„Nii nagu sina teed, ei tee seda keegi,“ ütles tegevprodutsendi abikaasa ja tõstis šampuseklaasi vastu oma leemendavat põske.
„Arvo teeb,“ ütles Marko.
„Nojah, tema teeb. Aga sina teed sedasama, mida tema teeb, aga natuke teistmoodi, sa lisad sellele oma võlu, oma väärtuse.“
Marko mõtles, et tegelikult oleks täpsem öelda „väärtusetuse“, või siis „madalama hinna“. Aga ta ei öelnud midagi. Ta oli tänulik nende tikuvõileibade eest ja selle eest, et ta sai korraks oma kodust ja peast välja. Olla ilusas toas, ilusate inimestega, keset seda sillerdavat inimeste Browni-liikumist. „Ja kuhu nad siis liiguvad? Mitte kuhugi, käivad siin lihtsalt ringi, oma kindlaksmääratud spiraali mööda. Kõik ei peagi kuhugi viima. Ka paigalolemises on oma võlu,“ mõtles Marko.
„Aga miks just Arvo Pärt?“ päris naine sõbralikult. „Ma mõtlen, et miks just Pärt. Sa oled ju nii andekas. Miks mitte näiteks Beethoven? Või Bach? Või ükskõik kes maailma suurtest…“
„Praktilised põhjused… Pärt ei lase oma muusikat väga kasutada –“
„Jah, ja siis oled meil sina, kes on NAGU Pärt. Sama andekas, aga samas tagasihoidlik. Vau, topeltgeenius. Ma kuulasin seda Heinrichi viimast filmi ja no tõesti, täpselt nagu Pärt. Üldse ei saanud vahest aru. Selleks peab ikka geenius olema, et ise sellise muusika peale tulla, aga mis geenius peab veel olema selleks, et täpselt samasugust muusikat teha. Kuulge! Hei!“ Produtsendi proua pöördus oma selja taga oleva vestlusringi poole, nii et šampust läigatas põrandale. „Kuulge, meil on siin päris ehtne Arvo Pärt täna!“
Eerik oli helistuudios kuidagi õnnelik, üleskrutitud.
„Meil on vaja midagi, mis kuulutaks katastroofi, midagi, mis ütleks, et see pidu on kohe läbi. Et nüüd ongi kõik. Aga ütleks seda helgelt.“
„Miks just helgelt?“ tahtis Marko teada.
„Sest keegi ei taha seda tunnet, et kõik on lootusetu. See on nagu rästikumürk, halvab ära. Teeme ikka nii, et tuleb katastroof, aga see on mingis mõttes hea. Kangelase jaoks, see on uus algus. Noh, nagu puhastustuli. Ja siis hakkab midagi paremat.“
„Sa arvad, et hakkab?“
Eerik näppis oma kohvitopsi kaant: „Ikka hakkab. Kus ta siis pääseb. Alati on hakanud.“
See „alati on tulemas midagi paremat“ ei tundunud Markole enam kuidagi hoomatav. Kaua sa elad nii, et homme on jõulud ja siis on veel paremad jõulud ja siis on superjõulud ja siis on jõulud3000megapakk? Ma ei jaksa kogu seda „paremat“ enam ära seedida, enda omaks teha. Sest mina ise ei muutu ju paremaks. Mina ise ei suuda enam suuremat õnne ära hoomata, sest minu õnnetundmisel on lagi. Seal on piir. Aga tuleviku fantastilisusel ei ole. See sõidab must üle nagu rong, mis on täis pallimeres ulpivaid ülekaalulisi lapsi, spiidi teinud kloune ja käsi kokku taguvaid vanemaid, kelle näod leemendavad läbi naha pressivatest õnnepisaratest.
„Hea küll. Ma saan vist aru.“
„Siia sobiks midagi „Spiegel im Spiegeli“ stiilis.“
*
Film räägib mehest, kelle on koer, aga see on selline koer, kes käib peremehega kaasas ja kaitseb teda kõigi õnnetuste eest. Sest see koer on tema endise naise reinkarnatsioon. Kui see koer kellelegi otsa vaatab, siis saab see inimene teadlikuks oma tegelikest soovidest ja motiividest. Koos koeraga nad põgenevad maailmalõpu-katastroofide
eest. Iga nurga taga on mõni. Ja samal ajal muudab koer inimesi paremateks, paneb nad enda vastu aus olema. Ja seda kõike pooleldi põlevas suurlinnas.
„Minu arust on see koer jube vägev kujund,“ ütles Eerik ja vaatas seina peal ripuvasse telekasse. Seal jooksis film, kus inimeseks muutunud auto peksis teist autot vastu majaseina.
*
„Õhtud on kõige keerulisemad,“ mõtles Marko ja kratsis oma käsivart. „Ma ootan terve päev, et päev lõppeks, ja kui ta lõppeb, siis ma hakkan teda taga igatsema. Kahetsustunne närib ja jääbki närima Nagu leinaloor oleks ees. Õhtune vaikus justkui eeldab, et tema sisse tuleb mingi tähendus. Aga ei tule. Pärt kirjutab nii, et vaikus on täidetud. Mina kirjutan nii, et isegi heli on tühi. Ja see on samas omamoodi saavutus. Mees, kes imes kõikjalt tähenduse välja. Mis seal ikka.“
Marko pani filmist mängima selle koha, kus kangelase love-interest on jäänud protestides tanki alla ja on suremas (vist). Marko saab kohe aru, et näitlejanna on liiga ilus, et teda 20. minutil ära tappa. Koer vaatab naisele otsa ja naine saab aru, et tema ülesanne siin elus on jätkata oma missiooni. Anda endast edaspidi kõik, et võidelda õige eesmärgi eest. Siia pidi see „Spiegel im Spiegel“ tulema.
„Miks on meil vaja alati kedagi, kes kõik ära päästab? Mingi lollakas koer? Miks me viskame alati kõik kellegi teise õlgadele? Mõtleme välja mingi debiilse mõtteid lugeva koera, et me saaksime rahus magada? Mis saaks olla veel impotentsem kui mingi värdjas koeranäss, kes ei saa rääkida? Kellel ei ole pöidlaid. Samal ajal kui need, kes saavad ja kellel on, tegelevad ükskõik mille muuga. Ja siis see pulstunud sitane peni tuleb ja on meie messias. Aga mul on kõigile üllatus: teda ei tule. Ja teda ei ole. Olen ainult mina, see vaikus ja koleda koera pildiga DVD.“
Koer jooksis suures plaanis ja siis üldplaanis pikalt ja majesteetlikult. Nagu valge ilmutus. Jalad vetrusid ja selg oli sirge, selge siht silme ees.
„Kes see üldse ütleb, et koer on ilus loom? Me oleme ta ise teinud. Ta on tarbeese. Sama hea oleks öelda, et nõudepesumasin on „ilus“. Ma loodan, et järgmiseks tehakse film, kus nõudepesumasin päästab maailma. Mis tehakse… see on kindlasti juba tehtud.
Ma olen vist ka koer. Ma olen see koer, kes teeb trikke. Aga kõige hullem on see, et mul ei ole isegi peremeest. Ma olen kõigi nende koer, kes maksavad.
Isegi Jüri Homenja on keegi. Ta on mees näoga. Tal on austajad, kes austavad TEDA. Teda kui inimest. Tema sarmi ja seksapiili. Minu austajad ei tea isegi seda, et olen „mina“.
Mida õõnsam sa oled, seda enam sa tahad olla surematu. Tahad endast midagi maha jätta.
Mul on tunne, et ma olen pettumus. Aga kellele? Keda ma saaksin üldse pettuma panna? Keegi ei teagi mind.
Aitab. See ei vii mitte kuhugi.“
Marko heitis pilgu ekraanile. Majad plahvatasid, seinad langesid, tolmupilved täitsid kaadri kaadri järel. Verised näod jooksid kaamera eest läbi, karjeid polnud kuulda, aga ometigi olid nad kuuldavad. Leegid õgisid kõike, mida kätte said, kaamera jooksis mööda pimedaid treppe, taamal jälle midagi plahvatas, midagi langes, keegi põgenes, keegi põles.
Ja jälle see koer. Koer. Koer. Valge majesteetliku kõnnakuga pulst. Iga kaadris see loom. See koer kõndis, nagu ta oleks meist parem.
Markol hakkas halb. „Mis mõte selle kõigel on? Millega ma tegelen?“ Ta jooksis kiirel sammul kööki. Vett jooma.
*
Ja seal ta oli. Seesama koerapulst.
Tema poos oli majesteetlik ja tema pilgus oli rahu ja arusaamine. Ta kiirgas. Ta pani särama isegi laminaatparketi, millel ta seisis. Ta vaatas otsa oma pruunide silmadega: „Sinu elul on suur eesmärk. Sa oled see hunnik sitta, keda vaadates teistel inimestel on parem olla. Sest nad ei ole sina. Sa teed neile sellega palju head. Sa oled puhas tühjus, kehastunud must auk. Sa oled antimateeria. Ja sinu nägemine motiveerib inimest tegutsema ja võitlema.“
Lisa kommentaar