Alain Mabanckou romaanis „Katkine Klaas“ avab Trois-Centsi kvartalis uksed Tuulest Viidud Krediidi nimeline baar. Sellest läheb lahti selline mäsu, et naaberriikidestki tulid kohale turistid, et näha oma silmaga seda paika, mõeldes, „kuidas küll inimesed suudavad elada täiuslikus sümbioosis prügihunnikute, veelompide, kodulooma raibete, põlenud sõidukite, muda, lehmakookide, peatänaval haigutavate aukude ja kokkuvarisemise äärel majadega ja … meie baarimeest näidati korraga kõikides saadetes, ta kõneles põhjaosa lingala keeles, Mayombe metsa monokutuba keeles, bembe keeles nagu Moukoukoulou silla elanikud, kel on kombeks erimeelsusi nugade abil lahendada“. Põllukultuuriminister pidas maha oma mälestusväärse kõne – ilmselt prantsuse keeles, kuigi seda pole romaanis täpsustatud –, kus ta ütles mitu korda „ma süüdistan“, ja see oli nii mõjuv, et mis ka edaspidi ei juhtunud, hakkasid kõik müristama „ma süüdistan“…
Emmanuel Macron pidas samuti kõne, oma „suure Aafrika kõne“ 28. novembril 2017. aastal Burkina Faso pealinnas Ouagadougous. Tema ei süüdistanud kedagi, hoopis kiitis Aafrika noorsugu, kutsus üles distantseeruma kolonialismiteemast ja vaatama tulevikku, kuna Aafrika on „koht, kust muudetakse maailma“. Kuigi seda kõnet peetakse tavaliselt suunaandjaks Prantsusmaa Aafrika-poliitikale, kõlasid seal seekord paljude meelest tühjad sõnakõlksud: ettevõtlus, innovatsioon, mobiilsus, ja retoorika à la Prantsusmaal on Aafrikaga pikk ajalooline suhe täis kannatusi, aga ka vastastikust abistamist ja vendlust. Macron käis välja ka oma suured plaanid prantsuse keele edendamiseks kõikjal maailmas ja kutsus Aafrika intellektuaale üles sellesse panustama. Kutsutute hulgas oli ka Alain Mabanckou, üks Kongo Vabariigi tuntumaid kirjanikke. Mabanckou aga keeldus, kirjutades Macronile vastuseks avaliku kirja (L’Obs, 15.01.2018), milles ta omalt poolt süüdistas päris kõvasti. Süüdistas kogu frankofooniaprojekti kui kolonialistliku kontrolli liiki, mis ei sea kahtluse alla Aafrika diktaatorlike režiimide legitiimsust. Tema arvates ei ähvarda prantsuse keelt miski ning kogu frankofooniaprojekt teenib Prantsusmaa ja Aafrika repressiivse eliidi huve. Ja kõigi nende ilusate sõnade asemel Aafrika noorsoo kohta tuleks teha midagi, et noor põlvkond ei peaks enam elama nende režiimide all ilma lootuseta tulevikule. Mis aga puutub prantsuse keelde, siis pole aafriklastel vaja Prantsusmaa luba selleks, et selles keeles kirjutada.
Ja nii nad kirjutavadki, sest kohalikud keeled pole enamasti kirjakeeled ja need, kes pole käinud prantsuse koolis, ei loe ilmselt nagunii. Kirjutatakse selleks, et päästa oma suulist traditsiooni kadumisest, pöördudes paratamatult eelkõige prantsuse või läänemaailma lugeja poole. Aga nagu näitab ka Mabanckou sõnavõtt, pole ligi kuuskümmend aastat pärast dekoloniseerimist endiste kolooniate suhted metropoliga sugugi pilvitud ja kolonisatsiooni tajutakse jätkuvat, kuigi uutes vormides. Nii et paradoks missugune!
Alain Mabanckou elukäik on frankofoonse Aafrika intellektuaalile üsnagi iseloomulik, vähemalt selle esimene pool: 22-aastaselt lahkus ta perekonna juurest, kus ema ei osanud lugeda ja isa ei taibanud midagi kirjandusest, stipendiaadina Prantsusmaale õigusteadust õppima. Praegu õpetab ta frankofoonset kirjandust Los Angeleses California Ülikoolis (UCLA). Helde stipendiumide jagamine Prantsusmaa eliitkõrgkoolidesse endiste asumaade noortele on pärast dekoloniseerimist olnud Prantsusmaa püsiv praktika. Kuigi ka enne seda oli metropol huvitatud kohaliku administratsiooni väljakoolitamisest prantsuse vaimus. Esimesed hariduseandjad kolooniates olid misjonärid, kes vahel suutsid hankida andekamatele lastele ka raha või stipendiumi Prantsusmaale õppima minekuks. 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastateni oli Aafrika üliõpilasi Prantsusmaal veel väga vähe (aastal 1926 on ametlik number 75 õpilast või üliõpilast 2500-st Prantsuse territooriumil registreeritud aafriklasest), pärast 1945. aastat stipendiumide arv suurenes. École nationale de la France d’outre-mer (ENFOM) oli prantsuse kõrgem õppeasutus, mis õpetas välja tulevasi koloniaaladministraatoreid. Tõeliselt avas Prantsusmaa oma kõrgkoolide uksed aafriklastele aga 1960. aastatel. Nüüd oli eesmärgiks säilitada suhted endiste kolooniatega ja uue juhtiva eliidiga. Ja selleks, et saada „frankofoonseks kirjanikuks“, oli (ja on) aafriklasel ilmtingimata vaja omandada prantsuskeelne haridus.
Mõistagi on asjade sellise käigu puhul olnud Aafrika kirjanduse üheks aegade jooksul kõige läbivamaks teemaks kahe kultuuri vahel olemine, kas siis nende vastandamine või ühendamise püüd. 1939. aastal tuli Martinique’i poeedi Aimé Césaire’i artiklis „Jeunesse noire et assimilation“ („Must noorsugu ja assimilatsioon“) esmakordselt kasutusele termin „negritüüd“ (la négritude), mis tähendas radikaalset vastandumist läänelikule maailmatunnetusele. Césaire taunis igasugust assimileerumist ja ütles, et erinevus on loodusseadus. Noored neegrid vajavad omaenda luuletajaid ja romaanikirjanikke, kes räägiksid nende endi viletsusest ja nende endi hiilgusest. Césaire’i missiooniks sai teha sõnast „neeger“ põlatud sõna asemel auväärne sõna. „Ilus ja hea ja legitiimne on olla neeger,“ kirjutas ta oma pikas poeemis „Cahiers du retour au pays natal“ („Sünnimaale naasmise päevik“). Lääne väärtuseks on mõistuse kultus, mis võimaldab tehnika ülemvõimu maailmas, samas kui neeger suhtleb maailma ja kosmosega intuitiivselt, olles otsekontaktis asjade olemusega. Inspireerituna saksa etnoloogi ja arheoloogi Leo Frobeniuse töödest, omistas negritüüdi-liikumine neegripäritolu ka Egiptuse tsivilisatsioonile. Senegali ajaloolase ja filosoofi Cheikh Anta Diopi kinnitusel on Aafrika inimkonna häll ning egiptlased ja tänapäeva aafriklased põlvnevad samadest esivanematest. Selle järelduse tegi Diop, tuginedes vanaegiptuse keele sarnasusele tema emakeele, volofiga.
Oluliseks verstapostiks sellel enesemääratlemise teel sai 1948. aastal ilmunud „L’Anthologie de la nouvelle poésie nègre et malgache“ („Uue neegri- ja malagassi luule antoloogia“), mille toimetajaks oli Senegali poeet Léopold Sédar Senghor (kellest muuseas sai ka Senegali esimene president) ja mille eessõna kirjutas ei keegi muu kui prantsuse kultuuriilma tollane võtmefiguur ja kolonialismikriitik Jean-Paul Sartre. Tema eessõna kannab pealkirja „Orphée noir“ („Must Orpheus“), kus Orpheuse põrgusse laskumise motiivi kohaldatakse aafriklaste identiteediotsingutele. Oma essentsialistliku hoiakuga läheb see kirjatükk kummalisse vastuollu Sartre’i eksistentsialismi põhitõega, et eksistents eelneb olemusele. Kuna „olemuslikult“ on neeger rütmide inimene, siis sobib talle Sartre’i sõnul kirjandusžanridest just nimelt luule, mida rütmistab poeedi sisemine rütm. Paraku ei saanud ka negritüüdi-liikumine eirata tõsiasja, et seda luulet kirjutati prantsuse keeles ja sageli ka prantsuse kirjandusest tõukuvalt. Olles haritud aafriklastena emamaa kirjandusega hästi kursis, võtsid negritüüdi-poeedid sealt nii mõndagi üle ka „omaenese sisemise rütmi“ järgi loodud luulesse. Eriti on näha prantsuse sümbolismi ja sürrealismi mõjusid – olid ju sümbolistid esimesed, kes lõhkusid Prantsusmaal sajandeid ainuvõimul olnud klassikalise aleksandriini ja võtsid kasutusele uued rütmistruktuurid. Aimé Césaire’i rütmi näiteks kummitavad ilmselgelt Rimbaud ja Lautréamont, tema kujundid aga on sageli otseselt sürrealistlikud.
Pärast dekoloniseerimist negritüüdi-kontsept taandub. 1960.–1970. aastate marksistliku ideoloogia tuules tundub see anakronistlik, isegi reaktsiooniline. Seda süüdistatakse rassimüstika propageerimises ja utoopilise, idealiseeritud mõõtme omistamises Aafrika minevikule. Tõdetakse, et aafriklastele omaks arvatud jooned on iseloomulikud paljudele teistelegi kultuuridele, ning tõstetakse esile Aafrika kultuuride mitmekesisust ja piirkondlikke omapärasid, mis toob kaasa ka ajalootruuma pilgu kontinendi minevikule.
Kui frankofoonse Aafrika kirjandus algab luulega, siis 1950. aastatel ilmuvad ka esimesed romaanid, kusjuures romaan mõistagi on puhtakujuliselt Lääne nähtus. Neis hakatakse kujutama realistlikult igapäevaelu, teemadeks mitmesugused vastuolud: mustade ja valgete vahel, maa- ja linnaelu vahel, traditsiooni ja modernismi vahel või ka vastuolu end kahe kultuuri vahel jagavas inimeses eneses. Heaks näiteks võib pidada Senegali kirjaniku Cheikh Hamidou Kane’i teost „L’Aventure ambigue“ („Vastuoluline seiklus“, 1961), kus peategelane läheb koraanikoolist üle prantsuse kooli ja lõpuks Prantsusmaale filosoofiat õppima. Või malilase Amadou Hampâté Bâ romaani „L’Étrange destin de Wangrin“ („Wangrini veider saatus“, 1973), mis jutustab aafriklasest suulise tõlgi elust kolonialismi ajal, kellel õnnestub saada rikkaks tänu oma osavusele, riuklikkusele ja heale valge mehe kommete tundmisele. Tahetakse hävitada ka müüti kolonialismieelsest kuldajast. Nii näiteks räägib Mali kirjaniku Yambo Ouologuemi teos „Le Devoir de violence“ („Vägivalla kohus“, 1968) paroodia vormis ühe kujuteldava Aafrika despootliku dünastia ajaloost, kes rajab oma võimu kõikvõimalikule vägivallale. 1970. aastatel hakatakse rohkem rõhku panema universaalsetele teemadele, inimolukorrale üldiselt. Tänapäeval väärtustatakse kirjanduses taas suulisust, segatakse traditsioonilisi elemente modernse jutustamisviisiga, otsitakse võimalusi kombineerida läänelikku romaani ja Aafrika maagilist universumit. Aga oluline osa on ka neil romaanidel, mis väljendavad pettumust kolonialismijärgses elukorralduses ja võimustruktuurides. Tihti satiirilist tooni võtva kirjelduse objektiks saavad korruptsioon, tõusiklikkus, rumalus, bürokraatia, karjerism, manipulatsioonid, türannia ja repressioonid Aafrika nüüdisühiskondades.
Juurtetuse tunne, eksiili ängistus ja lapsepõlvenostalgia on ka Alain Mabanckou luule ja proosa sagedased teemad. Tema esimene romaan „Bleu-Blanc-Rouge“ („Sinivalgepunane“, 1998) purustab samuti üht müüti, nimelt Prantsusmaast kui unelmatemaast. Romaan räägib mehest nimega Massala-Massala, kes oma sõbra Moki kutsel Pariisi emigreerub. Moki on maalinud kõigile kodustele Prantsusmaast ahvatleva pildi, saates perekonnale raha ja kingitusi ning võludes kodu külastades kõiki oma lugudega. Pariisis langeb Massala-Massala aga elu tegelikkusega silmitsi seistes kiiresti depressiooni. Koos Mokiga otsustatakse hoida koduste ees ülal illusiooni ideaalilähedasest elust. Peagi kohtab peategelane aga Moki illegaalidest sõpru ja asub nende heaks üht tööotsa tegema, mis viib ta kiiresti vanglasse ja lõpuks, väljasaadetuna, tagasi kodumaale. See romaan pälvis aasta pärast ilmumist Musta Aafrika kirjanduse Grand Prix. Romaan ilmus kirjastuses Présence Africaine, mis loodi 1949. aastal, et anda välja Musta Maailma kirjanike ja mõtlejate teoseid. Sellel kirjastusel (ja samanimelisel ajakirjal) on olnud tähtis roll alates negritüüdi-liikumisest kuni tänapäevani ja seal on välja antud 20. sajandi frankofoonse Aafrika kirjanduse paremik.
Kongo kirjandusel on Aafrika kirjanduste seas silmapaistev koht, vaatamata selle riigi pigem tagasihoidlikule suurusele Aafrika riikide kontekstis. Alain Mabanckou aga on andnud Kongo kirjandusele uue hääle oma burleskse stiili ja kohati absurdini küündiva huumoriga, mille ta rakendab niihästi üldise eksistentsitraagika kui konkreetse ühiskonnakriitika teenistusse. Tema on ka just üks neist kirjanikest, kes püüab ühendada romaanižanri nõudmisi suulise traditsiooniga.
Selline suuline stiil saavutab kogu oma täiuse tema romaanis „Katkine Klaas“ („Verre Cassé“, 2005), mis algaja tõlkija Ulla Kihva ja toimetaja Leena Tomasbergi viljakalt kulgenud koostöö tulemusel nüüd ka „Loomingu Raamatukogus“ ilmutatud on. Katkine Klaas on 64-aastane endine õpetaja, kes on oma alkoholilembuse tõttu töö kaotanud ja veedab oma päevi eelnimetatud kurikuulsas Tuulest Viidud Krediidi (pr keeles Le Crédit a voyagé) baaris, kuulates sealsete kundede kurbkoomilisi lugusid. Siin kohtame kohe romaani ühte intrigeerivaimat elementi: nimelt puistab Mabanckou oma loo täis viiteid tuntud romaanide pealkirjadele nii prantsuse, Aafrika kui muude maade kirjandusklassikast, nii et lugejal tekib lausa pidurdamatu hasart neid sealt üles leida ja välja noppida. Nagu Mabanckou ise on öelnud, kirjutas ta seda romaani oma raamatukogus, silmi üle raamatupealkirjade libistades. Tsiteeritud olevat sadakonda pealkirja (kuid ilma jutumärkide ja suurtähtedeta, lihtsalt teksti sekka puistatuna), sealhulgas autoritelt nagu Céline, Hemingway, Hugo, Tutuola, Beti, Faulkner, Dongala, Dany Laferrière, Echenoz, Efoui, Hampâté-Bâ, Kourouma jne. Neid viiteid on kõikidest aegadest, žanridest ja kirjandusvooludest ning neile lisanduvad vihjed ka paljudele kultuuri- ja ajaloosündmustele, kuid kohati nii peidetult, et nende täpses arvus ei saa vist keegi kindel olla peale autori enda (ja ehk ka tõlkija ja toimetaja?). Eestikeelses tõlkes on suur osa neist asendatud meile tuttavate, meie kultuuriteadvuses juurdunud pealkirjadega. Ilmselt on selline vastete otsimine ja kompenseerimisprotsess olnud tõlkijale põnev ettevõtmine, kuigi tekitab paratamatult päris suure erinevuse originaalist. Kuid teisiti poleks võimalik, sest kui lugejal ei teki äratundmist, kaoks pool raamatu võlust. Siin muutub aga oluliseks küsimus, kas tegu on mingi krüpteeritud tekstiga, kus iga viidatud pealkiri suunab ka kuidagi loo tähendust, või võib seda võtta pigem kui entsüklopeediat, teatavat teadmise arheoloogiat. Tõenäolisem tundubki, et tekst ei kutsu lähenema endale dešifreerimise võtmes ja seosed, mis tekivad sellises lihtsas kuhjumises, pealtnäha kaootilises põrkumises maailma kultuurivaramuga, on iga lugeja puhul individuaalsed. Samas, mine tea, sest Mabanckou ei anna ennast päriselt kätte, nagu ei anna ennast kätte hüplik-hälbiv tekst joodiku või sibülli suus.
Mõned olulised tähendused lähevad tõlkes kindlasti kaduma. Kõrtsi eestikeelne nimi Tuulest Viidud Krediit on igati tore leid, kuid kaotsi läheb vihje prantsuse kirjanikule Louis-Ferdinand Céline’ile, kes tõi seninägematul ja võimsal kombel prantsuse kirjandusse suulise keele. Nimelt kannavad Céline’i tuntuimad teosed pealkirju „Voyage au bout de la nuit“ („Reis öö lõppu“) ja „Mort à crédit“ („Surm järelmaksuga“) ja originaali „Le Crédit a voyagé“ (ca „Laen on rändama läinud”) on seega nende kahe kombinatsioon. Otsene vihje Céline’ile on ka üks Mabanckou romaani all-lugudest, kus must mees Ferdinand armub valgesse naisesse Céline’i. Louis-Ferdinand Céline’i eestindaja Heli Allik kirjeldab prantsuse kirjaniku taotlusi järgnevalt: „Kuid siiski rohkem veel kui argood ja n-ö madalate inimeste kõnet oli tema sooviks tuua kirjandusse suulist kõnevormi, nakatada liikumatu kiri suulise kõne elava vibratsiooniga“ („Céline’i aja pits“, Sirp, 07.06.2019). Nii on ka Mabanckou tekst haaratud sellest suulise keele eufooriast, sedapuhku küll sellisest, kus Aafrika rütmid ja prantsuse keele aafrikapärane kõnelemisviis kohtuvad joodiku pidurdamatu kõnevooluga. Implitsiitne dialoog prantsuse keele ja kultuuriga on tekstis lakkamatult kohal, pikituna vaimustava musta huumoriga.
Kuid mitte ainult suuline keel pole see, mis ühendab Mabanckoud Céline’iga. Andkem taas sõna Heli Allikule: „hoolimata sellest, et „inimene on surma mängukann sellest hetkest alates, mil munarakust saab loode“ – et see surm on tal, tahab ta või ei taha, juba elu alustades justkui avansina käes –, tuleb see siiski ära maksta, välja teenida. Ja kõige paremini tasuvad seda järelmaksu inimeste lood. … Kui sa saad, kui see on võimalik, jutusta oma lugu ise, aga kui ei, päästab laguneva mateeria suurest tühjusest sind ka see, kui seda teevad sinu eest teised. Ja nii jutustabki Ferdinand-tegelane nüüd üksinda teiste, juba lahkunute lugusid, sest nagu ta proloogis ütleb, pole enam kedagi peale tema, kes „võiks õrnusega vastu võtta surnute sõbralikke vaime…“ Aga samal ajal teeb seda ka Céline-autor, ja viisil, mis kirjandusliku aine moondamise ime tõttu surmast natuke võitu saab“. Ka Mabanckou romaanis jutustavad kõrtsikülastajad Katkisele Klaasile oma lugusid. Ja too kirjutab need üles koolivihikusse, esmapilgul küll ehk mitte selleks, et nendega surma eemale tõrjuda, vaid kuna kõrtsmik tahab jäädvustada sellise kroonika kaudu oma ettevõtte hiilgust. Nii jooksevad lugeja silme eest läbi grotesksed, värvikad, kuid samas ka traagilised karakterid: Trükkal, kes on abiellunud valge naisega ja läinud elama Prantsusmaale ning taipab alles tüki aja pärast, et ta naine kõigi lähikonna mustanahalistega ringi tõmbab, kaasa arvatud Trükkali enda abielueelne poeg; Pampersimees, kes ebaõiglaselt vanglasse sattununa ja seal süstemaatiliselt vägistatuna enam ilma pampersiteta ringi käia ei saa; prostituut Kraanitar, kes peab end kvartali „kusekuningannaks“ – selles mõttes, et kui kaua ta on võimeline seda toimingut katkematult sooritama, jne. Aga lõpuks on ikkagi nii, „ja ma naeratan selle mõtte peale, et täna õhtul ei tea mitte keegi, et ma lähen reisile, lõhekala taskus, et ma sammun piki Tchinouka jõge, et ma saan kokku oma emaga, selleks et juua, et juua veel ja veel seda vett, mis viis minema mu elu ainukese naise, kes võis öelda „Katkine Klaas, mu poeg, ma armastan sind, armastan alati, isegi kui sinust on saanud inimrämps“, ta oli mu ema, ta oli maailma kõige ilusam naine“. Nii otsustab Katkine Klaas vajuda vete sügavusse, et olla emaga jälle kahekesi, „ja järgmisel päeval pole Tuulest Viidud Krediidis enam Katkist Klaasi, ja esimest korda parandab hea jumal katkise klaasi jälle ära“.
Ja nagu Katkine Klaas on algusest peale katki, on katki ka kõik teised tegelased ja kirjutus ise. Kui kõrtsmik Kangekaelne Tigu (prantsuse keeles Escargot entêté – sama pealkirja kannab üks alžeeria kirjaniku Rachid Boudjedra romaan, 1977) Katkiselt Klaasilt vihiku võtab, näeb ta, et see on kirjutatud täis kaootilist teksti: valitseb täielik segadus, kõik on üksteise otsa kuhjatud, pole ühtegi hingetõmbepausi. Jah, kogu romaan on kirjutatud pika, ilma kirjavahemärkideta monoloogina, kus teksti liigendavad üksnes komad. Esmapilgul võõrastav, isegi ärritav (no teadvuse vool on kirjanduses juba ära proovitud!), hakkab see vool lugejat peagi endaga kaasa viima, hüpitades teda ootamatute võrdluste, hüperboolide, vaba kaudse kõne ja sisemonoloogide laineharjadel, vahel ka üle pea kokku lüües ja alla sügavikku visates.
Absurdi poolest on Mabanckou stiili võrreldud Samuel Becketti omaga, karaktereid Romain Gary karakteritega. Kui eksistentsiaalne traagika kõrvale jätta ja keskenduda sellele, et romaani eesmärgiks on anda edasi midagi oma rahvale sügavalt omast nii ellusuhtumises kui hingelaadis, siis eesti kirjanikest võiks teda võrrelda ehk Andrus Kivirähiga. Kokku saame seega väga mitmeid kihte, lõpuks jääb aga tugevalt kõlama „väikeste inimeste“ võimetus sotsiaalse ebaõigluse ees Aafrika ühiskondades. Mabanckou on mässav inimene, kes astub üle normidest, nii kirjanduslikest kui sündsusnormidest (kirjeldused on kohati üsna räiged), ja aafriklasena ütleb „ei“ nii kohalikele diktatuuridele kui Lääne varjatud kolonialismile ja selle poliitikute ilukõnedele, mis Aafrika tegelikest probleemidest mööda vaadata üritavad.
Mis aga puutub sellesse, mida üldse mõista frankofoonia all, siis üritab Mabanckou kummutada arusaama, mida ta UCLA-s õpetamisel sageli kohtab, nimelt et niipea kui te kirjutate prantsuse keeles, olete prantsuse kirjanik. Oma intervjuudes rõhutab ta korduvalt, et frankofoonia mõiste vajaks uuendamist, nii et see hõlmaks võrdsetel alustel kõiki kultuure ja kirjandusi, mis ajaloolistel põhjustel väljendavad ennast prantsuse keeles, ilma et sellega kaasneks Prantsusmaa (või läänemaailma) esteetilise mudeli pealesurumist. Ise ei põdevat ta prantsuse kirjanduse ees enam ammugi mingeid komplekse ja see võimaldabki tal mängida nii selle keele kui kultuuriga, seda väänates, hüpitades, hakkides ja murdes, kuid omamoodi ka kaitstes ja ülistades.
Lisa kommentaar