Horae canonicae

Immolatus vicerit¹

Prima

Samal ajal, sama hääletult,
spontaanselt ja ootamatult,
kui koidu kiitluses liiguvad
keha väravad maailma valla,
kiiguvad vaimu väravad –
sarvvärav, vandelvärav² –
lahti ja kinni, surudes alla
öise Fronde’i mässulised³:
õnnetud, teisejärgulised,
vaesed, halvaloomulised,
õigusetud, ajaloo veast
lesestunud ja orbunud;
taas hüütuna nägijaks varjude seast,
äraolekust nähtavale,
ärkan ma, nime ja ajaloota,
keha ja päeva vahele.

Püha on see hetk, täiesti õige,
kui võttes jäägitult kuulda
valguse nappi hõiget, ligi
kui lina, juures kui sein,
väljas kui mäe kivine poos,
on maailm kohal ja siin;
ja ma tean, et pole üksi, vaid koos
maailmaga, rõõmus on meel,
sest tahe peab alles tegema omaks
siin selle käe, mälu peab
mind nimetama, taastuma peab
kiidu ja laidu rutiin;
naeratav on hetk, kui päev on veel
puutumata ja mina veel
patuta Aadam meie alguses,
alles kõikide tegude eel.

Hingan sisse – selles on iha
olla igal juhul tark,
olla erinev, surra ja selle hind
on igal juhul paradiis
kaotada ja jääda võlgu üks surm⁴;
agar mäeselg, püsiv laht,
kaluriküla lauged katused,
veel uneaugus, kuigi päikse käes
alles värsked, pole sõbrad,
vaid käepärast asjad, see valmis liha
pole kaaslane aus, vaid kaassüüdlane,
tulevane tapja, ja mu nimi
märgib mu ajaloolist osa hoolest
luiskava ise-tehtud linna eest,
kartes me elusat tööd, suremist,
mida nõuab saabuv päev.

August 1949

Tertia

Raputanud koera käppa
(kelle auh teatab, et ta on alati hea),
timukas reipalt teele tõttab;
kes antakse ta kätte, ta veel ei tea,
et teha Õigluse tähtsaid töid;
tasa sulgenud naise kambriukse
(täna jälle tal valutab pea),
ohkav kohtunik marmortrepist laskub:
veel ta ei tea, mis otsusega
ta maa peal jõustab tähti juhtivat Seadust;
ja poeet tõmbab aias hinge
enne ekloogi alustamist, veel ta ei tea,
kelle Tõtt ta kõneleb täna.

Kolde ja sahvri haldjaid, ameti-
saladuste jumalukesi, Suuri,
kes võivad hävitada linna,
selle hetkega tülitada ei sobi; igamees
palvetab oma salakultuses
enda enesepildi pildi ees:
„Lase saabuv päev mööda minna
peapesuta ülemuse käest,
jäämata sõnaduellis alla,
jätmata lolli muljet vastassoole;
juhtugu midagi põnevat,
leidku ma kõnniteelt õnnemünt,
sattugu naljakale loole.“

Sel tunnil me võime olla ükskõik kes;
vaid me ohver on see, kel pole soove,
kes juba teab (just seda ei või me
andeks anda: kui ta vastuseid teab,
miks siis oleme siin, miks on olemas põrm?),
teab, et me palved võetakse kuulda,
et meist keegi ei libastu teedel,
et ei tõrgu maailma masinavärk,
et vähemalt täna Olümposel
pole riidu, ei ktoonilist rahutust
ja et ei sünni ka imet;
ta teab, et päikeseloojanguks
on meil veedetud üks suur reede.

Oktoober 1949

 

Sexta

I
Ei tarvitse näha, mida keegi teeb,
et mõista, kas see on ta kutsumus;

piisab, kui vaadata silmi:
kokal, kes segab sousti, kirurgil,

kes teeb esimese sisselõike,
ametnikul, kes koostab saatelehte,

on sama süvenenud ilme,
nad unustavad end oma rollis.

Kui kaunis on see –
silm-objekti-peal-vaade!

Ignoreerida himuraid jumalannasid,
hüljata Rhea, Aphrodite, Demeteri, Diana

aukartust äratavad pühamud,
et palvetada hoopis püha Phokase,

püha Barbara, püha Saturninuse⁵
või mis tahes kaitsepühaku poole,

et nende müsteeriumi vääriliseks saada –
on see vast imeteldav samm!

Tarvis on monumente, tarvis on oode
nimeta sangareile, kes selle esmalt astusid:

esimesele tulekivitahujale,
kel läks meelest lõunat süüa,

esimesele merekarbikorjajale,
kes jäi tsölibaati.

Kus me oleksime ilma nendeta?
Ikka veel metsikud, kodustamata,

ikka rännul läbi metsade,
ühegi konsonandita nimes,

Daam Looduse⁶ orjad, kel puudub
vähimgi arusaam linnast,

ja sel lõuna ajal ei leiduks
neid, kes teeksid teoks selle surma.

II
Ei tarvitse kuulda, mis käske antakse,
et mõista, kas andjal on autoriteet;

tarvitseb ainult vaadata suud:
kui linna piirav kindral näeb,

kuidas ta väed tungivad sisse,
kui bakterioloogile

välgatab, mis ta hüpoteesis
oli valesti, kui prokurör

vandemeestele pilku heites
mõistab, et süüalune puuakse,

siis huuled ja jooned huulte ümber
lõtvuvad, võttes ilme, mis väljendab

mitte lihtsalt rõõmu oma kalli
tahtmise saamisest, vaid rahulolu,

et neil oli õigus, et neis kehastub
Fortitudo, Justitia, Nous.⁷

Nad ei pruugi teile just meeldida (kellele
meeldiksid?), ent oleme neile võlgu

basiilika, diivade,
leksikonide, pastoraalluule,

peente linnakommete eest;
ilma nende kohtunikusuudeta

(mis enamasti kuuluvad
väga suurtele lurjustele)

kui armetu oleks eksistents
eluaeg mõne hütiküla lõa otsas –

peljata kohalikku madu
või kohalikku koolmedeemonit,

kõnelda kohalikku murret,
milles vaid kolmsada sõna

(mõtelge peretülidele ja
laimule, mõtelge lähiabieludele) –

sel lõuna ajal puuduks siis ka autoriteet,
kes annaks käsu surmaks.

III
Ükskõik kus – kusagil
laiarinnalisel eluandval Maal,

kusagil tema janumaade
ja joodamatu Ookeani vahel,

seisab rahvahulk⁸ täiesti vakka,
silmad (mis näivad üks) ja suud

(mida näib lõpmata palju)
ilmetud, täiesti tühjad.

Hulk ei näe (nagu igaüks näeb)
poksimatši, rongiõnnetust,

vettelastavat lahingulaeva,
ei küsi (nagu igaüks küsib),

kes võidab, mis lippu see kannab,
kui paljud põlevad elusalt,

teda ei eksita
(nagu igaüht eksitab)

haukuv koer, kala lehk,
sääsk kiilal pealael –

rahvahulk näeb ainult ühte
(mida võib näha ainult rahvahulk) –

epifaaniat tollest,
kes teeb, mida tehakse.

Mis jumalasse isik ka usub,
millisel moel ta ka usub

(kaks ei sarnane selles kunagi täpselt),
ühena rahvahulgast ta usub

ja usub ainult sellesse,
millesse saab uskuda üksnes ühtmoodi.

Vähesed aktsepteerivad üksteist
ja enamik ei tee eales midagi õigesti,

aga hulk ei heida kedagi välja, hulgaga liitumine
on ainus, mida võivad kõik.

Ainult seetõttu saamegi öelda,
et kõik inimesed on meie vennad

ja seetõttu kõrgemad
sotsiaalsetest eksoskelettidest⁹: Millal

on nood iganes hüljanud oma kuninganna,
peatanud sekundikski töö

oma provintsilinna kallal, et kummardada
selle ilma Vürsti¹⁰ nagu meie

sel lõuna ajal, sellel künkal,
selle suremise puhul?

Kevad 1954

 

Nona

See, mis meie teada võimalik pole,
kuigi seda on aeg-ajalt küll
ennustand erakud, šamaan ja sibüll
oma transsides jampsides
või ilmutatud lapsele juhuriimis
nagu tahta: tappa¹¹, saab teoks,
enne kui arugi saame: üllatav
ja kõhe on me teo kergus
ja kiirus: kell on vaevalt kolm,
keskpärastlõuna, kuid me ohvri
veri on juba rohu peal kuiv;
me pole valmis nii äkitseks
vaikuseks nii ruttu; päev on liig kuum,
liig ere, vaikne ja liikumatu,
liiga eimiski on surnukeha.
Mida nüüd õhtuni teha?

Tuul vaibus, me publik on hajund –
see näota mitmus, mis ikka
koguneb, kui mõni maailm hukub –
põleb maha, lastakse õhku, murtakse lahti,
langetatakse, saetakse pooleks, kistakse lõhki –,
on sulanud laiali: ükski neist,
kes puude ja müüride varjus
nüüd rahulikult tukub,
vagur kui lambuke, ei mäleta,
miks või millest ta karjus
nii valjult päikse käes hommikul;
kõik kostaksid küsimise peale:
„See, kes ta surma saatis, oli
punase silmaga koll, hulk, mitte mina“;
sõdurid läinud on sööma, timukas peseb käsi;
oleme tehtuga kahekesi.

Roherähniga Madonna,
viigipuu Madonna,
Madonna kollase tammi ääres
pööravad oma lahke pale
meilt ja me pooleli projektidelt,
vaadates vaid ühele poole,
ainult me lõpetatud tööd:
vaiarammija, segumasin, kraana
ja kirka ootavad, et neid pruugitaks taas,
aga kuidas korrata seda?
Pärast tegu püsime seal, kuhu sattund,
sama hüljatult nagu mõni ese,
mis meist endast laokile jäi:
katkised kindad, kulund kiivas käi,
ripakil rööpad, katel, mis maas
roostetab, nõgestesse mattund.

See haavatud ihu, me ohver,
paljastab liiga selgelt ja hästi
asparaaguseaia lummuse,
me kriidiaugumängu sihi; margid,
linnumunad pole enam samad,
kanalite ja vajund teede veetluse taga,
joovastuse taga keerdtrepil
me aimame nüüdsest alati
tegu, milleni need viivad;
kullimängu, võidujooksu alt,
rüselemiste ja pritsimiste alt,
hingeldamisest ja naerukärast
kuulatame seda, mis tuleb pärast:
karjet ja vaikust. Igal pool,
kus päike särab, oja voolab, kirjutatakse raamatuid,
on alati nüüd ka see surm.

Peagi külm põhjatuul sasib lehti,
poed tehakse kell neli jälle lahti,
tühi sinine buss tühjal roosal platsil
täitub ja sõidab ära: meil on aega
seda sündmust võltsida, õigustada,
salata, müüdistada, kasutada ära,
kui hotellivoodi all, vanglas,
valepöörangute lõpul ootab meid ees
selle mõte; rutem, kui me tahaks,
sulab leib üles, vesi sütib,
suur lämmatustöö võib alata: Abaddon
ajab püsti kolmikvõllapuu
me seitsme värava alla, paks Belial¹² 
ajab me naised valssima paljalt;
vahepeal tuleks minna koju, kui meil kodu veel on,
või vähemalt puhata välja.

Et me und nägev tahe näiliselt pääseks,
minnes hoopis teele sest surnud rahust
noateral, mööda must-valgeid ruute,
üle sambla, vildi, sameti, laudade,
pragude, muhkude, läbi pattukahetsevate
koonuste ja lintide labürindi,
mööda graniitkaldteid ja niiskeid käike alla,
läbi väravate, mis kinni ei lange,
uste, millel „Sissekäik keelatud“, kannul maurid,
latentsete röövlite pilgu all,
vaenulikesse küladesse fjordide tipus,
süngeisse häärbereisse, kus tuul
nuuksub mändides ja helisevad telefonid
kuulutavad kurja, tuppa,
kus ühe nõrga pirni valgel istub me Teisik
ja kirjutab, tõstmata pilku.

Et me ära olles me laastatud keha
saaks häirimatult tööd teha, taastades
korda, mida püüame laostada, rütmi,
mida rikub me kius, käivad klapid
täpselt kinni-lahti, näärmed eritavad,
sooned ahenevad-laienevad
õigel hetkel, elutähtsad vedelikud
nõrguvad uuendama väsinud rakke,
teadmata selgelt, mis on juhtund, kuid jahmund
surmast nagu kõik olendid,
kes vaatavad nüüd seda kohta: kulli ainiti pilk,
rahulolevad kanad, kes lähedalt mööda
lähevad nokkimisjärjekorras,
mardikas, kelle vaadet varjab kõrs,
või hirved, kes kaugelt argsi
läbi metsa pragude piiluvad.

Juuli 1950

 

Vesper

Kuigi linna kohal kõrguvat mäge on alati hüütud Aadama Hauaks, võite ainult hämarikus näha lamavat hiiglast, kelle pea on pööratud läände, parem käsi igavesti puhkamas Eeva kintsul,

võite sellest, kuidas kodanik vaatab skandaalsele paarile üles, teada saada, mida ta kodanikuks olemisest päriselt arvab,

nii nagu võite nüüd joodiku räuskamises kuulda ta mäslevate kurbuste igatsust vanemliku distsipliini järele, tänavanaise iharais silmades näha lohutamatut hinge,

mis otsib meelt heites kõikidest mööduvaist jäsemeist mõnd märki oma näota inglist, kes sel ammusel ajal, kui soovid said teoks, ronis talle korraks otsa ja kadus;

sest Päike ja Kuu annavad sobivaid maske, aga sel kodanikuhämaruse tunnil peavad kõik kandma omaenese nägu.

Ja nüüd on hetk, kui me kaks rada ristuvad.

Mõlemad tunnevad korraga ära oma Antitüübi: et mina olen arkaadialane ja tema utoopialane.

Tema märkab põlgusega minu Veevalaja kõhtu – mina kohkumusega tema Skorpioni suud.

Tema soovib mind näha peldikuid puhastamas – mina tahan, et ta eemaldataks mõnele teisele planeedile.

Kumbki ei kõnele. Mis kogemusi olekski meil jagada?

Silmates poeaknal lambivarju, mõtlen mina, et see on liiga võigas, et keegi võiks täie aru juures selle ära osta – tema mõtleb, et see on maamehe jaoks liiga kallis osta.

Möödudes rahhiitsest agulilapsest, vaatan mina kõrvale – tema vaatab kõrvale, möödudes pontsakast lapsest.

Mina loodan, et meie senaatorid käituvad nagu pühakud, tingimusel et nad mind ümber ei kasvataks – tema loodab, et nad käituvad nagu baritoni cattivi¹³, ja kui Tsitadelli aknad on hilja valged,

siis mina (kes pole kunagi politseijaoskonda seestpoolt näinud) olen šokeeritud ja mõtlen: „Kui linn oleks tõesti nii vaba, nagu räägitakse, siis oleksid kõik ta bürood pärast päikeseloojangut ühed suured mustad kaljud“ –

tema (kes on mitu korda peksa saanud) ei ole sugugi šokeeritud, vaid mõtleb: „Ühel kenal õhtul on seal omad poisid tööl.“

Niisiis saate aru, miks minu Eedeni ja tema Uue Jeruusalemma vahel ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.

Minu Eedenis on inimene, kes Bellinit ei salli, piisavalt kombekas, et mitte sündida – tema Uues Jeruusalemmas tunneb inimene, kes tööd ei salli, sügavat kahetsust, et on sündinud.

Minu Eedenis leidub mõningaid kiikkangseadmeid, sadulpaagiga auruvedureid, pealtvoolu vesirattaid¹⁴ ja muid kauneid aegunud masinaid, millega mängida – tema Uues Jeruusalemmas on isegi kokad kalana külmad masinistid.

Minu Eedenis on ainsaks poliitiliste uudiste allikaks kuulujutud – tema Uues Jeruusalemmas antakse mitteverbaalsete tüüpide jaoks välja spetsiaalset lihtsustatud kirjaviisis päevalehte.

Minu Eedenis järgib igaüks oma sundmõttelisi rituaale ja ebausutabusid, kuid meil puudub moraal – tema Uues Jeruusalemmas on templid tühjad, kuid kõik praktiseerivad mõistlikke voorusi.

Tema põlguse üks põhjusi on see, et tarvitseb mul ainult silmad kinni panna, ületada raudsild veokanalile, sõita pargasel läbi lühikese tellistunneli ja

olengi taas Eedenis, kus mind tervitavad lustakate kaevurite kõversarved, doppionid, sordinod¹⁵ ja kaheksa kella koraal (jääpühaku) Sofia (romaani stiilis) katedraalist –

üks põhjusi minu hirmuks on see, et kui tema paneb silmad kinni, siis ei jõua ta mitte Uude Jeruusalemma, vaid mõnda vägivaldsesse augustipäeva, kus põrgulised karglevad läbi laastatud salongide ja turunaised tungivad palee magamiskambrisse, või

mõnda pealekaebamiste ja uputamiste sügisöösse, mil vargad, kes pole kahetsenud, (kaasa arvatud mina) isoleeritakse ja need, keda ta vihkab, hakkavad vihkama hoopis iseennast.

Nõnda me võtame silmapilguks sisse teineteise hoiaku. Juba me sammud kaugenevad, suundudes endistena oma tavalise söögikorra ja õhtu poole.

Kas oli see (nagu küllap paistis igale ristteede jumalale) lihtsalt üks eluteede juhuslik lõikumine, erinevatele valedele truu?

Või ka kahe kaasosalise randevuu, kes tahes-tahtmata ei suuda vältida kohtumist,

et meenutada teisele (kas mõlemad ihkavad sisimas tõde?) seda poolt tema saladusest, mille ta kõige meelsamini unustaks,

sundides meid mõlemaid sekundi murdosaks meenutama oma ohvrit (ilma temata unustaksin mina vere, ilma minuta unustaks tema süütuse),

kelle ohverdamisele (nimetatagu teda Aabeliks, Remuseks, kelleks tahes, see on üks ja seesama Patuohver) on rajatud ühtviisi arkaadiad, utoopiad, kogu me vana hea demokraatiavärk –

sest ilma vere tsemendita (see peab olema inimese, see peab olema süütu veri) ei püsi kindlalt ükski ilmalik müür.

Juuni 1954

 

Completorium

Nüüd, kus soovid ja soovitud asjad
enam tähelepanu ei nõua,
kus keha kasutab võimalust,
et jaokaupa pageda taimede
karskema rahu seltsi, mis vastab
rohkem ta maitsele; nüüd, kus ta päev –
selle viimne tegu ja tunne – on koos,
peaks saabuma meenutushetk,
mil kõik saab mõtte: kuid mulle
tulevad meelde vaid paukuvad uksed,
perenaiste nääklus, kugistav vanamees,
lapse pööraselt kade pilk:
teod, sõnad, mida võib leiduda igas loos,
kuid ma ei taba ideed ega süžeed
ja ei mäleta midagi sellest, mis toimus
keskpäeva ja kolme vahel.

Minuga pole muud kui südame rütm
ja tähtede kiirustamatu
kulgemise taju, mõlemad need
kõnelevad liikumise keelt,
mida oskan mõõta, kuid lugeda mitte;
võib-olla pihib süda oma osa
keskpäevast kolmeni juhtunus
ja tähtkujud laulavad tõepoolest
mingist kõrgemast lõbust sealpool
kõike meeldimist ja juhtumist,
kuid teades, et ma ei tea, mis nad teavad
ja mida ma teadma peaks, ning tõrjudes
kõik fantaasia tühjad hooramised,
las ma nüüd, mõlemaid õnnistades
nende kassatsioonide¹⁶ veetluse eest,
aktsepteerin meie lahkujäämist.

Järgmine samm heidab mu unne,
kus mult võetakse staatus ja jäetakse
soovide pesemata hõimu sekka,
kel pole tantse ega nalju,
vaid maagiline kultus lepitamaks
seda, mis juhtub keskpäevast kolmeni,
riitused, mida varjatakse mu eest –
kui satuksin noortele tammikus,
kes rüvetavad valget hirve, nende suid
ei avaks siis pistis, ei ähvardus –
ja siis on ebatõest tühjusse vaid samm,
sest lõpp – nii mulle kui linnadele –
on täielik kadu: see, mis sünnib olema,
peab olematusesse pöörduma
õigluse pärast, rütmi pärast,
mis jääb teispoole mõõtu ja mõistmist.

Kas poeedid (kas telemehed)
saavad päästetud? Pole kerge
uskuda tunnetamatu õigluse sisse
või palvetada mõne armastuse nimel,
kelle nimi on ununend: Libera me,
libera C (kallis C)¹⁷, päästa
kõik vaesed litapojad, kes eal
midagi õigesti ei tee – säästa meid
sel noorimal päeval¹⁸, kui kõik
kistakse ärkvele ja faktid on faktid,
(ja ma saan täpselt teada, mis juhtus
täna keskpäeva ja kolme vahel),
et ka meie võiksime piknikule tulla
midagi peitmata, liituda tantsuga,
mis põimuvais ringides¹⁹ liigub
pööreldes ümber püsiva puu.

Kevad 1954

 

Laudes

Lehestikus kõlab linnuvile,
kukelaul kamandab ärkvele –
üksilduses, kaaslaseks.

Päikene paistab surelikele,
inimmeel avaneb ligimesele –
üksilduses, kaaslaseks.

Kukelaul kamandab ärkvele,
kell juba kutsubki missale –
üksilduses, kaaslaseks.

Inimmeel avaneb ligimesele;
õnnistust riigile ja rahvale –
üksilduses, kaaslaseks.

Kell juba kutsubki missale,
vesiratas taas läheb liikvele –
üksilduses, kaaslaseks.

Õnnistust riigile ja rahvale,
ajalikule haljale maailmale –
üksilduses, kaaslaseks.

Vesiratas taas läheb liikvele,
lehestikus kõlab linnuvile –
üksilduses, kaaslaseks.

1952

Tõlkinud Märt Väljataga

W. H. AUDENI (1907–1973) loomingust annab väikese läbilõike “39 luuletust ja 5 esseed”(Loomingu Raamatukogu 2012, nr 3–6), kuid selle kristlik külg ilmneb seal tükati vaid esseedes. 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul valminud suure reede aineline tsükkel “Horae canonicae” on 20. sajandi luule tähtteos. Auden oli otsesõnalise usulise luule vastu umbusklik, arvates, et luule saab usuasjadest kõnelda peamiselt vaid kaude või eituse kaudu: “Luuletused, mis väljendavad nagu Donne’il või Hopkinsil usulise pühendumise või patukahetsuse isiklikku tunnet, tekitavad minus piinlikkust [—]. Luuletajal tuleb silmas pidada, et ta luuletus oleks hea, see tähendab vastupidav objekt teistele imetlemiseks. Aga kas pole pehmelt öeldes imelik, kui oma süütundest ja patukahetsusest Jumala ees tehakse avaliku imetluse objekt?” (The Dyer’s Hand, 1962, lk 458). Auden arvas ka, et erinevalt jõuludest ja ülestõusmisest ei sobi suur reede luuleteemaks. Nõnda siis ei kujutagi “Horae canonicae” otseselt ristilöömist, rääkimata luuletaja isiklike tunnete väljendamisest, vaid käsitleb üksikisiku tegude ja poliitilise ühiselu seost, tsiviliseeritud korra ja selle säilitamiseks vajaliku vägivalla suhet. Audeni arusaamu patuohvrist mõjutas protestantlik kriisiteoloogia (Søren Kierkegaard, Paul Tillich, Reinhold Niebuhr) ja need ennetasid omakorda näiteks Walter Burkerti ja René Girardi antropoloogilisi teooriaid ohverdusest ja patuoinast kui ühiselu võimalikkuse tingimusest.

Tsükli seitse luuletust järgivad kanoonilisi tunde ehk talitusi, mis pärinesid algselt kõrbemunkade päevarutiinist, kust võeti hiljem kirikuliturgiasse. Need jagavad ööpäeva kolme tunni tagant seitsmeks-kaheksaks palvuseks (Audenil jääb ööpalvus matutinum ehk vigiil kõrvale, nii nagu see tavaliselt ühendataksegi laudes’ega). Suurel reedel, Jeesuse ristilöömise päeval on poeemis üleajalooline ja ajaülene tähendus, mis kätkeb ükskõik millist päeva ärkamisest uinumiseni, aga ka inimese elu sünnist surmani ning inimsoo ajalugu metslusest tsivilisatsiooni hävinguni, loomisest apokalüpsiseni. Suurel reedel kella seitsme paiku hommikul tuuakse Jeesus Pontius Pilatuse ette, kella üheksaks on prokuraatori otsus langenud, keskpäeval toimub ristilöömine ja kella kolmeks on ohver surnud. Nii nagu me kõik oleme täos Aadamas, oleme ka kõik Jeruusalemmas tol päeval, kui polnud veel ülestõusmist ega kristlasi. Auden küsis endalt: “Kes ma seal olin ja mida tegin?” Jätnud kõrvale võimaluse, nagu olnuks ta Pilatus, üks ülempreestritest, jüngritest või rahvahulgast, vastas ta: “Ma näen ennast helleniseerunud juudina Aleksandriast, kes pärastlõunasel jalutuskäigul filosoofilises vestluses sõbraga jõuab Kolgata lähedusse. Vaatan üles ja näen tuttavat pilti: kolme risti, mille ümber pealtvaatajate hulk. Ma ütlen: “See on tõesti vastik, kuidas pööbel sääraseid asju naudib. Miks ei võiks kurjategijaid hukata kuidagi kiirelt ja halastavalt, näiteks anda neile putkeleotist nagu Sokratesele?” Seejärel kustutan ma ebameeldiva pildi meelest ja me jätkame oma põnevat arutelu Tõe, Hüve ja Kauni üle” (A Certain World, 1970, lk 169).

PRIMA (kell kuus hommikul) käib kõikide alguste kohta: meeled avanevad maailmale, alateadvuse rüma summutatakse, ärkab teadvus ja koos sellega tahe, teadlik sissehingamine kordab pattulangemist, millega kaasneb individuatsioon, süü tulevastes roimades ning ühiselu ja poliitiline vastutus. Originaal on juhuslike (sise)riimidega süllaabilises värsis, milles vahelduvad 9- ja 7-silbilised read (“Nona” ja “Completorium” järgivad sama skeemi, “Tertias” vahelduvad 11- ja 8-silbilised read).

TERTIA (kell üheksa hommikul) — inimene on veel üksi, kuid siseneb oma avalikku rolli kui timukas, kohtunik või luuletaja. Igaüks soovib, et ta jäetaks rahule ja ta pääseks olulistest valikutest. Sel on saatuslikud tagajärjed, sest keegi jääb ikka tee peale ette ning tekib soov ta kõrvaldada. Sulgudes tõstatatakse korraks ettemääratuse ja vaba tahte küsimus.

SEXTA (keskpäev) vastab ristilöömise tunnile. Luuletus algab nende ülistamisega, kes pühenduvad rohkem oma kutsumusele kui iseendale; teine osa sisaldab mööndust, et linn vajab võimukandjaiks suuri lurjuseid, kelleta meie eksistents jääks näruseks; kolmas osa kirjeldab rahvahulka, kes kummardab ainult toorest jõudu. Kui kõik kolm rühma — spetsialistid, poliitikud ja mass — on koos, võib ristilöömine alata: esimesed pakuvad vahendeid, võimukandjad annavad käsu, mass kiidab heaks. Audeni arusaam poliitiku kutsumusest kui lepingust kurjaga näib lähedane Max Weberi omale tema “Poliitikas kui kutsumuses”.

NONA (kell kolm pärast lõunat, siesta aeg), tsükli keskne osa, ülejäänud osade kokkuvõte, kujutab tardumust pärast ristilöömise õudust. Rahvahulk on hajunud, roim on korda saadetud, ehkki võib-olla tahtmatultki, nüüdsest kumab kõigest läbi vägivalla võimalus. Kolmas stroof vastandab kuriteo lõplikkusele tsivilisatsiooni ülesehitustöö lõpetamatuse, Madonna kohalolu tõstab esile inimese potentsiaali nurjumise. Loodus kui korduse ja tagasipöördumise vald vaatab jahmunult teole, mida erinevalt loodussündmustest ei saa korrata ega tagasi võtta. Audeni ajaloo- ja ajakäsitus erineb teiste kõrgmodernistide omast, kes rõhutasid kas ajatust, müütilist tsüklilist ajalugu või vahetut hetke. Auden seevastu tähtsustab tulevikku määravaid tahtlikke valikuid, mida mööda ajalugu hargneb. Igasugune tahteline tegevus viib otsustava kuriteoni, selle teadmise koorma all me võime sündinut küll igati võltsida, aga tehtu, fakt, jääb, ja selle tähendus ootab meid kusagil juba ees — nagu ka apokalüpsis. Vahepeal oleks parem puhata välja: und nägev tahe liigub läbi halvaendelise unenäomaastiku, mis on täis süü ja süüdistuste sümboleid, kuna magav keha taastub oma talitlustes. Lõpu looduspildis on kõik loomad jahmunud surmafaktist, mida nemad erinevalt inimesest ei mõista.

VESPER (kell kuus õhtul) — alguses kirjeldatakse videvikku kui aega, mil langevad sotsiaalsed maskid. Seejärel vastanduvad kaks ideaalühiskonna fantaasiat, süütu Arkaadia ja korrastatud Utoopia, mille vahele jäävad kõik tegelikud ühiskonnakavad. Arkaadialane on enesega rahulolev, ennast pettev esteet, kannatuste eiraja; utoopialane on ratsionaalne, askeetlik, kinnismõtteline ja inimloomuse vastu umbusklik revolutsionäär või reformija. Audeni privaatse Eedeni kirjelduse paralleeli vt “39 luuletust ja 5 esseed”, lk 64–65. Viimast seitset lõiku süütust ohvrist (Jeesus jääb Aabeli ja Remuse kõrval taas otsesõnu mainimata) kui ühiselu tingimusest on antropoloogiline religioonifilosoof René Girard nimetanud ühes intervjuus omaenda vaateviisi parimaks kokkuvõtteks.

COMPLETORIUM (kell üheksa õhtul) kujutab eleegilises toonis öö ja une tagasipöördumist ning lõppusid — nii isiklikku surma kui ka linna (tsivilisatsiooni) lõppu. Esimene ja teine stroof tunnistavad resigneerunult suutmatust toimunu tähendust tabada; kuigi südame ja kosmose rütmis on aimatav kord, jääb sellegi tähendus mõistetamatuks, loodu ja inimese vaheline kuristik ületamatuks. Kolmandas stroofis vajutakse taas mõistetamatusse alateadvusse, milles pulbitsevad viljakusrituaalid ja surma eelaimused — stroofi lõpul parafraseeritakse kuulsat Anaximandrose fragmenti sellest, kuidas kõik, mis on, kaob paratamatult sellesse, millest on tekkinud, tasudes ebaõigluse eest aja korra järgi. Viimane stroof ärkab resignatsioonist küsimusega lunastusvõimaluse kohta ning palvega.

LAUDES (kell kolm hommikul) — tsükkel lõpeb koidulauluga, mis pärast eelnenud luuletuste entsüklopeedilist haaret ja intellektuaalset rangust esitab lihtsa musikaalse lubaduse uuenenud loodusest ja kogukonnast. Stroofiskeemi kaugeks taustaks on hispaania cossante-vorm.

Horae canonicae. — W. H. Auden. Selected Poems. Edited by Edward Mendelson. London: Faber and Faber, 1979, lk 216–232. Tõlge ilmunud Akadeemias 2012, nr 4, lk 645–665. Tänan Ene-Reet Soovikut, kes tõlke kohta märkusi tegi. Tlk.