Toimetajalt: Viimasel nädalal on esitatud palju küsimusi ajakirjandusvabadusest. Kas stilistilised nõuanded ja tervise pärast muretsemine võivad survestada enesetsensuuriks? Kas meediamaja juht peaks jääma neutraalseks, kui valitsev erakond nõuab tema ajakirjanike “karistamist”? Kas sellised juhtumid võivad korduda?
Esitasime need küsimused kolleegidele, kellel on rohkem kogemusi ajakirjanduse ja võimuga. Allpool vastused Austriast, Ungarist ja Poolast.
Ohvrimängu taktika ajakirjandusvastases rünnakus
Rubina Möhring & Eva Wackenreuther, Piirideta Reporterid Austria
Kui kahekümne aasta eest olid rünnakud ajakirjandusvabaduse vastu jõhkrad ja silmanähtavad, siis vahepealsel ajal pole need sugugi leebunud. Aga laia publiku jaoks paistavad need nüüd vähem skandaalsena. Ajakirjandusvabadust ohustavad nüüdisajal poliitikud oma verbaalsete rünnakutega ning ajakirjanikest on saanud “rahvavaenlased”. Peenemal moel ohustab ajakirjandusvabadust meediarahastuse kärpimine ja kõrge meediakontsentratsioon. Viimast võib näha ka Austrias, kus enamik meediast kuulub vähestele omanikele. Ajakirjanduskliima selline laastamine on aga esimene ja raskesti tagasipööratav samm teel juba jõhkramate ajakirjanikevastaste rünnakute poole.
Need ohud on avaldanud oma mõju pressivabadusele Euroopas. Pole juhus, et Euroopa oli regioon, mis kaotas organisatsiooni Piirideta Reporterid pressivabaduse indeksis üle-eelmisel aastal kõige rohkem punkte ja käesoleval aastal on Euroopa oma punktide kaotuses jäänud kõikidest maailma piirkondadest teiseks.
Austria on selles allakäiguvõidujooksus üks juhtijaid. Pärast seda kui 2017. aastal astus ametisse konservatiivse ÖVP ja selle parempoolse partneri FPÖ valitsus, on Austria langenud pressivabaduse edetabelis viis kohta ega kuulu enam laitmatu vabadusega riikide kategooriasse. Me oleme kogenud ajakirjandusvabaduse väärtuse langust ning pulbitsevat viha “kriitilise meedia” vastu.
Heaks näiteks on Austria rahvusringhäälingu ORF-i kuulsa saatejuhi Armin Wolfi juhtum. Wolf on olnud alati FPÖ-le pinnuks silmas, aga viimastel päevadel on konflikt eskaleerunud. Intervjuus Harald Vilimskyga, kes on FPÖ esinumber peatsetel europarlamendi valimistel, võttis Wolf jutuks ühe FPÖ hiljutise skandaali. Parempartei oli võrrelnud migrante rottidega ühest luuletusest ning jätkuküsimuses palus Wolf kirjeldada FPÖ noorteorganisatsiooni plakati ja ühe natsiaegse antisemiitliku ajalehepildi erinevust.
Juba intervjuu käigus nimetas Vilimsky küsimust skandaalseks ja maitsetuks, mis “ei tohi jääda ilma tagajärgedeta”. FPÖ tõlgendas küsimust vasakpoolsete ajakirjanike rünnakuna partei vastu, nii nagu ta armastab üldiselt kujutada Austria rahvusringhäälingut erapooliku meediana.
Päev pärast intervjuud nõudis Vilimsky isegi Wolfi vallandamist. FPÖ juht, asekantsler Heinz-Christian Strache toetas Vilimskyt, väites, et intevjuu olnud räige, ning nõudes, et ORF-i direktor selgitaks Wolfile nn objektiivsuse imperatiivi, üht Austria ajakirjandusseaduse paragrahvi. ORF-i nõukogu esimees, FPÖ esindaja Norbert Steger valas õli tulle, soovitades Wolfil võtta aastane puhkus. Veel üks FPÖ poliitik, Ursula Stenzel väitis naeruväärselt, et Wolfi küsitlemisstiil sobiks pigem Volksgerichtshof’ile, st Natsi-Saksa erikohtule. Samas intervjuus võrdles ta Wolfi ühe näidenditegelasega, kes mängib timukat. Ainult kaks päeva pärast Wolfi intervjuud avaldas FPÖ eurovalimiste ametliku kampaaniavideo, milles Armin Wolfi kujutatakse tendentsliku ajakirjaniku “Armina Wolfina”.
Need rünnakud on orkestreeritud ja teenivad kindlat eesmärki. Populistid nagu FPÖ ei taha mitte üksnes vabaneda kriitilistest ajakirjanikest nagu Armin Wolf – nad tahavad anda ka hoiatava õppetunni teistele “liiga kriitilistele”, “vasakpoolsetele” ajakirjanikele. Nad tahavad nõrgestada faktipõhist sõltumatut ajakirjandust tervikuna. See on areng, mille pärast Piirideta Reporterid on sügavalt mures.
Viin, 3. mai, 2019
Halb võmm ja hea võmm
Daniela Kraus, Pressclub Concordia peasekretär
Austria kaotas oma eeskujuliku järjepidevuse meediavabaduse hoidmisel. Piirideta Reporterite viimases maailma pressivabaduse indeksis langes Austria 11. kohalt 16.-le. Asi pole veel hull, aga lood arenevad kiiresti. Sõltumatu meedia Austrias peab rühkima vastutuult. Nimekiri ajakirjanikest ja meediaväljaannetest, keda on üritatud heidutada, näitab, et pealtnäha “üksikjuhtumid” peidavad süstemaatilist sõjakäiku sõltumatu ajakirjanduse vastu.
2017. aasta lõpust on Austrias võimul olnud koalitsioonivalitsus, kuhu kuulub väiksema partnerina ka paremäärmuslik erakond. See on koalitsioon tsentristliku konservatiivse Rahvapartei (ÖVP) ja parempoolse Vabaduspartei (FPÖ) vahel.
Viimati jõudis pinge haripunkti pretsedenditute sõnaliste rünnakutega ajakirjanduse vastu: FPÖ peasekretär ähvardas ühte prominentsemast Austria ajakirjanikku Armin Wolfi intervjuu ajal nende avalik-õigusliku telejaama ORF uudistesaates, et toimuv intervjuu “ei jää ilma tagajärgedeta.”
Taust võib Eesti lugejatele tuttav tunduda: Wolf nõudis, et parempoolne poliitik otse-eetris oma partei antisemiitlike väljaütlemiste eest aru annaks.
Tagantjärele ei ole see rünnak üllatav. FPÖ parteijuht ja asekantsler Heinz-Christian Strache kirjutasid möödunud aastal Facebookis Wolfi ja ORFi kohta, et “on koht, kus valedest saavad uudised: ORF”. Hiljem kaotasid nad kohtuasja Wolfi vastu.
Veel paremäärmuslaste rünnakuid meedia vastu: üks poliitik teatas, et “toimetajad veel nutavad”; ühe naisajakirjaniku kontaktandmete avaldamine soovitusega “talle kirjutada”, millele järgnes ahistamislaine; nõudmine vallandada korrespondent Ungaris, sest too ei kirjutavat Orbánist “objektiivselt”.
Need on selgelt problemaatilised suundumused. Aga olukord on veelgi hullem, kui arvestada ka koalitsiooni juhtiva partei, ÖVP rolli. Selles õhkkonnas võivad nüüd ka nemad lubada endale teravamat tooni. Nende meediaminister vastas hiljuti ajakirjanikule “jama ajate!”, kui see küsis uue seaduse kohta, mis kahjustaks tõsiselt liberaalset ajalehte Der Standard. Ajalehel on kõige suurem jälgijaskond veebis ja nende lehel tehakse päevas üle 25,000 postituse, mis teeb neist olulise sõnavabaduse kandja. Kantsler ütles ka, et üks avalik-õiguslik raadiojaam edastab “valeinformatsiooni selle kõige äärmuslikumas vormis”.
Seda kõike pannakse tähele. Seda märkavad mitte ainult vaba meedia kaitsjad, vaid ka ajakirjanikud ja auditoorium. Keeruline olukord. Prominentsed ajakirjanikud nagu Wolf võivad seista kaljuna, aga taolised rünnakud lõpevad paratamatult enesetsensuuriga ja teisalt ka auditooriumi mureneva usaldusega.
Paremäärmuslaste strateegia on kõigi tõendite põhjal õõnestada ajakirjandust (mida sümboliseerib nüüdseks uudisteankur Armin Wolf), selle usaldusväärsust ning see lõpuks hävitada. Ja oh kuidas nad naudivad halva võmmi mängimist!
Hea võmm on hillitsetum. Kantsleri tark strateegiameeskond haldab sõnumit ja kasutab juhust, et nõuda rahvusringhäälingult rohkem “struktuuri” ja “tummisust”. Naersin mürgiselt, lugedes Eesti arenguid, kus Ahto Lobjakas kirjeldas, kuidas talle rõhutati “tasakaalu olulisust”. Sama toimub Austrias, kus kantsler Kurz ütleb, et ajakirjandus on vaba, aga rõhutab kohe seejärel, et vaja on rohkem objektiivsust.
Järjest aset leidvad üksikjuhtumid, objektiivsusenõudmised, katsed kärpida avaliku meedia eelarvet, valitsuskommunikatsiooni tsentraliseerimine ja tugev sõnumikontroll, meediavabaduse rõhutamine “agadega” – need on ohu märgid, mida ajakirjanikud ja toimetajad peavad märkama.
Kui juhid ei ole piisavalt küpsed, et mõista sõltumatu meedia olulisust demokraatia jaoks, mida tuleks siis teha? On vaja teha auditooriumist oma liitlane ja olla solidaarsed teiste ajakirjanikega. Armin Wolfi kaasus näitab piiriülese solidaarsuse jõudu: Lõpuks on seda tüüpi rahvusvaheline tähelepanu just see, mis meie klanitud kantslerile ei meeldi. Hoidkem tähelepanelikku auditooriumi ja tugevat kodanikuühiskonda, mis nõuab ja hoiab meediavabadust kui demokraatia põhialust!
Enesetsensuur ei päästa
Krisztian Simon
“Päevauudistes domineerivad lood kolmepealistest lammastest ja liiklusõnnetustest”, ütles Ungari ajakirjanike liidu (MUOSZ) auesimees Mátyás Vince 2013. aasta meediakonverentsil. Tollal olid Ungari suured kommertskanalid saanud juba kurikuulsaks sellega, et pigistasid silma kinni Orbáni valitsuse üha autoritaarsemate kalduvuste ees. Kanalite juhid uskusid, et depolitiseerumine ja kolletumine annavad ellujäämisvõtme keskkonnas, kus valitsus muutub valvurajakirjanike vastu üha vaenulikumaks. Selgus, et see oli suur viga.
Peaminister teadis väga hästi, et parim tee valijatele ajju pugemiseks käib läbi televisiooni, mis on riigis ikka veel domineeriv meediavorm. Üheks tema valitsuse esimeseks sammuks 2010. aastal oli uue ajakirjandusseaduse kehtestamine, mis valmistas pinna ette avalik-õigusliku ringhäälingu ülevõtmiseks. Mõned aastad hiljem tabas sama saatus kommertskanaleid. Saksa omanik ProSiebenSat1 müüs TV2 maha ühele vahemeeste grupile ning lõpuks jõudis see kadunud Andy Vajna, tugevate valitsussidemetega ärimehe kätesse. Vajnale kuuluvana muutus kanal fabritseeritud uudiste ja kollase propaganda lipulaevaks.
Telekanali RTL-i omanik Bertelsmann ei soovinud kanalit maha müüa ja nii asus valitsus sellele survet avaldama. Viidi sisse reklaamimaks, mis oli spetsiaalselt mõeldud Bertelsmanni RTL-i sissetulekutest ilmajätmiseks. Alles siis taipas RTL, et aeg on muutuda poliitiliseks: toimetajad hakkasid uurivate ajakirjanikega koostööd tegema ja pöörama saadetes tähelepanu Orbáni sõprade salapärasele rikastumisele ning Euroopa Liidu rahade kasutamist ümbritsevatele skandaalidele. Kuigi pole kindel, kas Orbáni valitsust sundis taanduma telekanali uus hoiak või omaniku edukas lobitöö Brüsselis, on kindel vähemalt üks: kriitiline hoiak valitseva eliidi väärsammude suhtes on mõjunud positiivselt RTL-i usaldusväärsusele ja viinud kanali õhtuste uudissaadete vaadatavuse üles.
Kõige selle puhul on kiusatus küsida: Kuidas oleksid asjad Ungaris läinud, kui RTL oleks otsustanud järgida ajakirjanduslikke väärtusi juba Orbáni valitsemisaja alguses, selle asemel et eksperimenteerida enesetsensuuriga? Kas autoritaarsed tendentsid oleksid vaibunud? Kas oleks suudetud panna elanikkonna märkimisväärset osa huvituma demokraatia ja kodanikuvabaduste kaitsmisest? Raske öelda. Aga kui Ungaris oleks olnud meediakanalit, millel sellises jõupingutuses oleks kaalu olnud, oleks see olnud RTL – üks väga vähestest kanalitest, millel on riigis ikka veel märkimisväärne ulatus ja mis suudab end reklaamiturust toita, ilma valitsuse narratiividega kaasa minemata. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et mõõdukus ei töötanud, isegi mitte omakasupüüdliku strateegiana, vaid tegi meediamaastiku veelgi haavatavamaks – lootkem, et teised riigid, kus populistid ja paremäärmuslased on võimule tulnud, õpivad sellest kogemusest.
Krisztian Simon on Berliini Vabaülikooli doktorant ja Budapesti ELTE ülikooli külalislektor. 2005. aastast on ta kirjutanud artikleid rahvusvahelisest ja Euroopa poliitikast mitmele ungari-, saksa- ja ingliskeelsele väljaandele.
Informatsiooniline suveräänsus on ühiskondadel, mitte natsionalistlikel valitsustel
Wojciech Przybylski, Visegrad Insight / Res Publica
Ajakirjanduse iseseisvuse kärpimine on Kesk- ja Ida-Euroopas saanud tänastele suveränistidele juba teatavaks spordialaks. Faktid ise pole sama ebamugavad kui on neid esitavad inimesed. Kuna natsionalistidel fakte tappa ei õnnestu, siis üritavad nad sulgeda nende esitajate suid. Alles siis saavad nad hakata kasutama kõiki tõejärgsuse eeliseid: kui miski pole tõsi, siis on kõik võimalik. Ajakirjanike kohus on kaitsta ühiskonda nende eest, kes tema vabadust anastavad.
Eelmisel sügisel, pärast Õiguse ja Õigluse partei nigelaid tulemusi kohalikel valimistel, kuulutas peaminister, et riik vajab informatsioonilist suveräänsust. Ta seostas selle termini Timothy Snyderiga ning kutsus ühtlasi allutama meediat, mis tänasel päeval seisab demokraatliku vastupanu eesotsas. Mõistagi sai selline avaldus tagasilöögi. Snyder andis kohe Poola pressile intervjuu, milles selgitas informatsioonilise suveräänsuse tingimusi: ilma vabade ajakirjaniketa pole ka vaba ühiskonda.
Kui tõeline isamaa-armastus ja patriootlik kohus ajendab poliitikuid kärpima meediavabadust, sest nad usuvad, nagu tagaks ühtsus parema julgeoleku välisohtude vastu, siis kaalugu nad järgmist – isegi kui neil õnnestub vormida meediaruum endale meelepäraseks ja kärpida ajakirjanike sõltumatust, ei suuda nad kunagi efektiivselt kontrollida säärast ühtset inforuumi, nagu palju suuremad ja kogenumad autokraadid Moskvas ja Beijingis. Seega tuues neljanda seisuse mitmekesisuse ja autonoomia piiramisele ettekäändeks rahvusliku julgeoleku, osutavad sellised poliitikud teene potentsiaalsetele agressoritele.
See on põhjus, miks meedia ründamine on rahvuslikule suveräänsusele selge ja otsene oht. Tšehhi president Zeman on saanud kuulsaks ajakirjanduse järjekindla hirmutajana (ajakirjanikke isegi mängult tulistades), olles samal ajal Hiina ja Venemaa selge eestkõneleja. Slovakkia endine peaminister Fico on nimetanud ajakirjanikke hooradeks; ta püüdis sisse viia ka seadust, mis oleks andnud talle õiguse avaldada lugupeetud väljaannetes mida tahes. Tema valitsus pidi korruptsiooniskandaalide tõttu tagasi astuma. Peaminister Orbán on võtnud enamiku Ungari meediast oma kontrolli alla, nii et OSCE ei nimeta Ungari ajakirjandust enam vabaks ja õiglaseks. NATO ja Euroopa Liidu liikmena kaitseb Orbán Venemaa ja Hiina mõju suurendamist Euroopas. Õiguse ja Õigluse partei esimees Kaczyński sooviks kõike seda veel korda saata, kuid Poola on olnud USA strateegiliste huvide seisukohalt liiga tähtis, nii et pärast iga kallalekippumist meediavabadusele on ta oma kõige tähtsamalt sõjaliselt liitlaselt noomida saanud ja pidanud tagasi tõmbuma.
Demokraatiates puudub poliitikutel võim keele ja sümbolite üle. Digiajastul puudub neil ka praktiliselt võimalus esindada enamuse vaateid – vaated on selleks liialt killustunud. Seega on ainus viis võimu haaramiseks kellegi teise vabaduse edukas piiramine ning omaenda toetajate hääle võimendamine. Sellest ka siis meedia polariseerimise tuntud taktikad eesmärgiga vastaseid demobiliseerida ja oma toetusbaasi mobiliseerida. Nende taktikate tõhustamiseks ähvardatakse ja kiusatakse sõltumatuid hääli igal võimalusel: hirmutamisega, vallandamisega, siis juba vangistamisega, lõpuks tapmisega. Terror ei peatu, kui sellele vastu ei seista.
Toimetajad ja ajakirjanikud ei tohi alla anda, vaid peaksid vaba ühiskonna kaitseks ühinema. Need, kes end üksinda kaitsta ei suuda, peaksid ümber grupeeruma ja looma uusi tugevaid platvorme. Hämmastavalt edukas Denník N Slovakkias on näide sellest, kuidas ehitada üles massitellimuste platvorm. See on olnud nii edukas seetõttu, et uskus inimeste vajadusse tõeste ja usalduväärsete allikate järele. Mis on ka vabaduse tugevaim alusmüür.
Lisa kommentaar