Et teatrirahvas külmaks ei jääks

Või võiks kliimakriis teatri justnimelt… jahedaks jätta? Otseses mõttes.

Sain mõne aja eest ühe igati asjaliku ja tunnustatud valguskunstniku pahameele osaliseks. Ühes arvustuses mõtisklesin selle üle, et hoolimata parimatest soovidest ei ole suurtes repertuaariteatrites võimalik lõpuni keskkonnateadlik olla. Kunstnik võib teha kostüümid ja lavakujunduse taaskasutatud kraamist, valgustid võivad olla nii LED kui tahes, tegijail mõistagi parimad kavatsused, ent juba teatrimaja ülevalhoidmisele kulub selle kokkuhoiuga võrreldes proportsionaalselt võrreldamatu hulk energiat. Valguskunstnik leidis, et valgusmaailma puudutava osas oleksin pidanud ikkagi konkreetseid numbreid küsima. Sest on LED ja see ei kuluta eriti energiat.

Aga minu mõte puudutab justnimelt tervikut, mitte iga elemendi eraldi vaatlemist. Seejuures ei püüaks ega saakski ma jagada hinnanguid hea-halb skaalal või kuidas peaks või ei peaks tegema, vaid tahan juhtida tähelepanu kontekstile ja laiemale plaanile. Võrdlus toidumaailmast: kinoa võib olla väga vegan ja öko ja suurepärase toiteväärtusega, aga kui me ei vaeva eriti pead sellega, kuidas see meieni jõuab või kuidas Boliivias ja Peruus ei saa kohalikud muu maailma nõudluse tõttu seda enam endale lubada, on proportsioonid laiemas plaanis paigast.

Ma ei arva, et me peaksime käima ringi ja arvutama pidevalt oma ökoloogilist jalajälge. Aga kui juba unistada paluti, miks siis mitte mõelda korraks teatrimaailma ökoulmadele? Sellistele, kus teatriproduktsiooni ja lavastuse sisu ei vaadata eraldi, vaid koos. Kus teater ei ole vaid mõtete vahendaja, vaid teostaja.

Keskkonnaga suhestuvale teatrile mõeldes võib üsna suurde labürinti eksida. Ja eks laiemas tähenduses püüab teater ju igal juhul vaatajale elu seletada… Võime rääkida keskkonnateatrist kui kohaspetsiifilisest sündmusest, mis suhestub maastiku ja selle eripäradega, juhib neile tähelepanu. Sellisel juhul saab ruumist enesest tõhus semiootiline ressurss, mis muu kogemusega koos tähendusi looma hakkab. Võime rääkida lavastustest, mis annavad lihtsalt hoomataval ja illustreeritud kujul infot ja meenutavad mõnel juhul TED-talk’e. Võime rääkida dokumentaallavastustest, mille sisu tuleneb reaalsetest sündmustest ja mille informantideks on reaalsed inimesed, kes näiteks legendaarse Rimini Protokolli lavastuste puhul end ka ise etendaja positsioonist leida võivad. (Aga vt ka nende projekte „Feast of Food“, „Utopolis“, „100% City“ jne.) Ja muidugi on lavastused, mis lisaks muule püüavad oma sõnade järgi ka elada ehk rääkides ökoloogilisest jalajäljest või kliimasoojenemisest, püüavad tõepoolest mitte seda jalajälge suuremaks venitada.

Antropotseensetele keskkonnaprobleemidele on Eesti teatriski kaasa mõeldud ja mõeldakse ka edaspidi. Minu teatrimälu algab suuresti alles 2000. aastate algusest, nii et ajaloolisele rännakule läbi Eesti lavastuste ma siin rõhku ei pane, küll aga jäin mõtlema, et kui paljud lavastused on üsna kiiresti sellest mälust suuremat jälge jätmata läbi vihisenud, siis nii mõnigi keskkonnateemaline teatrisündmus on end üksjagu tugevalt meelde jäädvustanud. Sealhulgas ka mõned, mida ma EI ole näinud. Miks? Võib-olla sellepärast, et nende lavastuste sisu puudutab otseses mõttes minu (meie kõigi?) igapäevast elu.

Kiire ekskurss. Mõelgem või korduvalt lavale toodud Samuel Becketti näidenditele. „Godot’d oodates“ näitab maailma, kus on alles vaid üks puu. „Lõppmängus“ on otsakorral nii toit kui loodus. Keskkonnaga suhestumise seisukohalt ei saa mööda vaadata teatritest NO99 ja Von Krahl, olgugi et esimene enam praeguseks ei tegutse ja teiselgi on hapnik viimastel aastatel otsakorral olnud. Von Krahl on keskkonnatemaatikasse panustanud ka oma Akadeemia loengutega. Viimase puhul meenutab Google kiirel otsingul, et loengusessioon „Ökoloogia ehk Elu pärast naftaajastut“ toimus juba (?) 14 (!)
aastat tagasi.

NO93 „Nafta!“, dokumentaalne kabaree naftaajastu lõppemisest, tegeles kriisiteemaga otseselt ja rohke kullasära saatel. „Mis saab edasi? Kas puhkeb paanika? Või suudab põlevkivi meid lõplikult naftast võõrutada ja tulevikku juhatada? Kes peaks vastutama ja miks nad ei vastuta? Mis tuumajaam? Mis tuuleenergia?“ küsis teater toona. Ja muidugi ka NO99 Põhuteatri projekt.

Keskkonnateatriks võiks liigitada Kodru rabas etendunud „Isuri eepose“ (Anne Türnpu ja Eva Klemets) ja Tallinna lähedal mere ääres toimunud Kadri Noormetsa ja Diego Agulló „Darks in Bluesi“.

Maailma tulevikku on südamega käsitleda võtnud teater Must Kast, parim näide on Kaija M Kalveti lavastatud „Prohvet“. Endlas mängitakse juba mitmendat hooaega menukalt Duncan Macmillani kirjutatud ökoloogilist armastuslugu „Kopsud“ (lavastaja Taago Tubin), mis annab laste saamisele nii isikliku kui ökoloogilise kriisi vaatepunkti.

Ökounelma kontekstis, kus teater astub vahendaja rollist sammu edasi ja saab ka tegutsejana teemaga üheks, on kõnekas MIMproject. 2011. aastal, kui Tallinn oli kultuuripealinn ja sellega seoses tundus Eestis toimuvat lõppematu teatrifestivalide jada, leidis teiste seas aset POT festival, mille erinevate keskkonnaga seostuvate etteastete ja loengute kõrval toimus „MIM goes sustainable“. Lavastuse ideaaliks seati iseseisvalt energiat tootev teater ja energiasäästlikud kunstilis-
tehnilised lahendused. Teater ehitati ehitussoojakutest ja publik tootis teatri toimimiseks vajaliku energia kohapeal.

Eelnev on seotud eeldusega, et teater saab vabalt nii sisulisi kui vormilisi valikuid teha. Aga ökoloogilisus ei pruugi olla valik, vaid sundseis, tahte ja võimaluste seos. Vaene on peaaegu paratamatult öko. Võrdluseks: keskkonnateadliku, ent majanduslikult paremal järjel oleva Taani ökoloogiline jalajälg inimese kohta on paratamatult suurem kui keskkonnateemadega riiklikul tasandil vähem tegeleval, ent majanduslikult kehvemal järjel oleval Lätil. Jah, muidugi on see üldistus, mis teenib mitte niivõrd detailsuse, kuivõrd näitlikustamise huve.^[1] Ent vast on siiski selge, millele ma viidata püüan. Vaesem on selliste näidete puhul vähem kahjulik, aga põhjuseks ei ole mitte strateegilised otsused ja tahe, vaid suurema jama kokkukeeramist võimaldavate vahendite puudus. See ei ole ideaal ei maailma ega teatri ökounelma seisukohalt.

Kui eeldada, et Eesti teatris on küllalt inimesi, kes keskkonna pärast südant valutavad, siis kuidas võiks see hoolimine kasvada millekski enamaks? Näiteks sedalaadi katartilisest kogemusest, kus:

• publik tuleb kohale
• elab kaasa
• valutab pärast etenduse lõppu veidi südant (pärast aplausi, aga enne seda, kui telefonist meile ja sõnumeid kontrollima asub)
• hea õnne korral arutab teemasid hiljem veiniklaasi taga ka teatrikaaslasega
• jätab seejärel kogetu rahulikuma südamega seljataha. On vaadatud, kaasa elatud, seega on oldud hea inimene. On olnud hea teatriõhtu.

(Kirjeldatud inimene võib olla sõltuvalt päevast ükskõik kes, sealhulgas mina.)

Aga teatri ökounelmas… kaasatakse lavastusprotsessi teadlased, uuringud, dokumentalistika, päris inimesed rääkimas päris lugusid. Neid kogub näiteks… Mari-Liis Lill. Või Maria Lee Liivak. Võib-olla hoopis Paavo Piik. Ehk need noorema põlvkonna teatritegijad, kes oma lavastustes sellist huvi juba üles näidanud on (vt „Varesele valu“ ja „Harakale haigus“, „Väljast väiksem kui seest“). Võib-olla keegi neljas või viies või kahekümne viies, sest vähemasti nii palju võiks seda inimressurssi ju olla küll. Ideaalis on see kõik sünteesitud kunstilistesse kujunditesse, millega ei viibutata kellegi nina ees näppu ega öelda, kuidas peab elama ja kuidas sina, inimene publikust, elad valesti. See teater ei räägi üle seda, mida me juba teame või mida igaüks Wikipediast viie minuti jooksul teada võiks saada. See teater rajab teed alateadvuse sügavamatesse tasanditesse, ei lajata otse, vaid pakub haake, mis koos isiklike mälestuste ja kogemustega uusi tähendusvälju looma hakkavad. Ja elektri jaoks teeb saalis vändates tööd publik (tervislikud eriolud mõistagi vabandavad).

Varastasin viimase puhul jällegi MIM-ilt. Laia joonega ökounelmaid visandades jäin mõtlema lörriläinud Sakala 3 konkursile, kus otsiti uusi asukaid NO99 sulgemise järel vabaks jäänud ruumidele. Potentsiaali siin kirjeldatu rakendumiseks võinuks olla küll. Konkursi kahe viimase hulka (enne kui öeldi, et vabandust, poisid ja tüdrukud ja kogu teie töö) jõudis ēlektron, kooslus, mis hõlmas ka MIMprojecti liikmeid. Plaan oleks ette näinud etenduskunstide, teaduse ja tehnoloogia sümbioosile keskenduvat keskust. „ēlektroni soov on luua keskkond, kus kaasaegsed etenduskunstid, teaduslik uurimismeetod, eksperimentaalne mõtlemine ja tehnoloogiline innovatsioon kohtuksid ühes keskkonnas, et üksteiselt õppida, üksteist juhendada ja segunedes luua uuenduslikku kunsti“, on teostamata jäänud plaane selgitanud Maike Lond Malmborg ja Taavet Jansen.^[2] Õigupoolest leidnuks siinsete mõtetega vähem või rohkem haakuvaid teatritegijaid ka ülejäänud 16 konkursile esitatud idee seast.

Kohe kindlasti ei põe Eesti teater keskkonnateemade raskekujulist puudumist. Unistamisruumi sõnade ja tegude ühtsuse teemal on aga alati.  Ma ei ole siin kujutanud ideaalset teatrit, vaid üht potentsiaalset ökounelmat, millele Eestis ületootmisele läheneva teatritegemisentusiasmi kiuste ehk siiski veel ruumi oleks. Kui need prožektorid ja kõlarid selles teatris ikkagi tööle on vaja saada, las siis publik väntab. Aga mitte sellepärast, et teatril pole ressursse, vaid sellepärast, et see on teadlik valik.

Väljaspool unistamist: parem muidugi pool rehkendustki.

^[1] Muus osas võib aega veeta näiteks siin: http://data.footprintnetwork.org/#/.

^[2] ēlektron Sakala 3 konkursil: pakkusime teaduse ja kunsti sünteesi. Kultuur.err, 19.06.2019.