Kas maailm on koroonaviirusega sõjas? Veebruaris nimetas Xi Jinping Hiina jõupingutusi viiruse allasurumisel „rahvasõjaks“; äsja kuulutas Donald Trump ennast „sõjaaja presidendiks“, samal ajal kui Emmanuel Macron teatas, et Prantsusmaa on sõjas COVID-19-ga. Globaalne vastus pandeemiale kogub jõudu ja kõikjalt kostab sõjaaja mobilisatsiooni retoorikat. Euroopas kõige enam kannatada saanud maal, Itaalias, on valitsuse kriisijuht kutsunud riiki üles „relvastuma sõjamajandusega“, et haigusele vastu seista.
Ka 2008. aasta globaalse finantskriisi ajal armastasid poliitikud ja ametimehed kasutada sõjanduskeelt, kõneldes „suurtest kahuritest“ ning „šokist ja heidutusest“ kirjeldamaks oma stabiseerimispingutusi. Kuid koroonaviirusele globaalse vastamise totaalsus muudab sõjamajanduse metafoori praegu veelgi asjakohasemaks. Valitsused peavad tulema toime hädaolukorraga rahvatervishoius, samal ajal kui keskpangad tegutsevad finantsturgude rahustamise nimel, relvajõud on pandud haiglaid ehitama ning kodanike liikumist piiratakse sotsiaalse distantseerumise nõudega.
Aga mil määral on sõjamajandus kasulik analoogia, mille abil mõista võitlust koroonaviirusega? Selle idee juures on rõhutatud väga mitmesuguseid tähendusi: küll tootlikkust, küll ohverdust, reformi, solidaarsust ja leidlikkust. Paljudes neist valdkondadest ei ole sõda sugugi kohane viis globaalse pandeemia üle mõtlemiseks. Kuid teisalt on Lääne valitsustel aeg minna kaugemale lihtsalt sõjaaja retoorika pruukimisest. 20. sajandi sõjamajanduste ajalugu pakub olulisi õppetunde, millest poliitika kujundajad saaksid juba praegu mõtteid ammutada.
Meie võitlus tõve vastu meenutab kõige selgemini sõjaolukorda pakilise vajaduse poolest laiendada tootmist ja hoolekannet. Ajal, kui kõikjal maailmas koormavad COVID-19 juhtumid intensiivravi üksusi, läheb meil tarvis üha rohkem testimisvahendeid, haiglavoodeid, hingamisaparaate, maske ja kaitseriietust – väga suures koguses ja väga kiiresti. Erakorralise meditsiini võimekuse suurendamist takistavad pudelikaelad varustamises, näiteks testimisel kasutatavate reaktiividega, ning väljaõppinud meedikute nappus. USA valitsus aktiveeris möödunud nädalal Külma sõja aegse kaitsetööstuse seaduse (DPA), mis võimaldab prioritiseerida ja jaotada ressursse laiendamaks eratööstust strateegilistes sektorites – see on samm suurema meditsiinilise massitootmisbaasi rajamise poole.
Aga nagu ajaloolane Tim Barker on näidanud, pole DPA kaugeltki ainus ega isegi efektiivseim mudel ressursside mobiliseerimiseks. Leidub mudeleid, mis DPA-st vähem tuginevad erasektorile; üks tähtis rahuaegne eelkäija on Uue Kursi aegne programm Works Progress Administration. Selletaoline ühiskondlik skeem suudaks tööle panna suured töötajate hulgad, keda lähinädalatel ja -kuudel ootab koondamine. Lisaks positiivsetele kõrvalmõjudele suurendaks säärane ühiskondlik tööhõive osariikide võimekust ning kõrvaldaks vajaduse tugineda improviseeritud ekspluateerivatele tööpraktikatele, nagu New Yorgi osariigis vangide tööjõu kasutamine desinfitseerimisvahendite tootmises.
Sõjamajanduslikku tootmist mõistetakse sageli ühte riiki haarava ettevõtmisena. Aga paljud sõjamajandused olid 20. sajandil oma tarneliinide poolest väga rahvusvahelised. Samamoodi globaalne peaks olema ka meditsiiniline mobiliseerumine COVID-19 vastu. Hetkel on Ühendriikides 173 000 hingamisaparaati. Lähitulevikus ületavad juba ainuüksi Ameerika vajadused arvatavasti kogu hingamisaparaatide aastase tootmismahu, mis on 40 kuni 50 tuhat masinat. Arvestades hingamisaparaatide koostamise keerukust ja sanitaarnõudeid, võimaldaks isegi DPA üksnes vähesel määral tehaste ümberseadistamist meditsiinitehnika tootmiseks. Nappust ei anna lahendada riigipiiride sees. Koht, kus hingamisaparaate saab tõsisemas mastaabis toota, on Ida-Aasia, sest seal on viirus saadud suhtelise kontrolli alla. Nii nagu Lend-Lease’i programm ja Berliini õhusild varustasid 1940ndatel USA-s toodetud sõjamaterjaliga muud maailma, nii annab 2020. aasta globaalse tööstusbaasi reaalsus märku sellest, et meil läheb tarvis hingamisaparaatide ja masinaosade massilist õhusilda Hiinast, et hoida Läänes adekvaatset erakorralist arstiabi.
Aga kui vaadata kaugemale koroonaviirusega nakatunute kohesest ravimisest, siis on Lääne valitsused tootmist peaaegu üleüldiselt pigem sulgenud kui suurendanud. Nagu märkis üks finantsanalüütik, on „sulgemismajandus“ mitmes suhtes otsene vastand sõjaaegse majanduse totaalsele mobilisatsioonile. Mõlemas maailmasõjas haaras majanduslik mobilisatsioon erakordselt suured grupid mees- ja naistöölisi massitootmisse. Seevastu koroonaviiruse põhjustatud katkestused tarneahelates ning sotsiaalse distantseerimise abinõud on jätnud miljonid töötajad töötlevas tööstuses ja teenindussektoris ilma tööta.
Vaatamata karantiinis elu atomiseerunud loomusele on selge, et koroonaviirus sarnaneb sõjaga ühes olulises punktis: ülimalt nakkusliku ja surmava viirusena on sel potentsiaal põhjustada massilist surma ulatuses, mida Euroopa ühiskonnad ei ole pärast 1940ndaid kogenud. Sellise reaalsuse teadvustamine on poliitiliselt raske, kuid möödapääsmatu. Itaalia peaminister Giuseppe Conte on palunud oma kaasmaalastelt „60 miljonit suurt pisiohvrit“, et nad pandeemia üle elaksid. Isegi need, kes sõjalisest sõnavarast õigusega hoiduvad, nagu Saksamaa kantsler Angela Merkel, tunnistavad, et koroonaviirus nõuab säärast ühistegevust, millist ei ole pärast Teist maailmasõda nähtud.
Lisaks haigetele, haavatutele ja surnutele rajanevad sõjamajandused ka muudel ohvritel. Kapitalismi tingimustes tõstatab sõjaökonoomika küsimuse, kui palju ressursse on ühiskond valmis kõrvale panema kasumile orienteeritud ettevõtmistelt selleks, et ennast kaitsta. Niihästi sõjaline võimsus kui ka tervishoid kuuluvad kulukategooriasse, mis on olemuselt pigem kaitseline kui tootlik.
Kuid edasi lööb see analoogia kõikuma. Hädaolukord toob majanduses sageli kaasa ressursside tõelise kitsikuse. 20. sajandi esimese poole sõjamajandustes oli tavaliselt põhidilemmaks valik kaitse- ja tsiviiltootmise eelistamise vahel – kas kahurid või või? Koroonaviirus paneb meid tõsiselt mõtlema, kuidas lepitada avaliku tervishoiu abinõusid majandusliku tootmisega. Aga antud probleem ei seisne kulutuste prioritiseerimises ega ressursside piiratuses. Probleemiks on ringluse käigushoidmine. Lähiperspektiivis seavad haiguse ennetamise (karantiini) ja haigete eest hoolitsemise (hospitaliseerimise) nõuded ohtu nende elatise, kes sõltuvad kapitalistliku tootmise teistest vormidest. Ainult valitsuste massiivne sekkumine majandusringe kanalite kaitseks suudab selle pinge lahendada viisil, mis ei ohverdaks ühtesid teistele. Selle dilemma võiks nimetada dilemmaks „kas hingamisaparaat või või“.
Riikliku sekkumise möödapääsmatu vajadus seletab, miks sõjamajandus on saanud tehnokraatliku kujutlusilma lemmikmetafooriks. Kriisid on alati andnud reformistlikele poliitikasuunajatele võimu minna mööda seadusandlikest ummikutest ja juurdunud huvigruppidest. Koroonakriis juba võimaldabki rakendada ideid, mida vaid mõni kuu tagasi oleks peetud väga radikaalseks. Kiirus, millega USA seadusandjad on võtnud üle interventsionistlikud ideed nagu otsene rahajagamine, kinnisvarapankrottide külmutamine ning hädas firmade natsionaliseerimine, on olnud oluline intellektuaalne võit vasakpoolsusele. Pikka aega on progressiivne vasakpoolsus tõstnud esile just neidsamu probleeme, mille viirus on nüüd nii teravalt paljastanud: prekaarse tööhõive, galopeeriva ebavõrdsuse sissetulekutes ja varades; tervishoiu, eluaseme ja hariduse paljude jaoks üle jõu käiva maksumuse ning isikliku võlakoorma vintsutused.
Kuid edukas kriisijuhtimine ei garanteeri veel kestvamat reformi. Sõjamajandus saab olla poliitilise muutuse võimas inkubaator. Kuid tehnokraatia ei suuda oma võrsete ellujäämist kindlustada ainuüksi omal jõul. Uuenduste kestvuse tagamiseks on tarvis, et kerkiksid esile uued valijagrupid ja poliitilised alliansid.
Euroopa heaoluriigi näol nopiti sõjaaegse kriisijuhtimise tõelisi vilju alles pärast konflikti lõppu. Poliitikad, mis olid mõeldud Suure surutise ja maailmasõdade põhjustatud kahjudega toimetulekuks, tekitasid neist kasusaajate uusi gruppe. Hoolimata sellest, et neid esitleti sõjaaegsete või sõjajärgsete erandlike abinõudena, juurdusid paljud asjakorraldused sügavalt. Sõdadevahelise aja Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal oli rahaline abi „sõjaohvritele“ – veteranidele, leskedele, orbudele ja invaliididele – see, mis lõi aluse hilisemale üldisele pensioni- ja lastehooldussüsteemile. Kui erakorralised abinõud COVID-19 vastu laienevad niivõrd, et hakkavad hõlmama piisavalt suurt rühma – näiteks miljoneid koondatud teenindajaid –, võib see ka koonduda uueks pooleldi organiseerunud grupiks, mis hakkab tulevikus mängima poliitilist rolli.
Just nimelt riigi tegevusele tuginemise tõttu on sõjamajandus sügavalt poliitiline süsteem. Sõjamajandus ei peata poliitikat, vaid tõstab selle panuseid. Tekib uusi võimalusi võimu kasvatamiseks ja rikastumiseks ning kerkib esile uudseid hüvede ja koormate jaotusi, milles mõni rühm haarab endale rohkem võimu ja ressursse kui teised ning mõnikord ka teiste arvelt. Lühiaegne hädaolukord võib jätta jaotusküsimused, näiteks palga teema, poliitilises debatis ajutiselt tagaplaanile. Aga mida kauem sõjataoline eriolukord kestab, seda enam suurenevad alama grupi võimalused oma võimu kasvatada. 20. sajandi alguses tugevdas sõjaaegne tootmine ametiühinguid Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Jaapanis, Ühendriikides ja mujal. Isegi kui organiseerunud töötajad sõlmisid valitsuste ja ärihuvidega rahvusliku ühtsuse pakte, näitasid nad oma jõudu vahetult pärast sõdu 1918–1921 ja 1945–1948, mil toimusid 20. sajandi suurimad streigilained.
Koroonaviiruse aegsed sulgemised on selles mõttes märk sügavalt vildakast olukorrast. Pärast ametiühingute tähtsuse aastakümnete pikkust langust suletakse suur osa Lääne majanduse tööjõust kodudesse ning suureneb majanduse sõltuvus elutähtsatest töötajatest hoolekande, logistika ja jaekaubanduse valdkonnas. Arstid, õed, kullerid, postiljonid ja transporditöölised, toidupoodide müüjad ja abitöölised, koristajad, mehaanikud ja tehnikud, põllutöölised on nüüd väga selgesti osutunud toimiva ühiskonna asendamatuks aluseks. Tööjõu praeguse mobiliseerumise ja demobiliseerumise asümmeetrilisele segule ei leidu pretsedenti. Ja nagu igaüks, kes peab praegu kodus lastega koos töötama, teab, lähevad kontoritöö, lastehoiu ja muude kodutöövormide valdkonnad üha enam üksteisega risti.
Sõjalise ohverduse mainimisega toovad valitsused esile vajaduse tasude tasakaalustatud jaotuseks üle klassi, rassi, regiooni ja vanuse piiride. Sõjamajanduse ajalugu pakub õppetunde, kuidas niisugustes tingimustes solidaarsust korraldada. Lisaks majandusliku planeerimise, ressursside mobiliseerimise ja tööstuspoliitika teedrajavatele vormidele tõi sõjamajandus käibele mitmeid stiimuleid, mis ohverdustega silmitsi seismisel edendasid otseselt solidaarsust. Kui miljonid läksid vabatahtlikult võitlusse ja tsivilistid „kodurindel“ mehitasid tehaseid, koole ja haiglaid, tekkis riikides uutmoodi moraalne majandus. Selle peamiseks põlualuseks sai sõjaspekulandi kuju. Iga 1914. ja 1945. aasta vahel sõdinud ühiskond hoidis oma erilise viha isikute jaoks, kes lõikasid ülikasumeid ajal, kui teised riskisid oma eluga ja rakendasid oma tööjõudu.
Esimene tööriist sõjast hõlptulu otsijate vastu oli ülikasumite maksustamine. 1915. ja 1918. aasta vahel maksustas iga suurem maailmasõjas osalenud riik eraisikute ja firmade kasumit. Wisconsini senaator Robert La Follette mõistis sõjaspekulandid hukka „kui demokraatia vaenlased meie kodumaal“. Ülikasumeid maksustati järgmises sõjas veel kõrgemini; 1943. aastal maksustati USA firmasid 95-protsendilise määraga igalt dollarilt, mis ületas 8-protsendilise kapitalitootluse. President Franklin D. Roosevelt väljendas oma suhtumist lihtsalt: „Ma ei taha näha, et praegune ülemaailmne katastroof tekitaks Ühendriikides olgu või üheainsagi sõjamiljonäri.“
Sõjaaja majandus ei kujundanud ümber mitte üksnes seda, mida loeti õigus-päraselt teenitud sissetulekuks. Ajaloolane Mark Wilson on rõhutanud, et üks õiguslik uuendus, mille sõjaaegsed relvastuskulud tekitasid, oli see, et USA valitsus võttis endale „lepingute ümbervaatamise“ õiguse. See võimaldas valitsusel täidetud tsiviillepingute juurde tagasi pöörduda, nõudes madalamaid hindu juhtudel, kui eratarnijad olid esitanud liiga suuri arveid. Kuigi töösturid sääraseid „tagasivõtmisi“ laialdaselt põlgasid, võimaldasid need valitsusel vältida avaliku raha raiskamist väljapressijatest erapartneritele. Linnaplaneerimises ja -poliitikas võeti üürileandjad luubi alla kui võimalikud sõjaspekulandid. Esimene maailmasõda tegi rohkem kui miski muu 20. sajandil selleks, et üüride piirmäärad muutuksid kapitalistlikes demokraatiates laialt levinud praktikaks. Mida rohkem inimesi elas ja töötas linnades, seda suurem oli vajadus hoida elamiskulud töölise keskmise sissetuleku piirides. Sama funktsiooni täitsid miinumumpalga seadused, mis tagasid, et töölised saaksid sõjaaegsest pirukast oma õiglase osa.
Need sõjamajanduslikud solidaarsusmehhanismid pakuvad väärt ideid, kuidas praeguses pandeemilises „maailmaõnnetuses“ tegutseda. Farmaatsiafirmade ja tervishoiuvahendajate ülikasumid vääriksid maksustamist tagamaks, et nad ei lõikaks viirusevastasest ühisvõitlusest eksklusiivset profiiti. Ajakiri The Economist hindab USA tervishoiupakkujate ülikasumit 65 miljardile dollarile aastas. Sellest piisab, et toota 1,3 miljonit intensiivravi hingamisaparaati hinnaga 50 000 dollarit tükk või rahastada miljonite inimeste haiglapäevi, kes vajavad kiiret COVID-19 ravi. Kongress võiks kaaluda ka 1951. aastal vastu võetud lepingute ümbervaatamise seadust, et teha ümber need varustuslepingud, mis annavad erasektorile ülikasumeid. Tuleks sisse seada rendilaed ja miimumpalga põrandad, et kergendada survet perekonnaeelarvetele.
Majanduslikest ja rahanduslikest abinõudest üksi ei piisa, läheb tarvis ka suuremaid sekkumisi eluasemete ja kommunaalide valdkonnas. California ja New Yorgi osariigi ning linnade nagu Los Angeles, Miami, Orlando ja Seattle initsiatiive peatada üüri- või pangalaenuvõlglaste kodunt väljatõstmised ning lükata edasi kommunaalteenuste katkestamine tuleks laiendada üle riigi. (Detroit on taastanud isegi veevarustuse neile, kellelt see oli ära võetud enne kriisi.) USA valitsus saaks kasutada võõrandamisõigust, et võtta üle tühjad eraresidentsid, hotellid, pargid ja muud ruumid, mida läheb vaja selleks, et suurendada erakorralise meditsiiniabi võimekust. James Galbraith on soovitanud kasutada suuri logistikafirmasid, nagu Amazoni, Walmarti ja FedExi, avalike teenustena, näiteks rakendades Uberi alarakendatud autojuhte kulleritena.
Sõjaökonoomika tekkis 20. sajandi alguses kui eriala, mis segas kokku hoolika analüüsi hirmust kantud spekulatsioonidega. Kas massiühiskonnad, mis põhinevad tööstustootmisel ja globaalsetel tarneteedel, suudavad moodsa sõja üle elada? Küsimus oli pakiline, sest sõjad on juba loomult etteaimamatu lahendusega kokkupõrked, mille kestust ei saa ennustada. Esimesed sõjaökonomistid, nagu Poola ärimees Ivan Bloch ja Austria teadlane Otto Neurath, uurisid, kuidas suur- ja väikeriigid – Saksamaa ja Venemaa, nagu ka Jaapan ja Serbia – tuleksid toime, kui peaksid pikema aja vältel sõdima. Bloch ennustas, et turgude ülekoormamine toob kaasa „tõmblused ühiskonnakorras“. Neurath väitis, et materiaalse varustamise õige korraldus annaks tugevama aluse riigi ellujäämiseks kui finantsrikkus. Mõlemad olid aga ühel meelel selles, et kõige vintskemad sõjamajandused on need, mis suudavad väheste ressurssidega kõige rohkem korda saata. Üks viis selleks on ratsioneerimine, aga veel rohkem kasu on tehnoloogilistest leiutistest. Isoleeritus maailmamajandusest – olgu majanduskriisi, vaenlasarmee või blokaadi tõttu – lõi tugeva stiimuli sääraseks leiutamiseks, millest maailmasõdade ajal sündisid polümeeride sünteetilised vormid, uued kangad, kütused ja väetised.
Säärane leidlikkus on praeguses olukorras tähtis õppetund. Viirusest ja selle põhjustatud sotsiaalsetest ja majanduslikest häiretest jagusaamine jääb kindlasti Ühendriikide ja Euroopa Liidu materiaalsete ja rahaliste võimaluste piiresse. Ja kuigi suremus võib tõenäoliselt osutuda kõrgeks, me teame, et see pandeemia saab lõpuks läbi. Kuid COVID-19 kriisi lahenemise taga terendab teine probleem – kliimamuutus. Kas erakorraline vastus haigusele kupatab meid viiruse pannilt kliimakatastroofi lõkkesse? Praegu on väljakutse selles, kuidas mobiliseerida teatavates sektorites rakenduseta tööjõud ja ressursid, kaitstes samal ajal elusid ülejäänud majanduses – sealhulgas tulevasi elusid, kes sõltuvad fossiilkütuste tööstuse hääbumisest. Viiruse globaalsed mõjud, mis on alandanud süsiniku emissiooni, päästnud elusid õhusaaste kahandamisega ning peatanud suure osa meie tavalisest süsinikuintensiivsest elustiilist, on loonud võimalusi pöördeks üldisemale rohelisele poliitikale.
Sõjaaja majanduse leidlikkus annab kasuliku malli, mille abil mõtestada koroonakriisi laiemat konteksti. Tõsisema võitluse algatamine kliimamuutuse leevendamise nimel nõuab nii laia reaktsiooni, et sellega võrreldes on vastuabinõud viirusele kõigest algus. Hoolimata üleskutsetest pöörduda tagasi normaalsusse, on pandeemiajärgset maailmamajandust, ükskõik milline see ka välja näeks, raske ette kujutada mingisuguse restauratsioonina. Isegi kui viirus mõne kuu või aasta pärast taandub, on ebatõenäoline, et lõpeks see laiem eriolukord poliitikas ja ühises tegutsemises, millesse see juba kuulub.
20. sajandi sõjamajandused mängisid tähtsat rolli järgnenud rahuaja majandusliku õitsengu võimaldajana. Nüüd, kui koroonaviirus seab 21. sajandi maailmamajanduse ette uutmoodi sõjataolise ohu, tuleks võtta õppust tollasest solidaarsusest ja leidlikkusest.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Nicholas Mulder. The Coronavirus War Economy Will Change the World. Foreign Policy. 26.03.2020;
Lisa kommentaar