Kuigi peaaegu alati tundub käesolev aeg ajalooliselt tähtsam, kui see on tegelikult, on raske eitada, et elame sügavate epidemioloogiliste, sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste tagajärgedega hetkes. Thomas Piketty hiljutine telliskivi „Kapital ja ideoloogia“ kirjutab ümber ühe teise pealtnäha tähtsa hetke, Prantsuse revolutsiooni ajaloo. Piketty väitel olnud revolutsioon täielik läbikukkumine, sest see ei teinud peaaegu midagi Prantsuse ühiskonna omandistruktuuri muutmiseks. Miks? „Poliitiline aeg kiirenes: kuigi mõned ideed olid juba teostamisküpsed, ei olnud aega neid konkreetsetes eksperimentides proovile panna,“ kirjutab ta. „Poliitikas tegutsejatel, kes on haaratud kiiresti liikuvatesse sündmustesse, ei ole sageli muud valikut kui lähtuda minevikus väljatöötatud poliitiliste ja majanduslike ideoloogiate repertuaarist. Ajuti võivad nad küll leiutada hetke kannustusel uusi tööriistu, aga on tarvis aega ja suutlikkust eksperimenteerimiseks, mida neil pole.“
Praeguse sajandi alles kahekümnendaks aastaks viibime juba teises eluasemekriisis. Esimene kasvas 2008. aastal välja eraisikute eluasemete soetamise finantseerimisest Ühendriikides ja levis globaalselt läbipõimunud finantssüsteemi kaudu. Teine, mille on käivitanud koroonaviiruse pandeemia, on osalt välja kasvanud liiga kallitest ja seetõttu ülerahvastatud eluasemetest, aga samuti põhiliste kommunaalteenuste nagu vee ja kanalisatsiooni puudumisest, mis iseloomustab meie urbaniseerunud maailma. Kuigi pole selge, kui kaua pandeemiast tulenev rahvatervise kriis võib kesta, on juba teada, et viletsad elamistingimused on kriitiline tegur niihästi viiruse leviku kui ka üksikisikute haigestumisriski puhul.
Ja me elame ka keset kolmandat kriisi, milleks on kliima soojenemine. See kulgeb aeglasemalt, kuid kätkeb palju katastroofilisemat potentsiaali. Nagu teised meie noore sajandi suured kriisid, on kliimakriis ühtlasi eluasemekriis. Väidangi, et inimese vajadus peavarju järele on see punane niit, mis ühendab meie praegust hädaolukorda ning õiglase ja süsinikuvaba tuleviku võimalust.
Praeguse kriisi geograafia
Kriis toob esile tõrjutuste luukere, mis seletab meie ühiskondlikku ja ruumilist elukorraldust. Koroonaviiruse levikul on olnud eriline poliitiline geograafia. Aasta alguses tabas see kõigepealt riik riigi järel neid kohti, kust liikusid läbi „globalistlikud“ professionaalid. Nendest „tuumkohtadest“ on viirus liikunud ühiskonna äärealadele. Itaalias algas levik kõige rikkamast ja kõige tihedamate globaalsete sidemetega Lombardia regioonist, kust levis väljapoole. Kui viirus jõudis USA-sse, tõusis esmalt nakatumisjuhtumite arv jõukates rannikulinnades New Yorgis ja Bostonis. Nüüd kasvab juhtumite arv kõige kiiremini vaestes maapiirkondades. Isegi kõige jõukamates linnades tabas haigus viimaks kõige valusamalt vaesemaid linnaosi ja äärelinnu. Kuigi sageli toodi selle põhjuseks rahvastikutihedus, on hoolikamad uurimused nüüdseks näidanud, et sellist levikugeograafiat aitavad paremini seletada elutingimused – ülerahvastatud kodud ja korralike sanitaartingimuste puudumine.
Nii nagu haiguse levikut linnades ja riikides iseloomustab trajektoor tuumast äärealade poole, hakkab praegu ilmsiks tulema samasugune suhe rikaste ja vaeste maade vahel. Rahvusvahelised reisijad olid esimesed, kes viisid haiguse maailma kõige ebavõrdsemate riikide, Lõuna-Aafrika ja Brasiilia suurlinnadesse. Brasiilias oli põhiliseks vektoriks poliitiline eliit. Paistab, et valitsuse lõbureis Donald Trumpi Mar-a-Lago mõisa 7. märtsil lõi tõvele kasvulava, mille järel rida ministreid ja president Jair Bolsonaro nõunikke andsid positiivse testi. Märtsis postitatud satiiriline Lõuna-Aafrika video tõstis sapiselt esile viiruse levikuga seostuvat ebavõrdsust: „Koroona on inimestele, kellel on selleks vajalik eelarve, inimestele, kes saavad reisida märtsis Itaaliasse.“
Õige ruttu aga jäid sellised naljad ajale jalgu. Esimestest koroonasurmadest Brasiilias teatati 19. märtsil. Riigis, kuhu näib pärast Ühendriike nihkuvat globaalse pandeemia raskuspunkt, olid esimesed ohvrid uksehoidja ja koduabiline. Viimane sai viiruse oma tööandjalt, kes oli hiljuti pöördunud tagasi Itaaliast.
Kui koroonaviirus levis sissetuleku, jõukuse ja poliitilise võimu koondumispunktidest kiiresti Aafrika, Ladina-Ameerika ja Lõuna-Aasia rahvusvahelistele ääremaadele, tõusis esiplaanile nüüdne globaalne eluasemelõhe. „Eluasemed on muutunud koroonavastase kaitse eesliiniks,“ ütles 18. märtsil Leilani Farha, endine ÜRO eriraportöör eluasemeõiguse küsimustes.
Valitsuste üleskutsetel pidada karantiini ja pesta korrapäraselt käsi on õõnes kõla hinnanguliselt iga seitsmenda inimese kõrvus, kes elavad slummis sageli ilma korraliku veevarustuseta ja karantiini pidamiseks adekvaatse eluasemeta. Pealegi on oodata, et viirus paneb plahvatama tööpuuduse ja madala tööhõive kriisi, mis seostub globaalse Lõuna varimajandusega ning üha enam ka juhutööde majandusega globaalses Põhjas. Moodsa linnahalduse ajalugu on suurel määral ka rahvatervishoiu ajalugu. See, et valitsused on linnades avalikke teenuseid pakkunud, on sageli olnud reaktsioon nakkushaigustele. Vee ja kanalisatsiooni infrastruktuur on olnud tähtsal kohal nn demograafilises üleminekus kõrgemale elueale. Sotsiaalelamispinna pakkumist on sageli kujutatud rahvatervishoiu kaalutlustest ajendatud sammuna. 19. sajandi keskpaiga Londonist kuni 21. sajandi alguse Rio de Janeironi on avalike teenuste pakkumine olnud kollektiivne reaktsioon nakkushaiguste levikule.
Muutuste institutsioonid
Niihästi rikastes kui ka vaestes maades on eluasemete segregatsioon olnud üks põhitegureid, mis seletab koroonaviiruse levikutempot uutesse populatsioonidesse üle terve maailma. Kliimaõiglusega seotud tegevuskavad globaalse Põhja „rohelise uue kursi“ programmides on rõhutanud uute sotsiaalkorterite ehitamise ning olemasolevate hoonete moderniseerimise tähtsust, et kahandada süsinikusõltuvust, suurendada tööhõivet ja tagada eluase kõigile.
Nii pandeemia kui kliimasoojenemise hävitustöö all on ebaproportsionaalselt pidanud kannatama need, kes elavad maailma sotsiaalses ja ruumilises perifeerias. Vaesemad riigid on jäämas alla riigivõlakriisile, mis lähiaastatel teeb valitsustel võimatuks inim- ja elamisväärse elu miinimumstandardite tagamise, rääkimata äärmuslike ilmastikusündmuste ja atmosfääri süsinikusisalduse tõusust põhjustatud aeglasemate kahjude korvamisest. Rikkamate riikide perifeeriad on mürkainete ja õhusaaste „prügimäed“, mis asuvad ühtlasi piirkondades, mis on kliima soojenemise mõjudele kõige haavatavamad.
Üks mõjuvamaid põhjusi, miks eluasemepoliitika mängib tähtsat rolli süsinikul põhinevast arengust loobumises, on selle suur potentsiaal süsinikukasutust vähendada ning ühtlasi esile kutsuda poliitilist mobilisatsiooni. Ehitised annavad globaalselt 40% energiaga seotud süsinikuemissioonist. Sotsiaalsed liikumised eluasemetingimuste parandamiseks on ammust aega kandnud muutusenägemusi, osalt seepärast, et nende juured on kohalikus pinnases. Avalikud teenused, kultuurielu, kodutöö – eluasemepoliitikas tulevad need kõik varjust valguse kätte. Märksa sagedamini kui näiteks traditsioonilises ametiühinguliikumises on eluasemeliikumiste eestvedajateks naised. Kuid eluasemeliikumised kannatavad sageli ka selliste struktuursete nõrkuste all, millega töölisliikumistel enamasti probleeme pole. Kuigi töötajate õigusi kujundavad valitsuste regulatsioonid, räägitakse nende nõudmiste üle läbi eratööandjatega. Õigus eluasemele seevastu ei nõua üksnes ühiskondlikku regulatsiooni, vaid ka ühiskondlikku jõustamist. Üleminekul süsinikusäästlikkusele on kõik need võimuallikad vajalikud – uute sotsiaalkorterite ehitamine ja olemasolevate elamute moderniseerimine nõuab tööhõive massiivset suurendamist. Ametiühingutel on seejuures tähtis roll tagamaks, et tööhõive suurendamine kasvataks ühtlasi töötajate mõjuvõimu.
Muidugi on süsinikuvabale tulevikule lähemale jõudmiseks tähtsad ka tehnoloogia, poliitilised tegevuskavad ning laiemad ühiskondlikud ja poliitilised jõud. Kuid raske on ette kujutada, kuidas selline tulevik saaks reaalsuseks ilma selge institutsionaalse nägemuseta bürokraatlikest struktuuridest ja finantsmehhanismidest, millega visiooni ellu viia.
Õnneks pole see puhtalt teoreetiline arutelu. Ääremaad, mis kannatavad kliimakatastroofi all kõige enam, pakuvad kogu maailmale kasulikke õppetunde, kuidas eluasemepoliitikale keskendudes realiseerida süsinikuvaba tulevikku. Artikli ilmumise ajaks on tõenäoline, et Brasiiliast on saanud pandeemia uus epitsenter. Ja Brasiilia ajalugu pärast 1988. aastat, millal võeti vastu uus föderaalne põhiseadus, ja 1989. aastat, mil korraldati sisuliselt esimesed üldise valimisõigusega valimised, sisaldab ka näidet jätkuvast institutsionaalsest innovatsioonist linnade eluasemepoliitikas. Selle eestvedajateks on olnud liikumised osmikuagulites, mida portugali keeles nimetatakse favela’deks.
Sotsiaalelamispindade sotsiaalsus
Covid-19 pandeemia on toonud nähtavale eluasemelõhed igas maailmanurgas ning Brasiilia on olnud pikka aega eluasemete kvaliteedi ja asukoha ebavõrdsuse musternäide. Kui riik hakkas 20. sajandi teisel poolel industrialiseeruma ja linnastuma, iseloomustasid selle kihistunud linnu jõukad, tihedad linnasüdamed, mida ümbritsesid vohavad osmikualad. Pole juhus, et üks mõjukamaid teoseid Brasiilia linnasotsioloogia vallas, mille kirjutas Lúcio Kowarick, kannab pealkirja „Rüüstatud linn“ (1979).
Selline urbaniseerumisprotsess jõudis oma tippu sõjaväelise diktatuuri ajal 1964–1985. 1970. aastatel tekkis sõltumatu ametiühinguföderatsioon, mille tugipunktideks olid São Paulo tööstuslikud eeslinnad ja mille juhiks tõusis Luiz Inácio „Lula“ da Silva. Lula oli hiljem kaks ametiaega (2003–2010) riigi president. See ametiühing, initsiaalidega CUT, mängis tähtsat rolli töölispartei PT loomises, mis ühendas ametiühinguliikujaid, intellektuaale, kunstnikke, LGBTQ ja mustanahalisi aktiviste. Olulise osa sellest alliansist moodustasid piirkondlikud ja ülelinnalised organisatsioonid, mis seisid eluasemeõiguste eest. Need moodustasid 1987. aastal Üleriigilise Linnareformi Liikumise.
Läbirääkimistes 1988. aastal vastu võetud uue föderaalkonstitutsiooni üle mängisid suurt rolli kodanikuühendused. Selle tulemusel sätestab Brasiilia põhiseadus laialdasi õigusi avalikele linnahüvedele, nagu eluase, kanalisatsioon ja transport. Põhiseadus sisaldab ka sellist üldprintsiipi nagu „omandi sotsiaalne funktsioon“, mis peaks neid õigusi võimaldama.
Muidugi, sotsiaalmajanduslike õiguste nimekiri, mille hulka kuuluvad ka sellised, mis nõuavad valitsustelt füüsiliste hüvede pakkumist, ei taga iseenesest nende olemasolu praktikas. Kuid Brasiilia lugu pakub kasulikke õppetunde, kuidas neid realiseerida. Sotsioloog Erik Olin Wright on sellist lähenemisviisi, institutsioonide potentsiaali praktilist katsetamist nimetanud „reaalseks utoopiaks“.
Pärast esimesi üldise valimisõigusega valimisi 1989. aastal tuli PT võimule mitmes tähtsas kohalikus omavalitsuses nagu São Paulos ja Porto Alegres. Linnade valitsemise kogemus võimaldas välja arendada poliitilisi abinõusid, millest omakorda ammutas ideid üleriigiline linnareformi plaan. Näiteks algatas São Paulo „iseehitamise“ kavasid, mille eestvedajaiks olid linnaosaühendused, portugali keeles mutirão’d. Porto Alegre viis sisse osaleva eelarvekujunduse, mis on nüüd levinud mitmele poole maailmas. Linnaelanikud, sealhulgas ja eriti vaestes äärelinnaosades, võisid organiseeruda, et ümber kujundada linna eelarveprioriteete. Selle tagajärjel suurendas linnavalitsus investeeringuid elamuehitusse, kanalisatsiooni ja muusse põhilisse infrastruktuuri äärelinnades.
Omavalitsuskogemuste hoog kasvas. Rohujuureaktivistide ja intellektuaalide grupp, mis oli esmalt 1980. aastatel tulnud kokku Üleriigilise Linnareformi Liikumise lipu all, nägi siin oma võimalust. 2001. aastal võttis Fernando Henrique Cardoso tsentristlik valitsus vastu seaduse, mis oli mõeldud reguleerima põhiseaduses sätestatud „eluaseme sotsiaalset funktsiooni“. Muude sätete seas nõudis linnaseadus, et linnad võtaksid vastu üldplaneeringud. Planeerimisnõue sai veelahkmeks olukorras, kus planeeringute puudumine oli andnud jõukatele eraettevõtjatele piiramatuid võimalusi ehitada ja arendada väljaspool paikapandud raame.
São Paulo oli esimene suurlinn, mis pärast linnaseaduse vastuvõtmist asus tööle üldplaneeringu kallal. Planeering kodifitseeris ka seaduse, mis muutis eraomandi puutumatuse millekski suhteliseks, juhul kui oli vaja viia ellu „omandi sotsiaalse funktsiooni“ põhiseaduslikku printsiipi. See uuendus „sotsiaalse huviväärsusega tsoonide“ kujul võimaldas linnavalitsusel välistada linna mõnes osas eraarendused, et oleks soodsam investeerida sotsiaalelamutesse ja infrastruktuuri parandamisse.
Samal ajal võitis PT üleriigilised valimised ja Lula kolis 1. jaanuaril 2003 presidendipaleesse. Üks tema esimesi samme oli linnade ministeeriumi loomine, mis oli olnud pikka aega linnareformi liikumise nõudmine. Uus ministeerium tõmbas ligi palju helgeid päid, aktiviste ja planeerimispraktikuid üle terve riigi. Selles oli kolm alamministeeriumi – eluasemete, infrastruktuuri ja transpordi jaoks, mis peegeldasid nende konstitutsioonis õigustena pühitsetud hüvede tähtsust. Ministeerium algatas uusi programme, et finantseerida linnavalitsuste kavasid pakkuda elamuid, kanalisatsiooni ja transpordi infrastruktuuri. Näiteks investeeris linnade ministeerium umbes 200 miljardit USA dollarit ainuüksi elamuehitusse, enne kui praegune president Jair Bolsonaro 2019. aastal ametisse astudes ministeeriumi sulges.
Linnade ministeerium kasutas kaht hooba – tegu oli vägeva föderaalministeeriumiga, mis samas suutis programmide elluviimise detsentraliseerida kohalikule tasandile. Linnades nagu São Paulo on seda kahe hoova põhimõtet kopeeritud: ülelinnaline üldplaneering võimaldas elutingimuste paindlikku parandamist linnaosa tasandil, sageli koostöös omaalgatuslike elamukooperatiividega. Lõuna-Ameerika suurimas linnas São Paulos olid tulemused hämmastavad. Kuigi favela’des asuvate majapidamiste osakaal jäi 1991–2011 enam-vähem samaks, tõusis seal WC-ga majapidamiste arv peaaegu kolm korda, 25%-lt 67%-le. Kollektiivsed väljatõstmised, mis olid kunagi tavalised, on nüüdseks üsna haruldased. Sama ei saa öelda Rio de Janeiro kohta, kus märksa suurem osa linlastest elab favela’des (2011. aastal 25% võrreldes 11%-ga São Paulos) ja kus kollektiivsed väljatõstmised on sagenenud, eriti viimasel aastakümnel.
Institutsioonisiseste tõuke- ja tõmbejõududega – tugev keskvõim pingutab, et kohalikele omavalitsustele võimu juurde anda – kaasnesid välimise sotsiaalse surve tõuke- ja tõmbejõud. São Paulo kohaliku omavalitsuse kasvav võimekus seista vastu eraomandi võimule, et parandada varem marginaliseeritud linnaosade elutingimusi, pani eluasemeliikumisi nõudma üha enamat. 1980. aastatel äärelinnades esile kerkinud eluasemeliikumised jäid püsima, aga 2000ndate algul kerkis nende kõrvale uusi skvotteriliikumisi, mis nõudsid õigust elada kesklinnas. Niihästi linnasüdame mahajäetud hoonete kui ka äärelinna maade hõivamine tekitas vaidlusrohke atmosfääri, mis võimaldas linnal jätkata eraomandi piiride proovilepanekut üldplaneeringute tehnilises sfääris. Aktivistlikud linnaplaneerijad, kes olid mittetulundussektoris eluasemeliikumistega koostööd teinud, hakkasid hõivama kohti linnabürokraatias.
Linnapoliitika reformid omaette polnud Brasiilias kaugeltki piisavad, et seista vastu spekulatiivselt rahastatud kinnisvaraarendusele, kui riigi majandus avanes globaalsele turule, ega ka selleks, et kahandada sügavaid struktuurset ebavõrdsust, mis on iseloomustanud Brasiilia poliitökonoomiat juba ammu. Brasiilia valimisrahastuse kildkondlikus süsteemis hakkas PT üha enam sõltuma sidemetest, mida Lula sõlmis ajalooliselt mõjuka eraehitussektoriga. Tulemuseks oli sajandi esimese kümnendi lõpul rida poliitilisi kompromisse, mis tõi kaasa progressiivsemate ametnike lahkumise linnade ministeeriumist.
Lähimineviku õppetunnid lähitulevikule
Sotsiaaleluasemepoliitika ümber käivate debattide tüüpnäidetel on eriomaselt läänelik ja 20. sajandi varjund. Peamiseks positiivseks näiteks tuuakse „punase Viini“ suured sotsiaalelamute rajoonid kahe maailmasõja vahel. Keskpärasem näide on Suurbritannia munitsipaalelurajoonid. Need mängisid tähtsat rolli Teise maailmasõja järgses heaoluriigi laiendamises, kuid langesid Thatcheri aastate äärmuslike privatiseerimisprogrammide saagiks. Hoiatuslood aga pärinevad USA 20. sajandi keskpaiga sotsiaalkõrghoonetest, mis lõid populaarse pildi vaesuse ja kuritegevuse kontsentreerumisest.
Nende sammude ulatus, kavatsused ja tulemused on kindlasti kõik vaagimisväärsed. Daniel Aldana Cohen on ühes olulises essees süsinikusäästlikkusele ülemineku ja sotsiaalelamupoliitika seoste kohta tuletanud nendest kogemustest, eriti Viini omast, kaks põhilist õppetundi: esiteks, piisava finantseerimise vajadus, et elamuid pikemat aega käigus hoida ja subsideerida vaesemaid üürnikke võitlemaks vaesusega; ning teiseks, vajadus ehitada kiiresti.
Kindlasti võib minevikust leida ideid, mis kõnetaksid meid veel praegugi. Väljakutse pole aga mitte üksnes selles, et tuvastada need võimusuhted, mis seovad säästliku majanduse eesmärki eluasemeõiglusega. Kui tahta ammutada „minevikus väljatöötatud poliitiliste ja majanduslike ideoloogiate repertuaarist“, nagu ütleb Piketty, on tarvis selget ettekujutust institutsioonidest, millega reageerida kriisidele, mis meie ees seisavad. Brasiilia demokraatliku eksperimendi hiljutine nurjumine on seletatav ka sellega, et loobuti liikumistepõhisest lähenemisest institutsioonide väljaarendamisele, mis oli iseloomustanud PT edu 21. sajandi alguses. Brasiilia politoloog André Singer, kes oli kunagi PT kõneisik, on seda nimetanud üleminekuks „lulismile“, tuginemisele personaliseeritud poliitikale, mis on jõudnud oma koledasse kulminatsiooni praeguse presidendi Jair Bolsonaro ajal.
Kuid maailmal on, mida õppida Brasiilia hiljutisest kahehoovalisest eksperimendist sotsiaalelamuid pakkuvate asutuste ülesehitamisel. Esiteks on tarvis tugevaid keskvalitsusasutusi, mis tooksid kokku eri agentuure, et koordineerida investeerimist avalikesse teenustesse, millest sõltub kodude elatavus – transport, elekter, sidetehnika ja elamud ise. Selliste teenuste alast poliitikat koordineerides saab valitsus luua finantsinstrumente, mis ühendavad riskantsemaid ja suuremaid infrastruktuuri investeeringuid turvalisemate varadega nagu eluhooned. Olen soovitanud ka USA-s niisuguse „üliministeeriumi“ loomist, mis integreeriks eluaseme-, transpordi-, energia- ja siseministeeriumi.
Teiseks, sellised keskagentuurid peaksid tugevdama kohalike omavalitsuste võimet planeerida ja pakkuda eluasemeid sotsiaalse või avaliku hüvena. Selline „tsentraliseeritud detsentralisatsioon“ võib õhutada demokraatlikke debatte kohalikul tasandil, mis mängiksid võimalikes konfliktides suurt rolli. Vajadus kodanikumobilisatsiooni pidevaks uuendamiseks nõuab, et looksime asutusi, mis pakuksid stiimuleid üürnike ja tööliste liikumisele – ega kasutaks neid üksnes käepikendustena. Tsentraalselt planeeritud rahastuse detsentraliseerimine linnades võimaldab murda tulude kohapealse genereerimise lämmatavat survet linnapoliitikale, mis seob poliitilise eliidi erakinnisvara ja pankade huvidega. Nii oleks lihtsam mobiliseerida ka laiu rohujuuretasandi huvigruppe, sest on realistlik oodata, et linnavalitsused tulevad siis rohkem vastu liikumiste nõudmistele.
Ja kolmandaks, tuleb mõista, miks mõned valitsused suudavad olemasolevaid ressursse selliste kavade teostamiseks mobiliseerida ja teised mitte. Vaesemate riikide riigivõla tühistamine on tähtis tingimus, et nad saaksid rajada asutusi jõudmaks süsinikusäästliku tulevikuni, mille keskmes oleks inim-asustus. Lisaks tuleb avalike finantside „monetiseerimist“ keskpanga büdžettide suurendamise teel, mida on tehtud koroonaviirusest tingitud majanduslanguse pehmendamiseks, rakendada sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks. Avalike finantsasutuste loomine rohemurrangu finantseerimiseks pole kunagi olnud nii käegakatsutavalt reaalne. Näiteks Robert Hockett ja Saule Omarova on teinud Ühendriikide kontekstis ühe sellise ettepaneku – „rahvusliku investeerimisasutuse“ loomiseks.
Nägemus sotsiaalsest eluasemepoliitikast kui niihästi majanduse taastumise kui ka süsinikusäästliku majanduse baasist ei ole mitte üksnes veenev, vaid põhineb hiljutiste institutsionaalsete eksperimentide reaalsusel. Eluasemepoliitika on nii kriitiline seepärast, et mobiliseerib sotsiaalse surve – on ju igaühel vaja ohutut ja tervislikku kodu –, kui ka seepärast, et see on loogiline lähtepunkt „süsinikujälje jälitamiseks“ – USA-s moodustavad eluasemed 40% riigi energiatarbimisest.
Selle sotsiaalse surve rakendamine on isetaastuv süvaressurss, et anda avalikele institutsioonidele võimekus ka päriselt pakkuda sellisel hulgal eluasemeid, mida maailm praegu vajab. Paari lühikese kuuga on koroonaviirus heitnud röntgenikiire läbi maailma ja leidnud üles pahaloomulise kasvaja nendes ebavõrdsetes struktuurides, milles me elame. Ohtlikult soojenevas maailmas peab meie reaktsiooniks olema kiire edasiliikumine konkreetsete institutsionaalsete eksperimentidega, et luua õiglane ja jätkusuutlik tulevik.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
Lisa kommentaar