Antropotseen, algselt geoloogiline mõiste, on nüüdseks leidnud kindla koha ka humanitaarias. Teoloogia jaoks on intrigeeriv asjaolu, et piibellikust loomisloost (1 Mo 2) tuntud „põrmust/mullast“ loodud inimene on nüüd selleks mullaks ja maaks saanud uues ja sootuks pahaendelisemas tähenduses. 1967. aastal sai Lynn White Jr tuntuks väitega, et Lääne teoloogiline traditsioon on ökoloogiliselt pankrotis.[1] Mitmed teisedki on väitnud, et kristlikud teoloogid ja Lääne filosoofid laiemalt ei suuda midagi arvestatavat pakkuda globaalse keskkonnakriisi situatsioonis. Tavaliselt eeldatakse siis, et meil on tarvis teoloogilisi või metafüüsilisi väiteid. Ja kui neid kohe ei leita, pöördutakse Ida või põlisrahvaste religioonide poole. Kahtlemata ongi inimesed kaua aega püüdnud väita, et nad on millegi poolest täiesti erilised: näiteks et nende „päris“ kodu on taevas või et nad on Jumala kõige erilisem loodu või et üksnes inimesed saavad päästetud, või et me oleme tegelikult vaimud, kes ajutiselt kehastunud jmt. Need religioossest keskkonnast pärinevad väited on hästi kohanenud ka täiesti sekulaarses Lääne ühiskonnas. Me ei taha mõelda, et meil on sugulasi, kes pole inimesed, või et meie esivanemate pink on olnud pikem. Nagu onu Heinot, kellest sünnipäevalauas mööda püüame vaadata, nii ei taha me oma perekonnapildile ka neid lugematuid liike, kellega koos me oleme saanud selliseks, nagu oleme.
Ometigi poleks õige arvata, et Lääne inimesed on aastatuhandeid kõndinud maa peal loodust tähele panemata. Kui me püüame vaadata Lääne religioosse loodusetunnetuse sügavikku, siis meil on vaja sobilikke tööriistu. Teoloogilised ja/või metafüüsilised väited ei pruugi meid edasi aidata. Näib, et oleks mõistlik uurida esiteks, milline looduse idee on valitsenud inimese/Jumala/looduse suhet. Ja samavõrd tuleks uurida, milline elatud kogemus on selle idee taustaks. See tähendab, et uurida on vaja ka metafoore ja ideid, mis väljendavad looduse ja inimese, looduse ja Jumala suhet. Iga filosoofia on seotud mingi kujuteldava taustsüsteemiga, mis ei pruugi selgelt üldse esile tõusta. Vahetu kogemus leiab väljenduse metafoorides, analoogiates, kujutluspiltides ja lugudes. Teoloogia või filosoofia tugineb neile figuratsioonidele ja seda võib nimetada religiooni mütoloogilise väljendumise diskursiivseks-ratsionaalseks seletuseks. Kõigepealt sünnivad kogemusest keelekujundid, seejärel luuakse nende peale teisene teoloogilis-filosoofiline konstruktsioon.
Sama saaks öelda ka teistmoodi: antropotseen sunnib taas küsima, mis on looduslik, mis on kultuurist tulenev. Kui kaljudest ja settekivimitest, liustikest ja ookeanidest saavad inimtegevuse kroonikud, siis ei saa neid meie vaateväljast kõrvale jätta.
Metafoorid loovad silla kogemuse ja ratsionaalse arutelu vahele. H. Paul Santmire on pakkunud, et Lääne teoloogiat kujundavaid kogemusi on kaks: püha ja hirmuäratav mägi ning teekond tõotatud maale.[2] Teekond tõotatud maale näib mõneti loodussõbralikum – see kogemus on alati seotud mingi maaga (kannatajaks võib aga saada mingi teine inimkultuur, näiteks kaananlased või hilisemas ajaloos põliselanikud mitmel pool). Üleva ning maastikku ja inimest valitseva mäe kogemus aga on olemuslikult kahemõtteline: see võib viia teoloogiani, mille eesmärk on eitada kõike maist (teekond tippu, eemale kõigest maisest, pimestava päikese poole). Või vastupidi: me ronime kõrgemale, selleks et paremini näha looduse mitmekesisust ja selle üle rõõmustada. Teiste sõnadega, religioonidel, sealhulgas kristlusel, on igas hetkes valikuvõimalus: kas tõlgendada traditsiooni kitsamalt või laiemalt, kas keskenduda ainult valitud hulgale inimestest või kogu loodule.
Kõik inimesega tegelevad erialad on ühel või teisel moel poliitilised. Teoloogid õppisid seda tunnistama aegamisi, kuigi juba Jeesus jumalariigist kõneldes kasutas poliitilisest sfäärist pärinevat terminit. Ka loodusteadlased (kusjuures näib, et ajalooliselt olid eeskujuks teoloogid) eitasid kaua oma teaduse poliitilist aspekti: antropotseenis ei ole seda luksust ka loodusteadlastel. Antropotseeni anthropos peab naasma maale, tal on koht, ta ei saa unistada utoopiast ega põgeneda mujale. Maa ei ole lihtsalt passiivne jalgealune, vaid kaasautor või kaaslooja meie majapidamises.
Antropotseeni anthropos ei saa toimida isolatsioonis; inimese ülemvõimu illusoorsust on võimalik nüüd mõõta! Samas koostoimimine ja koosloomine ei juhtu automaatselt. Loodus, Jumal, kliimamuutus või objektiivne teadmine ei ühenda kõiki inimesi automaatselt. Eriti kui poliitikud ja nende valijad nii Eestis kui mujal juhinduvad teadlikult või teadmatult USA Vabariikliku partei strateegi Frank Luntzi memost: „Peaks avalikkus hakkama uskuma, et teaduslik teadmine on tõsikindel, siis avalikkuse vaade kliimasoojenemisele muutuks vastavalt. Seega on vaja jätkuvalt esitada esmatähtsa probleemina teadusliku tõsikindluse puudumist“ (2002. aastast pärinevast memost pealkirjaga „The Environment: A Cleaner, Safer, Healthier America“ president George W. Bushile; tsiteeritud Wikipedia kaudu). Külvata kahtlust teadmiste suhtes ja usaldamatust teadlaste vastu on strateegia, mis toimib. Hämmastav on see, et need, kes nimetavad end konservatiivideks, on kõige vähem huvitatud looduse säilimisest.
Mida saavad teha teoloogid? Hoida diskussiooni käigus: kuulata, mida kõnelevad teadlased, aga ka seda, mida ütlevad meie noored. On sügavalt irooniline, et kõige olulisemate asjade eest võitlevad igal pool teismelised tüdrukud (õigus haridusele, õigus puhtale joogiveele, õigus vägivallavabale koolile, õigus tulevikule). Antropotseen ei ole lihtsalt jäätmekäitluse probleem, see on ka inimeste spirituaalne probleem: kuidas hoida globaalsete probleemide puhul alal ühise tegutsemise soovi, kuidas hoida alal lootust. Soovitaksin kasutada omaenda kultuuri religioossete (aga ka filosoofiliste) traditsioonide allikaid: iga kultuur peaks ise oma probleemid lahendama ja pakkuma tõlgendusi, mis toetavad mõõdukat heaolu ja õnne kõigile. Ökokriitiliselt ja teadlikult saab lugeda piiblit ja koraani, traditsioonist saab esile tuua unustatud loodussõbraliku mõtlemise. Ükskõik kas kõneleme Augustinusest või Aquino Thomasest, Lutherist või Paul Tillichist, „roheline“ evangeelium on täiesti olemas, kui vaid tahta märgata.
Kirikud saavad minna veelgi praktilisemaks: teha koostööd organisatsioonide ja kogukondadega, kes eksperimenteerivad jätkusuutlike kooseluvormidega; kirikud saavad aidata meeles pidada, et õiglus on põhimõte, mida piibel rõhutab raamatust raamatusse. Mida tähendab õiglus kliimakriisi tingimustes, mida tähendab õiglus, kui seda nõuda kogu loodule? Kuidas elada olukorras, kus maa ei ole enam kindel pind jalge all, vaid võib kaduda vee alla või haihtuda tuules ja erosioonis? Kirikud saavad olla ise eeskujuks ja survegrupiks, mis aitaks poliitikutel ja majandusinimestel suunata protsesse ühiskonnas. Üksikisikud oma tarbimisharjumustega on üks lüli lahendusest, ent veelgi olulisem on süsteemne arvestamine iga otsuse juures mõjuga kogu loodusele.
Teadus annab meile teadmised, mille abil mõista antropotseeni, aga antropo-tseeni anthropos’e mõistmiseks on vaja nii humanitaar- kui sotsiaalteadusi. Vähesed protsessid on sama globaalsed ja pikaajalised kui kliima. Meie tänased otsused mõjutavad kliimat tulevikus tuhandeid kilomeetreid eemal. Vaagida kauget mõju tänase siin-ja-praegu kasu vastu on meile vastukarva: kui põhjuse ja tagajärje ahel on pikk, siis eelistame lühikest vaadet. Lakota indiaanlastel on ütlemine: iga otsuse juures võta arvesse selle mõju seitsmendale põlvkonnale. Aga sellise meelekindluse jaoks on vaja kõiki kultuuri tööriistu: nii teadust, kultuuri kui ka religiooni. Me vajame hädasti lootusrikkaid heade praktikate näiteid kõigist valdkondadest, mis võivad rajasõltuvuslikult viia meie „tuleviku mina“ vajalikule piiramisele.
[1] L. White, Jr, The Historical Roots of Our Ecological Crisis. Science, 1967, kd 155, lk 1203–1207. Eesti k-s rmt-s: Keskkonnaeetika võtmetekste. Koost. A. Vaher, R. Keskpaik, K. Keerus. Tallinn, 2008. Vt ka täisteksti: https://bit.ly/2lzqXiH.
[2] H. Paul Santmire, The Travail of Nature. The Ambiguous Ecological Promise of Christian Theology. Philadelphia, 1985.
Lisa kommentaar