Ükskõik kas antropotseen saab uue geoloogilise ajastiku staatusse või mitte, võib seda määratleda kui aega, mil inimene kui liik on muutnud – olgu paremuse või halvemuse poole – Maad kui tervikut (elusolendite liike, ökosüsteeme, vesi, õhku, maad ja muidugi kliimat).[1] Siin kirjeldan ma esmalt kolme meie antropotseeni-aegse eetilise kitsikuse tunnusjoont ning visandan seejärel kolm võimalikku viisi sellele vastamiseks.
Esiteks tõstatab antropotseen – arvatavasti esimest korda – plindrisse ajava küsimuse, mida teha, kui moraalne vastutus langeb terve inimliigi, mitte mõnede indiviidide või gruppide õlgadele. Seniajani on säärase probleemi näited kuulunud üksnes müütide või ulme valda: kõigil inimestel, kuivõrd nad kõik on Jumala lapsed, on teatud kohustused Tema ja Tema loodu ees; või siis näib, et tulnukate rünnaku puhul meie planeedile peaks meil kõigil põhimõtteliselt olema oma liigist tulenev kohustus seda planeeti kaitsta. Siin on tähtis teha vahet antropotseenil ja mõnedel selle aspektidel, näiteks kliimamuutusel: isegi kui on võimalik, et kliimamuutuse eest kannavad vastutust ainult teatud individuaalsed üksused (näiteks suurimad CO2 emiteerijad), oleme antropotseenis kõik osalised juba definitsiooni poolest.
Teiseks tähendab antropotseeni reaalsuse aktsepteerimine seda, et loodusele ei saa enam vaadata kui millelegi 100% mitteinimlikule. Maa muutub millekski, mille meie kui liik oleme teinud, olgugi seda kavatsemata. Niisiis peab eetilise mure sfäär antropotseenis laienema, sest meie maailm on laienenud – me oleme erilises ja seetõttu moraalselt nõudlikus suhtes palju enamate olendite ja objektidega kui iial varem. Tõsi küll, liustikud ja jäämäed ei ole meie lemmikloomad. Kuid antropotseenis on liustikud ja jäämäed saanud meie asjaks viisil, mis ei olegi nii väga erinev sellest, kuidas me suvekodu aed ja tiik on meie asjad.
Kolmandaks, kui see, mida me nimetame „looduseks“, kannab märgatavat inimtegevuse pitserit, siis kannavad inimesed tõepoolest teataval määral vastutust „looduslike“ katastroofide eest, mis tabavad teisi inimesi – praegu ja veel pikka aega tulevikus. Luues erilised suhted „loodusega“, oleme loonud erilised sidemed ka tervete inimpõlvedega, kelle pärast me muidu – kui üldse – tunneksime muret üksnes impersonaalselt.
Need kolm punkti näikse kiskuvat igaüks ise suunda. Teine ja kolmas punkt seavad meie ette ülejõukäiva mõtte, et enam-vähem kõik Maa peal leiduvad asjad ja olendid väärivad lähemas ja kaugemas tulevikus minu hoolt kui midagi neile võlgnetavat. Esimene punkt seevastu peab paratamatult lahjendama meie individuaalset arusaama sellest, mida täpselt ma neile võlgnen (mida olen mina valesti teinud, mida mina suudan ja peaksin tegema õigesti) – liigi Homo sapiens liikmena olen ma lõppeks kõigest üks 7,7 miljardist isendist, arvestamata veel kõiki neid, kes tulid enne või tulevad pärast mind.
Niisiis näib, et puhtalt üksikisiku moraali küsimusena ei ole „antropotseenis õigesti talitamine“ kuigi lihtsasti teostatav ülesanne. Millised on alternatiivid? Vaatlen põgusalt kolme suunda.
Üks mõte on kehtestada kollektiivsed heategemise, kahju vältimise ja kahjude heastamise kohused – st kohused, mis tuleb eeskätt omistada tegutsejahulkadele kui kollektiivide moodustajaile.[2] Kummatigi, isegi kui see võib osutuda mõistlikuks strateegiaks mõningate kliimamuutuse taoliste probleemidega käsitlemiseks (mis ongi õigupoolest Crippsi eesmärk), näib antropotseen kui niisugune nõudvat terve inimliigi kohtlemist ühe kollektiivina, ja ei ole sugugi kindel, kas see mõiste oleks sidus. Pealegi nõuaks iga niisugune puhtalt moraalne ettepanek ikkagi õiglaste ja efektiivsete poliitiliste institutsioonide tuge.
Teine mõte oleks jätta selja taha jutt kohustest ning keskenduda selle asemel niisuguste vanade ja uute vooruste nagu õiglus, lootus ja tõemeelsus[3] või siis „roheliste vooruste“[4] kultiveerimisele. Kummatigi ähvardab seda ettepanekut oht jääda veelgi hämaramaks kui eelmine, kui asi jõuab voorusliku käitumise organiseerimiseni tõhusaks kollektiivseks tegevuseks – mida me antropotseenis toimetulekuks kahtlemata ju vajame.
Kolmas ettepanek võtaks selgelt fookusesse poliitika kui esmase tegevusvälja, kus antropotseeni eetiliste küsimustega rinda pista. Inimliik ei ole poliitiline üksus, aga ainult üleriiklikud ja globaalsed institutsioonid näikse ligilähedaseltki andvat välja antropotseenis vajaliku „suuruse“. Siiski on vaieldav, mida täpselt poliitika suudab ja mida ta peaks siin tegema, eriti kui jääda kindlaks demokraatia teooriale ja praktikale. Eriti arvestades, et isegi kui moraalses plaanis tulevased põlvkonnad ja inimesest mõjutatud loodus on meie hoolt väärt, siis ometigi „demokraatlikus plaanis need ei loe – või loevad ainult derivatiivselt, kui poliitilised tegutsejad oma saatusest hoolivad. Ja poliitiliste tegutsejate sundimine hoolima, kui nad tegelikult ei hooli, on nii ebademokraatlik kui olla saab, eriti kui kõnealune demokraatia juhtub veel olema liberaalne“.[5]
Kokkuvõttes väidaksin, et sellised seisukohad on kõik liiga dramaatilised. Lõppude lõpuks läheb juba praegu osa meie panusest maksumaksjatena inimeste hüvanguks, kes ei ole ei meie ise, meie perekonnad, põlvkonnakaaslased ega isegi kaaskodanikud. Esiteks investeeritakse ühe riigi maksutulu (vähemalt ideaaljuhul) osaliselt selle riigi enda pikaajalisse jätkusuutlikkusse. Sellega tagavad praegused kodanikud osaliselt tulevaste kodanike eksistentsi ja heaolu. Ja et see toimiks, ei pea praegused kodanikud nondest tulevastest, selle heaolu osaliseks saavatest kodanikest hoolima. Väita, nagu oleks selline asjade käik ebademokraatlik, tundub ekslik. Teiseks on demokraatlike riikide määratu enamus teiste maadega tihedas vastastikuse sõltuvuse suhtes. Osa maksumaksjate rahast kulub ka selle suhte toitmiseks, millest saadavad hüved lähevad osaliselt nonde teiste riikide praegustele ja tulevastele kodanikele. Jällegi ei kannata riik neid ressursse üle kandes mingi illusiooni all, nagu hooliksid tema kodanikud võõrastest rahvastest, ja ei pruugi isegi olla selge, et see suhe teeniks tema praeguste kodanike huve – tõenäolisem on, et sellest saavad kasu riigi tulevased kodanikud, aga see, nagu me just leidsime, ei tee veel asju ebademokraatlikuks.
Niisiis ei tõstata antropotseen demokraatia jaoks lahendamatut probleemi, vaid kitsama (kuid muidugi keerulise) küsimuse, kuidas teha kodanikele vastuvõetavaks ressursside mittekorvatavad ülekandmised (st nende ohverdamine) võõrriikide kodanike tulevaste põlvkondade hüvanguks. Siin aga ei ole vaja niivõrd uusi või paremaid demokraatiaid.[6] Meil on sedasorti omakasupüüdmatust poliitilisest tegevusest üks tugev pretsedent: need rahvusvahelised ja kohalikud poliitikad, millega 1980. aastate lõpust peale püüti lõpetada osoonikihi hõrenemist. Toona elavatele põlvkondadele oli osoonikihi parandamisest üksnes õige vähe kasu, kui üldse. Suurem osa jõupingutustest kulus selle asemel ilmselt osoonikihi taastamisele hilisemate, ja põhimõtteliselt määramatult arvukate põlvkondade hüvanguks – need olid seega põlvkondlikust vaatevinklist peaaegu läbinisti altruistlik aktsioon. Ka ei tekkinud mingeid probleeme omaenda versus võõraste kodanike hüveks tegutsemisest – kuivõrd me kõik elame sõna otseses mõttes sama päikese all, siis muutusid niisugused vahetegemised mõttetuks. Mitte üheski mõttes ei ole võimalik öelda, et näiteks Itaalia tegevus võinuks olla suunatud „osoonikihi taastamisele selle ja äärmisel juhul paari järgmise põlvkonna itaallaste jaoks“. Lõpuks ei pidanud valitsused oma otsuste legitimeerimiseks ootama, kuni nende kodanikud neile selles küsimuses oma arvamust väljendavad. Tegudeni jõuti täiesti sõltumatult sellest, mida toonasel põlvkonnal selle kohta öelda oli. Osooni juhtum pakub ajaloolist näidet sedasorti poliitikatest, mida antropotseenis vaja läheb, tõestades ühtaegu, et niisugused tegevused ei pruugi kujutada endast mingit ohtu demokraatiale. (Artikli kirjutamist toetas ETAg grant PUT1630.)
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud T. P.
[1] Vt C. Bonneuil, J.-B. Fressoz, The Shock of the Anthropocene: The Earth, History and Us. London, 2015; C. Hamilton, Defiant Earth. The Fate of Humans in the Anthropocene. Cambridge, 2017. Mulle õpetas palju: G. Pellegrino, M. Di Paola, Nell’Antropocene. Etica e politica alla fine di un mondo. Rooma, 2018. https://www.vikerkaar.ee/archives/19449.
[2] Üksikasjalikku ülevaadet vt: E. Cripps, Climate Change and the Moral Agent: Individual Duties in an Interdependent World. Oxford, 2013.
[3] B. Williston, The Anthropocene Project: Virtue in the Age of Climate Change. Oxford, 2015.
[4] D. Jamieson, Reason in a Dark Time: Why the Struggle Against Climate Change Failed – and What It Means for Our Future. Oxford, 2014, ptk 6.
[5] M. Di Paola, D. Jamieson, Climate Change and the Challenges to Democracy. University of Miami Law Review, 2018, kd 72, nr 2, lk 420.
[6] Ehkki vt N. Stehr, Exceptional Circumstances: Does Climate Change Trump Demo-cracy? Issues in Science and Technology, 2016, kd 32, nr 2; J. S. Dryzek, J. Pickering, The Politics of the Anthropocene. Oxford, 2018.
Lisa kommentaar