Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 2
Valge Hobuse baaris oli Morel keskseks kujuks. Puujalga keerutades ilmus ta sinna üheksa paiku, tihti kogu päevaks peatuma jäädes. Baarilett toeks, lõi ta surnuks elupäevi Püreneede kõrtsis, millest talle aastate jooksul saanud teine ja võib-olla ainus kodu.
Puujala oli ta kaasa toonud Hispaania kodusõjast. L’Espagne, võis lugeda ta põlvini küündivalt, metallpidemetega proteesilt, mille üle ta näis mitte ebamugavust, vaid uhkust tundvat. Alati viksitud kunstjalga medalina kaasa lohistades, markeeris ta soovi eraldumiseks tavalistest surelikest. Mõni mees on elus ikka midagi ka näinud, tahtis ta öelda.
Võitluses Madridi pärast, vastas ta uudishimutsejale kõige tüdinumal toonil. Saragossa all, täpsustas ta napisõnaliselt, vägitegude meenutamist nagu stiilituks lugedes. Temasugustele on ajalooga kaasas olemine sama enesestmõistetav olnud kui mõnel mehel ema seelikusaba, tahtnuks ta öelda, jäi aga hoopis kuidagi äraootavalt lakke vahtima. Väga õige. Asjalugude lähemaks selgitamiseks leidus tal alati valmidust, tingimusel, et ei unustataks mängureegleid. Tema, Rahvusvahelisse Brigaadi kuulunu poolt on sõjajutt, kuulajal tuleb aga hoolt kanda joogipoolise eest.
Kuulajaid ikka leidus ja aruanne sellest, kuidas kord tapeldud sai, läkski käima Valge Hobuse baaris. Barcelona. Sevilla. Granada. Franco, Queipo de Clano ja Mola. Aeg-ajalt õllekannu või veiniklaasi kergitades poetusid sõjas karastunud mehe suust sõnad ja mõisted, mis kunagi ammu oli ärevuses hoidnud poolt maailma.
Sellest, kuidas ta jalast ilma jäi, mäletas ta ainult katkendlikke pilte. Võitlevaid leere eraldanud ainult kitsas mägitee, varjatud apelsiniistandusest lähenenud nad roomates rünnaku lähtealusel. Ah et teie ei tea, mis asi on rünnaku lähtealus? See on minutid enne seda, kui pärispõrgu lahti läks. Falangistide poolt teele saadetud mürsu kavatsustes polnud vähimatki kahtlust; tänu oma kiiretele refleksidele õnnestunud tal end siiski surmahaardest välja rabeleda. Tükk jalga jäi aga Francole sõjasaagiks.
Jutustamise viisilt võis Morelit pidada suguluses olevaks pärastsõjaaegses ilukirjanduses valitsenud nn hard-boiled koolkonnaga. Granaadid lõhkesid ja kuulipildujad tärisesid kõrvulukustavalt, kroonik Valge Hobuse baaris ei pidanud aga tarvilikuks häältki kergitada. Mõnesõnalise asjaliku lausega lendas vastu taevast vaenlasele oluline sild, habemesse pomisedes mainis Morel nii ainult muuseas ja möödaminnes, kuidas ta ihuüksinda teinud kahjutuks vastaspoole moonalao. Isiklikke tundeid või hinnanguid jutusse segamata maalis ta miimika ja žestide kaasabil veriseid panoraame eilsest.
Kõigele lisaks tundus ta olevat kokkuhoidlik natuur. Aruandesse äkitselt tekkinud paus, nohisev, kuidagiviisi solvatust ilmutav vaikimine tähendas märguannet, et mõõt on täis, et mitte üht sõna enne, kui ta klaasi oli valatud uut, mäluvärskendavat märjukest.
Väikene Aspet pole, muidugi, Pariis ja Valge Hobuse baar selles alevikus paikneb Hispaania piiril, kuhu geeniused harva teed leiavad. Asjaolu, et joogikoha krobelisel kiviseinal juhtus rippuma reproduktsioon Picasso Guernicast, tuli seetõttu kirjutada juhuse arvele. Selle kubistliku välgusähvatuse alla tavatses Puujalg end istuma seada siis, kui ta aruandmisega oli jõudnud peatükini, kus falangistide poolt pihuks ja põrmuks löödi see baskide kuulus linn. Nojah, Picasso, tahtnuks Puujalg nagu ironiseerida, leebelt naerataval ilmel seinal rippuvale maalingule osutades. Kunstnik võib pintslit keerutades ja värvipiisku pildudes tõele vahel ka lähedale jõuda, mürsukild tagumikku on aga siiski tõelisem kui kõik dadaismid või impressionismid kokku.
Ainult tema, Morel, teadis, mis on Euroopa tõelisus kolmekümnendate aastate lõpul, ega keelanud oma sõnumit kaasinimestega jagamast. Poliitiliselt oli teema ammu juba minetanud aktuaalsuse, Puujala sõnalised etendused paelusid aga ikka veel uusi kuulajaid ligidalt ja kaugelt. Turistegi mitmetelt Euroopa maadelt võis suvekuudel ta laua ümber tunglemas näha.
Kuni ühel päeval ilmus baariuksele keegi võõras, üks silm terve, teine klaasist. Morel oli parajasti jõudnud jutustamisega haripunktile, kui kõikide pilgud pöördusid välisukse suunas, sinna seisma jäänud laiaõlgsele, nahkkuube riietatud mehele.
Kõik, kes silmapilku tunnistanud, võisid hiljem selgesti meenutada hetke, mil Puujala sõnavool katkes, kui ta lauset lõpetamata suu sulges. Sireenid ta sõjajutus olid just hakanud undama ja taevas ta pea kohal oli mässukindralite pommitajaid täis, kui ta, nagu kuulist tabatud, poolest lausest katkestas. Klaassilmaga meest nagu ilmutist tuiutades, vajus kroonik äkki loppi ja lömmi.
Asjaolust, et võõras otsekohe end Puujala lauda seadis, tegid kohalviibinud järelduse, et tegemist oli vanade, üle hulga aja kohanud seltsimeestega. Kohe alguses pani aga pealtvaatajaid imestama Moreli heldekäeline, lausa lakeilik tähelepanelikkus võõra suhtes. Suveräänsest, ennast alati teenida ja kostitada lasknud jutupuhujast oli korraga saanud alandlik teener. Klaassilm oli vaevalt jõudnud viskiklaasi tühjendada, kui Puujalg kõrtsmikule märku andis uuega ilmumiseks.
Ning see vaatepilt hakkas nüüdsest peale päev-päevalt samasugusena korduma. Puujalg oli vaevalt jõudnud hommikuvärskesse baari siseneda ja kombekohaselt sääl leiduvaid tuttavaid kättpidi tervitada, kui väljast kostsid rasked sammud ja uksele ilmus too kerekas mees, üks silm terve ja teine klaasist. Kõrtsilisi ainult päänoogutamisega tervitanud, seadis ta sammud otsemaid Puujala lauda, end seal ülbe endastmõistetavusega sisse seades. Ah, et mis me siis täna võtame, sõnas ta viltusuise irvitusega, ja oma soove näis ta laskvat Morelil silmist lugeda. Ebalev naeratus närviliselt kokku pressitud huulil, asus Puujalg täitma kohustusi, mille olemus kõrvaltvaatajaile selgusetuks jäi.
Poeedid võivad vahel laulmise katkestada ja prosaistidel saavad inspiratsiooniallikad tühjaks. Midagi sarnast näis äkki juhtunud olevat ka Puujalaga. Sõjajuttudel oli lõpp ja ükski võim ei suutnud sundida Morelil sel teemal enam suud paotama. Puujala kroonikukraanid olid päevapealt kinni keeratud ja ei kellegi muu kui Klaassilma valduses näis selle mõistatuse võti peituvat. Oli, nagu halvanuks Klaassilma lähedus mitte ainult Moreli sõnaseadmist, vaid ka ta häälepaelu.
Sügisepoole suve hakkas Puujalg vastu oma harjumusi tihti ära olema. Kellavärgi täpsusega varem kõrtsiuksele ilmunud, lasi ta nüüd end tihti oodata, mingeid vabandusi ette tuues alles pärastlõunal saabudes. Baarist, kus ta end aastaid hästi ja koduselt tunnud, oli talle saanud kohusetäitmine, mis ta välimusse ja käitumissegi jäljed lõi.
Guernica reproduktsiooni all troonis aga nüüdsest peale too müstiline võõras, ainsa, mõnitust täis silmaga tühjusse tuiutades. Ning baarimehe kaudu sai varsti ka kõikidele teatavaks, et külalise arved maksis kinni Puujalg, isegi puhkudel, kui ta ise kohal polnud. Kuni ta viimaks lõplikult ilmumast lakkas.
Puujalg on haige, teati rääkida. Ta on laatsaretti sõidutatud, liikusid kuuldused. Mingit tõbe põdedes kuivavat mees silmanähtavalt kokku, sosistati baaris, mille nurgas presideeris Klaassilm, võigas oma väljakutsuvas eraldatuses. Tundide kaupa kusagile kaugusse jõllitades, täitis ta ruumis viibijaid nörritava eelaimusega vältimatust. Surmaingli kehastusena näis ta valvavat Puujala haigevoodi kohal, kus too ühel septembriõhtul hinge heitis.
Morel polnud üldse Hispaanias olnud, hakkasid pärast ta matuseid ringlema kuuldused. Oletus, mis kinnitust sai ka trükisõnas, kadunule pühendatud mõnerealise järelhüüde näol kohalikus ajalehes. Sündinud seal ja seal, rööpaseadjana raudteevalitsuse teenistuses jala kaotanud, muuhulgas nekroloogis, mis, nagu hiljem selgus, lehetoimetusse oli avaldamiseks toodud Nahkkuue poolt.
Teisigi avastusi lahkunust hakkas päevavalgele tulema. Vägiteod, mille jutustamise eest Puujalga Valge Hobuse baaris aastaid kõrtsiliste poole heldelt kostitatud, kuulusid hoopis Nahkkuuele. Rahvusvahelise Brigaadi ridades Hispaania Vabariigi eest võitlejaks osutus hoopis mees, kelle üks silm oli klaasist ja kes magadeski ei tihanud vist lahkuda oma nahkkuuest. Ja kes jutustamisanni poolest oli Moreliga võrreldes köömes.
Sest rohkem kui kesise suuvärgiga oli see kusagilt kaugelt Aspeti lähistele elama asunud inimene, kellega pikapeale kõrtsiruumis harjuma hakati, kellest kunagi ei saanud aga asendajat Puujalale. Kõige algelisemad mõisted näisid ta peas segi olevat. Vist ikka falangistide seas, ühmas ta küsimusele, kelle poolel ta tookord sõdinud. Võimalik, et siiski republikaanide ridades, ruttas ta end sealsamas korrigeerima, küsimusele ükskõiksuse näitamiseks lahtise suuga haigutades. Inimene ei saa ju ometi kogu elu mäletada paiku, kus ta kunagi kauges minevikus käinud või olnud, midagi taolist näis ta öelda soovivat.
Päevavalgele toodud tõde Puujalast ja ta juttude algallikast ei tundunud kedagi suurt huvitavat. Küsimuseks oli ainult see suur kaotus, mis tabanud Valge Hobuse baari Puujala vaikimise ja lõpliku lahkumise näol.
Klaassilm oli röövinud Puujalalt ta mineviku ja baarimehelt tulutoova krooniku; ning seda ei tohtinud tõearmastuse nimel nii kergesti unustada.
Lisa kommentaar