“SAATANA SIRP, MAGUS MÜRK…"

Ilmunud Vikerkaares 1993, nr 1

Kristluse ja kristliku seksuaalmoraali kahe tuhande aastases ajaloos on naist peetud kord kuratlikuks, kord jumalikuks. Kas Eevast sai patt alguse, on’s naine kõigi hädade põhjus?

“Eri aegadel ja eri kultuurides, kõige erinevamates ühiskondlikes tingimustes on naist paljudel põhjustel rõhutud ja diskrimineeritud. Aga tõde mehe ja naise võrdsest isiklikust väärikusest pole kirikus kunagi täiesti varju jäänud.” Nii seisab Saksa piiskoppide konverentsi “Naise seisundist kirikus ja ühiskonnas” deklaratsioonis 21. septembrist 1981. Kes vaid pisutki teoloogia ajalugu tunneb, üllatub igatahes sellise süütuna näiva otsustuse üle. Veel pahandavam on, kui paavst Johannes Paulus II Apostlikes Kirjades “Mulieris dignitatem” 15. augustist 1988 väidab, et naise väärikus ja kutsumus on “inimliku ja kristliku sisekaemuse alaline teema”. Ajalugu näitab meile otse vastupidist. Kui saksa piiskoppide sõnad vähemalt mcenutavadki naise ebainimlikku kohtlemist, siis paavst ei näi midagi teadvat kirikliku hierarhia ja teoloogia keeldudest paljude aastasadade jooksul. Siis pole ka imestada, et Vatikani ringkonnad lükkasid tagasi 1988. a USA karjasekirja esimese projekti naise osast kirikus ja ühiskonnas. Seal on nimelt lugeda: “Seksistlik hoiak on kiriku õpetusele ja praktikale aastasadu oma värvingu andnud. On sügav patt pidada naist kõige kurja allikaks maailmas, vaimselt teisejärguliseks, psühholoogiliselt ebastabiilseks ja meelelisusele kalduvaks.”
Seda kinnitavad ka ajaloo andmed. Sellele vaatamata on kaks aastat hiljem vastuvõetud teises projektis ilmsed Vatikani mõju jäljed. Seksismipatu teravast kriitikast on õige vähe järele jäänud, seevastu võtab rohkesti ruumi kiriku ametlik õpetus rasestumisest hoidumise kohta. Kõnealuse karjasekirja avaldamine lükati määramata ajaks edasi.

Jeesus ja naised

Tänapäeval on aabitsatõde, et kristluse ja kiriku peaaegu kahe tuhande aastase ajaloo jooksul on naist äärmiselt negatiivselt hinnatud ja käsitletud. Juhuslikud erandid ei tõesta vastupidist, pigem kinnitavad üldist reeglit naissoo alistamisest ja rõhumisest.
Esimene imetlusväärne erand oli Jeesus ja tema järgi peaksid joonduma nii kõigi aegade kristlikud mõtlejad kui ka kristlik toimimisviis. Jeesusele oli võõras igasugune seksism, st inimisiksuse alandamine või ülendamine soolisel alusel. Nagu Anton Vögtle on kindlaks teinud, polnud Jeesuse suhtumises naistesse eelarvamusi ega tabusid. Tema üllatavalt uutmoodi suhtlemine naistega avalikkuse ees pidi tolleaegsetele kirjatarkadele ja Jumala tahte tõlgendajatele tunduma otse skandaalsena. Jeesuse käitumist tuleb hinnata seda kõrgemalt, et tollal järgis patriarhaat ranget reglementi, avalikkuses rohkemgi kui koduses ringis. Lunastus, mida Jeesus tahtis tuua, pidi osaks sama kõigile iisraellastele, kelle hulka loeti muidugi ka naised. Naised kuulusid täiesti iseenesestmõistetavalt Jeesuse saatjaskonda, meeste kõrval tegid nad misjonitööd ja vähemalt kitsamas ringis oli neil ka koguduse juhtimise funktsioon. Ja mis kõige tähtsam: naised olid Jeesuse ülestõusmise esimesed tunnistajad ja Issand Jeesus palus neil sündmusest teatada ka teadmatuses viibivatele apostlitele. Juba üksnes see peaks olema piisav põhjus ja õigustus, et naisi ühestki kirikuteenistusest kõrvale ei tõrjutaks.
Tegelikult pole keegi sugude võrdõiguslikkust sellise teoloogilise printsipiaalsusega formuleerinud kui Paulus oma kirjas galaatlastele – Paulus ise Jeesuse 12 jüngri hulka ei kuulunud. “Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Ga. 3, 27–28).
On märkimisväärne, et Paulus räägib ainult selles kohas soolisest eristamisest, mis olevat Kristuse läbi lõpetatud. Seejuures ütleb ta küll ka, et loomisjärgne kord pole kaotatud, vaid Kristuse poolt uuesti ülendatud uue loomisega, täielikult teostub see alles saabuvas maailmas. Järelikult püsib lõhe siinse ja sealse, tänase ja homse vahel. Aga sild kahe vahele on ehitatud ja sellele saab astuda juba siinses elus.

Naine: mehe peegeldus

Sotsioloogilised tingimused võivad igal ajal kujutada endast raskust ja mõnikord isegi ületamatut takistust õigete arusaamade elluviimisel. Nii oli see ka Pauluse aegadel, mida tõendab näiteks naise loorikandmise komme jumalateenistusel (1 Kо. 11,2–16). Kuigi Paulus eksis juudi tavade vastu, lubades naisi jumalateenistusel aktiivselt osaleda – palvetada ja prohvetlikke kõnesid pidada –, ei kõigutanud ta põhjalikult naise loomisjärgselt määratud alistumist. Tema jaoks on mees naise pea; naine on (vaid) mehe peegeldus, mees ise aga Jumala peegeldus; naine põlvneb mehest ja on ka mehe jaoks loodud. Siinkohal tuleb muidugi arvestada rahvakuulutaja Pauluse juudi pärandit. Ja juba õige pea muutus see ajavaimuline arusaam kristlikes juudi kogudustes maksvaks.
Sellele vaatamata toetasid naised Paulust tema misjonireisidel. Naiste misjonikuulutuse vastu ei räägi ka sageli tsiteeritud sõnad: “Olgu naised koguduses vait” (1 Kо. 14, 34), sest uuema eksegeesi kohaselt on see vahelekirjutus tehtud pärast Paulust. Seesama kehtib muide ka Pauluse teise lause kohta: “Mehele on hea naist mitte puutuda” (1 Kо. 7, 1). Õige pea levisid sellised ettekujutused nii kirikus kui ka teoloogias. Juba 1. sajandi lõpust pärinevas Pauluse esimeses kirjas Timotheosele (2, 13–15) esineb naine Eeva pattulangemise tõttu alandatuna ja laimatuna. Õnnistust võib talle tuua vaid laste sünnitamine. Sellele vaatamata seisavad selles kirjas mees- ja naisdiakonid veel kõrvuti.
Uustestamentliku ajavaimu võttis Würzburgi eksegeet Rudolf Schnackenburg tabavalt kokku: “Siis seati kiriku suhtumine naistesse rööbastesse, kujunesid otsustused, millel olid kauaaegsed ja kahetsusväärsed järelmõjud. On aeg juhinduda jälle Jeesuse hoiakust ja Pauluse põhimõttelisest eeskujust. Seejuures peaks arvestama ka humanitaarteaduste saavutusi, sest ilma nendeta võib silmist kaotada kristliku inimese pildi, mis vastab inimese uuestiloomisele Kristuses.”

Võrdsus alistumuse vastu

4. ja 5. saj suurte kirikuisade õpetust naisest mõjutas tugevasti vanatestamentlik loomissõnum. Muidugi pole loomisloos, Vana Testamendi esimeses raamatus, mitte ainult üks, vaid kaks väga erinevat loomiskirjeldust.
Vanimas inimest ja tema olukorda piltlikult kirjeldavas tekstis, mille autorit vastavalt kasutatavale jumalanimele kutsutakse jahvistiks, kõlavad järgmised sõnad naise kohta:
“Ja Jehoova, Jumal, ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde” (1 Mo. 2, 22).
Üksnes konstateeringust, et esmalt loodi mees ja siis alles naine, piisas paljudele tõlgendajatele, et sellest välja lugeda naise põhimõttelist alistumist mehele ja ühtlasi Jumalast loodud patriarhaati.
Seevastu hilisemas loomiskirjelduses, mis omistatakse preesterkonnale, ilmneb mehe ja naise põhjapanev võrdsus: „Ja Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järele, meie sarnaseks…” Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema, meheks ja naiseks!”‟ (1 Mo. 1, 26–27).
Lisaks mõlema soo olemuslikule võrdsusele rõhutatakse siin ka nende välist samasust Jumalaga. Peale selle kasutati ka piltlikku jutustust inimeste pattulangemisest Paradiisis (1 Mo. 3, 17) sageli kui tõendit soolisest hierarhiast. Selle järgi on Eeva peasüüdlane, sest mao kavalal soovitusel ulatas ta Aadamale hea ja kurja tundmise puuvilja, mispeale mõlemad Eedeni aiast välja aeti. Kirik õpetab tänapäevani, et esimene pattulangemine kui pärispatt elab edasi kõigis järeltulevates põlvedes. Selles peituvad lõppude lõpuks ka kogu teoloogiliselt põhjendatud naistevihkamise sügavaimad juured.
Suured kirikuisad nagu ka juba algkristluse esimesed kirjamehed ei tuginenud oma naisepildi loomisel mitte naise positiivsele väärtustamisele, nagu näeme seda evangelistidel, vaid jätkasid mõnes Uue Testamendi kirjas avalduvat naisevastast hoiakut. Ja vahetades ära ümbritseva maailma patriarhaalsed normid oma arusaamaga kristlusest, lõid nad teoloogilise õpetuse, mis määras otsustavalt kiriku hoiaku naise suhtes: halvustusest põlguseni.
Kõige täpsemini määratles asjade seisu teravmeelne apologeet Tertullianus Kartaagost (surnud u 220. a), kuigi ta ise oli abielus. Ta meenutas häbistavat pattulangemist ja inimeste troostitut allakäiku, milles on süüdi üksnes Eeva. Kõigile neile naistele, kes oma hukatuslikku seisundit ei taha tunnistada, koputas ta karmilt südamele: “Ja sa ei arva, et sa oled Eeva?… See sa oled, kes sa kurjale voli andsid, keelatud puu vilja noppisid, esimesena Jumala seadust rikkusid; sina, kes sa teda hullutasid, kellele Kurat poleks julgenud läheneda. Nii kergelt oled sa mehe, Jumala näo järele loodu, põrmu heitnud.”

Jõud ja tublidus – pehmus ja järeleandlikkus

Läbi sajandite mõjusaim teoloog, ja mitte ainult naisküsimuses, oli piiskop Aurelius Augustinus Hippost (surnud 430. a). Tema arvamuse kohaselt on sugudevaheline põhierinevus kehalikkuses. Siin allugu naine mehele. Ainult mehe sperma sisaldab tulevast inimest, naine on vaid vastuvõtuanum. Mees (vir) kehastavat jõudu ja tublidust (virtus), naine (mulier) seevastu pehmust ja järeleandlikkust (mollies). Seepärast on mees vaimu sümbol, naine liha sümbol. Ja seepärast valitseb mees õigusega naise üle.
On teada, et nooruses elas Augustinus liiderlikku elu, kuni ta liitus manihheistliku lihasuretajate sektiga. Saanud kristlaseks, jäi tema mõtlemis- ja eluviisile iseloomulikuks sügav hirm seksuaalsuse ees. Kurat olevat teadnud, põhjendas suur teoloog, et ta ei suuda meest võrgutada, seepärast on ta ligi tikkunud naisele kui nõrgemale sugupoolele. Kui tal naise võrgutamine õnnestus, kavaldas ta viimase abil ka mehe üle. Kirikuisa ei salanud küll Aadama süüd, kuid tõstis Aadama Eevast palju kõrgemale, sest just mees olevat Jumala näo järele loodud. Et naine peab mehele alluma, selle põhipõhjuseks on pärispatt, mille all mõeldakse eelkõige seksuaalset eksimust.
Lihalikkuse kehastusena paistab naine Augustinusele seetõttu, et ta põhjustab sugulist naudingut, mis vähemalt teatud ajaks röövib mehelt vaimse ülemvõimu. Lõpuks jõudis ta äratundmisele, et abielu on Jumalale meelepärane, ainult et kitsendusega: abieluvahekord peab toimuma ilma igasuguse (seksuaalse) himuta.

“Juhuslik tulemus – naine”

Peaaegu kõik Augustinuse ajastu teoloogid mõtlesid suguelust ja abielust samamoodi. Nii kujunes traditsioon, mis sai kohustuslikuks kogu õhtumaisele teoloogiale. Sealhulgas ka dominiiklasest teoloogile Aquino Thomasele (surnud 1275. a), kuigi too ei pooldanud enam sellega seotud dualismi ja manihheismi.
Kõigepealt aga muudeti kirikuisade mõtteterad õigusmäärusteks. Chartres’i Yves, 11. saj juhtkanoonikuid, arvas: “On kindel, et naine on mehest alam ja tal puudub igasugune autoriteet. Ta ei suuda midagi õpetada, tunnistust ega vannet anda, kohut pidada; ta ei oska isegi õigesti valitseda.”
Või päris praktiliselt: “Kui mees ja naine tülitsevad, peab mees oma naisi taltsutama. Kui naine on taltsutatud, peab ta mehe ikke alla heitma. Kui ta on mehe ikke alla heidetud, on majas rahu.”
Kui tugevalt usklikud selliste ettekujutuste küüsis olid, seda näitab 12. saj Aadama-mäng, piiblimüüdi lavavariant maailma loomisest ja esimese inimese pattulangemisest. Figura (=Jumal) ütleb Eevale: “Ole Aadamale alati allaheitlik, ära hoia kõrvale tema sunni eest! Teda pead sa teenima, teda kogu südamest armastama, sest nii on abielu seadus!”
Hiljem püüab Kurat Aadamat patuteele viia. Kaks katset läheb tühja. Siis pöördub ta Eeva poole ja tal on edu. Nüüd tahab naine meest hukatusse saata. Ta saab oma tahtmise hetkel, kui mees loomiskorra unustab ja kohtleb naist kui endasugust. Ta võtab nimelt naist kuulda: “Ma tahan sind usaldada. Sa oled minu naine.” Nüüd ei ole ka sellest enam abi, kui ta hiljem mõistab: “Küljeluu on terve keha reetnud ja sõgedusse ja hädasse tõuganud.”
Naiste suureks õnnetuseks võttis 12.–13. saj skolastika üle antiikfilosoof Aristotelese antropoloogilise pärandi. Vastavalt sellele peeti meest viljastamisel aktiivseks, elu ja vormi andvaks, naist passiivseks. Naine annab mateeria, õpetas Aristoteles, ja mees sellele vormi. Vastavalt sellele arusaamisele kujuneb tüdruk alati siis, kui mingid ebasoodsad asjaolud vähendavad sigitusjõu täismõju ja ei lase saavutada looduse poolt taotletud eesmärki. Seega on naine juba sünnist peale ebaõnnestumine, mas occasionatus (puudulik mees). Dominiiklane Aleksander Suur interpreteeris seda nii: occasio tähendab “defekti, mis ei vasta looduse kavatsusele”. Ja tema õpilane Aquino Thomas mõistis occasio’t kui “mittekavatsetut, mis tuleneb rikutusest või defektist”. Igal juhul võib see tema veendumuse kohaselt olla “juhus” vaid inimeste silmis, kes ei oska läbi näha kõiki seoseid, mitte aga Jumala juures, kellel on ülevaade kõigest toimuvast. “Juhuslikku tulemust” – naist – tahab Jumal järelikult algusest peale ja nimelt sigitamise pärast.
Seda naise bioloogilist alaväärtuslikkust on skolastilised teoloogid igatekanti tõlgendanud: naisel on väiksem füüsiline jõud, järelikult on tal ka nõrgem vaimujõud; ta suhtub mehesse nagu meelelisus mõistusesse või kui madalam intellekt kõrgemasse; seega vajab naine kogu elu jooksul mehe juhtimist. Nii oli traditsiooniline patriarhaat teoloogiliselt legitimeeritud ja õigustatud.
Ei tohiks unustada, et Thomas oli teoloog, mitte meedik. Seega oleks talle ebaõiglane etteheiteid teha, et ta bioloogiaküsimustes esindas oma aja seisukohti. Naise munarakk avastati alles 1827 ja veelgi hiljem (1875) selgusid teadusele spermatosoidide ja munarakkude seosed viljastamisel.
Vaatamata bioloogiliselt põhjendatud erinevusele mehe ja naise vahel ei kahelnud Thomas nende vaimses võrdsuses: “Jumala kuju on mõlemale soole omane, sest ta teostub vaimse hinge (mens) tasandil, kus pole sugude erinevusi. Seeparast ütleb Paulus kirjas galaatlastele: “ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses”” (Ga. 3, 28).
Põhjust selleks nägi apostel ristimises kolmainu Jumala nimel.

“Lehkav roos, magus mürk…”

Naise sõimamisel, hukkamõistmisel ja needmisel pole teoloogide hulgas võrdset frantsisklasest teoloogile ja kirikuõpetlasele Bonaventurale (surnud 1274. a). Temagi toetus oma hinnanguis vanemale kirjasõnale, nii paganlikule kui ka kristlikule: “Õigust räägib filosoof Secundus: naine on mehe hämmeldus, loomalik majakaaslane, pidev häire, lakkamatu võitlus, igapäevane lüüasaamine, äike majas, takistus kohustuse täitmisel, karske mehe laevahukk, raske koormus, täitmatu mesilane… Seepärast ütleb Chrysostomus: “…mis on naine muud kui sõpruse vaenlane, vältimatu karistus, paratamatu häda, loomulik kiusatus, igatsetud õnnetus, hädaoht majas, Saatana sirp, lehkav roos, magus mürk, ikka valmis kõike vastupidi tegema.””
Vana Testamendi raamatute selgituseks on Bonaventura lausunud: “Seepärast seisab Koguja 7. peatükis: “Ja ma leidsin, mis on kibedam surmast: naine! Ta on otsegu püünis: ta süda on nagu võrk, ta käed on nagu ahelad!” Sest surm surmab keha ajalikult, halb naine aga keha ja hinge igavesti. “Ta on otsegu püünis”, st deemonid. Selle naiseliku püünisega pidasid nimelt deemonid jahti inimsoo esiisadele. Sest naisest sai alguse patt. Põrgulik püünisvõrk on ta himur süda, millega ta lihahimu vetes himuraid püüab. “Ja tema käed”, st tema teod, “on nagu ahelad!”, millega ta tõmbab patu lihahimusse. Seepärast, kes ei taha lasta end deemonitel lihaliku lõbu võrku püüda, vaid tahab end puhtana hoida häbelikkuse puhtuses, peab, niivõrd kui ta suudab, eemal seisma edevuse näitemängust, vältima naistega läbikäimist. „Sest nagu roos või liilia, kui teda sageli puudutada, hakkab närtsima ja kaotab oma värvi ja lõhna, nii on see ka voorusliku inimesega. Kui ta edevuse näitemängude ja naistega kokku puutub, puudutab ja tabab see ükskord tema südant, nii et ta ebapuhaste mõtete tõttu kohe närtsima hakkab ja sisemise puhtuse värvi ja lõhna kaotab, sest ta niisugused mõtted heaks kiidab.”
Missugune traagika, et teoloogiat arendasid enamasti vaid tsölibaadi-kohustuslikud preestrid ja orduliikmed.

Range moraaliteoloogia

Arvestades kõnealuse küsimuse okkalist kiriklikku ajalugu, on raske uskuda 2. Vatikani konsiiliumi 1965. a läkitust Maarja kuulutamise pühal: “Kirik, nagu te väga hästi teate, on uhke sellele, et ta on naist ülendanud ja vabastanud ja kuulutanud aastasadade jooksul tema põhimõttelist võrdsust mehega, kuigi nende iseloomud on erinevad.”
Selle asemel et kuulsusetule traditsioonile uhke olla, peaksid mõjukad kirikujuhid lõpuks ometi leidma siiraid kahetsussõnu ja andma veenvaid tõendeid tehtu heastamisest. Augustinus, Thomas ja Bonaventura, kui nimetada vaid kolme keskaegse teoloogia korüfeed, on tunnistajad, kuidas kiriklik teoloogia ja kiriku õppetoolid on paljude sajandite jooksul mehe ja naise vahekorda näinud. Ja kui keegi kipub arvama, et uusajal on olukord paranenud, siis peab ta arvestama, et just alles 18. ja 19. sajandil on katoliiklikku moraaliteoloogiasse tunginud seninägematu rangus ja kasuistika. Piisavad näited selle kohta on moraaliteoloogiliste õpikute autorid Génicot, Noldin ja Jone.
Alles meie sajandil tekkis uus meelsus, ajendiks usklike surve, kes hakkasid üha enam eemalduma kiriku direktiividest ja seadustest, sest need ei vastanud enam tegelikule elule ja paljude kristlaste paremale äratundmisele. Aga kiriklik praktika sörgib ikka aja sabas. Laulatusmissal võib veel praegugi kuulda järgmist katkendit kirjast efeslastele: “Naised, olge allaheitlikud oma meestele, otsegu Issandale! Sest mees on naise pea, nõnda nagu Kristus on koguduse pea, tema on ihu õnnistegija. Aga nõnda nagu kogudus on allaheitlik Kristusele, nõnda olgu ka naised oma meestele kõigis asjus.”
Kirjakoht lõpeb manitsusega: “Olgu nüüd, kuidas on, aga teiegi igaüks omaette armastage oma naist nagu iseennast, aga naine kartku meest” (Ef. 5, 22–33).
Seda piiblikohta mõisteti varem – ja mõistetakse praegugi – kui mehe ilmset ülimuslikkust ja see on tänapäevani kehtinud kui tunnistus abielu hierharhiast.
Veel üsna hiljuti noomis paavst Pius XI oma entsüklikas “Casti connubii” (1930) kui “eksituse õpetajaid” neid, kes “naise truud, usaldusväärset alistumust kõigutavad. Paljud neist lobisevad uljalt ühe abielupoole ebaväärikast orjapõlvest. Abikaasadel oleval kõik õigused võrdsed; et seda põhimõtet ühe poole orjusega rikutavat, kuulutavad nad uhkusega, et naine tuleb vabastada või on juba vabastatud… See väärvabadus ja ebaloomulik võrdsus mehega, vastupidi, rikub naist.”
Seejuures olid kõik, kuni paavstini välja, koguni veendunud, et tegemist on varjatud printsiibi ilmutamisega, seega Jumala sõnaga, mis on kiriku jaoks kohustuslik nüüd ja edaspidi. Sel põhjusel pöördus Pius XII abielunaiste poole järgmise manitsusega: “Ärge rahulduge sellega, et te abikaasa autoriteediga lepite või seda teatud määral talute, kui Jumal ise loomis- ja armukorraldusega teid sellele autoriteedile on allutanud, ei, te peate seda siira allaheitmisega armastama, armastama samasuguse aupakliku armastusega, mida te meie Lunastaja enda autoriteedi vastu tunnete, sest temalt pärineb iga ülema võim.”
Paavst kinnitas oma pöördumises abielurahva poole kiriku pikka traditsiooni:
1. Naise ja mehe vahekord on algusest peale põhimõtteliselt hierarhiline suhe, kus mees on esimesel ja naine teisel kohal.
2. See sugude astmestik on Jumala tahte väljendus nii loomisel kui lunastamisel.
3. Astmestik on seega lõplikult ja püsivalt defineeritud.

Kuratliku ja jumaliku vahel

Kuulame selle põhimõttelise avalduse järel veel teisi sõnu, millega Pius XII naist kujutab: “Naine on perekonna päike oma silmade selguse ja sõnade soojusega…Naise silmadest kiirgab valgus, mis tuhandekordselt helgib igas üksikus kiires, kaunis kõla kostab tema huultelt, mis tuhandekordselt haarab igas üksikus helis. Need kiired ja helid tulvavad emasüdamest, need kiired ja helid muudavad lapsepõlveaastad paradiisiks… Naine on perekonna päike oma puhta loomulikkuse, väärika lihtsuse ja kristliku ning auväärse veetlevusega. See avaldub nii meelerahus ja vastutusvõimes kui ka tema käitumise ja rõivastuse, ehete ja esinemise peenes harmoonias, mis on tagasihoidlik ja samas veetlev. Peened tunded, sarmikalt ilmekas miimika, sundimatu vaikimine ja naeratamine, heakskiitev peanoogutus annavad talle valitud, kuid ometi lihtsa lille võlu, mis oma õiekrooni avab, et päikese virve vastu võtta ja tagasi kiirata.”
Milline lilleline keel! Muidugi, mitte jälgegi varasemast kuratlikkusest, aga ometi on naise muutmine ebamaiseks ideaalkujuks tegelikkusest kaugel. Nii unistasid juba minnesingerid, et oma jumaldatud armastatu südant võita.
Kiriklik ettekujutus naisest kõikus tõesti kuradiks kuulutamise ja jumaldamise vahel. Alles tänapäeval on teoloogias ülekaalus kaine hindamine. Nii ka praeguse paavsti Johannes Paulus II värskeimas kirjas “Mulieris dignitatem” 15. augustist 1988, mis võtab kokku 1987. a oktoobri Rooma piiskoppide sinodi tulemused selle punkti osas. Kahjuks jättis paavst jällegi kasutamata võimaluse ühemõtteliseks distantseerumiseks Augustinusest alguse saanud inimkehavaenulikest tendentsidest kiriklikus traditsioonis. Puudub ülestunnistus, et kiriku saatuslik traditsioon, toetudes Pauluse 1. kirjale korintlastele (11, 7), ei lase naise aktiivsust kirikus ja ühiskonnas mõjule pääseda. Seda kritiseeris õigusega Elisabeth Gössmann, mõnes mõttes ise kahju kannatanud teoloog. Veel tänapäeval peavad naised võitlema meestega võrdse positsiooni eest kirikus. See käib esmajoones nende lubamise kohta diakoni- ja preestriametisse. Kas üksnes seetõttu tohivad nüüd vaid mehed preestrid olla, et Jeesus Kristus oli mees ja kogus viimasel söömaajal enne surma enda ümber ainult mehed, kellele ta usaldas oma evangeeliumi kuulutamise? Õige teoloogiaga pole sellisel mõtteviisil küll midagi ühist.

Traagiline peatükk

Kirikliku seksuaalmoraali peaaegu kahe tuhande aastane ajalugu, eriti naissoo hindamine ja kohtlemine, pole küll just lausa moraalne prügimägi, kuid näib meile ometi “eriti traagilise ja tumeda peatükina kristliku mõtlemise ajaloos”, nagu on 20 aasta eest dogmaatikaprofessori ametis öelnud praegune usudogmade kongregatsiooni prefekt kardinal Joseph Ratzinger.
Veel tänapäeval, Õhtumaa ajaloo 2. kristliku aastatuhande lõpul, veab katoliku kiriku sugudesse puutuv moraal kaasa koormat, mis muudab ta liikumise vaevaliseks ja teeb paljudele tema liikmetele võimatuks seda mõista, nii et exodus (väljaastumine) tundub neile ainsa väljapääsuna. Millal ometi vabaneb katoliku kirik aegunud traditsioonidest ja hakkab ka oma usklikele vabastavalt mõjuma?

Saksa keelest tõlkinud Tiina Lias

Tõlgitud ajakirjast “Universitas. Zeitschrift für interdisziplinäre Wissenschaft”, Stuttgart, 1991, nr 9.