Kunagi võrgustike teemalises seminaris kasutas üks mu kõigi aegade lemmikõppejõude Sandra Wallman meeldejääva näitena suhtlusvõrgustike hargnemise illustreerimiseks viirusest lähtuvat näitematerjali, millega Aafrikas (see oli ta uurimispiirkond) püüti selgeks teha, kuidas AIDS võib jõuda igaüheni: kui sina ka arvad, et oled kombekas ja korralik ja maganud kaitsevahenditeta vaid ühe partneriga ja ka tollel on olnud vaid üks selline partner peale sinu, siis sealt edasi ei ole enam mingit garantiid, et tol partneril pole olnud kolme väga eblakat või hoopis karmide olude sunnil prostitutsiooni sunnitud partnerit, kellel on omakorda juba vähemalt kahekohaliste numbriteni ulatuv arv partnereid, ja neil omakorda omad partnerid ja nii edasi ja edasi. Ja nii oled sa maganud, epidemioloogiliselt võttes, nende kõigiga.
Huvitaval kombel on meie silmad vastastikuste seoste suhtes üldiselt väga valikulised. Me usume, et oleme seotud vaid mingi piiratud, meie jaoks olulise inimgrupiga ja ülejäänute elu ja tegevus puudutab meid vaid üsna põgusalt. Paistab, et vaja on viirusi nägemaks selgemini, kuidas me omavahel seotud oleme. Tänases kriisis paljastub viiruse sunnil kehtestatud sotsiaalse distantsi tagant intensiivne globaalse tasandini ulatuv seotus. Füüsiline distantseerumine käib käsikäes distantseerumisega kõigist neist suhetest, mis ühiskondi koos hoiavad, ja ses valguses selgub, et kooshoidev materjal koosneb eelkõige inimestest, nende rollidest ja nendevahelistest suhetest. Oleme seotud oma lähikondsetega – rohkem kui me enne ühiskondade lukustumist ehk aru saime; jagame nendega viirusi ja frustratsiooni. Oleme seotud oma kogukondade ning nende tervisega, aga ka nende valmisolekuga uusi juhtnööre tõsiselt võtta, ning sedakaudu oleme ohustatud rohkem siis, kui meid ümbritsevad inimesed ei pea riiki ja võimuorganeid usaldusväärseks. Siit ilmnevad ka klassidevahelised seosed, mille suhtes on osad meist saanud ehk silma seni kinni pigistada. Eneseisolatsioon teiste heaks on mõnede ühiskonnarühmade esindajaile hoopis piinarikkam kui teistele ja muutub üha suuremaks pingeallikaks sedamööda, kuidas pered ja leibkonnad kitsastes oludes ja lõdvestumisvõimaluseta ühte on surutud, teadmata isegi, kui kaua seda välja peab kannatama. Ükskõiksuse harrastamine ei ole enam nii lihtne, kui jõutakse äratundmiseni, et niisugustes oludes võivad elada just paljud praegu võtmetöötajatena imeteldavad meedikud, laotöölised, hooldajad, koristajad… Eri frustratsioonide tajumine ja vastastikune empaatia aitavad kõigil halvimat vältida – nii pole seda vajadust enam võimalik tembeldava suhtumisega kõrvale heita.
Seoste tajumine ulatub ehk kaugemalegi. Seni polnud vast vaja teadlikkust sellestki, et meie talvine tomat tuleb Hispaaniast, ammugi siis tomatikasvataja eluolust. Korraga jõuab aga meieni köögiviljakasvataja, asparaagusenoppija, riisikoristaja tihe seotus meie eluga. Saab ta töölt hoiduda, kui haigeks jääb? Kui saab, kas on teine töötaja asemele võtta? Kui ei saa, siis mida see tähendab epidemioloogiliselt? Või kui ta tööle ei tule – siis mida see tähendab globaalsete tarneahelate jaoks? Eks see suhe või instrumentaalseks jääda, ent vähemalt mingil tasandil sunnib säärane teadlikkus ühest küljest siiramalt respekteerima seoseid kaugete piirkondadega, ent õhutab ka äratundmist, et tark oleks kohapealset tootmist adekvaatselt toetada ja rahvusvahelised tarned läbi mõelda, sealjuures arvestades vajadusega globaalse heaolu ja regioonisiseste tarneahelate arendamise järele. Ühtlasi ei saa enam lahenduste globaalsusest kõrvale hiilida, sest muidu lahvataks epideemia taas ja taas, lähtudes piirkondadest, mis sellega võitlemiseks piisavalt varakad ei ole.
Kõige kõrgema tasandi seosena on päevselgeks muutunud seos meie ja meid ümbritseva keskkonna vahel. Bioloogide ja kliimateadlaste kähe hääl – „me-ju-ütlesime-teile“ – kostab lõpuks ometi ehk piisava selgusega. Ent seoste äratundmisest uue suhtekvaliteedini jõudmine võib käimasolevas stressitestis olemasolevatele süsteemidele liig kõrgeks lävepakuks osutuda. Vastastikune seotus, mis poleks ekspluateeriv, on paras väljakutse olemasolevale majanduskeskkonnale. Inimestevaheliste ja sotsiaalsete seoste lammutamine on olnud senise kapitalistliku süsteemi erioskus – need asenduvad sageli väiksema isikliku vastastikuse usaldusega, ent samas suurema vabadusega. Niisiis ei ole tegemist tingimata negatiivse protsessiga, kuivõrd üksikisik tema eripärades ja loovuses vabaneb kogukondade, perekondade, riikide ja rahvuse surutisest, andes võimaluse välja rabeleda, eemalduda, ise hakkama saada. Enamasti on see protsess aga suutnud toimida nõnda vaid ühiskonna ülakihtide jaoks, saates ülejäänud suuremassegi sõltuvusse, surutisse, andes võimu rahakatele, jättes üksikisikud, aga ka perekonnad ja kogukonnad ilma kontrollist oma elatusvahendite ja elukorralduse, maa, otsustusõiguse üle. Veel enam, globaalsed seosed on kujunenud samal moel kohapealset kontrolli kõrvaldavate, võõrandavate ning nöörivatena ega lase ühisosa ära tunda ja globaalseid probleeme koos lahendada. Jätkusuutlike ja võrdsete suhete asemel on senine (globaalse) ühiskonna korraldus rajanenud ebavõrdsusel ja ärakasutamisel – mis aga tähendab, et kriisis, kus senised korraldused ja näiteks rahast lähtuvad ebaisiklikud usaldussüsteemid kõikuma löövad, tekib põhjendatud hirm: kuidas siis nüüd teisi usaldada?
Hirm loob valmisoleku astuda harjumatutesse suhetesse või ka suhetest üldse välja, kuid ei pruugi aidata mõista, kui ettevalmistamata on olemasolevad struktuurid ja süsteemid sellisteks ootamatuteks globaalse tasandi kriisideks. Ega olegi kerge keset kriisi väljapääsu leida. Võibolla vaid üks annab lootust: et me tegelikult oleme tihedalt seotud. Üksteisega klassierinevuste, riigipiiride pinnavirvenduse all; keskkonnaga tarbimisiha ja ekspluateerivate suhete enesestmõistetavuse varjus. Oleme üksteisest vaid viiruseulatuse kaugusel.
Lisa kommentaar