Kui David Attenborough avaldas enne USA presidendivalimisi Radio Timesile antud intervjuus arvamust, et Donald Trumpi mahalaskmine polekski halb idee, pidasid paljud Attenborough’ imetlejad seda kehvaks naljaks või märgiks sir Davidi lähenevast seniilsusest. Ähvardus tappa USA president (või ka presidendikandidaat) on Ameerika Ühendriikide seadustiku kohaselt raske kriminaalkuritegu. Seetõttu tuli ka FBI-l briti ekstsentrilise telemehe suhtes seisukoht võtta.
Attenborough on öelnud teisigi salongikõlbmatuid asju, näiteks (2013): „Me oleme Maa katk – katk, mis tabab meid endid lähema 50 aasta sees. Asi pole ainult kliimamuutuses, see puudutab kogu pinda, mis kulub selle röögatu hordi toitmiseks. Me peame kas ise piirama rahvastiku kasvu või teeb seda loodus, ning loodus teeb seda tegelikult juba praegu.“ Ja: „Mis on kõik need Etioopia näljahädad? Mis on nende põhjus? Liiga palju inimesi liiga vähesel pinnal, vaat mis see on. Ja meie ajame vaid endale puru silma. Me ütleme, et ÜRO peaks neile saatma jahukotte. See on üksnes pärmi lisamine.“
Muidugi ei anna brittide rahvuslikuks aardeks kuulutatud telemehe ütlemised sõgedatele tegevusjuhised, vaid väljendavad pigem väljapääsmatuse tunnet, mis on vist pitsitanud igaüht, kes püüab endale Maa tulevikust selgemat pilti luua.
Soome 100. sünniaastapäeval anti aimekirjandusauhind Tieto-Finlandia Riitta Kylänpää raamatule „Pentti Linkola – inimene ja legend“. Ülemöödunud aastal 85-aastaseks saanud Linkola sai sel puhul palju meediatähelepanu. Esile tõsteti ka Looduspärandi sihtasutus, millele ta 1995. aastal isikliku 400 000 margaga aluse pani ning mis tänaseks on ostnud ja looduskaitse alla võtnud kokku juba üle 1500 hektari metsa. Loomulikult tekitas Linkola kilbiletõstmine põhjanaabrite seas üksjagu poleemikat ja nurinat – selle otsusega ilmus vahepeal mõnevõrra ununeda jõudnud kalastajast (tõsi küll, nüüd juba üksnes pensionärist) ökoäärmuslane taas ühiskonna fookusesse, kust ta mõnda aega oli eemal olnud. Sellega seoses ilmus ka mitmeid uusi intervjuusid Pentti Linkolaga. Riitta Kylänpää tutvustab Linkolat muheda huumorialti (ehkki sageli ka riukliku) mehena, kellega ühiste jututeemade olemasolul on meeldiv lävida. Võin oma kokkupuudetest Linkolaga kinnitada, et seda ta kahtlemata on. Linkolal on palju häid sõpru ja tuttavaid, tal on olnud elu jooksul mitmeid lähedasi naishingi. Loomulikult oli meedial selles valguses huvitav teada saada, kas mees oma kõige jubedamate väljaütlemiste õigsusesse ikka veel usub või on ta need vana ja targa mehena kõrvale jätnud. See andis Linkolale taas võimaluse korrata oma seisukohti, mis esmapilgul võiksid rõõmustada kõiki Euroopa rahvusradikaale – näiteks et ükski põgenikelaev ei tohiks ületada Vahemerd. Sellega sarnasus põlissoomlaste või siis EKRE ja tema toetajatega ka piirdub, sest näiteks geiabielud (juhul kui need jäävad lastetuks), on Linkola meelest looduse õilis (kuigi ebatõhus) viis inimeste sigimise piiramiseks. Linkola vaadete lähtekohaks on tingimusteta biotsentrism, rahvusradikaalidel põlisrahvuse heaolu. Linkola välistab täielikult ka kriiside käes kannatavate rahvaste abistamise „nende omal maal“.
Pentti Linkola sai fašisti stigma 30 aastat tagasi, kui oli kokku pannud enda nägemuse rohelise liikumise sihtprogrammist. See sisaldas järgmisi teese. Rahvaarv tuleb saada kontrolli alla, iga viljaka naise kohta on lubatav keskmiselt kaks sünnitust. Maal elavate inimeste arv peab mitmekordistuma, linnade elanikkond kuivama kokku. Ellujäämisühiskonna tagaja on laiapõhjaline põllumajandus, mida täiendavad jaht, kalapüük ja korilus. Riik on toiduainete osas naturaalmajanduslik, import on lubatud vaid naaberriikidest. Põllumajanduses kasutatakse peamiselt inimese ja hobuse lihasenergiat, tööstuses taastuvaid looduslikke energiaallikaid, tööstuslik energiatootmine kahaneb murdosani praegusest tasemest. Sooja saadakse küttepuudest ja soojemalt riietudes, toasoojus jääb 15–18 kraadi piiresse ning soojem tuba toob kaasa karistuse. Praeguste tarbekaupade asemele tulevad kestvuskaubad, tööstus kahaneb umbes sajandikuni praegusest tasemest. Lisaväärtust ja rikkust eriti ei teki. Iga inimene peab andma oma tööpanuse, tööpuudus ja kindel pensioniiga kaovad. Raharinglus kahaneb oluliselt, mitte midagi ei saa osta laenu abil, kõik tuleb esmalt välja teenida. Põhiliseks liiklusvahendiks saab jalgratas, bussi- ja taksoliiklust arendatakse, raudteed säilitatakse. Hariduses piirdutakse enamasti nelja aastaga, keskharidust saab väga väike osa lastest. Haridus peab tagama enesepiiramise paratamatuse ja ökoloogiliste põhitõdede mõistmise, meedia on ajakirjandustoimkonna kontrolli all, kehtib paberinorm, mis ei jäta rämpstekstidele ruumi. Väliskaubandus on minimaalne ja piirdub esmatähtsate kaupadega (nafta, puuvill, sool, kohv ja tee). Politseid tugevdatakse ja selle õigusi suurendatakse, karistusi karmistatakse. Riiki juhib karmikäeline spetsialistide seltskond, kus on ette nähtud rotatsioon ja pidev ridade täiendamine.
Programmi ei saadud tõsisemalt arutlusaineks võtta, sest Linkola seadis seal rohelistele eeskujuks Baader-Meinhofi grupeeringu terroriste.
Väga raske on tõsiselt vastu vaielda väitele, et inimkond (ja elu Maal) saab alles jääda vaid karmidele enesepiirangutele alludes, tegelikult taanduvadki vastuväited laias laastus retoorilisele küsimusele: kas nüüd peab siis tagasi koopasse minema? Praeguseks on kirjeldatud siiski ka mõnevõrra elamisväärsemaid alternatiive. Kuid kui osa Linkola teesidest kannabki 1980. aastate meeleolude pitserit ja tema poolt maalitud pilt ellujäämisühiskonnast ei tundu ahvatlevana eriti kellelegi, siis nii mõnigi tema mure on eestlastele arusaadavaks muutunud ehk just praegu, mil oleme tunnistajaks samalaadsele metsade laastamisele, nagu toimus Soomes Linkola ideede kujunemisaastatel. Lisaks kostab maailmast praegu tõsiseid noote märksa rohkem kui kunagi varem – meenutatagu või hiljuti ajakirjas BioScience avaldatud 15 364 teadlase hoiatust, et „peagi on hukatuseni viivalt suunalt ära keeramiseks juba liiga hilja“. Pentti Linkola põhimure, liigsuure ja kasvava rahvastiku kõrvale on tänaseks kerkinud teine, kiiremini ja halastamatumalt toimiv elu hävitav mehhanism – kliimamuutus. Selle hingus on nii otseselt kui meedia vahendatuna jõudmas üha enamate inimesteni. Ja ehkki vandenõuteoreetikud püüavad kliimamuutuste inimtekkelisuse teooriat üha innukamalt põhja lasta, piisab enamikule inimestest ühest globaalsest murest korraga. Murel elurikkuse kao pärast ei näi praegusel hetkel niisama laia kandepinda olevat ning ka maailma rahvastiku jätkuv kasv näib hetkel olevat kliimamuutusest väiksem mure. Eriti meid, eestlasi, teeb märksa murelikumaks see, et meie rahvaarv pigem kahaneb. Ja maailmas leidub üldse palju riike ja rahvaid, kus tuntakse puudust suuremast järelkasvust – hiljuti kutsus Tansaania president John Magufuli oma riigi naisi üles munasarju vallale laskma, sest Hiina eeskuju maailmale olevat see, et rahvaarvult vägev riik on vägev ka majanduslikult. Tõepoolest, Tansaanias sünnib lapsi ühe naise kohta „ainult“ viis.
See, mida Linkolalt on tõsiselt õppida, on eufemismidest, ilukõnedest ja looritatud üleskutsetest loobumine: „mõtleja ei usu enam tõsiselt, et inimese ekspansiooni saab veel peatada, et meil on üleüldse veel mingit lootust. Üle piiri on juba mindud. Maailma lõpp on juba olnud. Aga me kaotame viimsegi kübeme oma väärikusest, kui me ei suuda kavandada eufemismidest vaba ühiskondlikku programmi, mille abil oleks võinud kindlustada elu jätkumise Maal, säästliku majanduse.“ Tegelikult on nüüd tõesti viimane aeg Linkola visatud kinnas üles tõsta.
Lisa kommentaar