Aprillis jagavad soovitusi suurte meediamajade toimetajad: Postimehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja, ERRi arvamustoimetaja Kaupo Meiel ja Delfi/EPLi peatoimetaja Urmo Soonvald.
Evelyn Kaldoja:
On üks põhjus, mille tõttu on huvitav sattuda rahvusvahelises õhtusöögilauas poolaka või türklase kõrvale – sõltumata isiklikust religioossuse tasemest on nad alati valmis rääkima usust informeeritud täiskasvanu tasemel.
Samal põhjusel loen blogi nimega Patheos. Selle alla on koondatud terve plejaad autoreid, kelle konfessioonide reas seisab nii erinevaid kolme Aabrahami usundi esindajaid kui ka näiteks budiste, hindusid, uuspaganaid, ateiste ja mitteusklikke. Nad kirjutavad usust kui (valdavalt Ameerika) ühiskonnaelu osast. Nende maailmavaadetes on enamasti väga viisakalt paigas eluterve enesekriitika oma konfessiooni suhtes ja tolerants teiste vastu ning napib nõretavat pietismi.
Üks mu lemmikkanaleid seal on “Ateistidega kaevikus”, mille katoliiklasest autor peitub pseudonüümi Vihane Staabiohvitser alla ning pühendab oma mõtisklused usu- ja militaarkultuurile ning mõlema üleromantiseerimisele. Kohe oma esimeses kirjutises andis ta tuld väite pihta, justkui poleks kaevikuis ateiste. Nagu Vihane Staabiohvitser väidab, usaldaks ta kaevikus pigem ateiste kui inimesi, kes kohe sissejuhatuseks deklareerivad, et on katoliiklased.
Vihane Staabiohvitser on aga ainuüksi katoliiklike blogide all vaid üks kümnetest, mis näitavad, kui erinevalt võivad ühe usutunnistusega inimesed oma religiooni ja maailma näha. Teisteks näideteks on muuhulgas feministlikult kriitiline “suspended in her jar” või kristlaste ühtsust propageeriv “Coffee and crucifix”.
Õpetlik on ka mitteusklike kanal, mis pakub sageli lugusid fanaatikuist, kes ravivad last ainult palvetega ja kutsuvad ebaõnnestunud ravi järel kiirabi mõni tund pärast maimukese surma, ning korjab internetist kokku kõige veidramad teated evangeelsetest kristlastest, kes ootavad näiteks, et president Donald Trump peagi massilise vahistamislaine korraldab, ja kurdavad, et elavad “homokraatia” all.
Teine laia haardega nišiportaal, kuhu sattun seisundis, mis nõuab küll päevauudistest sügavamat, kuid on raamatusse süvenemiseks liiga väsinud, on War on the Rocks. Tavaliselt jõuab tööpäeva õhtul sealt haugata ühe tüki korraga ning harida end teemadel, mis varieeruvad sõja-ajaloost küberpoliitikate ja tehisintellektini militaarias. See on ka koht, kuhu lähen tihti pikematele julgeolekulugudele eksperttaustu otsima.
Ja lõpuks on muidugi Belfast Telegraph, mis pakub värvikaid päevauudiseid Euroopa nurgast, millest me vaatamata nende keele valdamisele ikkagi liiga vähe teame. Mingil veidral kombel on seal suurepäraselt ühendatud asjalik ja üsna neutraalne poliitkajastus, ohtras koguses hämmastavaid krimilugusid, mida ei kujutakski juhtuvat mujal kui Põhja-Iirimaal (näiteks unise peaga liiklusõnnetuse põhjustanud pidžaamas stripparist ja pangaautomaadiröövlitest, kes tegutsevad nagu vennaksed Soome filmis “Pahat pojat”), ning muidugi igapäevased ööelugaleriid, kus võib teha antropoloogilisi vaatlusi küsimuses, mida kõike võib üks kauge rahvas ilusaks pidada. See on nagu Belfasti linn: pidevalt jalgupidi ajalukku takerdunud, sõge ja koomiline üheaegselt.
Kaupo Meiel:
Eesti Rahvusringhäälingu portaali algaja arvamustoimetajana mööduvad mu päevad kaastöid tellides, lugedes, toimetades ja avaldades. Selle kõige kõrvalt on üpris keeruline aega leida suure ja laia meediaruumi läbikammimiseks, kuid raamatute lugemiseks leian aega küll, peab leidma, muidu ei tule õhtul uni peale.
Loen ja toimetan siis päeval arvamuslugusid ja õhtuti loen raamatuid. Ühel hetkel avastasin, et esimene kipub teisele sisse sõitma ja loetavad raamatud hakkavad lausa samuti päevakajalisi probleeme lahkama.
14. aprillil suri hinnatud ulmekirjanik Gene Wolfe ja sel puhul võtsin lugeda tema jutukogumiku „Doktor Surma saar“ (Skarabeus 2012). Kummalisel kombel, olles Skarabeuse ja Arvi Nikkarevi iga-aastaste antoloogiate suur austaja, oli too Wolfe’i kogumik mul lugemata jäänud. Häbiasi kohe.
Süvenesin siis Wolfe’i kummalistesse ja ääretult isikupärasesse loomingusse ning sain tõestuse Nikkarevi järelsõnas öeldule, et „kasutab sageli ebausaldusväärseid minategelasi. Ta on öelnud: „Seda, kuidas reaalsed inimesed sündmusi kirjeldavad, ei saa kunagi võtta täie tõena ja seda isegi siis, kui nad püüavad olla ausad.“
Ja kuhu mu mõte siis eksis? Muidugi aktuaalse ajakirjandusvabaduse, meediatõe ja väljendusvabaduse valda, millest kenasti, rahulikult ja intelligentselt kirjutas hea kolleeg Valner Valme loos “Meedia teel diplomaatia poole”. Valme kirjutas: „Kui ajakirjanik ei tohi enam arvamuslugudes “öelda”, vaid peab selle asemel küsima poliitiku arvamust, oleme tagasi ajastus, kus arvamusvabadust tõesti ei olnud.“
Valnerile lisaks võiks rahulikult ja mõttega läbi lugeda president Kersti Kaljulaidi kõne riigikogu 100. aastapäevale pühendatud pidulikul istungil. Kaljulaid ütles seal: „Demokraatlikus riigis on igaühel õigus oma arvamusele, aga ka kohustus seda arvamust väärikalt väljendada. Õigusriigi kestmise eelduseks ongi mõistmine, et õigused on kõige otsesemalt seotud kohustustega ja vastutusega.“
Sel aastal ilmus viimane raamat Peter V. Bretti „Deemonite“ sarjast, õigemini teine pool viimasest raamatust pealkirjaga „Maapõu“ (Varrak). Sari koosneb viiest raamatust, mis on eesti keeles ilmunud kuues köites, igas köites keskeltläbi 400 kuni 600 lehekülje jagu lugemist – mahult suur, sisult vist mitte igaühele passiv epopöa. “Deemonite” sarja põhitelg räägib inimkonna võitlusest deemonitega, kes õhtuti maapõuest välja imbuvad ja kurja korda saadavad. Lisaks võitlevad inimesed omavahel, aga peavad õppima jõude ja oskuseid koondama ühisest vaenlasest jagu saamiseks.
Brett, kes 2016. aastal Tallinnas toimunud kirjandusfestivali HeadRead väisas, loomingul on häid ja halbu külgi, vahel on liiga palju rähklemist, siis jälle liiga palju intriige, siis kisub liiga uimaseks, aga kokkuvõttes kannatab lugemist küll. Ja nüüd siis „aga“. Aga on muidugi see, et kui lugesin fantaasiaromaani koledatest kollidest, kellega sümpaatsed inimesed muudkui võitlema pidid, tekkisid otsemaid paralleelid kodumaise poliitikaga, isegi mitte poliitika enda, vaid selle kuvandiga.
Tahtmatult tekkinud paralleel viis mu tagasi Aro Velmeti põhjaliku ja väga aruka analüüsini Kolm õppetundi, mida EKRE “Trumpi-tegemine” anda võib. Velmet kirjutas: „Poliitikauurijad kirjeldavad Trumpi kui paremäärmuslikku populisti, kelle retoorika on autoritaarne, eliidivastane ja marurahvuslik, ent kes on oma tegevuses pigem oportunistlik. Samamoodi võiks kirjeldada ka EKREt, mille juhid on võtnud üle suure osa Trumpi retoorikast: rünnakud müstilise “süvariigi”, globaalse eliidi ja meedia vastu.“ Ühesõnaga käimas on umbes nagu Bretti raamatu pealkirigi ütleb: „Päise päeva sõda“. Mine võta aga kinni, kes see kuri meil seal maapõues passib. On need parempoolsed või vasakpoolsed või on seal hoopis süvariik. Brett lõpetas, meie jätkame.
Ja kui juba jätkata, kui tundub, et kõik on nii hull, et enam hullemaks minna ei saa (kuigi näiteks Kaja Kallas on veendunud, et läheb hullemaks), siis kosutuse saamiseks ja reaalsusesse naasmiseks võiks jubedate päevateemade mahapesemiseks võtta kätte Raul Sulbi koostatud üleloomuliku kirjanduse antoloogia „Hirmu ja õuduse jutud“ (Fantaasia), mille teine köide hiljuti lugejateni jõudis. Kes siin ütles, et kapis pole kolle? Oi, kuidas valetatakse jälle rahvale! Kapis on kollid, voodi all on deemonid, meres ujuvad monsterid, põlluveerel passivad tondid, metsas tuigerdavad jubedikud, keldrites kükitavad kollionud, internetis möllavad kollitädid ja 101 zombit on teadagi kus.
Urmo Soonvald:
Tallinn – Stockholm – Pariis
Pean alustama sellest, et paar aastat tagasi – pärast aastatepikkust kaalumist! – tegin otsuse, et ma ei torma kuumavereliselt kõiki uusi raamatuid täishinnaga ostma. Et ma ostan täishinnaga raamatu vaid siis, kui ma teisiti kuidagi ei saa ja hakkan seda enam-vähem ka kohe lugema, mitte ei aseta kõikuvasse virna või pungil riiulisse.
Sestap algas aprill Eeva Pargi juba 2018. aastal ilmunud raamatuga “Minu kuninglikud kaelkirjakud” ja minu radarile jõudis ta uuesti tänu kultuurkapitali aastapreemiale.
Pean tunnistama, et minu jaoks jäi preemia põhjendatus arusaamatuks, kuid sellest hoolimata viidi mind ajarännakule, mil ENSV kultuuriruumis õilmitsesid Hint, Vaarandi, Tuglas ja paljud teised vastuolulised ning andekad inimesed.
Noore inimesena olla oma ajastu geeniustega (?) koos ning neid nii lähedalt jälgida jätab kindlasti jälje ja paneb ka nende loomingut teisiti vaatama. Eeva Pargi raamatu suurim pluss, nagu ikka taolistel meenutustel, on detailne, isiklik, subjektiivne ja aus kirjeldus. Seal on mitu telge ja kihti, kus sõnadega ei joonistata ainult inimesi, vaid ka linna- ja maaelu lähedust, naiste topeltrasket rolli enda elus läbilöömisel ja pidevat heitlust punase kotkapilguga, mis ei jätnud loomeinimesi kordagi kontrollita.
Võib-olla ma eksin, kuid Eeva Pargile ja ta perele tähendas erakordselt palju linnast põgenemine, maale, sugulaste juurde, kus elati ja mõeldi Nõukogude ikkest sõltumata veel pikki aastaid, kui mitte aastakümneid. Ma mõistsin linnast pagemise vajadust ja tähtsust ning seda, kuidas päev või päevad maatalus aitas üle elada kuu või kuud linnas, kus paralleelselt käis loominguline, ühiskondlik ning inimestevaheline armutu sõda.
Ma vist olen üks väheseid, kes avastas Stieg Larssoni filmide, mitte ta raamatute põhjal. Ja ma armusin ta stiili koheselt. Ometi läks mul aega, kui ostsin Jan Stocklassa teose „Stieg Larssoni jälgedes“. Ma olin sellest raamatust palju kuulnud ja sellest, kuidas Larsson omal käel püüdis avastada Olof Palme mõrva. Mis saab olla veel põnevam, kui poliitiline thriller, mis on suures osas päriselust maha kirjutatud, meile nii lähedal ja raamatus kirjeldatakse ka mitut eestlast, kel oli 1980ndate Rootsi rahvuslikus liikumises märkimisväärne roll.
Palme mõrvauurimine ja selle anatoomiline avamine on meisterlik kirjeldus. Metsik töö ja süsteemsus, külma sõja aegse maailma meieni toomine ning radikaalsete mõtete lahkamine kõnetavad ka tänases Eestis.
Ometi kõnetasid mind kaks Eesti nime – Andres Küng ja Joel Haukka. Neile ning mitmele Stockholmis tegutsenud Eesti ning Balti organisatsioonile kui väga rahvuslikele liikumistele on raamatus pühendatud piisavalt palju, et selle üle sügavamalt mõelda. Ajakirjanik, ettevõtja ja poliitik Küng jõudis 1990ndate alguses ka Eestisse, mil lõi esimene telejaama ja oli osanik uudisteagentuuris BNS. Lugedes Stocklassa raamatut, tekkis mul küsimus, kas Küng tuli siia vaid äri tegema või tal oli ka mingi muu agenda…
Joel Haukka kohta on raamatus viide, et ta oli seotud kohalike luureorganisatsioonidega. Mul aga meenub, et 1990ndate alguses noore ajakirjanikuna elasin paar ööd Stockholmis Simo Haukka juures, kes on Palme-raamatu Haukka vend. Väike maailm. Kahju, et ma siis ei osanud Palme saaga kohta rohkem küsida.
Tõnu Õnnepalu „Pariis. 25 aastat hiljem“ on nagu pehme sall, mis kaelast nähtamatult põrandale jookseb. Ta on nii pehme, et ta olemasolu on esmapilgul raske märgata. Aga ta on olemas, nagu Õnnepalu ikka, kurblik, sentimentaalne ja murelik. Ometi lööb ta sõnadest välja lootus, et küll kõik – inimesed ja maailm – paranevad ning kõik muutub paremaks. Õnnepalu kurvameelsetest sõnadest lugesin mina välja pigem lootuse, mitte lootusetuse.
Mulle kui postkaartide kogujale jäi meelde, kuidas Õnnepalu mitmel korral kirjeldas – loomulikult kurblikult! – kuidas lehekioskid välja surevad, sest keegi ei osta enam postkaarte, ei kleebi sinna marke ega saada neid mööda maailma. Siiski-siiski, kui see vaid minust sõltuks, siis kioskid ei kao kuhugi… Mingil põhjusel olen juba üle 20 aasta kogunud postkaarte kõikidest punktidest Eestis ja maailmas. Aga ma ei saada neid, vaid talletan ja arhiveerin, kuid mitte liiga süsteemselt.
Lisa kommentaar