ettevalmistamisest.“
„Mina olin originaal, hiljem on tulnud koopiaid, ka neid, kes on võtnud minu materjali ja hakanud ise sellega pusima,“ muigab yoni– ja lingam-massaaži koolitaja Kärsin. Kellele viimased mõisted võõrad on, siis lingam viitab mehe, yoni naise suguelunditele. Kärsini koolitused algasid 2015. aasta veebruaris, kui esimesed hüüdnime Herbert kandvad dildod laua külge pandi ja koolitusele tulnud naised nende peal õppima asusid, kuidas oma mehi rõõmsamaks ja kooselu tugevamaks muuta. Pool aastat hiljem lisandusid vajaliku inventari hulka naise keha kujulised torsod, et naistele ei jääks ainult andmisrõõm ja ka mehed koolitatud saaks.
13 500 koolitatut hiljem väidab Kärsin, et uued seksialased teadmised on päästnud palju koos- ja abielusid. Kärsini koolitused on sedavõrd populaarsed, et meie vestluse ajal on esimene vaba aeg yoni-massaaži koolitusele alles septembriks. „Ühiskond on praegu kindlasti avatum kui nelja aasta eest. Rohkem tuleb vanemaid naisi, vanemaid mehi, emad tulevad tütrega, isad poegadega. See mõjub loomulikult,“ leiab Kärsin. Paljude vanemate jaoks on see kõige lihtsam moodus vajalike teemadega tegelemiseks. „Nad ei oska ise neil teemadel rääkida, sest neile ei ole neist kunagi räägitud.“
Kärsin leiab, et naisel, kes armastab seksida, on tänini ühiskonnas litsi märk juures. „Aga tegelikult teeb naine, kes on seksuaalselt väekas, mehe õnnelikuks, on hea ema, hea töökaaslane. Ma võin anda oma pea, et naine, kes on seksuaalselt rahuldatud, ei vingu, ei klatši, ei ole uss, ei ela teiste elu.“ Naistelt, kes on elanud hirmus, et on frigiidsed, küsib ta esmalt: kui pikk on eelmäng? Mida teeb mees, et sind erutada? „Kui mees tuleb, haarab tissidest ja ütleb, et nüüd seksime, siis pole naine valmis. Kõige olulisem on emotsionaalne kontakt partneriga. Peame oma kaaslasega olema kogu aeg toredad ja sõbralikud, armastusväärsed, ausad ja hellad, mitte ainult siis, kui seksida tahame,“ ütleb Kärsin, kes on veendunud, et Eesti oleks viie rikkaima riigi hulgas, kui kõik naised ja mehed oleksid rahuldatud. Ta rõhutab, et seksiga seotud häbitunnet on nii meestel kui naistel.
Margus Sarmeti teekond jooga-, aga ka tantramaailma ja sealt edasi koolitajaks sai alguse umbes kümne aasta eest. „Kristuse ikka jõudes sattusin täiesti juhuse tahtel ühele joogat ja tantrat tutvustavale õhtule ja leidsin, et see on minu tee. Peagi olin juba õpetaja-kursustel ja hakkasin täiskasvanutele seksuaalset tantrat õpetama,“ räägib ta. Sealt hakkas tema jaoks omakorda kooruma pilt, mille järgi tundus, et paljud teemad, mis võiks olla omandatud põhikoolis, ei ole seda täiskasvanueaski.
„Tegelikult ei peaks me paljusid asju üldse tantraks nimetama, võiksime seda vabalt nimetada ka eluterveks, valehäbideta, elu jaatavaks, partnerit austavaks suhtumiseks ja käitumiseks,“ ütleb Sarmet. „Kui inimesed jõuavad mingisse ikka ja Maslow’ püramiidi esimeste astmete probleemid on lahendatud, siis leiavad nad sageli, et n-ö „maha ja taha“ seks neid enam ei rahulda ja pole tegelikult kunagi rahuldanudki. Selle avastusega leitakse tee erinevate nõustajate ja töötubade juurde,“ räägib ta probleemidest.
Viimastel aastatel on Sarmet joogakursuste raames nii mõnegi gümnaasiumi valikainenädalal keskkooliõpilastele muuhulgas ka tantrast rääkinud. „Me ei räägi mingist hookuspookusest, vaid kõige lihtsamast. Näiteks sellest, et enne kui üldse voodis kõvemaks andmiseks läheb, istu partneriga maha, rahune, ühtlusta hingamine, aktiveeri parasümpaatiline närvisüsteem, vaata silma, vii end partneriga samale lainele ja juba on su suhe partneriga viis korda sügavam,“ loetleb ta. „Tantra on palju laiem kontseptsioon kui seks. Seksi on kogu tantrast vast ehk 5-7%,“ märgib Sarmet. Kui seda spetsiifilist numbrit mööda edasi minna, siis 93-95% oleks see suurusjärk, mis jääks tervele mõistusele, enese tundmisele ja tunnetamisele, valehäbidest ja klammerdumisest loobumisele, kohalolule ja kontaktile partneriga.
„Oma kodulehe materjalidest oleme püüdnud aga tantra võimalikult eraldi hoida, ehkki me ei eita seal selle eksistentsi,“ sõnab ta. „Me ei propageeri tantrat ega reklaami seda. Kes tunneb, et on huvitatud isiklikust arengust ja on piisavalt avatud meelega, jõuab selleni nagunii. Eluterve ja partnerit austav seksuaalkäitumine on tantra eelduseks,“ räägib Sarmet, kuidas tantra ideaalis toimida võiks.
Epp Kärsin oma koolitustel aga tantra ja selle maailma filosoofiaga ei tegele, ehkki mõned mõisted võivad kattuda. „Minu jaoks on oluline paarisuhe, intiimsus, lähedus, emotsionaalne side ja usaldus. Ma olen ühtlasi koolitaja, kes ei tööta terapeudina. Minu juurde ei ole võimalik ühelgi mehel lingam-massaaži ega ühelgi naise yoni-massaaži tulla,“ ütleb ta. Sellest, kui paarisuhtes olevad inimesed tantramassööridelt abi otsivad, ta ülemäärases vaimustuses ei ole. „On mehi, kes on arvanud, et äkki nad peaksid ikkagi naisele kinkima mõne tantraterapeudi kinkekaardi, aga mina arvan, et see ei ole hea mõte. Seal tegeleb su naisega inimene, kellel on tuhandeid töötunde. Naine tuleb koju ja ütleb, et sa ei tee üldse nii hästi, kui see tüüp sealt Pärnu maanteelt… Milleks seda vaja on? Kasvage koos, võtke kasvõi konspekt voodisse kaasa või otsige internetist mõni yoni– või lingam-massaažiõpetus, kui ise koolitusele tulla ei taha.“
Süstemaatiliselt ja terviklikult tegeleb seksuaalsusega seotud teemadega Eesti Seksuaaltervise Liit, mis on koolitusi läbi viinud alates ühingu loomisest 90. aastatel. Liit teeb tööd inimeste lähisuhete hoidmise ja parandamise nimel. Keskmes on inimese seksuaalsus tervikuna, millega kaasneb töö pereplaneerimise, rasestumisvastaste vahendite ning HIV jt seksuaalsel teel levivate haiguste vältimise vallas, lisaks töö soolise võrdõiguslikkuse edendamise ning vägivallaennetuse ja asjakohase abi alal.
Seksuaaltervise ekspert ja ESTL-i koolitusjuht ning koolitaja Kristina Birk-Vellemaa rõhutab, et liit ei tegele vaid ohtude ja probleemidega, vaid tähelepanu pööratakse ka seksuaalsuse jaatamisele ning sellele, et inimese seksuaalsus on hea, õige ja ilus. Praegugi on loomisel uus koolituste rubriik. „Sekspositiivsest hoiakust räägime nii noori kui täiskasvanuid koolitades. See on kindlasti osa meie väärtustest ja sellest, kuidas seksuaalsust näeme,“ selgitab ta. „Meie koolitused ei ole patroneerivad ega hoiatavad, vaid käsitlevad seksuaalsust kui inimese elu loomulikku osa. Väga oluline on ka see, et koolitades ei räägi me noorteLE või täiskasvanuteLE, vaid räägime ja arutleme koos nendega. See peab olema avatud dialoog.“
Euroopa seksuaalhariduse standardid,[4] millest liit koolitustegevustes lähtub, rõhutavad samuti sekspositiivsust: „Traditsiooniliselt on seksuaalharidus keskendunud seksuaalsusega seotud riskidele, nagu soovimatu rasedus ja seksuaalsel teel levivad haigused. Selline negatiivne lähenemine on lastele ja noortele sageli hirmutav. Veelgi enam – see ei vasta nende vajadusele saada teadmisi ja oskusi ning enamasti ei haaku selline lähenemine üldse nende eluga.“
Murelikuks teeb Birk-Vellemaad see, et seksuaalsusest räägitakse tänapäeval küll palju, aga pigem läbi seksualiseerituse, objektistamise või selle, et naise (ja viimasel ajal üha rohkem ka mehe) keha eksponeeritakse, kommenteeritakse ja luuakse mingisuguseid ideaale. „Seksuaalsusest räägitakse küll üsna vabalt, aga ei räägita seksuaalsuse kogu värvingust. Kui antakse võimalikult palju nippe, kuidas seksida või hästi oraalseksi teha, on see ka omamoodi tervitatav, aga ei tohi seejuures unustada, et seksuaalsus ei piirdu ainult seksuaalaktiga, vaginaal-, anaal- ja oraalseksiga ja iga inimese seksuaalsuse väljenduse juurde ei kuulu seksuaalakt,“ meenutab ta. Viimane ei tähenda aga absoluutselt seda, et inimene oleks kuidagi ebaterviklik või temaga oleks midagi valesti. „Vale on käsitlus, justkui oleks seksuaalselt terve inimene vaid see, kes seksib konkreetse intervalliga,“ ütleb Birk Vellemaa.
Vanem põlvkond ei ole seksist just väga mitmekesiselt rääkima harjunud. Seksikusel on naiste puhul jällegi justkui teatud „parim enne“. „See on kurb teema. Naistearstid ja ämmaemandad on rääkinud, et mõned naised ei jõua menopausi ära oodata, sest seejärel ei pea enam seksima. Või paluvad pärast operatsiooni, et kirjutataks välja tõend, mis ütleks abikaasale, et ei tohi mõnd aega seksida,“ toob ta näite, millest järeldab, et seksuaalelu pole inimesele rõõmu ja rahuldust toonud. „On olnud ka väärarusaamu naiste seksuaalsusest ja vajadustest. Naise seksuaalsus ei ole justkui olnud naise enese oma. Seal ilmneb ka põlvkondade vaheline lõhe.“
Eelmisel aastal ja selle aasta alguses koolitas liit välja uued koolitajad. Väärtustatakse tõenduspõhist seksuaalharidust. „Oleme selgeks teinud, mida organisatsioonina oma koolitajatelt ootame ja sellest lähtuvalt valime inimesed, kellega edasi koostööd teha. Inimesed on seni olnud väga avatud ja erinevusi tervitavad. Seda ei saa nimetada niivõrd aktsepteerimiseks või sallimiseks, vaid tegemist on justnimelt tervitamisega,“ jätkab Birk-Vellemaa. Koolitajad on läbinud põhjaliku programmi ning jagavad põhiväärtusi, ehkki mõningad arusaamad soolistest stereotüüpidest ja soolisusest laiemalt võivad erineda.
Kuigi ühe põhilise sihtrühmana on määratletud noored (varem 14–24, möödunud aastast kuni 26-aastased noored), siis palju koolitatakse ka lapsevanemaid, noortega töötavaid spetsialiste, meedikuid, naistearste, ämmaemandaid. „Nüüd oleme võtnud suuna, et läbi tööandjate pakkuda koolitusi tööealisele elanikkonnale. Need on enamasti suunatud HIV-ennetusele, aga kahetunnise koolituse juurde kuulub ka terviklik käsitlus seksuaalsusest, sekspositiivsus, teadlik nõusolek, seksuaalkäitumise trendid Eestis,“ kirjeldab Birk-Vellemaa. „Uuringud näitavad, et noorte teadmised on palju paremad kui 30+ vanuses elanikkonna omad. Kooliti seksuaalhariduse tase küll kõigub, ent on pigem üsna kõrge, aga kui vaatame täiskasvanute seksuaalkäitumise trende ja näeme, et alla poole kasutavad juhusuhetes kondoomi, siis on selge, et meil on vaja 30+ elanikkonna seas teadlikkust kasvatada ja seda on kõige lihtsam teha läbi tööandjate.“
Eri vanustele eakohased jutud
Inimese seksuaalne areng algab küll sünnist, aga seksuaalsusega seotud käsitlemist vajavad teemad on eri arenguastmetes vägagi erinevad. Epp Kärsin alustab nii mõndagi hommikut Eesti koolidesse loengut andma sõites. „Räägin viiendast kaheteistkümnenda klassini, aga need on erinevad loengud. Näiteks viiendale klassile räägin emotsioonidega kontakti saamisest. Mida tähendab hea tuju, mida halb,“ selgitab Kärsin. Ta räägib noorematele hügieenist, vanemate omavahelistest suhetest – kui palju on ema-isa lapse jaoks olemas, kas laps näeb neid kallistamas ja kui palju nad kodus eri teemadel räägivad.
Loengute koostamisel on ta aluseks võtnud WHO seksuaalhariduse standardid. „Näiteks 4.-5. klassis peaksime rääkima ka eneserahuldamisest. Sellest, et selles pole midagi halba, aga see ei ole midagi, mida teha kellegagi koos,“ kirjeldab Kärsin, kellel on tuua ka näiteid sellest, mida taoliste teemade mitte puudutamine võib kaasa tuua. „Olen rääkinud naistega, kes on saanud lapsena trauma, kui on vanematele ennast puudutades vahele jäänud ja selle eest karistada saanud. Sellistel naistel on kehamälu kaudu hiljem ennast katsudes tugev häbitunne.“
Vahemärkus: just sellist häbitunnet kultiveeris nõukogude ajal hoogsalt ka „Avameelselt abielust“, mis teavitas, et onanismist võib „kergesti areneda mingisugune sundharjumus, mis koormab inimest nii kehaliselt kui ka vaimselt“.
Veidi vanematele räägib Kärsin koolides HIV-st ja kondoomi kasutamisest. „Paljud noored ei tea, kuidas kondoomi õigesti kasutada, aga mul on töövahendid, dildod, alati kaasas ja näitan ette. Räägin ka seda, et õpi enne partnerit tundma.“ Tundma õppimise all mõtleb ta silitusi ja paitusi, julgust avameelselt vestelda enda soovidest ja vajadustest. „Noorte omavahelisel suhtlemisel esineb kartust, kuidas julgeda öelda ei, kui miski ei sobi. Soovitan enne uue partneriga seksimist küsida paber, et kummalgi ei ole suguhaigusi. Aga inimestel on nii suur häbi seda teha!“ ütleb Kärsin. Häbist võiks aga üle olla teadmine, et suguhaiguste levimus on kõrge, nende peiteaeg võib olla aastaid. Teatud välja ravimata suguhaigused võivad nii naistel kui meestel tekitada lastetust. Eestlased on maailma esirinnas HIV levikuga. Lisaks räägib ta libestitest. „Enamik on valmistatud nafta baasil ja rikuvad tupe mikrofloora. See on ka põhjus, miks paljud bakterid ja infektsioonid paremini ligi pääsevad.“ Ta ise soovitab kookosõli, peamiselt mõistagi enda firma, Amare Luna toodetavat.
Margus Sarmet leiab samuti, et see, kui piisavalt arsti juures ei käida, on seksuaalharidusega seotud probleem. „Autoga käid kord aastas hoolduses isegi kui midagi viga pole, aga endale ei lase hooldust teha? Mõni täiskasvanud mees pole terve elu kordagi n-ö meestearsti juurde sattunud, naistega on lugu veidi parem. See on probleem, eriti, kui vaatad veidi laiemalt ringi kui alaline monogaamne suhe. Sellisel juhul võiksid kontrollid olla tehtud, ükskõik kui hoolega sa kondoomi kasutad,“ ütleb ta. Probleemi osana näeb ta osaliselt ka süsteemi. „Meestearsti juurde otse pöörduda ei saa, perearst peab sind sinna suunama. Järjekorrad on pikad ja see on paratamatult pisut keerulisem, kui naistel. Ka mentaalsus on pisut teine, mees arvab ju, et kui midagi töötab, siis miks seda parandada. Tallinnas on see ehk veel lihtne, lähed ütled perearstile, et tahan meestearstile minna ja saad saatekirja, aga kui kujutleda end väikese asula konteksti?“
Koolihariduse peamist vajakajäämist näeb Sarmet positiivse lähenemise puudumises. „Kui vaadata, mida noortele räägitakse, siis selgub, et peamiselt räägitakse seksi kohta ikka veel hirmu- ja õudusunenägusid. Kui öeldakse sõna „seks“, siis noore jaoks on kaks vilkurit: punane ütleb, et appi, suguhaigused, ja sinine ütleb, et appi, soovimatu rasedus!“ leiab Sarmet. „Ja see on tagasiside noortelt endilt, mida iganes muud ka avalikkusele räägitakse.“ Ta toob võrdluseks toidu. „Oluline pole ju vaid see, milliseid toitaineid sa oma lõunasöögist saad, vaid ka selle maitse, välimus, lõhn ja muu. Selle kõrval on muidugi juba hea teada, mida see teeb näiteks sinu veresuhkru ja kolesteroolitasemega. Seksuaalsusega on sama teema, see pakub naudingut, on võimestav ja seob partnereid ühte, aga teadma peab ka seda, mis on ohud.“
Ka Eesti Seksuaaltervise Liidu koolituste puhul näeb ta puudujääki just positiivses pooles. „Seksuaalsust ei ole tarvis eriliselt eksponeerida ega ka tagasi hoida, see on lihtsalt inimese loomuliku eksistentsi osa. Seksuaalsust tuleb meieni uksest ja aknast, aga seda peaks käsitlema loomulikus võtmes, et ei tekiks hirme ja blokke. Et see teema ei tunduks ühel hetkel millegi piinlikuna, millest noor ei suuda isegi rääkida,“ ütleb Sarmet.
Learn2love.org materjale on ta vaatamiseks andnud ka oma 11-aastasele pojale. „Andsin talle katsetuseks kogu materjali kätte, ta tegi sealt oma valikud. Väga ootuspäraselt valis ta esmalt peatüki „Poisist meheks“, natuke vaatas ka seksuaalsuse ja seksi osa, aga näiteks suhete kohta ütles, et tuleb selle juurde paari-kolme aasta pärast tagasi,“ räägib Sarmet. „Noored on väga nutikad ja teavad mida nad hetkel vajavad. Me ei eeldagi, et keegi peaks kõik materjalid tervikuna läbi lugema. Täna ei ole suhted veel aktuaalne teema, aga äkki homme käid peol ja siis juba on,“ muigab ta.
Unustada ei saa ka vanemat põlvkonda. Epp Kärsin on koolitustel kohanud vanemas eas naisi, kes alles nüüd enda seksuaalsusega sina peale saavad. „Mõtle, kui sa oled terve elu elanud nii, et sulle on seks meeldinud, aga sa ei ole tohtinud seda välja näidata. Kui sa oled pidanud neid mõtteid alla suruma, siis on väga suur kergendus, kui saad teada, et see on elu kõige imelisem ja loomulikum osa.“
Ka Sarmet usub, et seksuaalsus võib vanemas eas minna hoopis palju tähenduslikumaks ja sügavamaks. „Meedia ja porno on loonud mulje seksuaalsest sooritusest kui täiuslikust aktist, kus kui mees näeb naist ja nii kui püksid jalast võtab, on tal lingam juba lõua all ja seisab nii järgmised viis tundi. Mees peaks justkui igal hetkel suutma akrobaatilistes positsioonides seksuaalakti sooritada,“ kirjeldab ta. Tegemist on väära stereotüübiga. „Porno ei ole elu, vaid teatrietendus, aga kui seda inimestele ei ütelda, peavad nad pornot eluks. See kõik on loonud kuvandi, kus kõige suurem häbi on, kui korraks erektsioon nõrgeneb või ära kaob ja tuleb otsast alustada.“ Vananedes jätavad paljud seksi üldse kõrvale, sest häbi on. Aga pornofilmidest tulenevad ebarealistlikud ootused endale, partnerile ja mõlema kehale ei peaks kanduma reaalsesse ellu.
Nii noortel kui vanematel on palju valehäbi. Meestel näiteks eesnahaga: see kas ei käi üles-alla või ei ole nad kuulnud, et enne vahekorda tuleb end pesta, teab Kärsin. Muuhulgas näitab ta meestele ka erinevaid naiste suguelundite pilte. Kõigi naiste välised häbememokad ei kata sisemisi. Mõnel naisel on üks rind suurem kui teine. Reaalse elu variatiivsus on oluliselt suurem kui pornofilmist nähtavad lamedad kõhud ja hiigelrinnad.
Tantramaailma ohud
Tantrateemade üha populaarsemaks muutumise kõrval on Eesti meediast läbi käinud mitmeid skandaale. Maris Meiessaar, kes on muidu tuntud ajakirjanikuna, avaldas möödunud aasta sügisel sotsiaalmeedias avaliku kirja. Küll hoopis joogaõpilase positsioonilt, kes mõistab hukka, et Eesti tantraõpetajad ei distantseeru Tallinnas joogakooli pidanud Moses Maimoni ehk Somananda tegudest. Viimane lahkus Tallinna Bhairava-nimelise kooli juurest pärast seda, „kui oli ühe naise „tantramassaaži“ käigus „kogemata“ ära vägistanud“.[5] Sama lugu on ka Swami Vivekananda Saraswatiga, kunagise tantrafestivali peaesinejaga, keda paljud naised seksuaalrünnakutes süüdistanud on.
Teema võttis Eesti meedias kohati veidra seebiooperi mõõtmed. Sellest, kuidas Moses Maimon teda voodisse on püüdnud tirida, on avalikult rääkinud näiteks tantraprintsessiks tituleeritud Jaya Shivani ehk Katrin Silman. Naine, kellel on omakorda selja taga abielu teise kurikuulsa tantramehe Urmas Silmaniga, keda samuti on süüdistatud selles, et tema peenis kipub nii mõnigi kord tantramassaaži sessioonidel lõpetama kohtades, kuhu kliendid seda oodanud ega palunud ei ole. Eesti meediasse on Silmanid jõudnud kõikvõimalike skandaalidega, nende seas seksimine Bali templis, mis kohalikele sugugi nii palju rõõmu ei pakkunud kui tantrapaarile.
Kollasele ajakirjandusele on kõik see kokku meeleolukas tramburai, ent reaalsuses on tegemist üsna kurva pildiga. Selliste tantrameeste juurde, nagu eespool mainitud, jõuavad sageli inimesed, kes seksuaalsusega seotud traumadega tegeleda üritavad ja abi loodavad. Sugugi abi moodi ei kõla aga kirjeldused nagu „sulle topitakse massaaži ajal midagi pihku ja suhu… Paljud naised arvavad, et see ongi tantra“.[6]
Epp Kärsin on omal nahal kogenud Moses Maimoni kommet nõuda koolitusele tulnud paaridelt kaaslaste vahetamist. „Läksin 2011. või 2012. aastal oma toonase partneriga tantrakoolitustele, uudishimust. Moses Maimon hakkas toona meid mõnitama, sest ütlesin, et ei ole nõus partnerit vahetama. Aga ma ei taha, et mingi suvaline vunts tuleks mulle yoni-massaaži tegema,“ meenutab Kärsin negatiivseid kogemusi. „On neidki paare, kes on pärast selliseid tantra-
üritusi lahku läinud või teraapiat vajanud. Mälupilt sellest, kuidas keegi teine sinu naist rahuldab… Kuidas sa elad sellega igapäevases elus edasi?“
Kärsini eesmärk on aidata kaasa lähedasematele, sügavamatele ja emotsionaalselt tasakaalukamatele paarisuhetele. Ta ei eita, et ka vabaarmastus ja partnerite rohkus võib nii mõnelegi sobida. Lihtsalt mitte talle. „Aga nende inimeste osas, kes Eestis koolitusi teevad, tuleb teha taustauuringut. Guugeldage!“ paneb ta hingele. „On muidugi ka neid, kes on võtnud endale uue nime, aga sisu jääb samaks. Sa ei pea midagi tegema ka siis, kui guru sulle väga veendunud näoga ütleb, et tuleb teha.“
Margus Sarmet ütleb, et ei püüa süüdistatavate tantragurudega seotud juhtumite puhul kuidagi kohtunikuks olla. „Kus suitsu, seal küllap ka tuld,“ leiab ta, „ja terapeut peab ikka seansi lõpuni oma rolli suutma mäletada.“ Ent tema arvates vastutab ka klient. „Loomulikult, igasugust jama on, aga kohale läksid need naised ikka ise. Sa ei lähe juuksurisse ja autoteenindusse ju ka ilma, et enne sõbralt või naabrilt küsiks, kas on ka hea juuksur või töökoda. Minejal endal on samuti vastutus, tema asi on öelda ei või jaa,“ ütleb Sarmet. Oma kursustel õpetab ta ka valikute tegemist ja nende väljendamist. Ta lisab, et see puudutab vaid täiskasvanud inimesi. „Noortega on teine teema, seal on vastustus igal juhul õpetajal.“
Ja jällegi vahemärkuse korras: sellise arusaamaga täiskasvanute vastutusest on siinkirjutajal üsna keeruline, kui mitte võimatu nõustuda. Kui mainitud võrdlusi meenutada, siis eeldaksin pigem, et ma juuksurisse või autohooldusse minnes ei peaks eelnevalt guugeldama, kas mind ootab ees seksuaalkurjategija. Samuti ükskõik millise terapeudi puhul, olgu tantra- või mitte. Igal juhul ei ole tantraõpetaja juuksur. Kui jutt käib kellegi seksuaalsest ärakasutamisest kaitsetus olukorras, siis on keeruline näha õigustust sellisele „õpetajale“ või näpuga näitamisele ärakasutatute suunas. Vägisi (sic!) meenub, kuidas Igor Mangi ahistamislugude fookus nihkus üllatavalt kiiresti võrdlemisi asjassepuutumatule küsimusele, miks naised üleüldse esoteeriku juurde läksid. Ehk ei tee paha korraks meenutada, kes on sellistes olukordades ahistajad ja kes ahistatud. Vihje: vastutab kurjategija. Kogukond, kes on ahistamislugudega kursis, ent ei võta midagi potentsiaalsete ahistatute kaitsmiseks ette, teeb lisaks karuteene enda valitud tegevusala mainele.
Selge, et veelgi kaitsetumad on alaealised. Vahet noorte ja täiskasvanute vahel toonitab ka Kristina Birk-Vellemaa. On üks asi, kui tegemist on täiskasvanutega, kes tantramaailma või millegi muu kaudu oma seksuaalelu piire katsetavad ja sellesse uusi värve tuua tahavad, juhul kui kõik on konsensuslik. „Aga rõhutada selliseid õpetusi kooliõpilaste seksuaaltervise loengutes oleks sarnane kui õpetada, et maa on lame,“ on ta veendunud. Skepsist tekitab temas ka tantraõpetuste viis käsitleda seksuaalsust binaarsel mees-naine liinil ja heteronormatiivsetel alustel. „Oleme vaadanud erinevate tantrakoolituste kodulehekülgi, seal keskendutakse ikka ja jälle mehe ja naise teemale. Seksuaal- ja soovähemused sellesse pilti justkui ei mahukski. Sellega astume sammu tagasi ja see ei lähe mitte,“ sõnab ta.
Laiapõhjaline tõenduspõhine haridus
Omaaegne hitt-teos „Avameelselt abielust“ ei tituleerinud kohutavaks mitte ainult eneserahuldamist, vaid ka näiteks homoseksuaalsuse, mida käsitleti osana seksuaalperverssustest. Siinkohal tsiteerima ei hakka, ent lühikese kokkuvõttena võib öelda, et lugemine mõjuks üsna meeleoluka huumorina, kui ainult inimesed sellise lähenemise tõttu reaalselt kannatanud poleks. Selline suhtumine ei ole lõplikult ajalooks saanud ka praegu.
Seksuaalhariduse standardites määratletakse seksuaalsust nii, et see pole piiratud teatud vanuserühmadega, küll aga on lähedaselt seotud sooga, hõlmab eri seksuaalseid orientatsioone ja on palju laiem kui soojätkamine.[7] Standarditega arvestavad paljuski ka alternatiivsed koolitajad, ent koostöö puhul on takistuseks saanud just küsimus laiapõhjalisusest, mis noortele suunatud loengute puhul eraldi tähelepanu ei saa.
Margus Sarmet, kes on learn2love.org materjale tutvumiseks saatnud erinevatele asjassepuutuvatele organisatsioonidele, nendib pettunult, et Seksuaaltervise Liit neile õnnistust ei andnud: „Nad ütlesid meile, et see on esoteerikaga vürtsitatud ja nemad lähtuvad tõenduspõhisusest, aga kas armastus on tõenduspõhine meditsiiniline seisund? Kuhumaani me sellega läheme?“ küsib Sarmet. „Mul on teaduspõhised magistrikraadid inseneerias, organisatsioonikäitumises ja strateegilises juhtimises. Usun, et näen maailma märksa tõenduspõhisemalt kui keskmine inimene tänavalt, ja püüan seda ka nii ka edasi anda. Midagi ei ole vaja uskuda, kõike saab ise katsetada ja alles siis on mõtet seisukoht võtta. Kaasaegses teaduses on laialt levinud tõdemus, et katse tulemus sõltub vaatleja ootustest.“
Birk-Vellemaa ütleb, et liidu poolt oli probleemiks siiski nende kodulehe kooskõlastamata tsiteerimine. Seejuures lisasid nad aga tõepoolest, et soovivad jääda tõenduspõhiseks ning seda ilma „vürtsita“. Alternatiivpraktikad liidu jaoks tõenduspõhisuse alla ei käi. „Aga ka näiteks rääkimine, et noorele sobiv rasestumisvastane meetod on viljakusmonitor, on ohtlik. Esiteks on menstruatsioonitsükkel tihti ebakorrapärane, noored ei pruugi oma keha veel nii hästi tunnetada, ja see ei kaitse seksuaalsel teel levivate haiguste eest. „Viljakusmonitori võib kasutada inimene, kellel ei läheks ka sellest midagi viltu, kui rasedus tekib, aga kes lihtsalt hetkel ei planeeri seda,“ toob ta ühe näite reaalselt levivatest õpetustest. „Või kui soovitatakse lubrikantide asemel kasutada libestina kookosõli. See on väga rumal, kui räägime kondoomide kasutamisest. Kondoom on tehtud lateksist ja rasvainepõhised libestid rabestavad lateksit, seega võib kondoom kergemini puruneda. Selliseid õpetusi aga kohtab ka läbiviidavatel koolitustel.“
Mees-naine telg
Learn2love.org lehekülge tutvustavatelt flaieritelt vaatavad vastu mees ja naine, näib, et tantrakoolitustelgi räägitakse armastusest üsna eksklusiivselt binaarsel moel. Miks mitte laiemalt? Margus Sarmet vaidleb vastu ja ütleb, et tantra põhimõtted ei puuduta mitte meest ja naist, vaid eelkõige polaarsust ehk mees- ja naisenergiaid. Ja et see on midagi erinevat. „Igas mehes on naisenergiat ja vastupidi, ehk sama nagu Jungi Anima-Animus kontseptsioon, ainult et paar tuhat aastat vanem. Seksuaalne tõmme toimib potentsiaalide vahe põhjal, nagu iga teine energia füüsikas. Ka homoseksuaalsete paaride puhul on ühel poolel enam naisenergiat ja teisel vähem. Selles ei ole mingit konflikti tantra põhimõtetega,“ on ta veendunud.
Oma leheküljel avaldatud materjalid saadeti tutvumiseks ka Tervishoiumuuseumile, kes tõi välja, et learn2love.org käsitleb seksuaalakti vaid mehe ja naise vahel. „Nad küsisid, miks ei ole laiemat määratlust. Tehniliselt ju vahet ei ole, kes kellele seda teeb, kui me räägime suuseksist, anaal- ja tupeseksist või pettingust? Kontekst on ju ikka sama. Nii et ma ei näe probleemi, info saavad kätte kõik, peamine, et osapooled ise olukorda naudiksid,“ taandab Sarmet seksuaaltegevused samadele justkui universaalsetele põhimõtetele.
Sarnaselt Sarmetiga ei näe oma koolituste puhul sisulist probleemi ka Kärsin. „Mul on olnud grupp geinoormehi. Koolitusel „Naine, tunne oma keha“ on käinud naisi, kes elavad teise naisega koos. Ma olen väga neutraalne. Kuniks elu! Minu koolituse ülesehitus on armastus kõigi jaoks.“ Lihtsalt aseksuaalsed inimesed ei ole Sarmeti ja Kärsini seisukohast koolituste sihtgrupp.
Selliste üldistuste ohukohti näeb oma töös Kristina Birk-Vellemaa. Seksuaaltervise Liidu koolitused, mis lähtuvad justnimelt laiapõhjalisest seksuaalsuse käsitlusest, on tema sõnul lapsevanemate poolt üldiselt hästi vastu võetud, ent nii mõnigi kord küsitakse ikkagi, miks neile räägitakse seksuaalsest mitmekesisusest? Miks ei võiks lihtsalt seksuaalsusest rääkida, miks on vaja rääkida biseksuaalsetest ja homoseksuaalsetest inimestest? „Aseksuaalsed inimesed seejuures justkui ei ole teema, sest nemad ju ei sega kedagi,“ muigab Birk-Vellemaa mõrult. „Aga me ei ole Eesti Heteroseksuaaltervise Liit, vaid Eesti Seksuaaltervise Liit. Nende teemade sissetoomine on seksuaalse mitmekesisuse oluline osa,“ sõnab ta. Nii vanematele kui õpetajatele on oluline teada, kuidas rääkida seksuaalsusest, milliseid väljendeid kasutada, aga ka seda, millised naljad võivad inimestele väga haiget teha. „Aga koolitused on vabatahtlikud, tulevad need, kellel on huvi,“ rõhutab ta.
Ei saa unustada, et seksuaalne enese-väljendus võib olla väga erinev. „Igalt poolt välja karanud seksuaalkoolitajate pealt on praegu näha, justkui peaks inimene olema muudkui seksuaalselt aktiivne ja et midagi on lahti, kui ta näiteks regulaarselt ei seksi,“ toob ta näite sõnumitest, mille edastamisega tuleks tema hinnangul olla väga ettevaatlik. „Meie seas on inimesi, kes on aseksuaalsed või ei soovi tihedat seksuaalset läbikäimist, sellest tuleb rääkida arvestavalt.“
Ühisosa kolme koolitaja nägemuses on aga igal juhul see, et seksuaalsusest rääkimine ja teadlikkus on kasulik. „Kuniks õpetused just päris vastukäivad ei ole, siis mida rohkem ja avameelsemalt seksuaalsusest räägitakse, seda parem. Ma ei usu, et me Eestis turule ei mahuks. Vastupidi, on alapakkumine ja kõik koolitajad võiksid võimalikult palju koostööd teha,“ leiab Sarmet.
[1] K. Verch, Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma. Tlk I. Sõnajalg. Tallinn, 1991; M. Paloheimo, M. Rouhunkoski, M. Rutanen, Avameelselt abielust: lühendatud väljaanne. Tlk H. Mikk. Tallinn, 1974.
[2] K. Part, Kas seksuaalharidus tasub ennast ära? Õpetajate Leht, 07.06.2013.
[3] Lavastaja Tiina Sööt, dramaturg Aet Kuusik, laval Susan Kolde, Vivian Melder, Kristjan Tenso.
[4] Euroopa seksuaalhariduse standardid: Standardid poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ja teistele spetsialistidele. Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkondlik büroo ja BZgA. Tallinn, 2015. https://bit.ly/2uRF58g.
[5] Vt ka: Joogahuvilise avalik kiri: miks Eesti tantraõpetajad ei tunnista oma guru perverssusi? Õhtuleht, 27.09.2018.
[6] S. Rattus, Väike ekstra: tantraguru pakub massaaži juurde oma peenist? Õhtuleht, 09. 03.2017.
[7] WHO poolt pakutud põhjalikum määratlus on järgmine: „Seksuaalsus on inimeseks olemise keskne aspekt kogu elu jooksul ning hõlmab tema sugu, sooidentiteete ja soorolle, seksuaalset orientatsiooni, erootikat, naudingut, lähedust ja soojätkamist. Seksuaalsust kogetakse ja väljendatakse mõtetes, fantaasiates, ihades, uskumustes, suhtumistes, väärtushinnangutes, käitumises, tavades, rollides ja suhetes. Kuigi seksuaalsus võib hõlmata kõiki neid dimensioone, ei kogeta või väljendata alati neid kõiki. Seksuaalsust mõjutab bioloogiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete, majanduslike, poliitiliste, eetiliste, õiguslike, ajalooliste, religioossete ja vaimsete tegurite koosmõju.“ Euroopa seksuaalhariduse standardid, lk 16.
Lisa kommentaar