Siin on mu hommikurutiin: tatsan aluspükstes (seisukorda arvestades rohkem nagu kummist niudevöö, päritolu teadmata) keerdtrepist alla, laksan lülitist tule põlema (arvetega tegeleb elukaaslane, nii et minu teadmiste järgi tuleb elekter seinast) ning hakkan sööma – maisihelbed (Poolast, valmistatud Rimi eritellimusel), kohuke (Lätist), kohv (ilmselt Brasiiliast, kusjuures Paulig kinnitab sertifikaadiga, et kasutab orjatööd või midagi sellist) ning banaan (kurat teab kust, aga kleepekas on sinine). Ja nii, eriliselt vaeva nägemata, olen fossiilsete kütuste, üleilmsete tarneahelate ning intensiivse maaviljeluse toetamise läbi andnud omapoolse panuse energia-, transpordi- ja toidusüsteemi jätkuvalt jätkusuutmatusse toimimisse.
Teadlasena, kelle valdkonnaks on siirdeuuringud (transitions studies),[1] näengi ühiskonda kui sotsio-tehniliste süsteemide kogumit. Viimased täidavad olulisi ülesandeid, näiteks majutuse, sidepidamise või tervishoiu tagamine. Süsteem koosneb üksteist vastastikku toetavast teadmusbaasist, tehnoloogilistest rakendustest, ärimudelitest, seadustest, tarbijate igapäevategevustest ja laiematest kultuurilistest hoiakutest. Näiteks Eesti energiasüsteemi puhul hõlmab see muuhulgas põlevkivienergeetika õpetamist ülikoolis, teadusajakirja Oil Shale, kaevandusi, elektrijaamu, Eesti Energia juhtkonda ja selle töötajaid, Elektritööstuse Liitu, poliitikute ootusi riigiettevõtte kasumlikkuse osas, kaevandamisõigusi, keskkonnatasusid, põlevkivi seotust energiajulgeoleku, tööpuuduse ja regionaalse ebastabiilsuse teemadega, ning aluspükstes siirdeuurija hommikuprogrammi. Pole siis ime, et siirded – muutused, mis hõlmavad terve süsteemi teisenemist – on ajalooliselt haruldased ning kestavad aastakümneid.
Seega kui küsida siirdeuurijalt, miks pole kliimamuutusega võitlemine loodetud tempos edenenud, siis osutaks ta esmalt kolmele tegurile,[2] mis sotsio-tehniliste süsteemide toimimise ääretult inertseks muudavad:
- Masinad ja taristud, mis juba kord süsteemide osaks saanuna hakkavad kujundama inimkäitumist, mitte vastupidi. Nii näiteks on ummikud ning heitgaasid autotranspordi üldteada kitsaskohad. Ometi toetavad bensiinijaamad, teed ning linnaruum üksteist sel määral, et linnalähedasest asulast on tööl tihti lihtsaim oma autoga käia. Ja võime ju tahta diiselmootoriga autod elektriautode vastu välja vahetada, kuid see tähendaks hulka kaasnevaid väljakutseid, näiteks uute laadimispunktide rajamist, hooldusteenuse pakkumist, koduse elektrinõudluse muutumisega tegelemist ja ikka nõnda edasi.
- Eri toimijate omavaheline seotus ning ühishuvid. See ei pea olema midagi niivõrd tumedat kui töösturite altkäemaks poliitikutele või seadusloome mõjutamine. Ühishuvi väljendavad ka IT-ettevõtete klastrid või isikupäraste autode huviliste klubi. Piisata võib juba sellestki, kui enamik eestlasi tunneb sarnaselt Juhan Partsiga, et põlevkivi on jumala kingitus ning Eesti energiajulgeoleku kindlaim garant.[3]
- Süsteemi sisse ehitatud rutiinid, mis raamistavad inimeste mõtlemist ning toetavad teatud käitumisviise (vt loo algust). Nii mõnelgi juhul satuvad tootjad ja tarbijad siin seetõttu vastastikuste ootuste lõksu. Näiteks tõi Ford 1954. aastal turule turvavarustuse, kuid ostjad ei tundnud selle vastu huvi.[4] Või siis „vahemikuärevuse“ (range anxiety)[5] nime all tuntud nähtus, kus juhid muretsevad elektriautode läbitavate vahemaade lühiduse pärast hoolimata sellest, et pikki sõite võtavad nad tegelikult ette harva…
Jätkusuutmatut arengusuunda võimendavad ka viisid, kuidas süsteemid üksteisega liidestuvad. Nõnda hoogustus kahe maailmasõja vahelises USA-s hoogsalt eeslinnastumine, sest autod võimaldasid ligipääsu üha kaugematesse paikadesse. Koos ebatõhusa ühistranspordiga süvendas valglinnastumine aga omakorda nõudlust autode järele. Eestis on heaks näiteks elektriautode ostutoetus ning plaanid raudteetransport elektrifitseerida. Ent seni kuni elatustase tõuseb, nõudlus reisimise järele kasvab ning vajalik elekter toodetakse põlevkivist, tekitab elektri- ja transpordisüsteemi seesugune vastastikmõju tõenäoliselt keskkonnaprobleeme vaid juurde.
Kolmanda tasandi moodustavad sotsiotehniliste süsteemide koosarengu tulemusel tekkinud mõttemallid, mis iseloomustavad pea kõiki tööstusühiskondi. Sellise „tööstusliku modernsuse“ näideteks on usk teadus- ja arendustegevuse põhimõttelisse ennustamatusse või võimekusse mis tahes nappima hakkav ressurss mõne teisega asendada. Ajalooliselt on need lähtekohad olnud ääretult edukad, ergutades pidevalt tehnoloogia arengut, kuid praeguseks on ilmnenud ka nende varjuküljed. Näiteks kui teadust ja baastehnoloogia arengut ei saa tõesti mingil viisil suunata, jääb meil üle tegeleda tehnoloogia kahjulike mõjudega suuresti alles siis, kui need on juba teostunud. Samuti pööravad loodusteaduste taustaga majandusteadlased tähelepanu sellele, et mitte kaugeltki kõik ressursid pole võrdselt asendatavad.[6] Arvestades nii energia- kui materjalitarbimise jätkuvat kasvu inimese kohta[7] on siin mõtteainet küllaga.
Koostöös Utrechti ülikooli tehnoloogiaajaloolase Johan Schotiga oleme hiljuti välja arendanud teooria, milles mõtestame üksikute süsteemide, ühendunud süsteemide ning tööstusliku modernsuse koosarengut viimase 250 aasta vältel kui Esimest Suurt Siiret.[8] Näeme seda keskkonnaprobleemide olulise allikana. Järeldus on lihtne, ent keeruline teostada: pelgalt uute tehnoloogiate toetamisest ega süsinikumaksude kehtestamisest ei piisa. Vaja on Teist Suurt Siiret ehk erinevaid sekkumisviise, mis kõigutavad muuhulgas tööstusühiskonna alustalasid.
Ent ometi annab ajalooline perspektiiv põhjust ka ettevaatlikuks lootustundeks. Kui lugeda tööstusühiskonna ajalugu, torkab silma, et nii mitmedki ideed ja ühiskondlikud reeglid – näiteks valgustusajastuga seonduv mõtlemiskultuur või ettevõtlust soodustavad seadused – olid Suurbritannias olemas ammu enne kivisöe ja aurujõu laiemat rakendamist.[9] Midagi seesugust võib üleilmsel tasandil olla toimumas praegugi. 19. sajandil oli loodus avalikus retoorikas tülikas takistus, kuid viimase 50 aasta jooksul nähakse seda üha enam väärtusena iseendas. 1960. aastatel oli keskkond üksikute kodanikuühenduste mure, praeguseks on roheteema esindatud pea kõigi erakondade valimisplatvormides. Pariisi kliimalepe, nii vähe kohustusi sisaldav kui see ka pole, on oma üleilmse ulatuse ja temaatilise haarde poolest siiski ajalooliselt enneolematu institutsionaalne saavutus. Vastutustundliku teaduse ja innovatsiooni suunda toetab Euroopa Liit[10] ning Karl Popperi mõte sellest, et loodusteadlastelgi oleks tarvis Hippokratese vannet, on taas päevakorda tõusnud.[11] Keskendudes vaid maailma põletavate praktikate kaardistamisele, võime seega maha magada juba toimuva tektoonilise nihke inimeste mõtlemises ja ühiskeskkondliku elu korraldamise viisides.
[1] Vt nt: F. W. Geels, B. K. Sovacool, T. Schwanen, S. Sorre, Sociotechnical Transitions for Deep Decarbonization. Science, 2017, kd 357, lk 1242–1244.
[2] F. W. Geels, From Sectoral Systems of Innovation to Socio-Technical Systems: Insights about Dynamics and Change from Sociology and Institutional Theory. Research Policy, 2004, kd 33, nr 6/7, lk 897–920.
[3] A. Karnau, Parts sõdib Brüsselis põlevkivielektri eest. Postimees, 28.02.2008.
[4] J. J. Flink, The Automobile Age. Cambridge (MA), London, 1990.
[5] O. Luft, What Will it Take to Completely Eliminate EV Range Anxiety? 16.05.2019. https://bit.ly/2k4mvIj.
[6] R. U. Ayres, On the Practical Limits to Substitution. Ecological Economics, 2007, kd 61, nr 1, lk 115–128.
[7] H. Haberl jt, Contributions of Sociometabolic Research to Sustainability Science. Nature Sustainability, 2019, kd 2, lk 173–184.
[8] L. Kanger, J. Schot, Deep Transitions: Theorizing the Long-Term Patterns of Socio-Technical Change. Environmental Innovation and Societal Transitions, 2019, kd 32, lk 7–21.
[9] P. N. Stearns,The Industrial Revolution in World History. 4. tr. New York, 2018.
[10] Vt Horizon 2020. Responsible Research & Innovation. European Commission. https://bit.ly/1makOV1.
[11] I. Sample, Maths and Tech Specialists Need Hippocratic Oath, Says Academic. The Guardian, 16.08.2019.
Lisa kommentaar